eaduse (
) § 18 lg 1 alusel MJKS-i Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr Rapla-10 kuni 23.04.2031. KeA ei tuvastanud
lg-s 2 nimetatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa 3-21-1688 kehtivuse pikendamist välistavaid asjaolusid, sest MJKS esitanud andmed on tõesed (p 1), Raplamaa jahindusnõukogu otsustas 25.02.2021 toetada MJKS-i loa kehtivuse pikendamist ja see otsus on kehtiv (p 2) ning KeA-le teadaolevalt ei ole MJKS jätnud täitmata jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi (p 3).
lg-s 2 sätestatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisest keeldumise aluste loetelu on ammendav. 3. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid 02.06.2021 vaide KeA 26.04.2021 korralduse kehtetuks tunnistamiseks. Vaide esitajatele kuuluvad Märjamaa jahipiirkonna alale jäävad kinnistud, mistõttu on nad haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 2 p 4 tähenduses isikud, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatud haldusakt rikub. Vaide esitajaid ei kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusse ning pärast
lg-s 2 sätestatud üleminekuperioodi lõppu toimuva loa pikendamise eelduseks pidanuks olema ka maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute sõlmimine vastavalt
lg-le 1 jahipiirkonna kasutamiseks ja maaomanikele hüvitise maksmiseks (vt ka Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268). Varasema
eaduse alusel väljastatud ja
lg 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid üldse pikendada
alusel, vaid
elts peaks taotlema uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa
§-de 14–17 alusel. Loa nr Rapla-10 pikendamise välistas mh asjaolu, et Raplamaa jahindusnõukogu nõusolek ei olnud konsensuslik. KeA ei ole enne 26.04.2021 korralduse andmist kontrollinud, kas MJKS on nõuetekohaselt täitnud
§-st 13, § 14 lg 7 p-st 4 ja § 21 lg-st 2 tulenevat kohustust teostada ulukite seiret oma jahipiirkonna piires. Vaide esitajatel on andmeid, et MJKS ei ole nimetatud kohustust nõuetekohaselt täitnud. 4. Keskkonnaamet tagastas 28.06.2021 teatega nr 1-7/21/52-4 maaomanike vaide HMS § 79 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel vaide esitamise õiguse puudumise ja vaide puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Vaide esitajate jahinduses kaitstavad õigused on loetletud
§-s 6 ja tegemist on ammendava loeteluga. Vaidlusalune jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine ei riku maaomanike
§-st 6 tulenevaid õigusi, sh õigust sõlmida kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjadel. KeA palus 08.06.2021 kirjas selgitada vaide esitajate õiguste rikkumist, kuid ka 17.06.2021 täiendusest ei selgu, millist vaide esitajate
§-s 6 sätestatud õigust on rikutud. Kuna vaidlustatud korraldus ei takista vaide esitajatel kasutada
§-s 6 sätestatud õigusi, siis ei saa korraldus HMS § 76 lg 2 p 4 tähenduses nende õigusi rikkuda. 5. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid Tallinna Halduskohtule 26.07.2021 kaebuse KeA 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201 ja 28.06.2021 vaide tagastamise teate nr 1-7/21/52-4 tühistamiseks. Vaidlustatud korraldus rikub kaebajate omandiõigust (põhiseaduse § 32) ja teisi maaomanikele
-st tulenevaid subjektiivseid õigusi. Kaebajatel kui maaomanikel on
§-st 6 tulenevalt õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal (p 2), seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (p 3) ning algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine (p 4).
