KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-49

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1) X esitas Tallinna Halduskohtule 25.02.2022 kaebuse järgmiste nõuetega: lõpetada jätkuv õigusvastane toiming, mis seisneb Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-18-582 punktis 13 tõele mittevastava väite avaldamises; 3-22-495 2) 3) 4) 5) 6) lõpetada jätkuv õigusvastane toiming, mis seisneb selles, et tsiviilasjas nr 2-18-582 on jõustunud kohtuotsusega loetud kaebajaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemine kehtivaks; lõpetada jätkuv õigusvastane toiming, mis seisneb selles, et tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsust kasutatakse tsiviilasjas nr 2-19-15949 alusena, millega välistatakse kaebaja võimalus tõendada, et Tartu linn ei ole kunagi teinud otsust või andnud haldusakti tema kasutuses oleva munitsipaaleluruumi XXX üürilepingu ülesütlemiseks; lõpetada jätkuv õigusvastane toiming, mis seisneb selles, et munitsipaaleluruumi XXX üürniku ja tema perekonnaliikme vastu esitatud hagi eluruumist väljatõstmiseks menetletakse tsiviilasjas nr 2-19-15949 enne, kui on tuvastatud, kas Tartu linn on teinud otsuse kaebajaga üürilepingu lõpetamiseks ja võimaldanud seda otsust vaidlustada; sooritada toiming, et tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsustest eemaldada kõik tõele mittevastavad väited Tartu linna haldusakti olemasolu kohta; hüvitada kaebajale tekitatud kahju sellega, et õigusvastaste toimingute õigusvastased tagajärjed kõrvaldatakse. Tartu Ringkonnakohtu 08.01.2019 määruses haldusasjas nr 3-18-1779 ja 18.12.2018 määruse haldusasjas nr 3-18-2163 on esitatud valeväiteid, et Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon on teinud 05.12.2017 otsuse lõpetada X-ga üürileping seoses võlgnevusega. Tegelikkuses üürivõlgnevust ei olnud ja see on tuvastatud Tartu Maakohtu 25.09.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-
2. Haldusasjades nr 3-18-1779 ja 3-18-2163 tagastati kaebused pädevuse puudumise tõttu, kuid arusaamatuks jääb, kuidas oli maakohtus võimalik vaidlustada eluasemekomisjoni väidetavat 05.12.2017 otsust, kui Tartu linn ei ole seda dokumenti üldse esitanud (sh kohtule). X-le teatavaks saanud dokumendid tõendavad, et Tartu linnal puudus üldse tahe temaga üürileping lõpetada. See asjaolu tuleb tuvastada ka praeguse kaebuse menetlemise käigus. Ükski kohus ei ole ka selgitanud, kas munitsipaaleluruumi üürnikke saab nende kasutatavast eluruumist välja tõsta ilma asjakohast haldusakti andmata ja võimaldamata seda vaidlustada. Asjas on tarvis Justiitsministeeriumi seisukohta, kas kohtud käitusid tsiviilkohtumenetluse seadustikku (TsMS) järgides.
3. Tallinna Halduskohus tagastas 01.03.2022 määrusega X kaebuse. Kaebus Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsusele tsiviilasjas nr 2-18-582 ja menetlustoimingutele tsiviilasjas nr 2-19-15949 tuleb tagastada

