← Eesti

1-21-7336/33

Obsah (7)§ 184§ 83§ 73§ 39§ 32§ 191§ 27

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 184lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 3.

märtsi

  1. a otsus M. S-i kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maris Roberts
  2. september 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a ja Viru Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsus, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus määras kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu ja jättis selle menetluskuluna riigi kanda.
  8. Mõista M. S.

§ 184lg 1 järgi õigeks.

3. Konfiskeerida M. S-ilt

§ 83

lg 4 alusel kümme tabletti temalt ära võetud 40 Fenazepami tabletist ja anda need üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Ülejäänud 30 tabletti tagastada süüdistatavale.

  1. Menetluskulu jätta riigi kanda.
  2. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  3. M. S. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 184 lg 1 järgi selles, et ta tõi

  1. septembril 2020 Venemaalt Eestisse 40 tabletti ravimit Fenazepam, milles oli kokku 40 mg psühhotroopset ainet fenasepaami. Sellisest kogusest fenasepaamist piisab narkojoobe tekitamiseks 100–200 inimesele. M. S-i tegu oli ebaseaduslik, kuna üle 30 tableti Fenazepami Eestisse kaasavõtmiseks on nõutav Ravimiameti kirjalik luba, mida süüdistataval ei olnud. Samuti ei olnud M. S-il kaasas arsti teatist ravimi vajaduse kohta ega retsepti koopiat. Maakohtu otsus 1-21-7336
  2. Viru Maakohus tegi
  3. novembril 2021 lühimenetluses otsuse, millega tunnistas M. S-i

§ 184lg 1 järgi süüdi ja karistas teda üheaastase vangistusega, mida kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel lühendati kaheksa kuuni.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus selle vangistuse tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus konfiskeeris M. S-ilt ära võetud 40 tabletti ning määras need hävitamisele. Süüdistatavalt mõisteti välja ka menetluskulu hüvitis.

  1. Maakohus tuvastas, et M. S. ületas
  2. septembril 2020 Ida tollipunkti Narva maantee piiripunkti kaudu jalgsi Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi piiri. Ta valis piiriületuseks rohelise koridori liiklusriba, andes nii mõista, et tal ei ole kaasas kaupa, mis tuleks deklareerida või mille kogus ületaks piirnorme. Süüdistatava läbivaatusel avastati tema kohvrist üks müügipakend ehk 40 tabletti ravimit Fenazepam. Nendes tablettides oli kokku 40 mg psühhotroopset ainet fenasepaami. Narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele piisab keskmiselt 3,8 mg fenasepaamist.
  3. M. S. käitles fenasepaami ebaseaduslikult. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 4 lg 13 kohaselt annab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete sisse- või väljaveoloa Ravimiamet. Ravimiseaduse (RavS) § 25 lg 1 järgi võib Eestisse saabuv või Eestist lahkuv reisija RavS § 19 lg 5 alusel kehtestatud määruses lubatud koguses, ajavahemikuks ja tingimustel kaasa võtta ravimeid, mida ta kasutab meditsiinilisel eesmärgil isiklikuks või temaga kaasas olevate loomade tarbeks. Sotsiaalministri
  4. veebruari
  5. a määrus nr 31 näeb ette, et saabudes narkootiliste või psühhotroopsete ravimitega Schengeni õigusruumi mittekuuluvast riigist, võib ilma Ravimiameti loata narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa võtta ühe jaemüügipakendi suurusega kuni 30 ühikut või 25 ml ning ravimiga peab kaasas olema arsti teatis ravimi vajaduse kohta või retsepti koopia. Kuna M. S. käitles rohkem kui 30 ühikut psühhotroopset ainet, siis pidanuks tal ravimi Eestisse toimetamiseks olema Ravimiameti luba. Samuti ei olnud süüdistataval kaasas arsti teatist ravimi vajaduse kohta ega retsepti koopiat. Süüdistatav esitas koopia ravimiretseptist menetlejale alles hiljem.
  6. M. S. pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Süüdistatava ütluste kohaselt küsis ta tolliametnikelt, kas ta võib ravimeid sisse tuua. Järelikult pidas ta võimalikuks, et tal on kaasas psühhotroopseid ravimeid, mille käitlemiseks on eriregulatsioon. Süüdistatav esitas selle küsimuse alles siis, kui ta seisis vahetult silmitsi kohvri läbivaatusega. Ka asjaolud, et M. S-il on kõrgharidus ja ta sai ravimi Venemaal retsepti alusel, kinnitavad, et ta pidas võimalikuks, et tegemist on ravimiga, mille Eestisse toimetamiseks kehtib erikord. Osutatud järeldust ei muuda süüdistatava märgitu, et see ravim maksab Venemaal kaks eurot ja ta ei teadnud, et selle kohta kehtivad piirangud. M. S. ei olnud keelueksimuses (

