← Eesti

1-21-7336/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. märts 2022 Kohtuasja number 1-21-7336 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Kohtuasi ja menetlusliik kriminaalasi lühimenetluses Maksim Skvortsovi süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
  2. novembri 2021 otsus Apellant Maksim Skvortsovi kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga Apellatsioonimenetluse teised pooled Maksim Skvortsov. Isikukood 37003220167; elukoht Eestis XXX; elukoht Venemaal XXX; Vene kodanik; töötab Kehra Puutööstus OÜ-s; kriminaalkorras karistamata Prokuratuur, esindaja Viru abiprokurör Maris Roberts Menetluse vorm Ringkonnaprokuratuuri kirjalik RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Viru Maakohtu
  4. novembri 2021 otsus Maksim Skvortsovi karistamises KarS § 184 lg 1 järgi 1 aastase vangistusega.
  5. Karistada Maksim Skvortsovi KarS § 184 lg 1 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega. Vähendada seda vangistust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel lühimenetluse tõttu 2 kuuni. Jätta see vangistus täitmisele pööramata, kui Maksim Skvortsov ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
  6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  7. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  8. Määrata K.Kooga Advokaadibüroole vandeadvokaat Kaido Kooga poolt Maksim Skvortsovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 97,20 eurot, sealhulgas käibemaks 16,20 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord 1

(7)Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Menetluse käik
  2. oktoobril 2021 koostati Maksim Skvortsovi suhtes lühimenetluses süüdistusakt. Selle kohaselt omandas M. Skvortsov Venemaal 40 tabletti ravimit Fenazepam. Neis tablettides oli 40 milligrammi psühhotroopset ainet fenasepaami (1 milligramm ühes tabletis). Tabletid tõi M. Skvortsov
  3. septembril 2020 kell 02.26 Narva mnt piiripunkti kaudu Venemaalt Eestisse. M. Skvortsovil ei olnud kaasas arsti teatist ravimi vajaduse kohta ega retsepti koopiat. Ka puudus tal Ravimiameti luba psühhotroopse aine Eestisse toomiseks – seda aga on enam kui 30 tableti Eestisse toimetamiseks tarvis. Tablettides olevast fenasepaamist piisas psühhotroopse toime tekitamiseks vähemalt 100–200 inimesele. Nii pani M. Skvortsov toime psühhotroopse aine suures koguses käitlemise KarS § 184 lg 1 mõttes.
  4. Viru Maakohtu
  5. novembri 2021 otsusega tunnistati M. Skvortsov talle esitatud süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi süüdi. Teda karistati aastase vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra, st kaheksa kuu pikkuseks. See vangistus jäeti aastast katseaega seades KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata. Kohtuotsusest ilmneb lühidalt järgmist.
  6. M. Skvortsov tõi süüdistuses nimetatud tabletid süüdistuses välja toodud ajal Eestisse. Ta tuli Venemaalt jalgsi läbi terminali rohelise koridori, andes nii mõista, et tal ei ole midagi deklareerida. Piirivalvurid otsisid M. Skvortsovi läbi ja avastasid kaks ravimipakki, milles kummaski oli 20 tabletti. Need tabletid sisaldasid 40 milligrammi ehk suures koguses psühhotroopset ainet: kümnele inimesele psühhotroopse toime tekitamiseks piisab 2,5–5, st keskmiselt 3,8 milligrammist fenasepaamist.
  7. M. Skvortsov väitis kohtuistungil järgmist. Ta ei teadnud, kui palju psühhotroopseid aineid Eestisse korraga tuua võib. Ka ei teadnud ta, et fenasepaami riiki sisse tuua ei tohi. Arst Venemaal kirjutas talle fenasepaami retsepti välja. Seda retsepti ei olnud tal kaasas seetõttu, et Venemaal jäetakse retsept pärast ravimi kätte saamist apteeki. Ta palus pärast intsidenti piiril oma pojal minna Venemaale apteeki ja see retsept sealt välja küsida – ja M. Skvortsov esitaski menetlejatele selle retsepti koopia.
