S § 142 lg 2 p 1 järgi ning mõista karistuseks (2 a 6 k) kaks aastat ja kuus kuud vangistust.
lg 2 kohaselt vähendada T.S-ile kohaldatavat karistust ühe kolmandiku võrra ning mõista karistuseks (1 a 8
lg 1 kohaselt riigi tuludesse menetluskulud –
lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu (824.61) kaheksasada kakskümmend neli eurot ja 61 senti kaitsja Eve Jundase osalemise eest kriminaalasja menetluses,
lg 1 p 5 alusel (2.21) kaks eurot ja 21 senti toimiku materjalidest kaitsjale koopiate tegemise kulude eest ning
lg 1 p 3 alusel ekspertiisitasu (255.65) kakssada viiskümmend viis eurot ja 65 senti kannatanu suhtes ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise eest kriminaalasjas. Välja mõista
lg 1 p 2 alusel seoses teise astme kuriteo toimepanemisega T.S-ilt sundraha (417.03) nelisada seitseteist eurot ja 03 senti riigi tuludesse. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034796011 SEB pangas või arveldusarvele nr. 221023778606 Swedbank pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2800049696 ning selgitused „T.S , 1-10-12594, menetluskulud, kaitsjatasu või sundraha“. Kui menetluskulu ja sundraha ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluses ettenähtud korras. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. ASJAOLUD T.S-ile oli esitatud süüdistus selles, et tema 2009 a. suvel või sügisel, täpselt kindlaks tegemata ajal, oma elukohas X, X, X, maja X korteris nr. X, kasutades ära kannatanu, 5 aastase K. E. lapseealisusest tingitud seisundit, kus K. E. ei olnud võimeline toimunust aru saama ja vastupanu osutama, käskis K . E. jalas olevad püksid pahkluuni alla lükata ja endale sülle istuda ning seejärel silitas lapse reisi. Seejärel lükkas ta lapse nähes ka enda püksid alla, olles tema nähes paljastatud peenisega. T.S keeras korteri välisukse lukust lahti ja enne tüdruku lahkumist keelas tal juhtunust emale rääkida. Süüdistus T.S-ile on esitatud KarS § 142 lg 2 p 1 järgi sugulise kire vägivaldses rahuldamises kriminaalõiguslikus mõttes arusaamisvõimetu isiku suhtes, kes oma lapseealisuse tõttu ei olnud võimeline juhtunust aru saama ega talle vastupanu osutama. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD KOHTUS Asja kohtulikul uurimisel süüdistatav end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav jäi varasemate, kriminaalmenetluse käigus antud ütluste juurde ning väitis, et ta ei ole talle süüks pandud kuritegu toime pannud. Samuti jäi ta selle juurde, et kohus lahendaks kriminaalasja lühimenetluse korras. Prokurör leidis, et süüdistatava süü talle süüks pandud kuriteos KarS § 142 lg 2 p 1 järgi on tõendatud. Prokurör taotles T.S-i süüdi tunnistamist ning tema karistamist tingimusliku vangistusega pärast ühe kolmandiku karistusemäära mahaarvamist määras 1 aasta ja 10 kuud KarS § 74 lg 1 ja 3 kohaselt 2 aastase katseaja kohaldamisega. Kaitsja leidis, et süüdistatava süü ei ole tõendatud ning palus tema õigeks mõistmist. Kaitsja hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõendid vastuolulised ning need ei kinnita süüdistatava süüd. KOHTU SEISUKOHT Kohus leidis, et T.S-i süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Käesolevas 2 1-10-12594 kriminaalasjas on tegemist nn. sõna sõna vastu olukorraga, kus kohtul tuleb hinnata ühelt poolt täisealise süüdistatava ning teiselt poolt lapseealise 5 aastase kannatanu ütlusi. Hindamaks süüdistuse põhjendatust ning süüdistatava süüd, tuleb kohtul hinnata kuivõrd usutavad on 5 aastase kannatanu K. E. kriminaalmenetluse käigus avaldatud ütlused ning millisel määral haakuvad need muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kannatanu K. E. psühholoogi juuresolekul toimunud ülekuulamisel avaldanud, et temaga juhtus paha asi, mille põhjustajaks oli onu Kalju, s.o. süüdistatav T.S. Kannatanu ütluste