← Eesti

1-22-5338/3

Obsah (6)§ 385§ 199§ 193§ 63§ 5§ 208

1-22-5338 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. september 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-5338 (22231701977) Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahen

§ 385p 11).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. X esitas
  2. juunil 2022 Politsei- ja Piirivalveametile kuriteokaebuse, mille kohaselt ründas Y
  3. detsembril 2020 X, põhjustades talle vigastusi näo piirkonda. Lisaks karjus ja raputas Y tema ja X ühist last
  4. märtsil 2021 ning viskas ta riietest tõstes autosse. Lisaks märkas X, et
  5. mail 2022 olid ühel lastest vigastused, mis olid tekkinud Y juures. Samuti X avaldas, et Y on omastanud temale kuuluvad asjad.
  6. Politsei- ja Piirivalveamet jättis
  7. juuli 2022 teatisega kriminaalmenetluse alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu

§ 199lg 1 p 1 mõttes.

Uurimisasutus märkis kokkuvõtlikult, et

  1. detsembri 2020 sündmuse osas toimus kriminaalmenetlus nr 20231702862, milles kahtlustatavana ülekuulamisel X andis ütlusi, et ta ei tea, kuidas talle sel päeval vigastused tekkisid. Uurimisasutus kontrollis kuriteokaebuses esitatud väiteid alaealisel lapsel esinenud vigastuste kohta. Laste emalt saadud info kohaselt oli tegu kriimustusega, mille laps sai radiaatori vastu minnes.
  2. X esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise
  3. juulil 2022 Põhja Ringkonnaprokuratuuris.
  4. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
  5. juuli 2022 määrusega kaebuse rahuldamata. Prokuratuur nõustus uurimisasutuse teatise seisukohtadega ja märkis lisaks, et on selgusetu, miks pöördus kuriteokaebuse esitaja lapsel esinenud kehalise väärkohtlemise kahtluse puhul politseisse enam kui aasta hiljem.
  6. X esindaja vaidlustas kaebuse rahuldamata jätmise määruse
  7. juulil 2022 Riigiprokuratuuris. 1

(5)1-22-5338 RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  1. Riigiprokuratuur jättis
  2. augusti 2022 määrusega kannatanu esindaja kaebuse rahuldamata. Oma otsustust põhjendas riigiprokurör järgmiselt. Riigiprokuröri hinnangul ei teki kuriteokaebuses esitatud asjaolude pinnalt põhjendatud kuriteokahtlust, mistõttu kriminaalmenetluse alus puudub. Kuna kriminaalmenetlust pole alustatud, ei ole ka olnud võimalik

-i mõttes isikut üle kuulata.

§ 193

lg 1 ja § 63 mõttes on isiku ülekuulamine võimalik vaid kriminaalmenetluse alustamise järgselt. Olukorras, kus kriminaalmenetluse algatamise üle alles otsustatakse, ei ole õigust teha uurimistoiminguid, küll aga võib koguda informatsiooni. Samas ei ole kohustust sellist informatsiooni koguda. Kui kaebaja peab nimetatud informatsiooni oluliseks, on tal võimalik see kaebusele lisada. Kaebaja leiab, et tõendite kogumise võimalused ei ole ammendunud, kuna

§ 63

lg 1 kohaselt on tõendiks muuhulgas kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus. Vaidlustatud määruses pöörab abiprokurör tähelepanu alaealiste laste ülekuulamise keerulisusele seoses

