← Eesti

1-15-2319/36

1-15-2319 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-2319 Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Eesistuja Andres Parmas, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kea Lemming Kohtuistungi aeg ja koht 2.,
  2. ja
  3. september 2015, Tallinn Kriminaalasi U.B süüdistuses KarS § 121 ( § 121 lg 2 p 3) järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsus üldmenetluses Apellant Prokurör Kaitsja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna Vandeadvokaat Natalia Suvorova Kaitsja Süüdistatav U.B (isikukood XXX); elukoht Xxxxx x-x, xxxxx; EV kodanik; töökoht B OÜ; korduvalt karistatud, viimati Viru Maakohtu
  6. mai
  7. a otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi Kannatanu AK RESOLUTSIOON
  8. Jätta Pärnu Maakohtu
  9. juuni
  10. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  11. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Legalia kasuks 258 (kakssada viiskümmend kaheksa) eurot ja 48 senti (sh käibemaks) kaitsjatasu ja õigusabi osutamisega seotud kuluhüvitist vandeadvokaadi Natalja Suvorova poolt U.B-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  12. Välja mõista U.B-lt riigieelarve tuludesse eelnimetatud kaitsjatasu ja kuluhüvitise katteks 258 (kakssada viiskümmend kaheksa) eurot ja 48 senti. 1 EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. U.B-le esitati süüdistus selles, et
  14. detsembril 2014 lükkas ta Xxxxxxxxxx xxxxx asulas Xxxx x-x köögis pikali AK ning lõi teda 3-4 korral jalaga näkku, tekitades löömisega AK-le füüsilist valu ja vigastusi. Alates
  15. jaanuarist 2015 kehtima hakanud KarS-i redaktsiooni järgi on s ee tegu karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, sest U.B on juba varasemalt KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistatud.
  16. Pärnu Maakohtu
  17. juuni
  18. a otsusega tunnistati U.B KarS § 121 (alates
  19. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 3) järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud. KarS § 65 lg 2 ja § 64 lg 1 järgi suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu
  20. mai
  21. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta vangistuse võ rra, mõistes U.B-le liitkaristuseks vangistuse 2 aastat 6 kuud. Karistusaja algust arvestati alates karistuse kandmisele asumise päevast. Maakohus mõistis U.B-lt menetluskuluna riigituludesse välja sundraha ja tasu riigi õigusabi eest. 3.
  22. Maakohus leidis, et kannatanu ning tunnistajate JL, MP-i ja MM ütlustega on tõendatud, et süüdistatav tõukas kannatanu pikali ja lõi teda. Süüdistatava vastupidised ütlused luges maakohus kannatanu ja eelnimetatud tunnistajate ütlustega kummutatuks. Tekkinud vigastused luges kohus tuvastatuks SA-s Järvamaa Haigla koostatud kehavigastuse dokumenteerimise kaardi alusel. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et AK võinuks süüdistuses loetletud ja meditsiiniasutuses tuvastatud vigastused saada vaid tõukamise teel. Kannatanul said fikseeritud vigastused tekkida üksnes löömise tagajärjel. Süüdistatava arvamuse kohta, et tema kohta valetatakse, sest ta oli korteris viibijate jaoks ainuke võõras isik, märkis kohus, et ei leidu ühtegi objektiivset põhjust, miks peaks tunnistaja JL ja kannatanu valetama isiku peale, kellega nad varasemalt kokku ei ole puutunud. Kohus leidis, et U.B käitumine oli õigusvastane ja süüline. 3.