kohaselt on Kalju kannatanu tuttavate K. ja K. vanaisa. Kui kannatanu läks onu Kalju juurde K. ja K. otsima, kutsus üksi kodus olnud Kalju kannatanu tuppa ning istudes tugitoolis, rääkis kannatanuga juttu. Seejärel käskis ta kannatanul oma dressipüksid maha lükata, tõstis ta endale sülle ning lükkas oma sõrme kannatanu suguelundisse. Kui kannatanu seejärel soovis lahkuda, lubas süüdistatav tal seda teha, kuid lukustatud ust avades ja kannatanut ära saates, teatas talle, et kannatanu ei tohi juhtunust oma emale rääkida (t.l. 2-3). Kohtu hinnangul ei ole kannatanu ütlustes alust kahelda ning seda alljärgnevatel põhjustel – kannatanu ema Marika Räisi ütluste kohaselt avaldas tema tütar 2009 a. lõpus, et temaga on juhtunud sügisel „paha asi“. Kannatanu oli avaldanud, et ta läks T.S-i korteriukse taha, et kutsuda õue mängima tema lapselast K.. Seejärel oli K. vanaisa (T.S) kutsunud kannatanu tuppa telerist multifilmi vaatama. Kui kannatanu oli tuppa sisenenud, käskis süüdistatav tal jalas olnud dressipüksid ja aluspüksid maha lükata ning jalad laiali ajada. Seejärel lükkas süüdistatav oma sõrme kannatanu reite piirkonda, suguelundisse ning käskis endale sülle istuda, mida kannatanu aga ei teinud. Seejärel kui kannatanu soovis lahkuda, lubas süüdistatav tal seda teha, kuid lukustatud ust avades ja kannatanut ära saates teatas talle, et kannatanu ei tohi juhtunust oma emale rääkida. Samuti oli süüdistatav näidanud kannatanule oma paljast suguelundit (tütre kinnitusel oli ta näinud onu Kalju paljast nokut) (t.l. 4-5). Hindamaks kannatanu K. E. ja tema ema M. R. ütlusi, on täheldatav, et need on põhilises ja olulises osas kokkulangevad. K. E. on nii uurijale antud ütlustes kui ka oma emale M . R. kirjeldanud juhtunut sarnaselt. Mõlemal juhul on ta seletanud, et süüdistatav kutsus teda tuppa, käskis dressipüksid ja aluspüksid maha ajada ning asetas seejärel oma sõrme kannatanu tuppe, s.o. katsus ja silitas kannatanut reite piirkonnast. Kannatanu on juhtunut detailselt kirjeldanud, näidates oma emale ka seda, millise sõrme süüdistatav talle tuppe asetas. Samuti on ta mõlemal juhul kirjeldanud seda, et süüdistatav jõi õlut ning keeras juhtunu toimumise ajaks korteriukse lukku, millega soovis ilmselt vältida kõrvaliste isikute sattumist sündmuse juurde. Lisaks eeltoodule on kannatanu kirjeldanud enda lahkumist korterist ning väitnud, et süüdistatav keelas tal juhtunust emale rääkida. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et lapseealine, kuue aastane tütarlaps suudaks niivõrd detailselt ja üheselt esitada erinevatel aegadel ja erinevatele isikutele väljamõeldud, seksuaalse sisuga asjaolusid, millest järeldub, et taoline sündmus pidi tõepoolest aset leidma. Samuti ei saa tähelepanuta jätta K. E. poolt avaldatut selle kohta, et kui ta süüdistatava korterist lahkus, teatas viimane talle, et kannatanu ei tohi juhtunust emale rääkida. Kohus peab kannatanu poolt avaldatut usutavaks, kuna ta rääkiski juhtunust emale hiljem, mitu kuud peale juhtunut. Kuna süüdistatava puhul on tegemist täisealise meesterahvaga, siis on igati usutav, et tema poolt kannatanu jaoks ilmselt ähvardaval toonil väljaöeldud hoiatus avaldas viieaastasele kannatanule niivõrd tugevat mõju, et ta alles mitu kuud hiljem julges juhtunust rääkida. Kannatanute ütlustega haakub ka K. E. suhtes läbiviidud ambulatoorse kohtupsühholoogilise ekespertiisiga antud eksperdi arvamus (t.l. 62-64). Eksperdi arvamuse kohaselt vastab K. E. psüühiline areng tema ea arengutasemele. Tema iga ja psüühika arengutaset, emotsionaalset seisundit ja objektiivset olukorda arvestades, oli kannatanu võimeline õigesti tajuma kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid ja andma nende kohta tõepäraseid ütlusi. K . E. ei esine kõrgendatud kalduvust fantaseerida. Samuti ei esine viiteid