§ 39

lg 1), kuid isegi kui sellist eksimust jaatada, ei olnud see süüdistatava jaoks vältimatu. Ringkonnakohtu otsus

  1. Tartu Ringkonnakohus tegi
  2. märtsil 2022 otsuse, vaadates läbi M. S-i kaitsja apellatsiooni, milles taotleti Viru Maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse M. S-i karistuse osas, karistades süüdistatavat kolmekuulise vangistusega, mida lühimenetluses vähendati kahele kuule. Muus osas jäi esimese astme kohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus määras kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu ja jättis selle menetluskuluna riigi kanda.
  3. Ringkonnakohtu meelest jaatas maakohus õigesti

§ 184lg 1 objektiivset koosseisu.

M. S-il oli õigus tuua Ravimiameti loata Eestisse maksimaalselt 30 tabletti Fenazepami. Seega tõi ta 10 tabletti kaasa ebaseaduslikult. Ka retseptiga ei või ületada 30 ühiku lävendit – see eeldab 2

(6)1-21-7336 möödapääsmatult Ravimiameti luba. Need 10 tabletti on suur kogus psühhotroopset ainet, sest nendest piisab 20–40 inimese joovastamiseks.
  1. M. S-il oli ka tahtlus objektiivse koosseisu asjaolude suhtes, ehkki maakohtu põhjendusi tuleb korrigeerida. Tahtluse seisukohalt ei mängi rolli M. S-i teadmine teo keelatusest, sest see on oluline alles süü tasandil. M. S. teadis, et ta toob Eestisse 40 tabletti Fenazepami. Ta teadis sedagi, et neil tablettidel on toime inimese psüühikale. Seega teadis ta asjaolusid, mis võimaldavad jaatada tablettide psühhotroopseks aineks olemist. Ka oli tal tahtlus selle osas, et 10 tabletti on piisav vähemalt kümne inimese joovastamiseks. M. S. ei pidanud võimalikuks ega möönnud, et tal on fenasepaami Eestisse toomiseks Ravimiameti luba.
  2. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et tõendid kinnitavad M. S-i keelueksimust. Mitte miski ei lükka ümber võimalust, et süüdistatav ei teadnud, et tal peab üle 30 tableti Fenazepami Eestisse toomiseks olema Ravimiameti luba. See eksimus oli aga välditav. Nö keskmisele kodanikule pole üle jõu käiv selle peale tulemine, et ravimid võivad piiriületusel mingi reeglistiku alla käia. M. S. on kõrgharidusega ja käis tihedalt Venemaa ning Eesti vahet. Ta oli teadlik piirmääradest joogi ja söögi puhul.
  3. Karistust mõistes kohaldas ringkonnakohus

§ 39lg-t 2 ja § 60, kuna esiteks ei tegutsenud M.

