lg 1 p 1,7 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10.mai 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Roman Vassiljevi kaitsja adv. Gennadi Kull ja kannatanu Y Süüdistatav Roman Vassiljev (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Gennadi Kull Kelly Kruusimägi Prokurör RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 10.mai 2022 otsus Roman Vassiljevile mõistetud karistuse osas. Teha uus o t s u s, millega karistada Roman Vassiljevit
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava kaitsja adv. Gennadi Kulli apellatsioon jätta rahuldamata. Kannatanu Y apellatsioon rahuldada osaliselt. Määrata Kull Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses adv. Gennadi Kulli poolt Roman Vassiljevile riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 259,20 eurot. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega 10.maist 2022 tunnistati Roman Vassiljev süüdi
Juhindudes
lg 1 loeti Roman Vassiljevile mõistetud karistusaja alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg s.o 18.08.2021.a. Roman Vassiljevi suhtes kohaldatud tõkend - vahistamine - jäeta muutmata, kohtuotsuse jõustumiseni. Roman Vassiljevi vastu esitatud tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja kannatanu Y esitatud tsiviilhagi menetlus lõpetati seoses tsiviilhagist loobumisega. Roman Vassiljev mõisteti
lg 1 p 1,7 järgi süüdi selles, et tema lõi ööl vastu 18.08.2021 enne kella 01.56 Tallinnas XXX asuvas korteris mistahes raskusega tervisekahjustuste, s.h eluohtlike tervisekahjustuste, tekitamise eesmärgil Q üks kord noaga kõhu piirkonda. Noalöögiga põhjustas Roman Vassiljev tahtlikult Q-le kõhukelmeõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool ülakõhul koos ristikäärsoole kinnisti ja peensoole ülaosa vigastustega ning verevalumitega vigastusi ümbritsevates pehmetes kudedes, millest tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust (verekaotusšokk), millest omakorda kujunes elustamise järgselt välja äge neerupuudulikkus, septitseemia, peaajuturse ning peaajufunktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Samuti põhjustas Roman Vassiljev sama eelkirjeldatud tegevusega ettevaatamatusest Q surma, mis saabus 21.08.2021 kell 14.30 noalöögiga põhjustatud tervisekahjustuse tagajärjel. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Gennadi Kull on maakohtu otsuse tühistamise taotluse sõnastanud järgmiselt. Kaitsja leiab, et kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p-de 1 ja 2 tähenduses. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 22. novembri 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2018. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Eeltoodut kokku võttes leiab kaitsja, et maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõigusnorme ning vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme. KrMS § 305`1 ja § 339 lg. 2 rikkumise tõttu palub kaitsja : 2 1. Tühistada maakohtu otsus täies ulatuses, millega kohus mõistis Roman Vassiljevi süüdi
lg 1 p 7 järgi karistatava teo toimepanemises ning teha tühistatud osas uus lahend, millega mõista Roman Vassiljev õigeks.
Järgnevalt esitab kaitsja Riigikohtu lahendis nr 1-19-5641 antud selgitust „ Riigikohus on praktikas järjepidevalt rõhutanud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2019. a otsus nr 1-175883/77, p 17). Selle arusaamaga haakuvalt on
lg 1 punkte 1–7 puudutavas praktikas selgitatud, et kõnealuse sätte järgi saab rääkida vaid sellise isiku vastutusest, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (
Järelikult ei saa isiku käitumises
lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis
lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.” Kohtus ei leidnud tõendamist, et R. Vassiljevil oleks olnud tahtlus kas siis otseselt või ettevaatamatusest tekitada Q-le tervisekahjustusi, mille tagajärjel Q võiks surra. R. Vassiljevi ainsaks sooviks oli pääseda ootamatust ja jätkuvast Q poolsest ründest, mille puhul kasutas Q maniküürkääre ja milledega lõi R. Vassiljevile näkku. Kaitsja leiab, et R. Vassiljevi poolt kohtuistungil antud ütlused on tõesed ja usaldusväärsed ning tuleb lähtuda asjaolust, et R. Vassiljev tõrjus Q õigusvastast rünnet enda vastu. Q-l olid ründerelvana kasutuses maniküürkäärid, millega ta tekitas R. Vassiljevile torkehaavu. Lisaks oma seisukohale esitab kaitsja ka õigusliku põhjenduse tsiteerides esmalt KarrS § 28 sisu. Kaitsja leiab, et R. Vassiljev kasutas ründe tõrjumiseks ainsat antud olukorras kiirelt kättesaadavat vahendit ning ei kasutanud valitud vahendit rohkem, kui tõrjeks oli vaja. R. Vassiljev oli tõrje teostamisel hirmul oma tervise pärast ning seetõttu tegutses kiirelt ning läbimõtlematult. Järgneb tsitaat Riigikohtu lahendist 1-17-5883, kus Riigikohus selgitab, kuidas tuvastatakse
R. Vassiljevi puhul ei tuvastatud tekitatud tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Kohus ei tuvastanud, kas R. Vassiljevil on üldse selliseid meditsiinilisi teadmisi, mille puhul ta oskaks sihikindlalt ja oma tahtmisele vastavaid tervisekahjustusi tekitada. Kohus ei ole põhjendanud, milliste uuritud tõenditest lähtuvalt tuli kohus järeldusele, et R. Vassiljevil oli tahtlus tekitada Q-le tervisekahjustusi. 4 Kannatanu Y taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega maksimaalse karistuse e 12 aastase vangistuse mõistmist. Kannatanu leiab, et mõistetud karistus ei vasta toimepandud kuriteo raskusele. Põhjendused on järgmised. Kohtu poolt mõistetud karistus ei ole kindlasti mitte vastavuses
§-s 56 toodud karistuse kohaldamise põhimõtetega. Tegemist on liiga kerge karistusega noore inimese tapmise eest. Kohus ei ole karistusotsustust tehes arvestanud R. Vassiljevi südametu ja külmaverelise käitumisega pärast teo toime panemist. Kannatanu juhib kohtu tähelepanu sellele, et see, mida hinnati kohtualust positiivsena iseloomustava asjaoluna, on nende arvates vale, kuivõrd kiirabi ei olnud kutsutud õigeaegselt - mõrvar ootas, kuni Q sureb. Aga see on paragrahv - inimese, kes on eluohtlikus seisundis, surema jätmine. Poeg helistas vanematele ja hõikas „ema“, aga kiirabi kutsuti alles 50 minutit peale seda. Kohus aga otsust tehes seda arvesse ei võtnud. Arst ütles, et pojal oli suur verekaotus. Kui süüdimõistetu oleks koheselt abi osutanud, oleks poeg elus. Samuti on mõrvar on juba korduvalt olnud kriminaalselt karistatud, aga seda kohus samuti arvesse ei võtnud. Kui ta vabaneks 6 aasta pärast, siis ta jõuaks veel väga paljudele teistele inimestele kurja teha. Kannatanute arvates on kuus aastat liiga lühike aeg, et süüdimõistetu saaks aru, mida ta tegelikult on teisele inimesele teinud. Inimese surma põhjustamise eest on paragrahv 118 kohaselt ette nähtud kuni 12 aastat vangistust. Vabandusi ega kahetsust kannatanud kohtus süüdimõistetud isikult ei kuulnud. Ja see jäeti kohtuniku poolt samuti arvestamata. Tallinna Ringkonnakohtu 28.juuni 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 20.juulini
lg 1 p 1,7 objektiivse ja subjektiivse koosseisu olemasolu või õigusvastasust välistava asjaolu puudumist. Igal juhul on kohtukolleegium veendunud, et neid Riigikohtu seisukohti, milliseid kaitsja ümber kirjutab, on tegelikult arvestatud nii süüdistuse esitamisel, kui ka maakohtu poolt süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Praegusel juhul on vastuvaidlematult tõendatud, et R. Vassiljev lõi Q-le noaga kõhtu. Kaitsja apellatsioonis püütakse veenda apellatsioonikohut selles, et ta ei teinud seda tahtlikult. Samas mingeid põhjendusi, miks peaks eesmärgipärast noalööki ja seda