  23. U.B-le karistust mõistes juhtis maakohus esmalt tähelepanu sellele, et kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 nägi karistusena ette r ahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Alates
  24. jaanuarist 2015 vastab tema tegu KarS §-le 121 lg 2 p-le 3 , mis näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohus märkis, et U.B on varasemalt kahel korral kriminaalkorras karistatud. Kohus ei tuvastanud tema süüd raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Kuna U.B on varasemalt juba vägivallakuriteo eest vangistusega karistatud ja see karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata, siis ei pidanud kohus põhjendatuks karistada teda rahalise karistusega. U.B on kalduvus füüsilisele vägivallale ning varasemad karistused ei ole talle mõju avaldanud, millest tulenevalt tuleb karistuse eesmärkide saavutamiseks mõista talle reaalne vangistus. Kohus märkis veel, et pelgalt asjaolu, et U.B käib tööl ja oleks valmis kandma rahalist karistust või tegema ÜKT tunde, ei anna alust tema reaalsest vangistusest vabastamiseks, sest sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma 2 edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, et süüdistatav oleks võimeline kandma rahalist karistust või tegema ÜKT tunde. Kohtu hinnangul puuduvad arutatavas asjas erisused, mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  25. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni U.B kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja U.B õigeksmõistmist või alternatiivselt talle rahalise karistuse mõistmist või tema karistamist kuni kahe-aastase vangistusega, mis omakorda asendada üldkasuliku tööga. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega, märkides, et U.B küll tõukas kannatanut, kuid sellest tõukest kannatanu ei kukkunud. Samuti ei ole U.B kannatanut löönud ega talle tervisekahjustusi põhjustanud. U.B tõukas kannatanut, sest astus välja kannatanu elukaaslase kaitseks. Kaitsja arvates tuleb kannatanu ja tema elukaaslase kohtus antud ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Teised kohtus üle kuulatud tunnistajad ei ole aga üldse andnud ütlusi, millest nähtuks, et U.B oleks kannatanut löönud. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et U.B karistamise kergemaliigilise karistusega välistab asjaolu, et teda on varasemalt vägivallakuriteo eest juba vangistusega karistatud.
  26. U.B esitas
  27. augustil 2015 ringkonnakohtule „lisa apellatsioonile“, milles taotleb talle mõistetud karistuse kergendamist ja selle asendamist üldkasuliku tööga. Samuti on ta kohtule esitanud kannatanu ja tunnistaja JL omakäeliselt kirjutatud „ütlused“, mida ta palub kohtuasja juurde võtta. Nimetatud omakäeliselt kirjutatud avalduses märgib tunnistaja JL, et andis maakohtus süüdistatava kohta valeütlusi. Kannatanu väidab aga, et ta andis ütlusi vastavalt enda elukaaslase räägitule ja tegelikult ta ei tea, kes teda lõi.
  28. augustil 2015 on U.B kaitsja esitanud ringkonnakohtule taotluse, milles ta taotleb seoses uute asjaolude ilmsikstulekuga tunnistaja JL ja kannatanu ringkonnakohtu istungil üle kuulamist.
  29. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma apellatsiooni ja
  30. augustil 2015 esitatud taotluse juurde, paludes apellatsiooni ja taotluse rahuldada. Süüdistatav toetas apellatsiooni ja palus selle rahuldada. Süüdistatav jäi ka oma
  31. augustil 2015 esitatud taotluste juurde, paludes ka selle rahuldada, samuti toetas ta kaitsja
  32. augustil 2015 esitatud taotlust. Prokurör vaidles apellatsioonile ja taotlustele vastu ja palus jätta n eed rahuldamata. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu AK ja tunnistaja JL seoses nende poolt kirjutatud omakäeliste „ütlustega“, milles mõlemad eelmärgitud isikud selgitasid, et U.B ei ole isik, kes pani toime süüdistuses kirjeldatud teo. Süüdistatav U.B selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta tunnistab end süüdi AK lükkamises, mille tagajärjel kannatanu aga ei kukkunud. Samuti eitab ta jätkuvalt kannatanu löömist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  33. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsiooni ja esitatud taotlustega, kuulanud kohtuistungil ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, kuulanud kohtuistungil üle kannatanu ja tunnistaja JL ning tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja seda alljärgnevatel põhjustel.
  34. Apellandi arvates on tõendamata see, et U.B lõi süüdistuses kirjeldatud ajal, kohas ja viisil kannatanu AK-t. Tema hinnangul tuleb kannatanu ja tunnistaja JL maakohtus 3 antud sellekohastesse ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 8.