S. tegu toime pannes mingis spetsiifilises valdkonnas, vaid tegi argitoimetusi. Teiseks ei olnud M. S-i eksimus ilmselge, sest pole kuigivõrd kummaline, et inimene ei tule selle peale, et paki tavaliste ja iseenesest legaalsete ravimite riiki toomine võib olla keelatud. M. S. on varem karistamata ja ta soovis tablette kasutada isiklikuks tarbeks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 11. Kassatsioonis taotleb kaitsja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. S-i õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul ei vasta süüdistatava tegu

§ 184lg-s 1 objektiivsele koosseisule.

M. S-il oli nii Venemaal kui ka Eestis õigus kõnesolevat 40 tabletti käidelda, sest tal oli selleks arsti ettekirjutus. Ravimi sisseveoreeglite eiramine ei muutnud ravimi käitlemist ebaseaduslikuks. Ebaloogiline on olukord, kus 40 tableti Fenazepami valdamine ei ole kuritegu ei Venemaal ega Eestis, kuid piiri ületamise hetkeks muutub see kuriteoks. Samuti on väär ringkonnakohtu seisukoht, et süüdistatav pani kuriteo toime tahtlikult. 12. Kassatsioonivastuses palub prokuratuur jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 13. Nõustudes, et M. S-i tegu täidab

§ 184

lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu ning on õigusvastane, jätab kolleegium ringkonnakohtu sellekohased põhjendid KrMS § 363 lg 4 p-le 1 tuginedes kordamata. Samuti on veatu apellatsioonikohtu järeldus, et süüdistatav oli ravimit Eestisse toimetades keelueksimuses. Erinevalt teise astme kohtust asub kolleegium aga seisukohale, et eksimus oli M. S-ile

§ 39lg 1 mõttes vältimatu ja seega tuleb ta süü puudumise tõttu õigeks mõista.

  1. Faktiliste asjaolude üle menetletavas asjas vaidlust ei ole. M. S. tuli
  2. septembril 2020 Ida tollipunkti Narva maantee piiripunkti rohelise koridori liiklusriba kaudu Venemaalt Eestisse. Tal olid kaasas mõned arstimid, sh üks jaemüügipakend talle Venemaal arsti väljastatud retsepti alusel isiklikuks tarbimiseks soetatud ravimit, mis sisaldas psühhotroopset ainet fenasepaami. Pakendis oli 40 tabletti ehk 10 tableti võrra enam sellest fenasepaami-kogusest, mille kehtiv õigus võimaldab Ravimiameti loata Eestisse tuua. Sellist luba M. S-il ei olnud, samuti ei olnud tal piiril 3

(6)1-21-7336 kaasas ravimiretsepti, mille ta esitas aga hiljem kriminaalasja menetlejale. Kümnest tabletist Fenazepamist piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt 20 inimesele. Nagu ringkonnakohus tuvastas, ei teadnud M. S. riigipiiri ületades, et üle 30 tableti Fenazepami Eestisse toomiseks peab olema Ravimiameti luba. Süüdistatava sõnul ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et kaasas olnud fenasepaami Eestisse toomine võib olla allutatud piirangutele. Seega ei saanud ta enda teo keelatusest aru. 15. Riigikohus on selgitanud, et