eesmärgipärasust ei välista vaid pigem toetab ka kaitse tahe, mida kaitsja jätkuvalt apellatsioonis jaatab, kvalifitseerima ettevaatamatusest tehtud noalöögiks. Ettevaatamatusest võib küll noavigastuse tekitada ennast kaitstes, kuid see kaitse kujutab sel juhul ilmselgelt noaga vehkimist eesmärgiga mitte ründajat ligi lasta ja sellise kaitse käigus võib ründajale tekkida noahaav, kuid mitte kõhuõõnet läbiv ja siseorganeid vigastav. Kuna kogemata ei saanud R.Vassiljevi käes oleva nuga sattuda Q kõhtu ja seda ei ole ka süüdistatav ega tema kaitsja väitnud, on tegemist tahtliku noalöögiga ja sellega on täidetud
lg 1 p 1 ja 7 koosseisude etteheitmiseks põhikoosseisule vastav tagajärg e
Kuna noalöök kahjustab organismi koe anatoomilist terviklikkust, ei ole ka vaidlust, et on täidetud
Kaitsja on kaks korda apellatsioonis üle kirjutanud Riigikohtu seisukoha, kus on just sedasama selgitatud e tsiteerinud Riigikohtu seisukohti otsuses 1-17-5883. “ Järelikult ei saa isiku käitumises
lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis
lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.” Kohtukolleegium selgitab, et tsiteeritud otsuses tähendab seisukoht, et isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist“ seda, et täidetud ei olnud mitte
alt 1 koosseis, vaid alt 2 koosseis e ainult valu tekitamine ja tervisekahjustust ei tekitatud. Kohtukolleegium selgitab sedagi, et
sh lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kvalifitseeritavate kuritegude tehiolud võivad oma sisult olla vägagi erinevad ja eelkõige erinevad just kuriteo toimepanemise vahendi poolest. Tervisekahjustust võib tekitada nö paljakäsi pekstes/lüües ja ka peksmine võib olla erinev oma intensiivsuse pooles – kas lüüakse mõned korrad käega või pekstakse käte ja jalgadega. Ka peksmisel kasutatav vahed võib olla erinev – võib olla külmrelv, tulirelv või relvana kasutatav muu ese. Erinev võib olla ka kannatanu keha piirkond kuhu löögid on suunatud. Nagu juba märgitud, noaga kõhtu löömine tekitab tervisekahjustuse, 7 mitte ei piirdu ainult valu tekitamisega. 18 cm pikkuse teraga noaga elutähtsate organite piirkonda löömine on väliselt niivõrd ohtlik tegu, et sellisel juhul on eluohtliku seisundi saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Vastates kaitsja vastupidisele väitele, selgitab ringkonnakohus täiendavalt, et elutähtsad organid ei asu ainult pea- või südamepiirkonnas, vaid ka kõhuõõnes. Noaga kõhtu löömise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru. Toimepanija tahtlus avaldub
koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (
Kui lüüakse tahtlikult noaga kõhtu, siis ei ole alust ka rääkida tahtluse puudumisest sellise tervisekahjustuse tekitamiseks, mis hõlmab tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis
Vägivalla iseloom viitab sellele, et süüdlane pidas võimalikuks, et tekitab elule ohtliku tagajärje, ja möönis seda
Oma otsuses 3-1-1-108-13 p-s 7 leidis Riigikohus, et õigesti on leitud, et peensoolt vigastava kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava põhjustamine kujutab endast eluohtliku, s.o raske tervisekahjustuse tekitamist
Riigikohus jaatas seda, et tahtlikult noaga löönud M. K. oli tahtlus ka löögiga kaasneva raske tagajärje suhtes. Tõsiseltvõetav ei ole ka kaitsja seisukoht, et R. Vassiljevi puhul ei tuvastatud tekitatud tervisekahjustuse tekitamise tahtlust, sest kohus ei tuvastanud, kas R. Vassiljevil on üldse selliseid meditsiinilisi teadmisi, mille puhul ta oskaks sihikindlalt ja oma tahtmisele vastavaid tervisekahjustusi tekitada. Kohtukolleegiumi arvates on igale inimesele ja seda ka ilma meditsiiniliste eriteadmisteta inimesele selge ja see ei vaja üldse eraldi kooliteadmisi, et inimesel asuvad kõhupiirkonnas mitmed eluks vajalikud siseorganid sh