alusel, alaealisel I.V vajalike vahendite puudumisel, menetluskulud sisse nõuda tema emalt SI-lt (elukoht: XXX). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsioon esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaad vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 13. novembri 2017 otsusega tunnistati I.V süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust.
lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 06.07.2017 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa (9 kuud ja 18 päeva vangistuse) võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 9 kuud ja 18 päeva vangistust. Tõkend – vahistamine jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks loeti 19.07.2017.a. I.V-lt mõisteti välja menetluskulud riigieelarve tuludesse kogusummas 1004 eurot, sh määratud kaitsjale makstud tasu 504 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 500 eurot. Sundrahast 675 eurot jäeti riigi kanda.
alusel määrati, et alaealisel I.V vajalike vahendite puudumisel nõutakse menetluskulud sisse tema emalt SI-lt.
lg 3 alusel kohus määras, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. I.V mõisteti süüdi selles, et tema 19.07.2017 kella 04.30 paiku Tallinnas XXX asuva XXX juurest koos kahe isikuga, kes ei ole käesolevaks ajaks arutatavas kuriteos süüdi mõistetud ja ühe nendest juhitud sõiduautoga Opel (registrimärgiga XXXXXX) sõitis koos võõra meesterahva MS-ga Lasnamäe tühermaale, kuigi viimane oli enne autosse istumist avaldanud soovi sõita koju Liikuri tänavale ja selle sõidu eest tasuda. Seejärel 19.07.2017 kella 04.50 paiku Tallinnas Mustakivi tee ja Narva mnt ristis asuval tühermaal I.V koos kahe käesolevas menetluses mitte süüdi mõistetud isikuga peksid kannatanut, Läti Vabariigi kodanikku MS, korduvate 2 löökidega näo ja keha piirkonda, kuni viimane kukkus ja teadvuse kaotas ning võtsid temalt ära sularaha 10 eurot, pükste taskust mobiiltelefoni Samsung Galaxy JI Duos (väärtusega 85,49 eurot), suitsupaki Winston, õla pealt koti Adidas (10 eurot), korterivõtmed, rahakoti ja selles olnud d okumendid – Swedpanga koodikaardi, Läti Vabariigi juhiload, ravikindlustuskaardi, töötõendi, erinevad kliendikaardid ja 4 senti. Kannatanule tekitati kahju kokku 105,89 euro väärtuses. Peksmise ajal keeras autot juhtinud isik auto ringi ja pärast kannat anu peksmist ning temalt esemete võtmist istusid teised noormehed autosse tagasi ning sõideti uuesti kasiino juurde, kust politsei nad hiljem koos kannatanu asjadega kinni pidas. Apellatsioonimenetlus alustati süüdistatava I.V apellatsiooni alusel 30.11.2017. Apellatsiooni esitas süüdistatav maakohtu resolutiivotsuse peale. Tervikotsus on AET-s nähtav alates 6.12.2017. Tervikotsuse tõlke sai I.V kätte 15.12.2017. Seega algas apellatsiooni esitamise tähtaeg kulgema 16.12.2017. Apellatsiooni esitamise viimane päev oli 2.01.2018. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellatsioonid esitasid süüdistatav I.V ja tema kaitsja K. Sitska, kes taotlevad otsuse tühistamist ja I.V õigeksmõistmist. Kaitsja taotleb alternatiivselt kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, kuna avaldas kohtulikul uurimisel toimiku materjale, mis on süüdistusaktis loetlemata ega oma tõenduslikku tähendust. See võis kallutada kohtu siseveendumust, mis ei rajane ainult tõenditel, vaid nö kõrvalistel materjalidel, millega rikutakse
Prokurör edastas kohtule kõik kriminaalasja materjali d, s.h need, mida süüdistusaktis ei märgitud ja kohus on need ka kohtuistungil avaldanud. 31.10.2017 toimunud kohtuistungil palus prokurör avaldada süüdistusakti punktis 15 loetletud tõendid. Kohus avaldas järgmised toimiku materjalid: I kd tl-d 2, 3-6, 7, 9, 10, 11-27, 28-35, 36-44, 45-47, 48-50, 51-53, 54-56, 57-63, 6476, 77-78, 80-85, 86-89, 90-96, 100, 101, 127-132, 137-142, 146, 147-154, 160-165, 171, 172, 173-175, 178-180, 183-185, 214, 216, 230-235, 244,