sellele, et keegi (nt. lasteaiakaaslased või lähedased) või miski (nt. telerist nähtu) oleks võinud mõjutada tema ütluste tõepärasust ja seda 3 1-10-12594 ka peale tema ülekuulamist. Pärast ülekuulamist ei ole kannatanut mõjutatud. Eksperdi arvamus kinnitab lapseealise kannatanu ütluste usaldusväärsust ning kinnitab, et tema ütlused väidetava seksuaalse iseloomuga ahistamise kohta ei ole väljamõeldis. Samuti ei kinnita eksperdi arvamus süüdistatava kaitsja seisukohta nagu oleks tema ütlused mõjutatud lasteaiakaaslastest poiste käitumisest, kes väidetavalt ropendavad lasteaias, räägivad seksijutte ja alandavad tütarlapsi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et seisukoht nagu oleks kannatanu ütlused mõjutatud lasteaiakaaslaste poolt, on oletuslik ning ei ole arvestatav. Lapseealise kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka eksperdipoolne seisukoht, mille kohaselt kattuvad nii lapse kui ka tema ema ütlused juhtunu kohta. Lisaks eeltoodule viitab eksperdi hinnangul seksuaalsele väärkohtlemisele ka asjaolu, et K. E. keeldus ekspertiisi käigus eksperdiga juhtunust rääkimast, kattis kätega silmad ja suu, muutus väga kinniseks, puges ema sülle ja keeldus igasugusest kontaktist eksperdiga. Eksperdi arvates on selline lapsepoolne käitumine loomulik, kui tema kui lapseealise suhtes on toimunud väärkohtlemine ja ta ei olnud võimeline toimunust aru saama. Eelkirjeldatud reaktsioon viitab sellele, et laps ei soovi juhtunut taaskord käsitleda ja ta soovib selle pigem unustada. Kohtul ei ole alust eksperdi arvamuses kahelda. Kohus on seisukohal, et eeltoodu kinnitab lapseealise kannatanu suhtes seksuaalse väärkohtlemise toimumist, kuna seda kinnitavad lapse eelkirjeldatud vastureaktsioonid. -Tunnistaja, X - nõustaja L. E. ütluste kohaselt (t.l. 6-8) pöördus M. R. koos oma tütre K. tema vastuvõtule 12.01.2010 a. ning K. rääkis nõustajale, et K. vanaisa, s.o. süüdistatav kutsus teda oma tuppa, jõi õlut ning lasi oma püksid alla. Seejärel tegi ta kannatanule ettepaneku istuda endale sülle. Kui kannatanu oli talle sülle istunud, torkas süüdistatav oma sõrme kannatanu tuppe ning tegi sellega haiget. Kui kannatanu soovis lahkuda, süüdistatav teda ei takistanud, kuid ütles talle, et kannatanu ei tohi juhtunust emale rääkida. Tunnistaja ütlustest nähtub, et K. E. on ka nõustajale kirjeldanud juhtunut samamoodi nagu ta kirjeldas uurijale 22.02.2010 a. toimunud ülekuulamise käigus ja nagu ta kirjeldas juhtunut oma emale. Asjaolu, et tema ütlused ei lange igas detailis kokku (näiteks selles, kas sündmus toimus 2009 a. suvel või sügisel), ei ole määrav, kuivõrd on tõenäoline, et lapseealine kannatanu ei suuda mitme kuu tagant juhtunud sündmusi mäletada kuupäevaliselt. Samuti on tõenäoline, et talle on juhtunu jäänud meelde üksnes võimaliku ilusa ilma tõttu, sest tema sooviks oli minna õue mängima süüdistatava lapselapse K.. Eeltoodust tulenevalt, on kohus seisukohal, et lapseealine kannatanu on andnud juhtunu kohta tõepäraseid ütlusi tegelikult asetleidnud sündmuse kohta. -Tunnistaja M. P., erapolkliiniku arsti ütluste kohaselt pöördusid 13.01.2010 a. tema juurde vastuvõtule M. R. koos 5 aastase tütrega K. E. (t.l. 9-10). Vestluse käigus seletas M . R., et tema naabruses elav, ühe poisi vanaisa käskis lapsel püksid maha ajada, endale sülle istuda ning katsus tema suguelundeid. Lapse endaga tunnistaja ei vestelnud, kuid laps viibis vestluse juures, noogutas ning kinnitas väljendiga „ja“ ema poolt öeldu õigust. Eeltoodust järeldub, et ka nimetatud tunnistajale on kannatanu kinnitanud juhtunut, mis omakorda kinnitab tema poolt avaldatu õigsust. Kannatanu suhtes viis M. P. läbi ka günekoloogilise läbivaatuse, mille käigus vigastusi ei leitud. Kohtu hinnangul ei välista aga läbivaatusel tuvastatu juhtunut, kuivõrd kannatanuga toimunud