  1. märtsi 2021 episoodiga, kuna kaebaja pöördus selle juhtumiga seoses politseisse üle aasta hiljem. Uuringud on näidanud, et mälu halveneb aja möödudes (Baddeley, 1990). Kaebuse esitaja poolt esitatud videosalvestuse tegemise asjaolusid ei ole võimalik kontrollida ning salvestuse pinnalt ei saa tõsikindlalt väita, et mais 2022 on laps need vigastused saanud Y poolt. Väikesed lapsed on aktiivsed tegutsejad ja avastavad, kuidas ümbritsev maailm toimub, seega võib lastel esineda marrastusi ja sinikaid, mis on tekkinud kukkumisest ja asjade vastu ära löömisest. Konkreetsel juhtumil esinenud vigastused ei ole iseloomulikud väärkohtlemise tagajärjel tekkinud vigastustele. Lisaks, kaebaja on esitanud prokuratuurile äralõigatud video lapse küsitlemisest vigastuste päritolu kohta. Kui kaebaja oleks saanud lapselt soovitud vastuse, oleks esitatud täispikk video. Selline kaebaja tegevus viitab tõenditega manipuleerimisele, mis omakorda ei suurenda tema väidete usaldusväärsust. Kriminaalasja nr 20231702862 raames uuriti
  2. detsembri 2020 kuriteosündmust, milles X kahtlustati selles, et sel päeval tekkinud konflikti käigus lükkas Y, mille tagajärjel ta kukkus põlvedega vastu põrandat.
  3. detsembril
  4. a on kahtlustatav X andnud ütlused, et tal oli rüselus Y-ga, kuid ta ei mäleta, kas ta sai pihta ega pole kindel, kuidas tekkis sinikas silma juurde. Peale kuriteokaebuse laekumist on võetud ühendust Y-ga, kes on
  5. detsembri 2020 episoodi kohta selgitanud, et tookord X lükkas teda, mille tulemusena ta kukkus põlvili. Tema X ei rünnanud. Kaebuse esitaja väited
  6. detsembril 2020 toimunud episoodi kohta on vastuolulised, kuna kuriteokaebuses väidab kaebaja, et Y on teda rünnanud näo piirkonda ja vigastused on fikseeritud Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, aga kahtlustatavana antud ütlustes selgitab kaebuse esitaja, et Y tiris teda juustest ja üritas ka lüüa ning kui kaebuse esitaja tuli koju, märkas ta, et parema silma juurest on tal sinine, aga ta ei ole kindel, kuidas see tekkis. Kaebuses on väidetud, et menetleja on teinud olulise menetlusvea, viidates
  7. detsembri 2020 episoodi osas kriminaalasjale nr 20231702862, milles kaebaja oli kahtlustatava rollis ning seetõttu ei saa teises kriminaalasjas antud hinnangut õigeks pidada, vaid tuleb uuesti hinnata. Eelnimetatud kriminaalasja juurde olid kogutud asjakohased tõendid sündmuse kohta kriminaalasjas nr 20231702862, kus olid üle kuulatud Y ja X. Kaebuse esitaja poolt esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ambulatoorses epikriisis on kirjas, et patsiendil diagnoositi silmalau ja silmaümbruse kontusioon, kuid antud tõendi pinnal ei saa tõsikindlalt väita, et kannatanu on neid vigastusi saanud Y poolse ründamise tulemusena. Seda enam, et varem antud ütlustes on ta ise asunud seisukohale, et ei ole kindel, kuidas hematoom tekkis. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE 2

(5)1-22-5338
  1. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Paulus, kes taotleb määruse tühistamist ja ringkonnakohtu poolt Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust jätkama. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. Kuriteokaebuses märgitud teave sisaldab põhjendatud kahtlust, et on toime pandud väikelapse väärkohtlemine. Seda võib kinnitada erapooletu tunnistaja. Kohtupraktikas on piisavaks peetud väikelapse kehalise väärkohtlemise sedastamiseks, kui on tõendatud tema ebasoovitav füüsiline mõjutamine. Valu tuvastamiseks on peetud piisavaks lapse nutma hakkamist. Riigiprokuratuur on määruses välja toonud, et kuna kriminaalmenetlust ei ole alustatud, ei ole ka olnud võimalik potentsiaalset tunnistajat üle kuulata. Samas on Riigiprokuratuur sedastanud, et kuigi uurimistoiminguid ei ole õigust teha, võib koguda informatsiooni – see aga ei ole kohustuslik ning kui kaebaja peab nimetatud informatsiooni oluliseks, on tal võimalik see kaebusele lisada. Kannatanule jääb Riigiprokuratuuri seisukoht arusaamatuks. Kannatanu on lisanud kaebusele kannatanu
  2. märtsi 2021 e-kirja Mustamäe lastekaitse ametnik C-le. See tõendab, et kannatanu fikseeris pädevalt ja detailselt väikelapse väärkohtlemise. Kannatanu on lisanud kaebusele olulise teabe – uurija ja prokuratuur on jätnud selle tähelepanuta. Lisaks on kannatanu esitanud muid tõendeid. Riigiprokuratuuri seisukoht on kummastav.

§ 5kohaselt kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse Eesti Vabariigi nimel.