§ 39

lg 1 järgi puudub keelueksimuses oleval isikul süü üksnes juhul, kui eksimus on temale vältimatu. Küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub keelueksimuse puhul alati ehk tuleb teha kindlaks, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust. Eeskätt peab hindama, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Tavaliselt on keelueksimus välditav. Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma ka isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas: tal tuleb selle valdkonna reeglid endale selgeks teha. Samuti saab eksimuses olnud isikule tihtipeale ette heita seda, et ta ei pöördunud nt õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-33-16, p 21 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Samuti on leitud, et mida vähem intensiivne on keelueksimuses tegutsenud isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et isik oleks pidanud oma teo õiguspärasuses kahtlema (samas, p 22.2). Jäädes osutatud seisukohtade juurde, märgib kolleegium täiendavalt järgmist.
  3. Vastus küsimusele, kas süüteokoosseisu-pärase ja õigusvastase teo keelueksimuses toime pannud isikule saab ette heita, et ta ei teadvustanud enda käitumise võimalikku ebaseaduslikkust ega kontrollinud teo lubatavust, oleneb suuresti teo iseloomust. Keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel tuleb esmalt anda normatiivne hinnang, kuivõrd selgelt tajutav olnuks vajadus küsida enda käitumise õiguspärasuse järele või astuda samme selle kontrollimiseks ex ante objektiivsele mõistlikule kõrvalseisjale, kellel on toimepanijaga sarnased teadmised ja elukogemus. Ennekõike väljaspool mõnd spetsiifilist tegevusvaldkonda on keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel oluline teo sotsiaaladekvaatsus. Näiteks, mida tavapäratum on tegu või mida suuremat riski üldteadaolevalt kaitstud õigushüvedele (teiste inimeste elu, tervis, vara, avalik kord, riigi julgeolek vmt) see endas kätkeb, seda väiksem on võimalus hinnata toimepanija eksimus teo keelatuses vältimatuks. Abipakkuvaks kriteeriumiks võib olla ka toimepandu moraalne mõõde: üldise arusaama kohaselt kõlbeliselt küsitava teo õiguspärasuses on põhjust rohkem kahelda kui sellise käitumise puhul, mis eetilises plaanis taunitav ei ole. Tähtis on seegi, kuivõrd äratuntavalt võib tegu kahjustada või ohustada seda hüve või eesmärki, mida rikutud õigusnormiga kaitstakse.
  4. M. S-i teost lähtunud oht rikutud normiga kaitstavale hüvele – rahvatervisele – oli väheintensiivne. Süüdistatav tõi Fenazepami Ravimiameti loata Eestisse vaid ühe jaemüügipakendi. Seejuures oli 30 tableti üle piiri toimetamine õiguspärane ja süüdistatav rikkus seadust üksnes märgitud kogust ületava 10 tableti Eestisse toomisega. Lisaks oli ka kõnesoleva 10 tableti puhul ebaseaduslik üksnes nende riiki sissetoomine. Eestis olles olnuks süüdistataval õigus vallata ka 40 fenasepaami sisaldavat tabletti, sest ta oli need omandanud retsepti alusel (NPALS § 4 lg 9) meditsiinilisel eesmärgil (NPALS § 3 lg 1).
  5. Vaidlust ei ole selleski, et süüdistatav tõi tabletid Eestisse isiklikuks tarbeks, mitte näiteks edasimüügiks. Ehkki süüdistataval polnud Fenazepami soetamisel kasutatava kohta käivat retsepti piiriületusel kaasas, oli see olemas ja hiljem esitas M. S. retsepti koopia kriminaalasja menetlejale.
  6. Tähenduseta ei ole seegi, et fenasepaam kuulub NPALS § 31 lg 1 alusel antud sotsiaalministri
  7. mai
  8. a määruse nr 73 lisas 1 toodud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja. 4