maks, sool, neerud jne ning lüües üle 18 cm pikkuse teraga noaga kõhtu on nende vigastamine üldjuhul vältimatu ja kui vigastad eluks vajalikku siseorganit, siis selle organi tegevuse lakkamine või ka häire tekitab seisundi, mida nimetatakse eluohtlikuks seisundiks. Vaidlust ei ole selles, et noalöök läbis käärsoole ristise e ülemise ristipidise osa ja peensoole ülemise osa. Tegemist on eluohtliku vigastusega ja tegemist on vigastusega, mille tekitamiseks on kasutatud jõudu. Süüdistatava väljend, et ta ainult pisut torkis kannatanut noaga ei käi kokku sellise vigastusega, mis oli kannatanule tekitatud. Tervisekahjustuste kohtuarstlik tuvastamise kord § 7 lg 2 p 9 sätestab, et eluohtlikud tervisekahjustused on rindkere- või kõhuõõnde ulatuv haav, sh siseorganite kahjustuseta ja p 10 kohaselt haav, mis ulatub kusepõide või soolde. Ehkki noahaava täpset sügavust ei olnud ekspertiisiga enam võimalik kindlaks teha, sest ravidokumentides puudub haava morfoloogiliste iseärasuste (sh pikkuse) kirjeldus ning ravidokumentidest ei selgu ka haavakanali täpne suund ega sügavus ja kirurgilise raviga seoses ei olnud haav kohtumeditsiinilise lahangu käigus algsel kujul enam uuritav, on ka eriteadmisteta võimalik jõuda järeldusele, et noavigastus pidi olema küllalt sügav, sest läbis kõhuõõne ja vigastas ka käärsoole ristipidise osa ja peensoole ülaosa. Selliselt e inimese anatoomia põhjal järelduse tegemist on jaatanud ka Riigikohus oma otsuses 1-10-3107 p-s 11. Seega ei nõustu kohtukolleegium apellandiga, et R.Vassiljevil puudus tahtlus nii tervisekahjustuse tekitamiseks
lg 1 alt 1 mõttes kui ka eluohtliku seisundi põhjustamiseks
Kuna süüdistatavale on heidetud ette ka surma tekitamine ettevaatamatusest e
lg 1 p 7 ettenähtud tagajärg, siis peab kohtukolleegium vajalikuks vastata ka küsimusele, kas
Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult mõistnud süüdistatava süüdi mõlema kvalifitseeriva tunnuse alusel. Kohtukolleegium juhindub Riigikohtu seisukohast, mis on välja öeldud määruses 1-17-5883 p-s 18. Nimelt selgitas Riigikohus ühtse kohtupraktika 8 kujundamiseks järgmist. Ringkonnakohus lahendas väljaspool apellatsiooni piire küsimust, kas
lg 1 p-des 1 ja 7 kirjeldatud raske tagajärje tuvastamisel peab isiku teo kvalifitseerima mõlema nimetatud punkti järgi või üksnes seitsmenda punkti järgi. Kolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, et juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad
lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes
lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (
lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (
Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida
lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. Kohtukolleegium põhjendas eelnevalt, miks leiab, et süüdistatava tahtlus ulatus lisakstervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni. Viidatud lahendis oli tegemist jällegi teistsuguse olukorraga ja nimelt noalöök jalga ()e mitte elutähtsasse organisse, mis vigastas reiearterit ja seetõttu ei olnud õige kvalifitseerida toimepandu kõrvuti
Järgnevalt on oluline selgitada apellandile, et R.Vassiljevile on Q surma põhjustamist ette heidetud ettevaatamatusest. Kui süüdistatavale oleks heidetud ette surma põhjustamist tahtlikult, oleks
lg 1 p 1 sätestatud tagajärje tekitamine neeldunud
. Selgituseks on siinkohal asjassepuutuv Riigikohtu seisukoht, mis on välja öeldud otsuses 3-11-46-15 ja nimelt. 1. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati
Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (
§-d 113 ja 114), ei saa
lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul neeldub
Seega tuleb
lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub
§-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest.
käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu - põhikoosseisu osas kehtib aga
lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et
lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus e põhikoosseisule (
Selgitamaks apellandile kohtupraktikas omaks võetud ja valitsevaid seisukohti rõhutab kohtukolleegium järgmist. Esmalt, oluline on teada, et
esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik
lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (
lg 2) või hooletult (
Kuivõrd
lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb
lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. Kohtupraktikast sh Riigikohtu praktikast võib tuua hulganisti näiteid, mis kinnitavad, et kõige rohkem tekitab probleeme
lg 1 p 7 ja
piiritlemine (ka
Mõlema kuriteo puhul – nii süüdistuses etteheidetud
lg 1 p 7 kui ka
lg 1 - objektiivsete tunnuste kompleks sama: tervisekahjustuse tekitamine süüdistatava poolt, kannatanu surm ja nende kahe sündmuse vaheline põhjuslik 9 seos. Objektiivsest küljest on mõlemad need koosseisud suvalise teokirjeldusega. R.Vassiljevile etteheidetud noalöök on sobiv tegu realiseerimaks mõlemat nimetatud koosseisudest. Seega taandub küsimus teo kvalifitseerimisest subjektiivse külje hindamisele. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse, kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu. Ehk siis kohtupraktika sh just Riigikohtu praktika on paika pannud, millal on tegemist kaudse tahtlusega toime pandud tapmisega või tapmise katsega ja millal on olenemata sellest, et tervisekahjustamine on pandud toime tahtlikult, surm põhjustatud ettevaatamatusest. Nii on Riigikohus sedastanud, et löömisel noa vm sarnase esemega südame või muude elutähtsate elundite piirkonda, möönab süüdlane mistahes tagajärje, sh kannatanu surma saabumist ning tegu on seetõttu toime pandud kaudse tahtlusega. Sisuliselt tähendab see, et noalööki tehes nägi süüdlane kannatanu surma saabumise võimalikkust aga suhtus sellesse ükskõikselt ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-157-10, p 7.3; 3-1-1-40-13 p 9). Lahendades küsimust, kas isikul oli vaatamata oma käitumises sisalduva ohu äratundmisele alust loota kannatanu surma saabumata jäämisele, tuleb arvestada süüdistatava käitumist vahetult pärast noahoopi. Nimelt on Riigikohus selgitanud , et ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, p 9). Kohtukolleegium käsitleb eeltoodud probleeme just seetõttu, et R.Vassiljevile heidetakse ette kergemat kuritegu e surma põhjustamist ettevaatamatusest, kuid kaitsja apellatsioonist seda arusaama välja ei loe. Kaitsja refereerib apellatsioonis Riigikohtu otsust 1-19-5641, milles Riigikohus on selgitanud järgmist: „ Riigikohus on praktikas järjepidevalt rõhutanud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2019. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17). Kohtukolleegium rõhutab, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse (3-1-1-57-10). See seisukoht on väljaloetav muuhulgas veel ka sellest lahendist, millele kaitsja ise viitab e 119-5641 p 8. See lahend ei ole arutatava kaasuse mõttes asjakohane, sest seal käsitletakse tegu, mis seisnes tegevusetuses ja Riigikohus otsesõnu selgitab, milline on erinevus nö kuriteo ajahetke tuvastamisel aktiivse tegevuse (
Mis puudutab aga Riigikohtu lahendit 1-17-5883, siis ka selle tehiolud on sisult erinevad ja seda just subjektiivse külje tuvastamise osas. Seal on tegemist olukorraga, kus süüdistatav tekitas kannatanule noalöögiga reiearteri vigastuse, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Sellega kaasnes verejooks, mille tagajärjel kannatanu suri. Süüdistatava eesmärk oli tekitada kannatanule tervisekahjustus, kuid tema tahtlus ei ulatunud kannatanu reiearteri vigastamiseni ega surma põhjustamiseni. Ta ei teadnud, et noaga jala haavamine võib kaasa tuua