lg 1 kohaselt tuleb kinnisasjal jahipidamiseks sõlmida leping kinnisasja omanikuga. Kaebajad ei ole MJKS-ga sõlminud kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks ning neid ei kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusse. MJKS teenib jahitegevuse korraldamisega seoses suurt tulu, kuid jahitegevuse korraldamisega seotud kulud jäävad üksnes kaebajate kanda (st ulukid toituvad nende kinnisasjadel kasvavatest taimedest ja jahimehed kasutavad küttimise eesmärgil kaebajate kinnisasju) ning kaebajad ei saa mis tahes õiglast ja kohast hüvitist omandi tahtevastase kasutamise ja kahjustamise eest. Küttimise eesmärgil (sh enamasti relvaga) võõral kinnisasjal viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente ja marjade korjamine ning maaomanik võib alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise (Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p 11). 2
§-s 6 ettenähtud maaomaniku õigusi. See, et kaebajatega ei ole enne vaidlustatud korralduse andmist sõlmitud kokkuleppeid nende kinnisasjadel jahipidamise korraldamiseks, ei tähenda, et kaebajate kinnisasjadel on õigus korraldada jahipidamist nende tahte vastaselt. Kaebajatel on korralduse kehtimisest olenemata õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjadel, seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine üldse keelata (
p-d 2 ja 3; Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p 11).
-st ei tulene, et ühes jahipiirkonnas tegutsev kasutusluba omav isik oleks kohustatud sõlmima lepingud kõigi või enamuse selle piirkonna kinnistute omanikega. Jahipiirkonna kasutusõiguse luba antakse tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (
Seda, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise või pikendamise eeltingimuseks ei ole kõikide jahipiirkonnas asuvate kinnisasjade omanikega lepingute sõlmimine, toetab mh see, et
lg 2 järgi tohib ka ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni (mitte lähemal kui 200 m hoonest), kui maaomanik ei ole maal jahipidamist keelanud (vt Riigikohtu 17.01.2018 määrus nr 2-17-101031, p 15). Kinnistute kasutamine vastuolus
lg-ga 2 ei ole lubatav ja on karistatav (
A-l ei olnud kohustust kaasata haldusmenetlusse kõiki jahipiirkonna maaomanikke ning KeA ei pidanud keelduma jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisest põhjusel, et kaebajatega ei ole (veel) lepingut sõlmitud või nad ei ole nõus jahipidamisega nende kinnisasjadel. Vaidlustatud korraldus ei saa iseenesest tuua kaasa ka kaebajate kinnisasjade kahjustamist, sest kaebajad saavad keelata jahimeestel nende kinnistutel viibimise. Seda, kas ja millisel määral kahjustavad metsloomad kaebajate kinnistuid, ei saa seostada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisega. Pole mõistlikku põhjust arvata, et loomad teavad, et kaebajad on enda kinnistutel jahipidamise keelanud ning kogunevad kõik kaebajate kinnistutele. Ulukikahju hüvitamiseks on maaomanikul õigus esitada eraõiguslik kahju hüvitamise nõue jahipiirkonna kasutaja vastu
lg-s 1 nimetatud lepingu kohaselt (
) ning jahipiirkonna kasutaja peab ettenähtud ulatuses kahju hüvitama ka lepingu olemasoluta (
). Vastutus piirkonnas metsloomade põhjustatud kahju eest on jahipiirkonna kasutajatele pandud sisuliselt koormisena riigi antud ainuõiguse eest korraldada selles piirkonna jahipidamist. Osaliselt toetab ulukikahju hüvitamist ka SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (
), esmajärjekorras
§-s 44 kirjeldatud nõuete osalist katmist. Metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajale, mistõttu ei ole jahipiirkonna kasutaja vastutus võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest. Tegemist on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mis ei eelda jahipiirkonna kasutaja süüd ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Kuigi
eltsil oma kinnistul jahti korraldada, hüvitab
elts talle ulukikahju seaduses ettenähtud tingimustel, sh lepingu olemasoluta. Ühtlasi on maaomanikel
p-st 1 tulenevalt õigus korraldada oma maal väikeulukijahti ja ennetada seeläbi nende tekitatud kahjustusi. Väikeulukijahti korraldades otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks anda jahiloa ja kui kaua jahiluba kehtib (
lg 3 p 1, § 40 lg 5).