(6)1-21-7336 NPALS § 4 lg 9 kohaselt tähendab see seda, et fenasepaami sisaldava ravimi väljastamiseks apteegist ei ole Eestis nõutav narkootilise ravimi retsept, vaid piisab n-ö tavalisest retseptist. Ka kohtutoimikus oleval Vene retseptil, mille alusel M. S. fenasepaami sisaldavad tabletid soetas, pole n-ö eriretsepti tunnuseid, mis võinuks osutada asjaolule, et selle retseptiga omandatud ravimi käitlemisel, sh selle teise riiki kaasavõtmisel, peab ilmutama erilist hoolikust.
  1. Olukorras, kus M. S-i teost lähtunud oht rikutud normiga kaitstavale õigushüvele oli vähene, tuleb keskmisest madalamaks pidada ka hoolsusstandardit, mille järgimist sai M. S-ilt enda teo lubatavuse kontrollimisel eeldada. M. S-il kaasas olnud fenasepaami tagasihoidlik kogus koosmõjus faktiga, et ta oli ravimi soetanud seaduslikult n-ö tavaretsepti alusel ja tal oli kavas tarvitada tablette üksnes isiklikuks tarbeks, moodustavad asjaolude kogumi, mille puhul polnuks ka ex ante objektiivsel kõrvalseisjal kuigivõrd lihtne tulla selle peale, et sellise ravimikoguse Eestisse kaasavõtmine võib olla keelatud. Näiteks fenasepaami suurema koguse või selle edasivõõrandamise eesmärgi korral või juhul, kui süüdistatav soetanuks ravimi ebaseaduslikult, olnuks põhjust esitada süüdistatavale rangemaid nõudmisi ka selle üle riigipiiri toomise seaduslikkuses veendumisel. Niisamuti olnuks süüdistatava hoolsusstandard enda teo õiguspärasuse kontrollimisel oluliselt kõrgem näiteks juhul, kui ta oleks endaga üle riigipiiri kaasa võtnud mõne olemuslikult ohtlikuma eseme, näiteks relva (olgugi et seadusliku).
  2. M. S-i ütlustest, mille usaldusväärsust ei ole kohtud kahtluse alla seadnud, nähtub, et ta ei olnud varem ravimeid Eestisse toonud. Inimesel, kellel pole ravimite üle riigipiiri toomise kogemust, on eelduslikult raskem tulla sellise tegevuse võimaliku ebaseaduslikkuse peale.
  3. Leides, et M. S. oleks pidanud mõtlema sellele, et ravimi Eestisse toomine võib olla õiguslikult reguleeritud, osutas ringkonnakohus muu hulgas süüdistatava ütlustele, mille kohaselt ta teadis, et toiduainete üle riigipiiri toimetamisel kehtivad piirangud. Ringkonnakohtu viidatud ütluste kohaselt ei olnud süüdistataval väikese koguse toiduainete Eestisse toomisel kunagi takistusi olnud, kuid „kui viid sisse 20–40 kg liha, siis võib tekkida probleeme“. Osutatud ütlustest saab järeldada vaid seda, et süüdistatava jaoks seostusid kauba üle riigipiiri toimetamisel kehtivad piirangud olukorraga, kus piiriületajal on kaasas nii palju kaupa, et see ületab tavapärast mõistlikku isiklikuks tarbimiseks kaasa võetavat kogust. Üks jaemüügipakend (seaduslikult omandatud) tablette jääb sellise mõistliku koguse piiridesse. Järelikult ei räägi süüdistatava kõnesolevad ütlused tema keelueksimuse vältimatuse vastu.
  4. Ka maakohtu viidatud asjaolu, et süüdistatav küsis vahetult enne enda pagasi läbivaatust ametnikelt, kas ta võib kaasasolevad ravimid riiki tuua, ei tähenda veel seda, et temalt sai eeldada fenasepaami Eestisse toomise seaduslikkuse peale mõtlemist juba enne piiriületust. Kontrolli käigus võib inimene hakata kahtlema ka enda käitumise selliste aspektide seaduslikkuses, mille õiguspärasusele ta muidu ei mõtleks ja mida ei saa temalt ka eeldada.
  5. Arvestades kõiki eelosutatud asjaolusid kogumis, hindab kolleegium ringkonnakohtu tuvastatud M. S-i eksiarvamuse, et retsepti alusel isiklikuks tarbeks soetatud 40 tabletti Fenazepami võib Eestisse tulles piiranguteta kaasa võtta,

§ 39lg 1 mõttes vältimatuks.

Seega puudus süüdistataval õigusvastast tegu toime pannes süü ja tema karistamine on

§ 32lg 1 kohaselt välistatud.

25. M. S-i õigeksmõistmise tõttu tühistab kolleegium ka kohtute otsustuse konfiskeerida süüdistatavalt

§ 191alusel kuriteo vahetu objektina 40 tabletti Fenazepami.