sündmus leidis aset mitu kuud varem, samuti ei teki üldjuhul kannatanu poolt kirjeldatud tegevuse, s.o. sõrme ühekordse tuppe asetamisega vigastusi. -Kriminaalmenetluse käigus ülekuulatud tunnistajad, süüdistatava tütar J . K. ning süüdistatava abikaasa M. S. on oma ütlustes väljendanud arvamust, et nad ei usu, et süüdistatav T.S talle süüks pandud teo toime pani, kuna T.S suhtub lastesse hästi (t.l. 11-12, 21-22). Kohtu hinnangul ei välista nimetatud tunnistajate arvamus süüdistatava süüd, kuivõrd tegemist on süüdistatavale lähedaste isikute oletusega, kes sündmuse juures ei viibinud. Samas on ka M. S. 4 1-10-12594 möönnud, et T.S tarvitab vahel õlut ja kannatanu on tihti nende juures kodus käinud. Nimetatud asjaolud põhjendavad seda, miks kannatanu julges võõrasse korterisse siseneda, samuti on kohtu hinnangul tõenäoline, et seksuaalse iseloomuga tegevus tütarlapse suhtes võis olla tingitud süüdistatava poolt õlle tarbimisest tekkinud joobeseisundist. -Süüdistatava T.S-i hinnangul võis kannatanu K. E.. anda tema suhtes valeütlusi seoses sellega, et 2009 a. maikuus lõhkus kannatanu rõdul mängides ära süüdistatava lillepoti, mille eest süüdistatav riidles temaga. Samas on ta kinnitanud, et kannatanu käis tema lastelastega süüdistatava juures korteris mängimas (t.l. 16 -18,27-28). Kohtu hinnangul on süüdistatava taoline arvamus oletuslik ja paljasõnaline. Kohus on seisukohal, et kui nimetatud konflikt tõepoolest aset leidiski, siis ei ole tõenäoline, et lapseealine, viie aastane kannatanu mitu kuud hiljem seda meenutas ning n.ö. kättemaksuks väljamõeldud seksuaalse sisuga tegevuse süüdistatavale süüks pani. Kohtu hinnangul ei ole lapseealise selline käitumine tõenäoline ega usutav. Samas nähtub süüdistatava ja ka kannatanu ütlustest, et kui käesolevas kriminaalasjas käsitletav juhtum välja arvata, olid kannatanu ja süüdistatava vahelised suhted, samuti süüdistatava suhted kannatanu vanematega normaalsed. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul ebatõenäoline ka K. E. ema M. R. poolt süüdistatava suhtes alusetute süüstavate ütluste andmine. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et on leidnud tõendamist kuriteo toimepanek T.S-i poolt. Kuriteo kvalifikatsioonist: T.S-ile on esitatud süüdistus kuriteo toimepanek KarS § 142 lg 2 p 1 järgi. KarS § 142 objektiivseks küljeks on spetsiifiline tegu, sugulise kire rahuldamisele kaasamine, kuid seda mitte suguühendusse astudes vaid sellest mistahes erineval viisil, mille eesmärgiks on sugulise erutuse esilekutsumine. Kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et süüdistatav nõudis kannatanult pealmiste dressipükste ja aluspükste jalast mahavõtmist ning endale sülle istumist. Seejärel katsus süüdistatav kannatanu suguelundeid asetades enda sõrme kannatanu suguelunditesse. Sõrme suguelundisse lükkamisega katsus ta kannatanut reite piirkonnast. Kohtu hinnangul oli süüdistatava taoline käitumine ilmselgelt seksuaalse tagamõttega, ajendatud sugulise erutuse saamise eesmärgist, millest järeldub, et süüdistatav rahuldas enda sugulist kire. Kuna kannatanu K. E. puhul oli tegemist lapseealise, 5 aastase tütarlapsega, siis olukorras, kus süüdistatav ja kannatanu viibisid kahekesi süüdistatava korteris, mille välisuks oli lukustatud, oli lapseealine kannatanu ilmselgelt olukorras, milles ta ei olnud oma ea ning arengutaseme poolest võimeline täisealisele meesterahvast süüdistatavale vastupanu osutama ega ka toimunust aru saama. Kuna tegu pandi toime 5 aastase isiku suhtes, oli tegemist kuriteo toimepanemisega KarS § 142 lg 2 p 1 tunnustel, s.o. noorema, kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Subjektiivsest küljest on süüdistatava käitumine hinnatav kuriteo toimepanemisena KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetult, kuna süüdistatav teo