elts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (
Seejuures võimaldab
maaomanikul samal ajal keelata
eltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti (vt Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p-d 13–14). Vaidlustatud korraldusega ei ole võetud kaebajatelt võimalust saada nende kinnistutel tekitatud ulukikahju eest ettenähtud hüvitist, sh täpsustada lepinguga hüvitamise eeldusi ja hüvitatava kahju ulatust. Vaidlustatud korraldus ei takista ka kaebajatel keelata jahipidamist oma maal ja korraldada seal ise väikeulukijahti. Kokkuvõttes ei piira ega välista KeA 26.04.2021 korraldus kaebajatel kasutada
-s maaomanikele ettenähtud õigusi. Vaidlustatud korraldus ei too kaasa kaebajate kinnistute tahtevastast kasutamist ega takista neil oma kinnistuid vabalt vallata, kasutada ja käsutada ehk nende omandiõigust ei rikuta. Seetõttu tagastas KeA kaebajate vaide õiguspäraselt ja kaebajatel puudub KeA 26.04.2021 korralduse vaidlustamiseks kaebeõigus ka kohtumenetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ paluvad 22.09.2021 määruskaebuses (täiendatud 25.03.2022) tühistada Tallinna Halduskohtu 10.09.2021 määrus ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebeõiguse puudumine ei saa olla sedavõrd ilmselge, et kaebuse võiks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilma menetlusse võtmata tagastada. Halduskohus ei tohtinud asuda kaebuse menetlusse võtmise küsimuse otsustamisel lahendama sisulist vaidlust, millised on maaomaniku õigused keelata jahipidamine oma kinnistul või nõuda ulukikahju hüvitamist, sest see eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist, õiguslike hinnangute andmist ja tõendite hindamist mahus, mis ilmselgelt väljub kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel lahendatavate küsimuste raamest. Keeruka õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses. Kaebeõiguse tekkimiseks ei pea kaebaja subjektiivsete õiguste riive olema intensiivne.
p-d 2, 3 ja 4 ning § 25 lg 1 annavad jahipiirkonna maaomanikule õiguse jahindustegevuse reguleerimiseks oma kinnisasjal. 01.06.2013 jõustunud
üks eesmärke oligi suurendada maaomanike õigusi ja pakkuda neile tõhusamat kaitset jahipidamisega kaasneva omandiõiguse riive eest. Seadusandja eeldas sedagi, et edaspidi on valdaval enamusel maaomanikest sõlmitud jahipiirkonna kasutajaga leping, kus on täpsustatud mh ulukikahjustustega seonduv ning
rakendamine on pigem erandlik.
eelnõu seletuskirja kohaselt võib jahimaade rendile andmine olla maaomanikule üheks tuluallikaks, mis aitab kompenseerida jahiulukite metsa- ja põllumajandusele tekitatud majanduslikku kahju. Kuna ulukid toituvad maaomanike kinnistutel kasvavatest taimedest ja jahimehed kasutavad küttimise eesmärgil maaomanike kinnisasju (mis kujutab endast intensiivsemat sekkumist omandiõigusesse kui näiteks matkamine või seente ja marjade korjamine), siis on ilmne, et jahiga seonduv mõjutab oluliselt maaomanike seadusega tagatud õigusi ja vabadusi. 4
lg 2 kohaselt automaatselt pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa neid pikendada
alusel, vaid kohaldada tuleb
§-des 14–17 sätestatut. Lisaks on õiguskantsler märkinud, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlusi saab lahendama asuda kõige varem kuus kuud enne loa kehtivuse lõppu, taotlusi tuleb hinnata sisuliselt ning veenduda, kas jahipiirkonna kasutaja on täitnud kõiki jahindustegevusele kehtestatud nõudeid. Õiguskantsleri seisukohad näitavad veenvalt, et kaebus on põhjendatud. 8. Keskkonnaamet palub 21.10.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebajatel puudub kaebeõigus ja vastustaja tagastas nende vaide õiguspäraselt. KeA pikendas 26.04.2021 korraldusega jahimaa heaperemeheliku kasutamise jätkamise ja jahindusliku kasutuse edasise võimaldamise eesmärgil jahipiirkonna kasutusõiguse luba järgmiseks 10 aastaks. Jahipiirkonna maaomanike õigused on sätestatud
§-s 6, mis võimaldab kinnisasja omanikul mh keelata jahipidamine tema kinnisasjal (
Vaidlustatud korraldus ei piira kaebajate
§-st 6 tulenevaid õigusi.