lg 1 kohaselt võib kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Maakohus tugines tõenditele, mida talle ei esitatud, on neid dokumente vahetult uurinud, need protokollinud, mistõttu on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Järgnevalt viitab kaitsja, et maakohtu hinnangul on I.V kohtus antud ütlused ebausaldusväärsed, sest need on vastuolus tema eeluurimisel antud ütlustega ega riimu tõendikogumiga. Kaitsja leiab, et I.V kohtus antud ütlused on suuresti kokkulangevad kannatanu ütlustega, mistõttu tuleb kannatanu ütlusi tähelepanelikult hinnata. I.V on selgitanud kohtus ja eeluurimisel, et peale kasiino juurde jõudmist tema autos palju ei viibinud. Kui DG, DI ja VD hakkasid alkoholi tarvitama ja muusikat kuulama, siis tema seda ei teinud, ta väljus autost ja läks eemale telefoniga rääkima. Mõlemal ülekuulamisel on ta öelnud, et rääkimise ajal ta märkas, et autole lähenes meesterahvas. Kui ta telefonikõne lõpetas, auto juurde naasis, istus see mees autos. Teised teadsid, kuhu on minek ja mis hakkab toimuma. Autosse istumisel hakkas auto kohe liikuma Lasnamäe suunas. Seega ei saa väita, et I.V võis teada kõiki süüdimõistmiseks vajalikke asjaolusid - miks isik autosse istus, kas ta soovis kellelegi raha maksta, kas ta seda tegi ja kus sõit pidi lõppema. I.V sõitis lihtsalt seltskonnaga kaasa. Neid ütlusi kinnitavad joobe tuvastamise aktid. Politseis kontrollimisel selgus, et kõik peale I.V olid alkoholijoobes ning ei ole tõendeid, et tal oleks muu joove esinenud. Ta oli teadlik oma kohtuotsusest ja tal ei olnud soovi uut kuritegu toime panna. Kannatanu rääkis, et kui tema auto juurde läks, istusid autos kolm inimest. Need ütlused kinnitavad I.V sõnu, et tema ei viibinud sel hetkel autos. Kannatanu kirjeldas, et kui tühermaale jõuti, väljusid autost kolm noormeest, aga kaks kindlasti peksid teda. Kannatanu ei ole suutnud peksjaid üheselt tuvastada. Kaks noormeest DG ja DI olid musta riietatud, need tundis kannatanu ära näo järgi. I.V istus autos vahetult kannatanu kõrval, näo järgi ei suutnud kannatanu teda tuvastada, kuid ta tundis ära I.V jope, mis oli teistest erinev, värviline. Kaitsja on veendunud, et kui kannatanut oleks peksnud isik värvilises jopes, mis talle eredalt meelde jäi, oleks kannatanu seda öelnud. Kuna kannatanu ei ole üheselt näidanud, kes täpselt kolmest isikust teda peksid, on see kõrvaldamata kahtlus I.V suhtes ning talle ei saa peksmist inkrimineerida. I.V on alaealine, kelle arusaamine kuriteost osavõtu kohta ei pruugi olla kokkulangev seaduses sätestatuga. I.V arvas, et kui ta ei osale teos, siis ta ei ole kuritegu toime pannud. Tuleb arvestada, millisele järeldusele võib isik tulla ning miks ta vahele ei astunud. Ta selgitas, et teised olid temast vanemad, purjus, ta oli segaduses, sest tal ei olnud soovi selliseid tegusid toime panna. Asjaolude kokkusattumise tagajärjel oli ta olukorras, kus teised panid toime kuriteo, mida ta pealt nägi. Kohus pole selgitanud, kas I.V teopanus oli tema süüditunnistamiseks kaastäideviijana oluline. Maakohus jättis selgitamata, kuidas sai I.V olla 4 teiste autos viibinud isikute tahtest hõlmatud ja kuidas ta sai sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoida. Vaidlust pole, et kannatanul oli 10 eurot. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub, et I.V-lt on leitud ja hoiule võetud 10-eurone rahatäht (I kd, lk 146). Kannatanu on öelnud, et see raha oli tal sõrmede vahel ja kukkus tühermaal maha. Seega ei ole välistatud, et raha kadus tühermaal ära ja keegi ei võtnud seda temalt. See selgitab, et kelleltki teiselt ei leitud ühtegi rahatähte. I.V on selgitanud, et 10 eurot andis talle vanaema Tallinnasse sõiduks. Seda väidet pole kogutud tõenditega võimalik ümber lükata, mistõttu tuleb 10 eurot tagastada I.V-le, mitte konfiskeerida. Lisaks leiab kaitsja, et maakohus pole täitnud