  35. Maakohtu istungil on tunnistaja MM andnud ütlusi, mille kohaselt ta küll ise süüdistuse sisuks olevat olukorda vahetult pealt ei näinud, sest oli sinna suunas seljaga, kuid ta kuulis riidu AK ja JL vahel. Seejärel sai MM aru, et U.B läks tülile vahele ning seejärel oli kannatanu pikali maas ja tema nina verine. Kas U.B kannatanut tõukas või lõi, seda ta ei näinud. Tunnistaja MP ütlustest sündmustiku kohta nähtub, et U.B , minnes vahele AK ja JL tülile, tõukas kannatanut, kes selle tulemusel maha kukkus. Tunnistaja küll eitab, et U.B oleks kannatanut seejärel ka löönud, kuid möönab, et peale kukkumist oli AK-l huule juurest katki. Tunnistaja JL ütlustest nähtub aga, et U.B lükkas kannatanut ja seejärel lõi teda jalaga mitmel korral näkku. Kannatanu ise on andnud ütlusi, et oli joobes ja tal või tekkida konflikt oma elukaaslasega. Seejärel avastas ta end ühtäkki pikali maas ning püsti tõustes märkas, et tal oli nägu katki ja kaks esihammast lahti. Ta ei saanud aru, kes ta pikali tõukas ja kes teda lõi. Nendest ütlustest on maakohus teinud järelduse, et just U.B tõukas kannatanu pikali ning lõi teda seejärel. Kolleegium leiab, et maakohtu niisugune järeldus on põhjendatud. 8.
  36. Tunnistajate MM ja MP ütlusi ei ole apellatsioonis kahtluse alla seatud. Kaitsja ja süüdistatav on nii maa- kui ka ringkonnakohtus kinnitanud, et U.B tõukas kannatanut. Seega puudub vaidlus asjaolus, et U.B tõukas kannatanut. Kaitsja ja süüdistatav vaidlustavad üksnes seda, et kannatanu kukkus tõukamise tulemusel ja et U.B seejärel teda ka korduvalt lõi, leides, et tunnistaja JL on selle asjaolu kohta valetanud. Kaitsja arvates tuleks kriitiliselt suhtuda ka kannatanu maakohtu istungil antud ütlustesse, kuid ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millises osas tuleks kaitsja arvates AK ütlustesse kriitiliselt suhtuda. Tema on osanud kirjeldada üksnes seda, et ta endale segastel asjaoludel kukkus ja et püsti tõustes oli ta nägu katki ning kaks hammast lahti. AK ei ole ise väitnud, et süüdistatav oleks teda löönud – ta ei tea, kuidas ta vigastused sai ning on lööja kohta öelnud üksnes seda, mida väitis talle JL. Seega puuduvad tema ütlustes igasugused sisemised vastuolud või vastuolud kaitsja ja süüdistatava püstitatud versiooniga. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu vaidlustatud otsuses asjakohaselt selgitatud, miks tuleb kannatanu ja tunnistaja JL ütlusi toimunu kohta pidada usaldusväärseteks. Puuduvad asjaolud, mis sunniks ringkonnakohut asuma maakohtust erinevale seisukohale. 8.