lg 5 seab jahipiirkonna kasutusõiguse loa tingimuseks, et taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal.
lg-st 5 ei tulene nõuet, et kaebajad peaksid sõlmima kokkuleppe jahindustegevuse korraldamiseks enda kinnisasjadel, vaid see on nende vaba valik. Kinnisasjal jahipidamiseks tuleb
Kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist keelanud, tohib ilma lepinguta jahti pidada
Tegemist on analoogse sättega nagu keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg 2. Kui kaebajad ei sõlmi lepingut ja keelavad oma kinnisasjadel jahipidamise, on nende maal jahipidamine õigusvastane ja ka karistatav (
). Seega vaidlustatud korraldus ei piira ega raskenda kaebajatel omandiõiguse teostamist. Halduskohus on kaebeõiguse puudumist piisavalt põhjendanud ja tegemist ei ole keeruka õigusliku küsimusega, mida tuleks tingimata analüüsida kohtuotsuses. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine
lg 1 alusel eeldab mh jahindusnõukogu nõusolekut, kuhu kuuluvad ka maaomanike esindajad (
Järelikult on kõik jahipiirkonna maaomanikud kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise küsimuse lahendamisse jahindusnõukogus. Kui kaebajad ei nõustunud jahindusnõukogu otsusega, tulnuks neil seda eraldi vaidlustada, kuid kaebajad seda ei teinud.
ei näe ette kohustust kaasata menetlusse kõiki jahipiirkonna maaomanikke ja korraldust ei saa lugeda tehtuks kaebajate kahjuks (HMS § 11 lg 1 p 3 ja § 40 lg 3 p 3). Võimaliku kahju hüvitamise küsimuses nõustub vastustaja halduskohtu selgitustega. 9. Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts palub 21.10.2021 seisukohas jätta määruskaebus rahuldamata. MJKS-i jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine ei riku kaebajate õigusi ja seega ei ole neil kõnealuses küsimuses kaebeõigust. 5
-st maaomanikule tulenevaid õigusi. Kaebajad on esitanud andmed, et neile kuuluvad Märjamaa jahipiirkonna alal (pindala kokku 12 770 ha – vt keskkonnaministri 14.06.2005 määruse nr 52 „Juuru, Leva, Kaiu, Märjamaa, Rapla, Valtu ja Vardi jahipiirkonna pindala ja piirikirjeldus“ § 6 lg 1) mitmed kinnisasjad (pindala kokku 206,33 ha), mida MJKS võib jahipiirkonna kasutusõiguse loa alusel kasutada mh jahi korraldamiseks (
). Kaebajate peamiseks väiteks on olnud see, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine eeldab, et jahipidamiseks on vähemasti enamuse maaomanikega sõlmitud
Kaebajad ei ole väitnud, et nad oleksid soovinud ise taotleda Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kuid MJKS-le varem antud loa kehtivuse pikendamisest tulenevalt ei olnud neil võimalik luba saada (
13. Maaomaniku õigused jahinduses on sätestatud
§-s 6 ja § 25 lg-s 1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et vaidlustatud korraldus ei mõjuta kuidagi kaebajate kui maaomanike seadusest tulenevate õiguste realiseerimise võimalust. Seaduse eesmärke ei oleks võimalik saavutada, ilma et jahimaa jaotatakse jahipiirkondadeks ja kõik jahipiirkonnad antakse kasutusse. Kõik jahipiirkonna kasutajad on kohustatud järgima neile seaduses ja jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi. Asjaolu, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt või mitte (sh kas
lg 2 alusel automaatselt pikenenud varasemate lubade kehtivust on võimalik
alusel uuesti pikendada ning kas lubade pikendamisel on järgitud