  8. Sotsiaalministri
  9. veebruari 2005 määruse „Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu“ (ravimite eriregulatsiooni määrus) § 8 lg 4 kohaselt võib ilma Ravimiameti loata psühhotroopseid aineid kaasa võtta ühe jaemüügipakendi suurusega kuni 30 ühikut või 25 ml ning ravimitega peab kaasas olema arsti teatis ravimi vajaduse kohta või retsepti koopia. Niisiis käitles M. Skvortsov psühhotroopset ainet lubatud 30 tükiühikust enam: 40 tükiühikut. Selleks pidi tal olema Ravimiameti luba – seda tal aga polnud. Seega tegutses M. Skvortsov ebaseaduslikult. Ebaseaduslikkus ilmneb sellestki, et M. Skvortsovil ei olnud kaasas arsti teatist ravimi vajaduse kohta või retsepti koopiat (koopia retseptist esitas M. Skvortsov alles hiljem). Seega täitis M. Skvortsov KarS § 184 lg 1 objektiivse koosseisu. 2
(7)
  1. M. Skvortsov pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. M. Skvortsovi väitel küsis ta kui mittemeedik tollitöötaja käest, kas ta tohib ravimeid sisse tuua. Niisiis pidas ta võimalikuks, et tal on kaasas psühhotroopseid ravimeid, mille käitlemiseks on eriregulatsioon, mida ta võib rikkuda. Viidatud küsimuse esitas M. Skvortsov aga alles siis, kui tollitöötaja juba tema asju läbi vaatama asus. Seega oli täidetud mitte üksnes tahtluse intellektuaalne, aga ka voluntatiivne külg: M. Skvortsov möönis, et ta võib käidelda psühhotroopset ainet ebaseaduslikult suures koguses. Tahtlusele viitab ka M. Skvortsovi rakenduskõrgharidus. Keskmisele mõistlikule inimesele ja haritud inimesele on aru saadav, et käibel on psühhotroopset ainet sisaldavad retseptiravimid. Tahtlusele viitab ka see, te M. Skvortsovil oli ravimi saamiseks tarvis retsepti. Et ravim maksis Venemaal vaid 2 eurot, ei tähenda seda, et selle sissetoomiseks mingeid piiranguid pole. M. Skvortsov oli teadlik sellest, et toiduaineid saab Eestisse tuua vaid teatud kindla koguse. Tavapärane on see, et isik mõtleb enne riiki tulemist piiripunktis läbi, kas tal on kaasas deklareerimist vajavat kaupa.
  2. Tegu oli õigusvastane.
  3. See oli ka süüline. Isegi kui jaatada seda, et M. Skvortsov oli keelueksimuses, ei olnud see eksimus vältimatu. M. Skvortsov oleks pidanud ise tulema oma teo õigusvastasuse peale või oleks ta pidanud konsulteerima mõne asjatundjaga. M. Skvortsov teadis, et piiril kehtib eriregulatsioon. M. Skvortsov ütles istungil, et oleks mugav, kui piiriametnikud ütleksid inimestele, et pööraku nood tähelepanu vajadusele ravimeid deklareerida ja tarvilikke dokumente kaasas kanda. Need ütlused näitavad, et M. Skvortsov ei olnud keelueksimuses, sest tema ütluste pinnalt ei saa välistada, et ta oli jätnud omale reeglid selgeks tegemata komfortsuse tõttu. Seda kinnitab ka see, et M. Skvortsov ei osanud vastata küsimusele, miks inimene ei mõtle ravimite sissetoomisega seotud piirangutele.
  4. Aastase vangistuse mõistmist põhjendas kohus nii. M. Skvortsovi pole varem karistatud. Ta tegutses kaudse tahtlusega. M. Skvortsov soovis fenasepaami kasutada iseenda ja oma abikaasa tervise hüvanguks. Kohus pidas võimalikuks jätta karistus täitmisele pööramata. Poolte seisukohad apellatsioonimenetluses
  5. Apellatsiooni esitas M. Skvortsovi kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, taotledes kohtuotsuse tühistamist ning M. Skvortsovi õigeks mõistmist. Oma taotlust põhjendab kaitsja selliselt.
  6. M. Skvortsovil polnud küll Eestisse tulles retsepti kaasas, aga tegelikult oli see retsept olemas ja hiljem M. Skvortsov selle esitas. Ravimite sisseveo reeglite rikkumine ei muuda M. Skvortsovi tegevust ebaseaduslikuks, vaid võib kujutada endast väärtegu. Seega ei täitnud M. Skvortsov kuriteo objektiivset koosseisu.
  7. Ka ei olnud M. Skvortsovil tahtlust. Kogu M. Skvortsovi käitumine piiripunktis viitab sellele, et tal ei olnud soovi kuritegu toime panna. Ta ei teadnud ravimite piirmäärasid ja küsis selle kohta ametnikelt. KarS § 17 lg 1 kohaselt ei vastuta isik, kes tegu toime pannes ei tea süüteokoosseisule vastavat asjaolu.
