KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2021, Tallinna kohtumaja Väärteoasja number 4-21-1310 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Mari Kirs Tõlk Natalija Mehh Kohtuasi H.R-i (isikukood XXX, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht xxxx, töökoht xxxx) väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi Vaidlustatud lahend Istungil osalenud isikud PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 01.03.2021 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,21,001389 kaebuse esitaja H.R kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri, esindaja Veiko Kiik RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p 1, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas: Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 01.03.2021 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,21,001389 muutmata ning H.R-i kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korras on motiveeritud kohtuots us kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 23.04.
- Asjaolud ja menetluse käik PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirsi 01.03.2021 otsusega nr 2302,21,001389 karistati H.R LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Rikkumine seisnes selles, et menetlusalune isik 06.02.2021 kell 19.13 Tammsaare teel Tallinnas, juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 115 ±8 km/h, suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirus teel on 70 km/h, seega ületas H.R suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 37 km/h. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ning pani toime § 227 lg 2 järgi ettenähtud väärteo. H.R esitas PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 01.03.2021 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2302,21,001389 kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja tehtud otsus määratud karistuse osas ja teha uus otsus, millega määrata talle karistuseks rahatrahv. Kaebuse esitaja tunnistas ja tunnistab oma süüd täielikult ning siiralt kahetseb ka toimepandud väärtegu, mis on tema karistust kergendavaks asjaoluks, karistust raskendavad asjaolud aga puuduvad. Peale selle tegi kaebuse esitaja nüüdseks ka vastavad järeldused toimepandud väärteost ning rohkem tal taolisi rikkumisi ette ei tule. Ühtlasi juhib kaebuse esitaja kohtu tähelepanu ka asjaolule, et LS § 227 lg 2 näeb põhikaristusena ette ka rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ja kaebuse esitaja on nõus enda karistamisega rahatrahviga maksimaalses määras. H.R jäi kohtus oma kaebuse juurde ning andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta sõitis mööda Järvevana teed. Lubatud kiiruseks oli 70 km/h, ta teadis seda. Tema sõitis 117 km/h. Mingit põhjendust ei ole, ületas kiirust täiesti teadlikult ja tahtlikult. Palub juhtimisõigust mitte ära võtta, kuna seda on tal vaja töö tegemiseks. Tal on oma firma, mis tegeleb autorendiga, samuti on tal autoremondi töökoda. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles esitatud kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Piirkiirus on kehtestatud kõikide liiklejate turvalisust silmas pidades. Menetlusalune isik ületas kiirust mitte vähem kui 37 km/h. Sellisel määral kiiruse ületamine pidi olema tajutav ning kohtuvälise menetleja hinnangul pani menetlusalune isik lubatud sõidukiiruse ületamise toime kavatsetult. Menetlusaluse isiku süü suurust mõjutab eelkõige väärteo ohtlikkus. Õigusrikkumine on toime pandud asulasisesel teel, kus menetlusalune isik ei osalenud liikluses üksinda. Rikkumine näitab suhtumist teistesse kaasliiklejatesse. Eriti tähelepanelik tuleb olla juhtidel, kes on veel esmaste juhilubade omanikud. Karistuse määramisel tuleb arvestada, kuidas saab menetlusalust isikut mõjutada tulevikus õigusrikkumisi mitte toime panema. Menetlusalusele isikule on varasemalt määratud mitmeid karistusi just liiklusalaste süütegude eest. Viimane rikkumine oli samuti kiiruse ületamine ja see jäi LS § 227 lg 3 alla ning pandi toime eelmisel aastal. Seega on kohtuväline menetleja seisukohal, et rahatrahvi näol ei ole võimalik menetlusalust isikut mõjutada ja see on ennast ammendanud. Sellest tulenevalt on menetlusaluse isiku karistamine mootorsõiduki juhtimiseõiguse ära võtmisega proportsionaalne karistus. Kohtuotsuse põhjendused 2 Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt eelnevast, peab kohus lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. Käesoleval juhul inkrimineeritakse H.R-ile väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 227 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. H.R ei ole vaidlustanud otsust sisuliselt, vaid vaidlusküsimus on määratud karistuses. Kaebaja poolt LS § 50 lg 5 p 3 rikkumine on tõendamist leidnud lisaks H.R-i süü omaksvõtule ka järgmiste kirjalike tõenditega. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et H.R-i juhitud sõiduki Xxxx, registreerimismärgiga xxxx, sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 06.02.2021 kell 19.13 mõõteseadet Stalker DSR 2X. Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suurimaks sõidukiiruseks 115 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust ± 8 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu lõplik mõõtetulemus on 107 km/h. Mõõtmise viis läbi PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse liikluspolitseinik E V, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Seega on mõõtetulemus mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit Stalker DSR 2X (taatlustunnistus TTRS-20/00058), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kuna liikluskorraldusvahendiga oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 70 km/h, siis ületas H.R suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid. H.R-i poolt toime pandud rikkumine on jäädvustatud ka videosalvestisel. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu kaebaja käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on tema käitumine kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteona. Antud juhul puuduvad VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Tuginedes eelnenule ja hinnates tõendeid kogumis, leiab kohus, et H.R-ile süüks arvatud tegu pandi toime kavatsetult. Sellises määras lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla vaid teadlik ja tahtlik käitumine. Kaebuse esitaja ei eitanud kohtuistungil, et lubatud sõidukiirust ületas ta täiesti teadlikult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg-st
- Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. H.R karistati LS § 227 lg 2 alusel põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Seega on kohtuväline menetleja määranud põhikaristuse mõnevõrra üle sanktsiooni keskmise määra. Hinnates H.R-i süü suurust talle LS § 227 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel ning kohus leiab, et kaebaja süü on suur. Sõidukiiruse ületamine vähemalt 37 km/h on tuntav ning antud juhul oli see juhi teadlik valik. Käesoleval juhul on H.R lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, 3 LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h, ületanud ülemmääras, s.o 37 km/h võrra. Tegemist oli asulasisese teega, kus liigub palju teisi sõidukeid ning ajaga, mil liiklustihedus oli suur. See nähtub ka videosalvestiselt. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli tee jäine ja kaetud lumega. Kuna tegemist oli ka pimeda ajaga, siis kirjeldatud oludes kiiruse ületamine 37 km/h võrra kujutab endast ohtu nii rikkujale endale kui ka teistele kaasliiklejatele, mistõttu ei saa kaebuse esitaja süüd väheseks ega keskmiseks pidada. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Väärteootsusest nähtuvalt on kaebaja käitumises karistust kergendava asjaoluna arvestatud kahetsust. Raskendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud ei ole. Kahetsust avaldas kaebuse esitaja ka kohtuistungil. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. H.R-i karistusandmetest nähtub, et teda on varem karistatud nii kriminaal- kui ka väärteo korras. Karistusregistri andmete kohaselt on kriminaalkaristus seotud mootorsõiduki joobes juhtimisega (KarS § 424). Kaebuse esitajal on ka kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Viimane karistus määrati lubatud sõidukiiruse ületamise eest LS § 227 lg 3 järgi. Seejuures karistati teda rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses. Kõnealune rikkumine on toime pandud vähem kui aasta tagasi. Seega liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest mõistetud eelmistest karistustest ei ole kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitaja karistatus viitab sellele, et eelnenud karistuste liik oma eesmärke täitnud ei ole, mistõttu rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust. Kuna käesolevalt on tuvastatud suur süü, siis kohtvälise menetleja määratud karistust, s.o juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks, peab kohus põhjendatuks. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kuna väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras H.R teadlikult liiklusnõudeid, mistõttu on ta liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et kaebaja paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Kiiruse ületamise puhul ei ole tegemist vähetähtsa õigusrikkumisega. Kuna sellega seatakse ohtu kaalukaid õigushüvesid, siis peab riik sellisele rikkumisele reageerima rangelt. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud ja teadvalt liiklusnõudeid eiravad juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud karistus H.R-ile on antud juhul igati põhjendatud. Kaebusest nähtub, et H.R vajab juhtimisõigust oma igapäevase töö tegemiseks. Kuigi kohtule on mõistetav, et juhtimisõigus on tööülesannete täitmiseks vajalik ning et juhtimisõiguse äravõtmisega kaotab ta töö, siis see põhjendus ei ole süüd vähendavaks ega juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus 4 vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga H.R-ile olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele jätkanud liikluse ohustamist. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning seetõttu jätab kohus H.R-i kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) Aulike Salo kohtunik 5