§-s 18 sätestatud nõudeid ja hinnatud jahipiirkonna senise kasutaja tegevust), ei saa iseseisvalt rikkuda kaebajate õigusi, sest asjassepuutuvad sätted ei ole nähtud ette maaomaniku omandiõiguse kaitseks. Teistsugust järeldust ei saa teha ka
p-st 4, mis näeb ette, et maaomanikul on õigus
-ga sätestatud ulatuses ja korras algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine. Pidades silmas, et
lg 2 p 2 kohaselt eeldab jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine
lg-le 3 vastavat ühist taotlust maaomanikelt, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast, siis ei saa
14. Kui kaebajad leiavad, et neile kuuluvatel kinnisasjadel eraldi kokkuleppeta jahipidamine riivab ülemääraselt nende omandiõigust, siis on neil võimalik sõlmida jahipiirkonna kasutajaga asjakohane leping (
p 2, § 25 lg 1) ning kokkuleppe mittesaavutamise korral keelata oma maal jahipidamine või seada selleks tingimusi (
Maaomanikul on lisaks õigus korraldada oma maal väikeulukijahti (
p 1, § 22 lg 3) ja saada kehtiva jahitunnistuse alusel jahipiirkonna kasutajalt tasuta jahiluba väikeulukite küttimiseks (
Samuti on maaomanikul õigus nõuda jahipiirkonna kasutajalt uluki tekitatud kahju hüvitamist vastavalt
lg-s 1 nimetatud lepingule (
) või lepingu puudumise korral uluki tekitatud kahju osalist hüvitamist
§-s 44 sätestatud tingimustel ja korras (vt ka Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p-d 11–16; 14.02.2018 otsus nr 2-16-13427, p-d 18–19). Nagu eespool märgitud, ei olene kinnisasja omaniku õiguste maht (sh talumiskohustuse ulatus) sellest, kes on jahipiirkonna kasutaja, mistõttu ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine rikkuda maaomaniku õigusi. Vastustaja on põhjendatult rõhutanud, et maaomanike huvide kaitse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise menetluses toimub selle kaudu, et maaomanike esindajad osalevad jahindusnõukogus võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajatega (
lg 1 ja lg 3 p 5; § 18 lg 1) ning loa kehtivust ei ole lubatud pikendada, kui jahindusnõukogu seda ei toeta (
A 21.10.2021 vastuses sisalduva seisukohaga, et kaebajad oleksid pidanud vaidlustama hoopis Raplamaa jahindusnõukogu 25.02.2021 otsust, millega toetati MJKS-i loa kehtivuse pikendamist, märgib ringkonnakohus, et see ei lähe esiteks kuidagi kokku vastustaja positsiooniga, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine ei saa üldse kaebajate õigusi rikkuda (sel juhul ei saaks nende õigusi rikkuda ka jahindusnõukogu otsus), ning teiseks ei saa Raplamaa jahindusnõukogu 25.02.2021 otsust pidada eraldiseisvaks haldusaktiks, vaid tegu on kooskõlastusega (HMS § 16) jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise menetluses (
lg 3 p 5, § 18 lg 1).
A jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust ilma jahindusnõukogu kooskõlastuseta õiguspäraselt pikendada, kuid jahindusnõukogu toetavast seisukohast ei tulene KeA-le kohustust loa kehtivus pikendada. Siduvat negatiivset kooskõlastust kui menetlustoimingut on HKMS § 45 lg 3 teise alternatiivi kohaselt küll võimalik halduskohtus vaidlustada iseseisvalt, kuid see ei võta puudutatud isikult õigust vaidlustada kooskõlastust koos lõpliku haldusaktiga (nt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p 25.1). Kuna jahindusnõukogu praegusel juhul toetas loa kehtivuse pikendamist, siis ei olnud üldse tegemist negatiivse kooskõlastusega, mida oleks saanud halduskohtus eraldi vaidlustada.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.