  8. Apellatsioonile vastas Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maris Roberts, paludes jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Prokurör toob välja niisugused põhjendused. Ka siis, kui isikul on raviarsti luba või retsept, peab 30 ühikut ületava psühhotroopse aine koguse Eestisse toomiseks olema Ravimiameti kirjalik luba. Sellist luba M. Skvortsov ei taotlenud. Maakohus selgitas arusaadavalt ja jälgitavalt, et M. Skvortsovil oli 3
(7)kaudne tahtlus. Seega ei saa rääkida KarS § 17 lg 1 järgsest olukorrast (koosseisueksimus). Seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Ka leidis maakohus õigesti, et ei esinenud ka keelueksimust KarS § 39 lg 1 tähenduses.
  1. M. Skvortsov ise märkis järgmist. Mitte tollitöötaja ei leidnud ravimeid, vaid ta ise näitas piiripunktis ravimid ette ja küsis, kas ta võib riiki tuua arsti välja kirjutatud ravimid. Juba 2 päeva pärast juhtunut esitas ta koopia Venemaale apteeki jäänud retseptist. Seda ravimit oli vaja ka tema sügavas depressioonis olevale abikaasale. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohtu meelest jaatas maakohus õigesti KarS § 184 lg 1 objektiivset koosseisu. Fenasepaam on psühhotroopne aine. M. Skvortsov käitles seda ainet: ta vedas selle Eestisse. Seda tegi ta ebaseaduslikult. Nimelt võib ravimite eriregulatsiooni määruse § 8 lg 4 kohaselt ilma Ravimiameti loata kaasa võtta (sh Eestisse tuua) maksimaalselt 30 ühikut psühhotroopseid aineid. Seega oli M. Skvortsovil õigus tuua riiki maksimaalselt 30 tabletti fenasepaami. See tähendab seda, et 10 tabletti tõi M. Skvortsov endaga kaasa ebaseaduslikult (40–30=10). Seda tõdemust ei muuda kuidagi ka retsepti olemasolu. Ka retseptiga ei või ületada 30 ühiku lävendit – see eeldab möödapääsmatult Ravimiameti luba. Viidatud 10 tabletti kujutab endast suurt kogust psühhotroopset ainet narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 ja seega ka KarS § 184 lg 1 tähenduses. Nimelt on suur psühhotroopse aine selline kogus, millest piisab joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele (NPALS § 31 lg 3). Praegu saaks kümnele inimesele vajalikust kogusest rääkida juba seetõttu, et tablette oli kümme. Saab aga öelda, et tegelikult piisas neist kümnest tabletist veel enama kui kümne inimese joovastamiseks. Nimelt nähtub asjas koostatud kohtutoksikoloogiaekspertiisi aktist (tl 37–38), et psühhotroopse mõju kümnele inimesele tekitab 0,25–0,5 milligrammi, st keskmiselt 0,38 milligrammi fenasepaami. 10 tabletis oli aga fenasepaami 10 milligrammi ehk see oli piisav 20–40 inimese joovastamiseks.
  3. Kriminaalkolleegiumi meelest oli M. Skvortsovil ka tahtlus objektiivse koosseisu elementide osas. Tõsi, maakohtu põhjendusi on selles osas vaja mõneti korrigeerida. Nimelt ei mängi seoses tahtlusega rolli M. Skvortsovi teadmine oma teo lubatavusest või keelatusest (vt käesoleva otsuse p 6): see on oluline alles süü tasandil. M. Skvortsov oli teadlik sellest, et ta toob Eestisse enam kui 30 tabletti, täpsemalt 40 tabletti fenasepaami. Ta teadis sedagi, et neil tablettidel on toime inimese psüühikale – seega teadis ta niisuguseid asjaolusid, mis võimaldavad teaduslikus (juriidilises) mõttes jaatada tablettide psühhotroopseks aineks olemist. Ka oli tal tahtlus selle osas, et 30 tabletti ületav tablettide hulk (st 10 tabletti) on piisav vähemalt kümne inimese joovastamiseks – seda kasvõi seetõttu, et ta sai aru, et kui inimene neelab ühe tableti (või isegi pool tabletti) alla, avaldab see tablett (pool tabletti) inimesele mõju. Ringkonnakohus jääb oma varasema praktika juurde, et kui mingi tegu on seaduslik vaid vastava riikliku loa olemasolul, piisab isiku tahtluse jaatamiseks tema teo ebaseaduslikkuse suhtes sellest, kui ta ei lähtu vähemalt kaudse tahtluse tasandil ekslikult sellest, et tal selline luba oli – ja rolli ei mängi see, kas ta üldse loa kui sellise tarvidusest teadlik oli (
  4. augusti 2020 otsus asjas nr 1-19-7756/47, p 78). M. Skvortsov ei pidanud võimalikuks, saati siis ei möönnud ta, et tal on fenasepaami Eestisse toomiseks Ravimiameti luba. Niisiis oli tal tahtlus ka sellise faktilise asjaolu suhtes, mis võimaldab pidada tema tegu ebaseaduslikuks. Niisiis pole kaitsja viited M. Skvortsovi KarS § 17 lg 1 järgsele koosseisueksimusele korrektsed.
