← Eesti

2-17-17206/148

Obsah (8)§ 175§ 663§ 657§ 654§ 173§ 178§ 167§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-17206 Tsi

) § 167 lg-t 1 ning seeläbi ekslikult leidnud, et kolmanda isiku menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et menetluskulude jaotus on lahendatud maakohtu

  1. jaanuari
  2. a ja ringkonnakohtu
  3. juuli
  4. a otsustega, mis on jõustunud. Maakohtu sellekohane seisukoht on ekslik, kuivõrd viidatud otsustes ei ole kohtud menetluskulude hageja kanda jätmisel kõikide hageja poolt esitatud vastuväidete osas seisukohta kujundanud. Lisaks leidis hageja, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel

§ 175

lg-t 1 oluliselt rikkunud ning seeläbi ekslikult leidnud, et hagejalt tuleb kostja kasuks mõista välja menetluskulud summas 6131,52 eurot ja kolmanda isiku kasuks menetluskulud summas 4647,52 eurot. Hageja leidis, et kostja esindaja ei ole täpsustanud, milliseid toiminguid on ta kolmanda isiku esindamiseks teinud, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kas üldse ja milliste 4

(6)toimingute eest on perioodil
  1. jaanuar
  2. a kuni
  3. oktoober
  4. a kostjal ja kolmandal isikul õigusabikulude eest tasumise kohustus tekkinud. Kui menetluskulude nimekirjast lähtuvalt ei ole kohtul võimalik tuvastada isegi seda, kelle kasuks ja kas üldse on menetlustoiminguid tehtud, siis ei ole menetluskulude väljamõistmine vastaspoolelt (käesoleval juhul hagejalt) võimalik. Hageja on eelnevale juhtinud kohtu tähelepanu juba
  5. veebruari
  6. a seisukohas, kuid kohus ei ole nähtuvalt vaidlustatud määrusest hageja sellekohaste väidetega menetluskulude jaotuse otsustamisel arvestanud. Miks kohus hageja sellekohaseid väiteid põhjendatuks ei pidanud, kohus vaidlustatud määruses selgitanud ei ole.
  7. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata. Kostja väidete kohaselt üritab hageja lubamatult vaidlustada menetluskulude jaotust, mille kohta on maakohus õigesti vaidlustatud määruses leidnud, et menetluskulude jaotus on lahendatud maakohtu
  8. jaanuari
  9. a ja ringkonnakohtu
  10. juuli
  11. a otsustega, mis on jõustunud ega saa mainitud asjaolusid enam vaidlustada. Teiseks ei ole hageja välja toonud, et maakohus oleks kuidagi ületanud diskretsiooni piire, sh ei too hageja välja, et milline konkreetne maakohtu poolt analüüsitud või hinnatud menetluskulu osa võiks olla ebaõige ning millises ulatuses. Seejuures on ebaõige hageja nägemus, et kui teatud osas on palutud menetluskulud kindlaks määrata ja välja mõista võrdsetes osades, siis sellisel juhul ei ole võimalik mõista, millises ulatuses soovitakse menetluskulude kindlaks määramist.
  12. Kolmas isik vaidleb hageja määruskaebusele vastu leides, et maakohus ei ole menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel diskretsioonireeglite vastu eksinud ega menetlusõiguse norme rikkunud, mistõttu puuduvad alused vaidlustatud kohtumääruse muutmiseks või tühistamiseks.
  13. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning

§ 654lg 6 ja § 659 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Seonduvalt hageja määruskaebusega selgitab ringkonnakohus järgmist. 15. Hageja on määruskaebuses asunud seisukohale, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel

§ 175

lg-t 1 oluliselt rikkunud ning seeläbi ekslikult leidnud, et hagejalt tuleb kostja kasuks mõista välja menetluskulud summas 6131,52 eurot ja kolmanda isiku kasuks menetluskulud summas 4647,52 eurot. Hageja hinnangul ei olnud võimalik kostja esindaja esitatud menetluskulude nimekirjas loetletud toimingutest aru saada, millised toimingud on esindaja teinud kolmanda isiku esindamiseks ja millised toimingud kostja esindamiseks.