Kuriteo toimepanemisega seotud asjaolud saab ainsana tuvastada riik. Kannatanult ei saa oodata kõikide asjaolude tõendamist. Näiteks kui kannatanu leiab, et teda on petetud, siis ei pea kannatanu tegema muud, kui vastavale asjaolule viitama – seda ka kannatanu tegi. Kannatanu on põhjendanud kuriteokaebuses kõiki asjaolusid ja toonud lisaks tõendeid, mis tema väiteid kinnitavad. Riigiprokuratuur on seisukohal, et laste ülekuulamine on keeruline, kuna kaebaja pöördus selle juhtumiga seoses politseisse üle aasta hiljem. Riigiprokuratuuri hinnangul tekitaksid laste ülekuulamisel antud ütlused küsimusi usaldusväärsuse osas. Kannatanu on nõus, et lastel võib olla keeruline juhtumit meenutada. Küll aga ei ole juhtumit keeruline meenutada potentsiaalsel tunnistajal Q-l. Seda ei ole prokuratuur aga oluliseks pidanud. Riigiprokuratuur on välja toonud, et väikesed lapsed on aktiivsed tegutsejad ja avastavad, kuidas ümbritsev maailm toimub, seega võib lastel esineda marrastusi ja sinikaid, mis on tekkinud kukkumisest ja asjade vastu ära löömisest. See ei tähenda täit tõde. Lapsi on võimalik üle kuulata ka selliselt, et ei küsita konkreetse juhtumi kohta, vaid uuritakse kuriteokaebuses nimetatud isiku käitumise kohta üldiselt, näiteks stiilis: „kas emme on teid löönud või teile haiget teinud“. Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 1-17-11939, p

  1. Riigiprokuratuur väidab määruses, et kannatanu on suure tõenäosusega tõenditega manipuleerinud ja see ei suurenda kaebaja väidete usaldusväärsust. Riigiprokuratuur viitab siinkohal kuriteokaebuse lisale
  2. Riigiprokuratuuri väited on meelevaldsed. Kannatanule on oluline vaid laste heaolu. Kuriteokaebuse esitamine teenib vaid laste huve.
  3. detsembril
  4. a toimunud episood. Riigiprokuratuur on seisukohal, et väidetavat kehalist väärkohtlemist ei ole võimalik tõsikindlalt tõendada ning kannatanu väited toimunud episoodi kohta on vastuolulised, kuna kuriteokaebuses väidab kannatanu, et kuriteokaebuses nimetatud isik on teda rünnanud näo piirkonda, kuid kahtlustatavana antud ütlustes, et kuriteokaebuses nimetatud isik tiris teda juustest ja üritas ka lüüa ning koju jõudes märkas ta parema silma juures sinikat, kuid ei ole kindel, kuidas see tekkis. Kannatanu ei nõustu Riigiprokuratuuriga, et tema väited on vastuolulised. Kannatanu on fikseerinud enda vigastused Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, mille epikriis on lisatud ka kuriteokaebusele. Epikriisist nähtub selgelt, et kannatanul oli oma naisega kaklus, pärast mida märkas ta hematoomi parema silma ümber. Need selgitused on antud samal päeval, kui juhtum toimus, seega on kõige õigemad ning tõendavad otsesõnu, et vigastus on saadud kuriteokaebuses nimetatud isiku tegevuse tulemusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-129-13 tehtud lahendis sedastanud, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda põhimõttest in dubio pro duriore, st iga kuriteokahtlus tõlgendatakse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3