§ 121lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

Halduskohus ei ole pädev andma hinnangut tsiviilasjas tehtud otsuste ja menetlustoimingute õiguspärasusele. Kaebus kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. RVastS §-s 15 sätestatud piirangu eesmärk on tagada kohtuniku sõltumatus õigusemõistmisel ning välistada olukord, kus kohtuniku menetlusvea, seaduse ebaõige tõlgendamise ja kohaldamise, tõendite ebaõige hindamise jmt õigusemõistmisega seotud tegevusega kaasneks riigivastutus ka siis, kui kohtunik ei ole kohtumenetluse käigus toime pannud kuritegu. Vead kohtuasja lahendamisel tuleb kõrvaldada menetlusseadustikes ettenähtud edasikaebeõiguse realiseerimise teel. Piirangu puudumine tähendaks seda, et kohtulahendite, mille vaidlustamine kohtumenetluse seadustikes ettenähtud korras ei ole olnud edukas või mis on jäänud edasi kaebamata, õiguspärasus alluks lõpptulemusena halduskohtu kontrollile (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2015 määrus nr 3-15-892, p 13). Kuna puudub süüteomenetluses tehtud kohtulahend, milles oleks tuvastatud kohtunike poolt tsiviilasjade nr 2-18-582 ja nr 2-19-15949 lahendamisel kuriteo toimepanemine, siis puudub kaebajal RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud nõudeõigus. 2

§ 4lg 1 alusel menetleda halduskohtus.

Kaebaja ei vaidlustanud mitte tsiviilkohtute otsuseid, vaid kohtute toiminguid (nt ebaõige väite esitamist). Kaebajal on põhiseaduse (PS) §-de 15 ja 17 ning võlaõigusseaduse sätete alusel õigus nõuda tsiviilasjas nr 2-18-582 tehtud kohtuotsustest teda laimavate ja ebatõeste väidete eemaldamist ning ümberlükkamist. Kuna au ja hea nimi ning nende kaitseks kohtusse pöördumine on isiku põhiõigused, siis ei saa kaebuse esitamist piirata RVastS § 15 lg 1 alusel. Kaebaja palub jätta RVastS § 15 lg 1 kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusvastaseks, kuna säte takistab tema õiguste kaitset. Kuigi kaebaja esitas kohtute tegevuse kohta kuriteoteated, keeldus prokuratuur 17.10.2019 määrusega nende menetlemisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Määruskaebus tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 121

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab piisaval määral

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

5. Halduskohus tagastas kaebuse tsiviilasjades nr 2-18-582 ja nr 2-19-15949 tehtud otsuste ning menetlustoimingute peale

§ 121

lg 1 p 1 alusel, sest tsiviilasjades tehtud lahendeid ja toiminguid ei saa vaidlustada halduskohtus (

§ 4

lg 1), vaid nende peale sai või saab edasi kaevata üksnes tsiviilkohtumenetluses ettenähtud korras. Halduskohtu pädevust ei mõjuta see, et kaebaja hinnangul ei ole tal viidatud tsiviilasjades olnud võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Seega oli X 25.02.2022 kaebuse nõuete nr 1–5 tagastamine õiguspärane. 6. X 25.02.2022 kaebuse nõuet nr 6 käsitas halduskohus kahju hüvitamise nõudena ning tagastas selle

§ 121

lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu, kuivõrd puudub süüteomenetluses tehtud kohtulahend, millega oleks tuvastatud RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuniku kuritegu. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kui X on esitanud kaebuse teda puudutanud kohtumenetluse käigus kohtu tekitatud kahju hüvitamiseks, siis ei saa kaebeõigust välistada pelgalt viitega, et RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kaebeõigus ei seondu mitte kaebuse rahuldamise võimalikkusega, vaid kaebaja õiguste rikkumise võimalikkusega. Halduskohus ei ole väitnud, et tsiviilasjad nr 2-18-582 ja nr 2-19-15949 ei puudutaks kaebaja õigusi või neis tehtud lahendite või toimingute tagajärjel kaebajale kahju tekkimise võimalus on mingil põhjusel ilmselgelt välistatud. Isegi kui kaebust on alust pidada perspektiivituks, saaks sellise kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne (

§ 121

lg 2 p 21; nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2021 määrus nr 3-21-1995, p-d 6–8; 19.08.2021 määrus nr 3-21-977, p 7; 09.10.2020 määrus nr 3-20-1389, p-d 11–13). 7. Ringkonnakohtu hinnangul võiks X 25.02.2022 kaebuse nõude nr 6 sõnastusest („Hüvitada X-le tekitatud kahju sellega, et õigusvastaste toimingute õigusvastased tagajärjed kõrvaldatakse.“) iseenesest järeldada, et kaebaja ei ole soovinud õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist, vaid on tegelikkuses esitanud heastamisnõude. Kaebaja on selgelt nõudnud teda laimavate ja ebaõigete väidete avaldamise (sh kohtulahendites) kui õigusvastaste 3

§ 37

lg 2 p 5) asendab küll kahju hüvitamise nõuet, kuid heastamiskaebus on olemuselt siiski kohustamiskaebuse eriliik (vt Riigikohtu 24.04.2018 määrus nr 3-17-725, p 12). 8. Eeltoodule vaatamata, kuna kaebaja ei ole määruskaebuses esitanud vastuväiteid sellele, et halduskohus käsitas kaebuse nõuet nr 6 kahju hüvitamise nõudena, vaid on taotlenud hoopis RVastS § 15 lg 1 kohaldamata jätmist, siis lähtub ka ringkonnakohus hinnangust, et kaebuses on mh taotletud õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist. Sellist käsitust toetab ka asjaolu, et haldusasjas nr 3-22-578 esitas X 22.04.2022 täiendatud kaebuse lisana 32 kohtule Justiitsministeeriumi 28.03.2022 vastuse nr 13-5/1464-3 X 24.02.2022, 01.03.2022 ja 09.03.2022 kahju hüvitamise taotlustele. Kõnealusest vastusest nähtub, et X 24.02.2022 taotluses Justiitsministeeriumile esitatud nõuded langesid sõna-sõnalt kokku praeguses asjas Tallinna Halduskohtule 25.02.2022 esitatud kaebuse nõuetega. Pidades silmas, et juhul, kui isik on esitanud RVastS § 17 lg 1 alusel Justiitsministeeriumile taotluse kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks ning see jäetakse rahuldamata, siis tuleb tal RVastS § 18 lg 2 ja

§ 47

lg 2 kohaselt pöörduda kahjunõudega kohtusse 30 päeva jooksul taotluse rahuldamata jätmisest arvates, tagab kaebuse nõude nr 6 käsitamine kahju hüvitamise nõudena mh selle, et kaebaja ei mineta võimalust nõuda temale kohtute poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Kuivõrd kaebaja ei ole praeguses asjas Justiitsministeeriumi 28.03.2022 vastust kohtule esitanud, kuid esitas selle haldusasjas nr 3-20-578, võtab ringkonnakohus kõnealuse dokumendi

§ 62lg 2 alusel ka käesoleva haldusasja materjalide juurde.

9. Kuivõrd X ei ole üksikasjalikult välja toonud, milliste kohtulahendite või kohtute toimingutega ta endale mittevaralise kahju tekitamist seostab, milles põhjustatud kahju seisneb ja millise suurusega kahjuhüvitist ta nõuab (neid asjaolusid ei nähtu ka Justiitsministeeriumi vastusest), siis ei ole ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas hüvitamiskaebuse tagastamine võiks olla põhjendatud

§ 121

lg 2 p 21 alusel (s.o kas kaebaja õiguste riivet saaks pidada väheintensiivseks). Halduskohtul on võimalik neid asjaolusid kontrollida edasises menetluses. Kaebuse eduväljavaadete osas viitab ringkonnakohus, et RVastS § 15 lg 1 põhiseaduspärasust on analüüsitud mitmel juhul, kuid säte on leitud olevat põhiseadusega kooskõlas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2021 määrus nr 3-20-1389, p 13 ja seal viidatud varasemad lahendid). Seega ei saa hüvitamiskaebust seni esitatud asjaoludel pidada kuigi perspektiivikaks. 10. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse osaliselt ja tühistab Tallinna Halduskohtu 01.03.2022 määruse osas, millega halduskohus tagastas kaebuse õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Selles osas tuleb asi saata halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 4