  1. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Kostja esindaja on
  2. jaanuari
  3. a menetlusdokumendis selgitanud, et: 1) kõik menetluskulud kuni
  4. novembrini 2018 tuleks välja mõista ainuisikuliselt kostja kasuks; 2) kõik menetluskulud alates
  5. novembrist 2018 kuni
  6. aprillini 2020 tuleks välja mõista võrdsetes osades kostja ja kolmanda isiku kasuks; 3) kõik menetluskulud alates
  7. augustist 2020 tuleks välja mõista ainuisikuliselt kostja kasuks. Kostja esindaja on esitanud ka tabeli, mis kajastab teostatud toimingute aega, sisu, mahtu ja maksumust. Viidatud tabelis esitatud toimingud perioodil
  8. detsember
  9. a kuni
  10. aprill
  11. a on esindaja teinud nii kostja kui ka kolmanda isiku eest. Tsiviilasja toimikust nähtub, et
  12. detsembri
  13. a seisukoht hageja määruskaebusele,
  14. juuni
  15. a seisukoht hageja tõendite kogumise taotlusele ning
  16. septembri
  17. a seisukoht hageja nõude suurendamise 5

(6)taotlusele ja vastuväitele on esitatud ühiselt kostja ja kolmanda isiku poolt. Nimetatud seisukohtade ajaline esitamine kattub menetluskulude nimekirjas esitatud toimingutega. Samuti on menetluskulude nimekirjas esitatud istungiteks ettevalmistumise ja istungil osalemise ajakulu seotud nii kostja kui ka kolmanda isiku esindamisega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jaganud perioodil 4. detsember 2018. a kuni 21. aprill 2020. a teostatud toimingute põhjendatud ajakulu võrdsetes osades kostja ja kolmanda isiku vahel. 17. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175lg 1.

Seejuures põhineb maakohtu järeldus vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta menetlusosalistele osutatud õigusteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi 2016 määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetlusosaliste õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
  2. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka hageja etteheide, mille kohaselt ei ole maakohus võtnud seisukohta hageja vastuväite osas, mis puudutas kostja ja kolmanda isiku ühise esindaja menetlusnimekirjas esitatud toimingute jagamist kahe esindatava vahel. Ringkonnakohtu hinnangul oli võimalik esitatud menetluskulude nimekirjast ning kostja ja kolmanda isiku esindaja selgitustest tulenevalt määrata kindlaks kostja ja kolmanda isiku ühise esindaja toimingud ja nende põhjendatud ajakulu mõlema esindatava suhtes. Seda on maakohus ka asjakohaselt teinud.
  3. Põhjendamatu on ka hageja seisukoht, et praeguses menetlusstaadiumis saab ta vaidlustada menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et tulenevalt

§ 173lg-st 1 on menetluskulude jaotus kindlaks määratud 25.

jaanuari

  1. a ja
  2. juuli
  3. a otsustes.

§ 178

lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada, kaevates kohtulahendi peale, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa vaidlustada menetluskulude jaotust. Praeguses asjas on põhimenetluses jäetud kostja ja kolmanda isiku menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus hageja kanda. Seega on maakohus põhjendatult lähtunud põhimenetluses kindlaksmääratud menetluskulude jaotusest ning kostja ja kolmanda isiku põhjendatud ja vajalikud menetluskulud hagejalt välja mõistnud. Asjakohatu on hageja määruskaebuses esitatud väide, et kohtud ei ole menetluskulude hageja kanda jätmisel kõikide hageja poolt esitatud vastuväidete osas seisukohta kujundanud. Tallinna Ringkonnakohus on 2. juuli 2021. a otsuses selgitanud, et maakohtul polnud põhjust jätta kolmanda isiku menetluskulusid kostja või kolmanda isiku enda kanda

§ 167lg 1 ja § 162 lg 4 alusel.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud kostja ja kolmanda isiku lepinguliste esindajate ajakulu jätta muutmata.
  2. Hageja on määruskaebuses palunud jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud kostja ja kolmanda isiku kanda. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 22. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.