  37. Kaitsja ja süüdistatav on püüdnud nimetatud isikute ütlusi jätkuvalt kahtluse alla seada ja diskrediteerida neid muu hulgas ringkonnakohtule esitatud kahe omakäelise paberiga, milles tunnistaja JL kinnitab, et andis maakohtus valeütlusi ning kannatanu kinnitab, et andis maakohtus selliseid ütlusi, nagu JL tal rääkida käskis. Tegelikult ta aga ei tea, kes teda lõi. Ringkonnakohtu istungil tunnistaja JL ja kannatanu selgitasid, mis asjaoludel nad omakäelised kirjutised koostasid ja allkirjastasid. Nimelt saabus U.B nende ühisesse elukohta ja soovis, et tunnistaja ja kannatanu niisugused kirjutised koostaks. Ta keeldus lahkumast enne kui on saanud, selle, mida soovib. Seejuures dikteeris süüdistatav JL-le, mida tuleb kirjutada ja pakkus tunnistajale ning kannatanule koostatud paberite eest ka raha (vt rgk
  38. septembri
  39. a istungi protokoll, lk-d 5-6). AK oli sel hetkel niivõrd tugevas alkoholijoobes, et polnud võimeline ise kirjutama, nii et ka tema „ütlused“ on kirja pannud JL. AK üksnes allkirjastas oma elukaaslase kirjutatud paberi (vt rgk
  40. septembri
  41. a istungi protokoll, lk 3). JL on ringkonnakohtule selgitanud, et ta ei näinud muud võimalust U.B-st vabaneda, kui viimase nõutud tekstid kirjutada. Samas on ta võitnud, et rääkis maakohtu istungil AK tõukamise ja löömise kohta tõtt ning tema poolt kirjutatud paberitel märgitu ei vasta tõele (vt rgk
  42. septembri
  43. a istungi protokoll, lk 6). Kolleegiumi hinnangul ei esine tunnistaja 4 JL ja kannatanu ütlustes vastuolusid. Nad on arusaadavalt ja kohtu jaoks veenvalt selgitanud ka seda, millistel asjaoludel koostati omakäelised kirjutised. Vaidlusalustes kirjutistes märgitu ei vasta kohtu hinnangul sisult tegelikkusele ning on kirjutatud üksnes eesmärgiga vabaneda tülikast süüdistatavast, kes keeldus JL ja AK elukohast lahkumast.
  44. Nõustuda ei saa ka kaitsja taotlusega mõista U.B-le kergem karistus (kas rahaline karistus või siis lühem vangistus, mis asendada karistus üldkasuliku tööga). Mõistetud karistust on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud. U.B on juba varem vägivallakuriteo eest vangistusega karistatud, jättes selle toona siiski tingimisi täitmisele pööramata. Sellises olukorras oleks põhjendamatu talle järjekordse samalaadse kuriteo eest varasemast kergemaliigilise karistuse mõistmine. Toimepandud teo eest mõistetud karistus vastab seadusele ja kohtupraktikas kujunenud karistuse mõistmise üldpõhimõtetele. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega mõistetud karistuse liigile ja määrale täielikult ega pea KrMS § 342 lg 1 p-le 3 tuginedes vajalikuks maakohtu argumente ses osas üle korrata.
  45. Kuna U.B-le mõistetud karistus vastab seadusele ja selle kergendamiseks puudub alus ning kuna seadusele vastav on ka U.B-le KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristus, puudub ringkonnakohtul isegi võimalus asuda kaaluma U.B kaitsja taotlust asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. KarS § 69 lg 1 kohaselt saab üldkasuliku tööga asendada üksnes kuni kaheaastast vangistust. U.B-le on liitkaristusena mõistetud aga vangistus kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Seega tuleb kaitsja taotlus üldkasuliku töö kohaldamiseks jätta rahuldamata.
  46. Eeltoodust johtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ning maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata.
  47. Kaitsja on esitanud kolm taotlust riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaksmääramiseks. Esimese taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud kaks pooltundi maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele. Teise taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud üks pooltund
  48. septembril 2015 toimunud ringkonnakohtu istungil osalemiseks ja üks pooltund
  49. septembril 2015 toimunud ringkonnakohtu istungil osalemiseks, mille eest kaitsja taotleb tasu määramist kokku 48 eurot (sh käibemaks). Samuti taotleb kaitsja kummalegi istungile tulemise eest sõidukulu hüvitamist Raplast Tallinnasse kokku 76,32 eurot (sh käibemaks). Kolmanda taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud kaks pooltundi
  50. septembril 2015 toimunud ringkonnakohtu istungil osalemiseks. Selle eest taotleb kaitsja tasu määramist kokku koos käibemaksuga 48 eurot. Samuti taotleb kaitsja sõidukulu hüvitamist Raplast Tallinnasse kokku summas 38,16 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on kõik taotlused vormiliselt nõuetekohased ja ka sisuliselt põhjendatud. Seega, rahuldades kaitsja taotlused, määrab kolleegium kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks ja riigi õigusabi osutamiseks vajalike kulude hüvitamiseks kokku 215,4 eurot, millele lisandub käibemaks 43,08 eurot.
  51. Kuna kolleegium teeb asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel U.B-lt riigi kasuks välja mõista. / / 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.