¹ lg 2 nõudeid – pooltele pole protokolli allkirjastamise ajast teada antud ega küsitud, kas keegi soovib seda saada e-postiga. Veelgi enam – 17.10.2017, 31.10.2017 ja 01.11.2017 istungite protokollid on allkirjastamata, sest nad on e-toimikusse laetud üles tavadokumendina. Kaitsja leiab, et juhul kui kohus tühistab vaidlustatud otsuse ja saadab selle tagasi maakohtule uueks arutamiseks, tuleks I.V vahi alt vabastada, kuna ta on alaealine ja viibib vahi all alates 19.07.2017, s.o 5 kuud. Süüdistatav selgitab enda apellatsioonis, et ta ei ole kannatanu suhtes füüsilist vägivalda kasutanud ega temalt midagi ära võtnud. Kannatanu ei ole temale osutanud kui peksjale. Süüdistatav ei nõustu ka sellega, et kohus luges süüstavaks tõendiks temalt leitud raha. See on tema isiklik raha ja ta palub need 10 eurot talle tagastada. Palub arvestada, et kannatanu väitis, et teda peksid kaks isikut ja apellandi arvates tundis kannatanu need isikud ära. Tallinna Ringkonnakohtu
lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada üksnes kriminaaltoimiku materjali põhjal. Kohus ei saa kontrollida paraku seda, kas kaitsjale esitatud e-toimik sisaldab kõiki neidsamu tõendeid, dokumente, mis on pabertoimikus ning e-toimiku numeratsiooni. Samas ei ole see kohtukolleegiumi hinnangul ka oluline ja seda järgmistel põhjustel. Esiteks, kaitsja osales kohtuistungil ja tal oli võimalik vastu vaielda konkreetsete toimiku materjalide avaldamisele kohtu poolt. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kaitsja mingeid vastuväiteid esitanud. Kui kaitsja on kohtuistungil jäänud selles osas passiivseks, on arusaamatu, miks pärast kohtuotsusega tutvumist ta oma seisukohta selles osas muutis. Maakohtu otsuses on kaitsja poolt apellatsioonis loetletud lehekülgede numbritest viidatud vaid toimiku lk –le 106, kus asub süüdistatava iseloomustus. Asjaolu, et süüdistusaktis ei ole viidatud lk-le 106 ei tee selle avaldamist võimatuks.
ei kohusta menetlejat süüdistusaktis süüdistatava iseloomustustavaid andmeid märkima. Samas eitada ei saa, et süüdistusaktis on pärast tõendite loetelu eraldi lahtris refereeritud ka süüdistatava iseloomustust. Ühelegi teisele kaitsja poolt loetletud leheküljele ei ole maakohus oma otsuses I.V süüküsimuse otsustamisel viidanud ega ka kasutanud tema vastu nendel lehekülgedel olevaid tõendeid. Seega ei ole kaitsja poolt apellatsioonis esitatud argumendid kohtu poolt menetlusnormide rikkumise osas mitte kuidagi mõjutanud maakohtu otsuse seaduslikkust. Järgnevalt on kaitsja avaldanud seisukohta, et maakohtu istungite protokollid on allkirjastamata. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja arutluskäik, kuidas ta sellisele järeldusele jõudis meelevaldne ja jällegi, enne apellatsiooni esitamist ei ole kaitsja ilmutanud mingit aktiivsust protokollidega tutvumiseks, nendel allkirjade olemasolu kontrollimisel ja isegi mitte huvi nende sisu vastu. Selleks, et saada kohtuistungi protokolli oma e-posti peab kaitsja ilmutama selleks ise aktiivsust ja teatama kohtule e-posti aadressi, millele kohus protokolli saadab. Protokolli allkirjastamise ajast teatamise aja ja viisi kohta ei ütle seadus midagi konkreetset, isegi mitte seda, et kohus peaks kohtuistungi lõppedes teatama kohtumenetluse pooli ajast, mil protokoll allkirjastatakse. Seda kinnitab ka
¹ lg 3, mille kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel teeb kohus allkirjastatud 6 kohtuistungi protokolli kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks hiljemalt kolme tööpäeva möödumisel istungipäevast. KiS-i tegevuslogi kohaselt on kaitsja vaadanud AET-s kättetoimetatavaid ja tema poolt vastu võetud kohtuistungi protokolle järgmiselt : 17.10.2017 kohtuistungi protokoll – sisuliselt kohtuistungi edasilükkamine kuna ei peetud võimalikuks süüdistatava osalemist videosilla vahendusel. – on KIS-is registreeritud failina nr 5, on kättetoimetatav alates 18.10.2017 e järgmisel päeval pärast istungi toimumist. Kaitsja on selle vastu võtnud 23.10.2017 ja vaadanud seda alles 30.10.