Samas tuleb teha uus konfiskeerimisotsustus. Pidades silmas, et üle riigipiiri toodud 40 fenasepaamitabletist kümmet poleks M. S. tohtinud Ravimiameti loata Eestisse kaasa võtta, pole tal ka

§ 83lg-s 4 nimetatud luba neid kümmet tabletti Eestis omada. Kuna piirmäära ületavat kümmet tabletti 5

(6)1-21-7336 Ravimiameti loata Eestisse tuues pani M. S. toime

§ 27

mõttes õigusvastase teo, on täidetud

§ 83

lg-test 4 ja 5 tulenevad eeldused kõnesolevate tablettide konfiskeerimiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus nr 4-20-5209/46, p 12). Ülejäänud 30 tabletti aga konfiskeerida ei saa ja need tuleb M. S-ile tagastada, sest tal oli nii õigus need Eestisse tuua kui ka luba (retsept) tablette Eestis omada. Osutatud järeldust ei muuda ka sotsiaalministri
  3. veebruari
  4. a määruse nr 31 § 8 lg-s 5 sätestatu, kuna see norm puudutab üksnes loa taotlemisel esitatavaid andmeid ega muuda sama paragrahvi neljandas lõikes ette nähtud lubatud ravimikoguse piirmäära.
  5. Kohtud eksisid, kui määrasid konfiskeeritud tabletid hävitamisele. NPALS § 7 lg 3 järgi antakse kuriteo- või väärteoasjas asitõendiks olev või konfiskeerimisele kuuluv narkootiline või psühhotroopne aine või selle lähteaine üle riiklikule ekspertiisiasutusele. Osutatud säte on KrMS § 126 lg 3 p 4 suhtes erinorm. Seega tuleb M. S-ilt konfiskeeritavad kümme fenasepaamitabletti anda üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Juhul kui M. S. ei soovi temalt ära võetud 30 tabletti tagasi saada, loobudes nende omandist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-51-13, p 9), tuleb ka kõnesolevad tabletid anda üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile.
  8. KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1 juhindudes tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  9. märtsi
  10. a ja Viru Maakohtu
  11. novembri
  12. a otsuse M. S-i süüditunnistamises ja karistamises, samuti muudes küsimustes peale ringkonnakohtu otsustuse kaitsjale riigi õigusabi tasu määramise ja selle menetluskuluna riigi kanda jätmise kohta. Kolleegium mõistab M. S-i

§ 184lg 1 järgi õigeks, teeb uue konfiskeerimisotsustuse ja jätab kogu menetluskulu Kr

MS § 181 lg 1, § 185 lg 1 ja § 186 lg 1 alusel riigi kanda. Muu hulgas jääb riigi kanda Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrusega kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu 97 eurot 20 senti.
  3. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire märgib kolleegium järgmist. Juhul, kui menetletavas asjas polnuks alust

§ 39

lg-t 1 kohaldada, tõusetunuks tõenäoliselt küsimus

§ 184lg 1 põhiseaduspärasusest.

Nimelt võib kahelda, kas osutatud säte on põhiseadusega kooskõlas osas, milles see võimaldab karistada inimest kriminaalkorras selle eest, et ta toimetab Ravimiameti loata isiklikuks tarbimiseks Eestisse rohkem kui 30-tabletise jaemüügipakendi retsepti alusel väljastatud psühhotroopset ravimit, mida tal on õigus Eestis vallata. Põhiseaduse (PS) §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut ei tohi karistada enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 39). Kriminaalkaristuse kohaldamine ülal kirjeldatud teo eest ei pruugi olla osutatud nõudega täiel määral vastavuses ja võib riivata ebaproportsionaalselt teisigi põhiõigusi. Kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et proportsionaalsuse põhimõttest (PS § 11) lähtub vajadus välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-29-11, p 14 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Ehkki seadusandjal on materiaalse karistusõiguse kujundamisel avar otsustusruum, ei välista see kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi kooskõla põhiseadusega (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 41). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.