toimepanemisel seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, s.o. sugulise erutuse esilekutsumise ning teadis, et see tema tegevuse tagajärjel kas saabub või on võimalik. Põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel väljendub selles, et süüdistatav oma süüdistuses kirjeldatud ja kohtuliku uurimisega tõendamist leidnud teoga kaasas lapseealise kannatanu enda sugulise kire rahuldamisesse. Seega, on kohtu hinnangul leidnud täielikku tõendamist T.S-i poolt kuriteo toimepanek KarS § 142 lg 2 p 1 järgi. Karistuse kohaldamisest: Kriminaalasja kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud T.S-i puhul teo õigusvastaust ega süüd välistavaid asjaolusid. Tema puhul on tegemist täisealise, süüvõimelise isikuga. 5 1-10-12594 KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra katsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust kohaldada üksnes siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu hinnangul on T.S süüdi tahtlikus kuriteos lapseealise isiku suhtes, kelle suhtes võib taoline kuritegu jätta negatiivseid jälgi tulevikuks või isegi kogu eluks. Samas vähendab süüdistatava süü suurust asjaolu, et tegemist oli üksnes ühekordse juhtumiga, milles süüdistatav küll kasutas ära kannatanu võimetust talle vastupanu osutada, kuid ei kasutanud tema suhtes füüsilist vägivalda. Samuti lõpetas süüdistatav omapoolse tegevuse pärast seda, kui kannatanu väljendas oma vastumeelsust toimunu suhtes ning lubas kannatanul korterist lahkuda. Asjaolu, et süüdistatav keelas kannatanul juhtunust teatada, on hinnatav küll tema mõjutamisena, kuid ei ole käsitletav reaalse ähvardusena. Süüdistatava käitumises puuduvad karistust kergendavaid või raskendavad asjaolud KarS § 57 ja § 58 mõttes. T.S juba eaka isikuna on varem kriminaalkorras karistamata. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et reaalse vangistuse kohaldamine T.S-i suhtes ei ole antud juhul vajalik ning tema hoidumist uute kuritegude toimepanemisest on võimalik ära hoida ka talle karistuse, s.o. vangistuse tingimusliku kohaldamisega ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, millest kuulub lühimenetluse tõttu mahaarvamisele üks kolmandik karistusest. T.S tuleb katseajaks allutada käitumiskontrollile ning panna kriminaalhooldaja järelevalve alla. Kohtu hinnangul on nimetatud karistuse kohaldamisega tag atud ka üldine õiguskorra kaitsmine, kuna ka tingimusliku vangistuse kohaldamisega on antud hinnang taolise teo lubamatusest ning selle karistatavusest. Tsiviilhagi käesolevas kriminaalasjas esitatud ei ole, samuti ei ole kriminaalasja juurde liidetud asitõendeid. Menetluskuludena kuuluvad süüdistatavalt riigi tuludesse
lg 1 alusel järgmised menetluskulud –
lg 1 p 3 alusel ekspertiisitasu summas 255.65 eurot ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise eest kriminaalasjas,
lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu määratud kaitsja Eve Jundase osalemise eest kriminaalasja menetluses kogusummas 824.61 eurot ja
lg 1 p 5 alusel kaitsjale kriminaalasja toimiku materjalidest koopiate tegemise tasu summas 2.21 eurot. Eesti Advokatuuril kuulub kaitsjale hüvitamisele kaitsjatasu summas 194.22 eurot seoses kaitsja Eve Jundase osalemisega kriminaalasja kohtulikus menetluses.
lg 1 p 2 alusel tuleb süüdistatavalt välja mõista riigi tuludesse 417.03 eurot sundraha seoses tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisega. Teet Olvik Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2011.a kohtuotsuse resolutsioon: Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 19.mai 2011.a otsus muutmata. Mõista T.S-ilt välja määratud kaitsjale makstud tasu 162, 58 €. 6 1-10-12594 Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 18.01.2012.a kohtumäärusega. 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.