  5. Maakohus leidis õigesti, et M. Skvortsovi teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. 4
(7)
  1. KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu.
  2. Maakohtu seisukoht keeleksimuse osas jääb kõigepealt mõneti ebaselgeks. Otsuse p-s 9.24 märgib kohus, et isegi kui jaatada keelueksimust, ei olnud see eksimus vältimatu. Otsuse p-s 9.25 aga leiab kohus, et keelueksimust siiski ei olnud. Niisugune analüüs ei ole loogiline: kui keelueksimust ei esine, ei saa hakata ka analüüsima, kas see (mitte esinev) eksimus oli eksijale välditav või vältimatu.
  3. Lisaks sellele aga pole korrektne keelueksimuse eitamine. Kohus märgib otsuse p-s 9.25 järgmist: „Süüdistatav on enda kohtuistungil antud ütlustes välja toonud järgneva: „Oleks hea kui tolliametnikud ütleks, et pöörake tähelepanu, et ravimeid on vaja deklareerida või omama kaasa dokumente. See oleks mugavam ja parem“. Kohtu hinnangul kinnitavad eeltoodud süüdistatava ütlused seda, et ta ei olnud keelueksimuses, kuna tema ütluste pinnalt ei saa välistada seda, et ta on jätnud enda komfortsusest välja selgitamata tollipunktis kehtiva eriregulatsiooni. Seda kinnitab ka kaudselt tema vastus kohtu küsimusele, mis on põhjuseks, et inimene ei mõtle, millised on piirangud ravimite sissetoomiseks: „Ei tea.““ Maakohus viitab seega sellele, et ühte asjaolu ei saa välistada. Kui välistada ei saa süüdistatava kasuks kõnelevat asjaolu – ja keelueksimuses olemine on süüdistatavale kasulik –, pole võimalik lähtuda sellest, et sellist asjaolu ei esinenud. Vastupidi, KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tuleb hoopiski tuvastada see, et see asjaolu esines. Ka ei ole ringkonnakohtu meelest võimalik keelueksimust eitada põhjendusega, et isik oli jätnud endale (mugavuse tõttu) asjasse puutuva regulatsiooni selgeks tegemata. Jällegi on olukord hoopis vastupidine: kui isik mingit käitumist keelavat regulatsiooni ei tea, tuleb keelueksimust jaatada – miks inimesel selline teadmislünk esineb (kas mugavuse või laiskuse tõttu või muul põhjusel), oluline ei ole. Seetõttu saab juba maakohtu välja toodud põhjustel keelueksimust jaatada.
  4. Keelueksimusele viitavad veel paar muudki asjaolu. M. Skvortsovil oli kaasas vähe tablette: ebaseaduslik oli vaid kümne tableti Eestisse toomine. Mida vähem lubatava koguse määra isik ületab, seda tõenäolisem on, et ta ei mõtle riikliku loa vajalikkusele. M. Skvortsovi väitel oli tal peale fenasepaami kaasas veel muidki ravimeid (tl 83 ja 83 pöördel). Niisugused väited on usutavad ja nad tuleb tõeseks tunnistada. Pole mingeid viiteid sellele, et need teised ravimid olid kuidagi problemaatilised – järelikult tuleb leida, et nad seda polnud. Seega võis M. Skvortsov lähtuda sellest, et tal on kaasas väike kogus mitmeid erinevaid ravimeid, mis ei tekita mingit (juriidilist) laadi probleeme. Et ta võis selliselt mõelda, tulebki see KrMS § 7 lg 3 alusel tuvastada. Niisiis tulebki öelda, et M. Skvortsov ei teadnud, et tal peab 30 tabletti ületava koguse, st 10 tableti fenasepaami Eestisse toomiseks olema Ravimiameti luba ehk M. Skvortsov oli oma teo ebaseaduslikkuse osas keelueksimuses.