(5)1-22-5338
  1. Ringkonnakohtunik jätab kaebuse rahuldamata.
  2. Ringkonnakohtunik nõustub uurimisasutuse ja prokuratuuriga selles, et kuriteokaebuses on küll püstitatud väiteid selle kohta, et Y on nii kaebajat, kui nende ühist last kehaliselt väärkohelnud, kuid need väited ei ole põhjendatud kuriteokahtluse tekkeks piisavad. Seetõttu jättis menetleja õigesti kriminaalmenetluse alustamata. Uurimisasutus ja prokuratuur on kuriteokaebuses esitatud väiteid hinnanud kriitiliselt ja asetanud need väited põhjendatult kaebaja, samuti isiku, kelle suhtes kuriteokaebuses süüstavaid väiteid esitatakse, seniste suhete konteksti. Kaebuses ringkonnakohtule seda tehtud ei ole. Kuriteokaebuses süüdistab üks lastevanematest teist enda kehalises väärkohtlemises ja ka nende ühise alaealise lapse kehalises väärkohtlemises. Uurimisasutus on põhjendatult viidanud, et
  3. detsembri 2020 sündmuse osas annab küllaldast teavet kriminaalmenetluse nr 20231702862 materjal, kus uuriti just Y süüstavaid väiteid X suhtes. Muu hulgas andis X kahtlustatavana ise ütlusi, kirjeldas ka kõnealust sündmust ja toona, kuigi ta oli kõne all oleva hematoomi arsti juures fikseerinud, ta Y selle tekitamises ei süüstanud. Alles poolteist aastat hiljem asus X esitama aga sama sündmuse puhul Y süüstavaid väiteid, nimelt, et viimane tekitas talle kehavigastused
  4. detsembril
  5. On selge, et kui inimene niimoodi käitub, ehk annab ühe ja sama sündmuse kohta vastuolulisi selgitusi, seejuures hakkab märkimisväärne aeg hiljem konkreetset inimest süüstama, kellega on aja jooksul omavahelised suhted halvenenud, tuleb sellistesse väidetesse suhtuda kriitiliselt – veelgi enam, selliseid väiteid ei ole põhjust uskuda. Kaebus ringkonnakohtule ei sisalda veenvaid väiteid, miks X on käitunud sellisel viisil, mille puhul kriminaalmenetluslik kogemus lubab ringkonnakohtunikul väita, et selliselt käitub inimene, kelle väited on otsitud. Juba üksnes eeltoodud asjaolude tõttu leiab ringkonnakohtunik ja tuginedes pikaajalisele kriminaalmenetluslikule kogemusele, et kõnealuse kuriteosündmuse puhul ei saa rääkida tõsiseltvõetavast kahtlusest, et kaebaja suhtes on toime pandud kuritegu. Seega jäi kriminaalmenetluses selles sündmuses õigustatult alustamata. Üldjoontes analoogsed argumendid kummutavad kaebaja püstitatud kahtlused ka selles, nagu on Y pannud kahel korral toime tema ja kaebaja ühise lapse kehalise väärkohtlemise.
  6. Seda, et kuriteokaebuses esitatud väited mitme kuriteo toimepanemisest, sh nii kaebaja enda kui tema ja väidetavaid kuritegusid toime pannud ühiste laste suhtes, on otsitud ja ka kaebaja ei ole ise pidanud neid kuritegudeks, kinnitab ringkonnakohtule ennekõike ja veenvalt tõsiasi, et enamikest väidetavatest kuritegudest oli möödunud selleks ajaks, kui kuriteokaebus esitati, märkimisväärne aeg. Tuginedes kriminaalmenetluslikule kogemusele, võib väita, et juhul, kui kaebaja laste suhtes oleks põhjendatud arvata, sh kaebaja oleks ise põhjendatult arvanud, et laste suhtes on pandud toime isikuvastaseid kuritegusid, siis oleks ta neile vahetult järgnevalt pöördunud esmalt meditsiiniasutuse poole vigastuste dokumenteerimiseks, seejärel õiguskaitseorganite, nt politsei, poole. Seda arvestades muutub ainetuks kaebuse väide, nagu on kannatanu tegutsenud lähtuvalt laste parimatest huvidest. Paraku ei lähe see väide kokku kuriteokaebuses esitatud faktoloogiaga ja kannatanu käitumisega õiguskaitseorganite poole pöördumisel. Juhul, kui lapsevanem tõsimeelselt lähtuks lapse huvidest, ei viivitaks ta enam kui 1 aasta ja 3 kuud sellest, kui on toimunud tema lapse väärkohtlemine, mida see lapsevanem on seejuures veel ise väidetavalt pealt näinud, ehk millest ta on olnud väga pikka aega teadlik, ent jätnud sellele adekvaatselt reageerimata. Et aga kaebaja koostas ja esitas kuriteokaebuse enam kui poolteist aastat hiljem pärast seda, kui ta väidetavalt esimest korda langes ise isikuvastase kuriteo ohvriks, samuti pärast enam kui kuu aega hiljem viimase väidetava kuriteo toimepanemisest tema lapse suhtes, siis see näitab selgelt, et ka kaebaja ise ei ole pidanud neid sündmusi vahetult pärast nende asetleidmist kuritegudeks. Ringkonnakohtule ei nähtu kuriteokaebusest ega kaebusest ringkonnakohtule asjaolusid, mis takistanuks tal soovi korral ja juhul, kui kannatanu ise pidanuks lastega toimunut isikuvastasteks kuritegudeks, pöörduda meditsiiniasutuse ja õiguskaitseorganite poole. Ringkonnakohtu jaoks kummutab eelnev kannatanu käitumist iseloomustav teave kaebuse argumentatsiooni sellest, et kuriteokaebuses esitatud faktiliste asjaolude pinnalt nähtuv võiks 4
(5)1-22-5338 viidata põhjendatud kuriteokahtlusele ja selliselt olla kriminaalmenetluse alustamiseks piisav alus. Tutvudes asja materjaliga, veendus ringkonnakohtunik, et ennekõike motiveeris kannatanut kuriteokaebust esitama soov maksta kätte laste emale ja kaebaja endisele elukaaslasele. Sellistel kaalutlustel on kriminaalmenetluse alustamine, tulenevalt ultima ratio põhimõttest, välistatud. Riigiprokuratuur on igakülgselt ja põhjalikult käsitlenud kaebaja väiteid, sh näidanud ka ära, miks lapse väidetavate vigastuste iseloom ei viita kuriteo toimepanemisele. Riigiprokuratuuri seisukohtade ülekordamine pole vajalik. Kaebus jääb rahuldamata ja prokuratuuri menetlusotsustus muutmata. 11. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri 24. augusti 2022 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.