ei nõua istungi protokolli digitaalset allkirjastamist ja seetõttu ei nähtu ka infosüsteemidest allkirja olemasolu, kuid seda eeldatakse ja vajadusel või kahtluste korral on kaitsjal alati võimalus kontrollida allkirjade olemasolu paberkandjaga tutvudes. Nagu apellatsioonide sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellantidest erinevale järeldusele süüdistatava süü osas. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et Riigikohtu valitsev seisukoht on, et selleks, et teha süüdistatava osas õigeksmõistev kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsusele selliseid etteheiteid, mis kuidagi moodi võiksid mõjutada kohtuotsuse liiki, teha ei ole võimalik. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatavate poolt. Maakohus on tõenditele tuginevalt põhistanud, miks on süüdistuses kirjeldatud kuritegu etteheidetav ka süüdistatavale Danat 7 I.V-le ja ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Põhjalikult on maakohus argumenteerinud oma järeldusi ka tõendite eelistuse osas ehk, miks jätab kõrvale süüdistatava ütlused, kui ebausaldusväärsed ja miks loeb kannatanu ütlused usaldusväärseteks. Tõendatud on, et see isik, kes oli autoroolis, jäi sinna ka sündmuskohale jõudes ja sõitis autoga eemale. Kolm ülejäänud isikut sh I.V väljusid autost ja olid kannatanu juures enne, kui algas peksmine. Kannatanu ei näinud küll, kes konkreetselt teda peksid, kes võttis taskust mobiili, kes kotti käest ära kiskus, kuid nagu maakohus oma otsuses selgitas, ei ole see röövimise puhul ka oluline. Kannatanu on väitnud, et tema juurde tuli ka kollases jopes noormees, kes nagu uurimine selgitas välja oligi I.V. Asjaolu, et kannatanu ei saa konkretiseerida, kes mida konkreetselt tegi, on sellistes olukordades, kus kannatanu lüüakse pikali ja asutakse jalgadega peksma tavapärane. Inimese kaitsereaktsioon on sellisel juhul hakata just oma nägu kaitsma ja kätega varjama, mis aga tähendab, et varjatud on ka silmad. Ebamõistlik on nõuda, et kannatanu, keda pekstakse peaks seni kuni teadvusel on, jälgima ja fikseerima täpselt peksmise käiku, sellest osavõtjaid jne. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud kuriteo tehiolud just kannatanu ütluste põhjal, sest kannatanul ei ole mingit põhjust kedagi ründajatest alusetult süüstada. Kannatanule olid kõik kolm ründajat võõrad, ta nägi neid esimest korda enne autosse istumist ja mingit isiklikku vihavaenu nende sh I.V alusetuks süüstamiseks kannatanul ei olnud. Kannatanu ei olnud eelnevalt nendega isegi kasiinos ühes seltskonnas. Materiaalne huvi on samuti välistatud. Kannatanul ei olnud mingeid materiaalseid nõudmisi, ta ei pretendeerinud isegi temalt röövitud sularahale, siis ei saa ka rääkida eesmärgist suurendada solidaarvõlgnike arvu kahju kiirema heastamise nimel. Vastupidiselt kannatanule on aga I.V selge huvi oma süü eitamiseks ja ennast õigustavate ütluste andmiseks. Kuna ta pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toime ÜKT tegemise ajal, on süüdimõistva kohtuotsuse korral reaalne vangistus ainuke võimalik karistus. Arvestades kõiki maakohtu poolt tuvastatud kuriteo tehiolusid, on kannatanu suhtes toimepandud kuritegu kvalifitseeritud õigesti grupilise röövimisena. Tuvastatud on, et kannatanu suhtes kasutati füüsilist vägivalda ja temalt võeti ära asjad. Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles kõigi kaastäideviijate teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe või enama isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus üks täideviijatest kasuta b kannatanu kallal vägivalda, teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja ja kolmas seisab kõrval. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul kõik isikud röövimise kaastäideviimise eest. Käesolevas kriminaalasjas toimus teovalitsemine kõigi sündmuskohal viibinud kohtualuste ühise, vaikides kooskõlastatud käitumisega (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-2301). Funktsionaalne täideviimine on tervik, mis realiseerub siis, kui kõik kaastäideviijad 8 täidavad kooskõlastatult oma funktsiooni kuriteokoosseisu realiseerimisel. Ning vastupidi - kellegi funktsionaalne alatalitus tähe ndab kuriteokoosseisu ning seega ka täideviimise puudumist. Röövimine on asja äravõtmine vägivallaga. Sisult on vägivald kannatanu füüsiline või psüühiline mõjutamine. Vägivalla eesmärk on kannatanu poolt osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumine, mis loob aluse asja üleminekuks. Kui isegi uskuda süüdistavat selles, et tema ei ole kasutanud füüsilist vägivalda ega ka asju ära võtnud, siis kannatanu ütluste alusel on üheselt tõendatud, et süüdistatav viibis vahetult kannatanu juures, kui kannatanut peksti, tema taskud läbi otsiti ja temalt asjad ära võeti. Sellises olukorras aktsepteerib ka passiivne kõrvalviibija toimuvat ja aktiviseerib kannatanus hirmu ning võimendab arusaama vastupanu mõttetusest (3-11-23-01, p 8; 3-1-1-118-13 p 8), hoides sellega kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgu enda kontrolli all. Teo toimepanemine grupis on võimalik nii eelneva kokkuleppe alusel - kus rollijaotus, iga täideviija poolt kuriteo objektiivse külje täitmiseks vajalik tegevus lepitakse kokku kuriteo ettevalmistamise staadiumis, kui ka mitte-eelneva, vahetu kokkuleppe alusel - kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt ühise kuritegeliku eesmärgi realiseerimiseks tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevusi selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivsesse külge kuuluva teo. Käesoleval juhul näitab süüdistatavate kooskõlastatud tegevus, et neil oli kannatanult vara röövimiseks eelnev kokkulepe. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et röövimise toimepannud isikutel, kes kannatanu sihtkohta viimisel oleks need 10 eurot nö taksoteenuse osutamise eest niigi saanud, tekkis ettekujutus, et kannatanul võib olla ka rohkem raha ja kaasasolnud kotis midagi väärtuslikku ja just sel eesmärgil sõidutati kannatanu kõrvalisse kohta. I.V ei ole alaealine, kellele ei ole grupilise kuriteo olemus arusaadav nagu seda väidab kaitsja. I.V oli varasemalt mõistetud süüdi kuritegudes, millistes enamus olid toime pandud grupis sh grupilised peksmised. Apellatsiooni väited selles osas, et süüdistatavalt kinnipidamisel leitud 10 eurot on tema isiklik, vanaemalt saadud raha, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul veenvad. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ei usu süüdistatava väiteid raha osas ja kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kuna süüdistatav on valinud süüst ja eesootavast reaalsest vangistusest pääsemiseks ennastõigustava kaitsetaktika, on selline raha päritolu versioon kaitsetaktika lahutamatu osa. Süüdistatavale on mõistetud karistus sanktsiooni alammääras ja seda on veel vähendatud 1/3 võrra. KarS prg 65 lg 2 alusel on liidetud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis nagu liitkaristuse reaalne ärakandmine on seadusest tulenevalt vältimatu. Süüdistatava kaitsja adv. K.Sitska on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 72 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ning
prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse I.V suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 9 /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.