  5. See eksimus oli talle aga välditav. Maakohus viitas õigesti sellele, et M. Skvortsov oleks pidanud endale ravimite vedamist puudutava regulatsiooni selgeks tegema. Nimelt pole n-ö keskmisele kodanikule sugugi üle jõu käiv selle peale tulemine, et ravimid võivad piiriületusel mingi spetsiaalse reeglistiku alla käia – seda kasvõi tulenevalt sellest, et ravimite saamiseks on tihtipeale tarvis niikuinii eriluba retsepti näol (ja seda oli praegu tarvis ka M. Skvortsovil, et apteegist fenasepaami saada). M. Skvortsovi aga ei saa pidada isegi selliseks keskmiseks kodanikuks: esiteks on ta kõrgharidusega ja teiseks käis ta tihedalt Venemaa ning Eesti vahet ja oli teadlik nt piirmääradest joogi ja söögi puhul (tl 84). Isegi kui M. Skvortsov ei oleks olnud suuteline vastavat regulatsiooni endale iseseisvalt selgeks tegema (nt interneti abil), oleks ta 5
(7)pidanud enne oma tegu võtma ühendust mõne pädeva isikuga: nt juristi või riigiametnikuga. Praegu ta seda ei teinud. Muu hulgas ei teinud ta seda Eestisse tulles: ta üritas tulla riiki ilma midagi deklareerida soovimata ja siis otsustati ta asjad läbi otsida (tl 4 (läbivaatuse akt)).
  1. Eelöeldu tähendab, et M. Skvortsovi süüdi tunnistamine KarS § 184 lg 1 järgi on õige ja selles osas jääb otsus muutmata.
  2. Küll aga leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt M. Skvortsovile mõistetud karistus on liiga karm, mistõttu tuleb otsus karistuse osas KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 4 alusel tühistada (st puutuvalt karistusse endasse, aga ka selle lühendamisse ja täitmisele pööramata jätmisse). Et keelueksimus on isikule välditav, ei tähenda seda, et see eksimus on karistusõiguslikult irrelevantne. Nimelt sätestab KarS § 39 lg 2, et kui eksimus on teo toimepanijale välditav, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut ehk lähtuda tavalisest leebematest karistusmääradest. Ringkonnakohtu hinnangul saabki praegu KarS § 60 rakendada. Esiteks ei tegutsenud M. Skvortsov mingis kindlas valdkonnas (nt polnud ta ametiisik vms): ta oli tavaline inimene, kes tegi oma argitoimetusi. Ka ei olnud M. Skvortsovi eksimus ilmselge: pole kuigivõrd kummaline, et inimene ei tule selle peale, et paari paki tavaliste ja iseenesest legaalsete arstirohtude riiki toomine võib olla keelatud. Niisiis tuleb M. Skvortsovile KarS § 184 lg 1 järgi karistust mõistes tulenevalt KarS § 39 lg-st 2, § 60 lg-test 2 ja 3 ning § 45 lg-st 1 lähtuda sellest, et vangistuse pikkuseks on 30 päeva kuni 6 aastat ja 8 kuud. Kriminaalkolleegiumi meelest peab karistus ületama minimaalselt vaid vähesel määral, sest 10 milligrammi fenasepaami ületab suure koguse lävendit vaid mõnevõrra (2–4 korda; vt käesoleva otsuse p 15). Samas aga on M. Skvortsov varem karistamata ja ta soovis tablette kasutada adekvaatsel eesmärgil (enese ja oma naise heaks). Seetõttu karistab kriminaalkolleegium M. Skvortsovi 3 kuu pikkuse vangistusega ja vähendab seda vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel lühimenetluse tõttu 2 kuuni. Tulenevalt süü väiksusest ja kõneväärse retsidiivsusohu puudumisest jääb see karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel minimaalset, st aastast katseaega seades täitmisele pööramata.
  3. Eelöeldu tähendab, et apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
  4. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele 90 minutit. Seetõttu soovib kaitsja 97,20 euro suurust tasu (sh käibemaks 16,20 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse otsuse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Riigikohtu 27.09.2022 kohtuotsus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a ja Viru Maakohtu
  8. novembri
  9. a otsus, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus määras kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu ja jättis selle menetluskuluna riigi kanda.
  10. Mõista Maksim Skvortsov KarS § 184 lg 1 järgi õigeks.
  11. Konfiskeerida Maksim Skvortsovilt KarS § 83 lg 4 alusel kümme tabletti temalt ära võetud 40 Fenazepami tabletist ja anda need üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Ülejäänud 30 tabletti tagastada süüdistatavale. 6
(7)
  1. Menetluskulu jätta riigi kanda.
  2. Kassatsioon rahuldada. 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.