lg 1 p10 des 1 ja 7 nimetatud raske tagajärje ehk eluohtliku seisundi ja surma saabumise. Praegusel juhul me räägime noalöögist kõhupiirkonda, kus asetsevad ka elutähtsad organid. See on suur vahe ja seda just eluohtliku vigastuse tekitamise tahtluse tuvastamise seisukohast. Reide noaga löömisel saaks tõesti eluohtliku seisundi tekitamise tahtlust jaatada sellise isiku puhul, kellel on eriteadmised inimese anatoomiast ja kes oskab täpselt arterisse reiearterisse lööki suunata. Asjassepuutuvaks Riigikohtu lahendiks ongi tegelikult Riigikohtu otsus 3-1-1-79-15. Esiteks on selle tehiolud siuliselt kattuvad arutatava kriminaalasjas tuvastatud tehioludega. Lõi noaga kõhtu õele ja õde suri haiglas mõne päeva pärast. Nagu nähtub viidatud Riigikohtu lahendist, siis seal oli süüdistus esitatud
Maakohus mõistis süüdistatava ka süüdi sama paragrahvi järgi ja apellatsioonikohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus aga tühistas alamaastme kohtute otsused ja tegi uue otsuse, millega mõistis süüdistatava süüdi
lg 1 p 1, 7 järgi (seoses sellega, et tegu oli toime pandud enne 1.01.2015 on kvalifikatsioon küll erinev aga sisuliselt sama). Riigikohus rõhutas, et kohene kiirabi kutsumine osutab süüdistatava soovile kannatanu surma saabumist vältida. Arvestades, et kannatanu oli nii abi kutsumise ajal kui ka haiglasse jõudes teadvusel, oli ka adekvaatne alus loota, et kannatanu ei sure. Eelnevast nähtuvalt põhjustas süüdistatav kannatanu surma kergemeelsusest. Kokkuvõtteks rõhutab kohtukolleegium, et arutataval juhul on süüdistus esitatud ja isik ka süüdi mõistetud kõiki eelnevaid seisukohti arvestades kergemas kuriteos e arvestatud on subjektiivse koosseisu tuvastamisel R.Vassiljevi käitumist pärast seda, kui ta oli löönud kannatanut noaga kõhtu. Maakohtu hinnangul on kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus tuvastatud fakt, et süüdistatav Roman Vassiljev üritas peale kuriteo toimepanemist kannatanut abistada, pannes kannatanu haavale koos tunnistaja F-ga peale sidemeid ja rätikuid, samuti süüdistatav kutsus kannatanule kiirabi, kannatanu oli kiirabi saabudes elus ja surm saabus mitu päeva hiljem haiglas, vaidlust selles osas ei ole. Oluline on siinjuures rõhutada, et selle asjaolu tuvastamisel on süüdistuse esitamisel ja süüdimõistmisel arvestatud just süüdistatava ütlusi, kes kirjeldab, kuidas ta püüdis haavale salvrätiukuid ja käterätikut panna, et verejooksu peatada ja lõpuks ka kiirabi kutsus. Tunnistaja F kirjeldab süüdistatava käitumist pärast seda, kui kannatanu oli juba haavatud sootuks teistmoodi. Nimelt, et R.Vassiljev koristas korteris verd ja kannatanu väljaheiteid. Nii tunnistaja kui ka süüdistatava ütlused (süüdistatav väidab, et justnimelt kannatanu keeldus kohesest arstiabist) haakuvad selles osas kannatanu Y ütlustega selles osas, et kiirabi oli kutsutud ca 50 minutit pärast kuriteosündmust. Arvestades eeltoodut, on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatav on oma tegevusega täitnud
lg 1 p 1 ja 7 süüteo koosseisu ning apellatsiooni väited selles osas jäävad tähelepanuta. Seda seisukohta ei kummuta ka asjaolu, et apellandi arvates tegutses süüdistatav kaitsetahtest e soovist kaitsta ennast kannatanu õigusvastase ründe eest. Pigem kinnitab selline väide eelmainitud maakohtu järeldust. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et süüdistatava käitumises esineb õigusvastasust välistav asjaolu
Süüdistatav ja kaitsja on taotlenud süüdistatava õigeksmõistmist lähtudes asjaolust, et Roman Vassiljevile süüks arvatav tegu ei ole õigusvastane, kuna ta enda tervise kahjustamise ja surmahirmus tõrjus vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda õigushüvedele, kahjustades kannatanu õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Süüdistatav R.Vassiljev on kohtus andnud ütlusi selles, et kannatanu teda kääridega ründas, torgates need süüdistatavale silma alla, läksid silma sisse, kus on silmamuna, kus on pealuu ja tal hakkas verd tulema, samuti, et kannatanu lõi teda vasaku käega pähe vastu otsmikku ja kõrva pihta. 11 Maakohus on oma otsuses seda küsimust käsitlenud ja tõendeid selle kaitseväite ümberlükkamisel väga põhjalikult analüüsinud. Kuna tegemist on olukorraga, kus üks osapool on surnud ning sündmusel pealtnägijaid ei ole, siis taandubki sellekohane analüüs süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisele. Maakohtu põhjendused selles osas, et süüdistatava ütlusi hädakaitseseisundis viibimise kohta ei saa lugeda usaldusväärseteks, on kohtukolleegiumi hinnangul ammendavad ja maakohtu sellekohane järeldus tugineb kohtupraktikas omaksvõetud hinnangutele, mida maakohus on samuti otsuses käsitlenud. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses üle korrata, kuid rõhutab omalt poolt mõnda olulist momenti, mis veenavad ringkonnakohut selles, et süüdistatava ütlused hädakaitseseisundis viibimise kohta on ennast õigustavad. Kohe pärast kuriteosündmust on süüdistatav jätnud enda süüd välistava asjaolu mainimata mitmel korral ja püüdnud üldse enda puutumust kannatanule noahaava tekitamises eitada. Nii teatas süüdistatav, et kannatanu tuli juba tema juurde noahaavaga Häirekeskusesse tehtud kõnes. Ka kohale tulnud politseipatrullile väitnud, et kannatanu juba tuli korterisse noahaavaga. Hiljem on hakanud süüdistatav rääkima sellest, et kannatanu teda ründas ja ta ta oli sunnitud ennast kannatanu õigusvastase ründe eest kaitsma. Kui väidetakse, et tapmine oli toime pandud hädakaitseseisundis, siis ilmselgelt on see juba koheselt pärast toimunut peamine kaitseversioon ja süüdistatava tegevust õigustav faktor ning seda hakatakse väitma kohe. Sellisel juhul puudub igasugune mõistlik põhjendus välja mõelda versioon, mis distantseerib ennast kaitsva isiku üldse nö kaitsetegevusest e praegusel juhul noahaava tekitamisest. Põhimõtteliselt on seda seisukohta toetanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-168-
2. Kannatanu apellatsiooni osas. Kannatanu apellatsioonis esitatud taotlus puudutab maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust. Kannatanute arvates on see liiga leebe ning mõista tuleks maksimaalne karistus e 12 aastat vangistust. Maakohus on mõistnud süüdistatavale karistuse, mis jääb alla sanktsiooni keskmise ja arvestades sanktsiooni vahemikku, mis on 8 aastat ( 4 kuni 12 aastat), ületab mõistetud karistus sanktsiooni alammäära ¼ sanktsiooni määrast ja jääb ka sama palju allapoole sanktsiooni keskmäära. Karistust mõistes analüüsis maakohus süüdistatava süüvõimet
Maakohus konstateeris ka fakti, et R.Vassiljevil on tuvastatud sotsialiseerunud käitumishäire ning ta on SA Põhja – Eesti Regionaalhaiglas viibinud psühhiaatrilisel statsionaarsel ravil 02.09.2020.a. seetõttu, et viimasel on diagnoositud mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika ja käitumishäired, kuid vaatamata sellele ei anna see kohtu hinnangul põhjust kahelda tema süüdivuses. Maakohtu hinnangul ei vaeva R.Vassiljevit raske psüühikahäire
p 2 või p 5 mõttes, mis takistanuks tal kuriteo toimepanemise ajal oma tegudest aru saada ning oma tegevust 14 lähtuvalt oma tahtmistest, soovidest, vajadustest ja tähelepanekutest sihipäraselt juhtida. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega ja omalt poolt rõhutab, et sellisel juhul puudub ka vajadus karistuse mõistmisel analüüsida
Maakohus põhjendas alla sanktsiooni keskmäära karistuse mõistmist järgnevalt. Esiteks leidis maakohus, et R.Vassiljevi süü on keskmisest madalam ja selle põhjenduseks on toodud fakt, et kannatanut lõi R.Vassiljev ainult üks kord noaga kõhtu. Järgnevalt märgib maakohus, et karistuse määra valikul ei lähtu kohus vaid süü suurusest, vaid ka teistest karistuse mõistmise alustest. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole süüdistatava käitumises tuvastatud. Samas mõned lõigud allpool leiab kohus, et karistust kergendava asjaoluna võib arvesse võtta Roman Vassiljevi käitumises
lg 1 p 1 mõttes abi andmist kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist – nimelt süüdistatav Roman Vassiljev üritas koos tunnistaja F-ga kannatanule tekitatud haavast tulevat verejooksu peatada ning samuti kutsuti süüdistatava poolt kannatanule kuriteo sündmuskohale kiirabi. Lõpuks teeb maakohus järelduse, et arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdistatava süü suurust ning karistust kergendava asjaolu olemasolu, leiab kohus, et süüdlast saab mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoidumiseks mõistes temale karistuse alla sanktsiooni keskmist määra s.o karistades
lg 1 p.p 1, 7 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest Roman Vassiljevit 6 aasta pikkuse vangistusega. Ehk siis karistust kergendava asjaolu esinemise osas on maakohtu põhjendused vastuolulised ning ringkonnakohtul tuleks ära otsustada, kas esineb karistust kergendav asjaolu või mitte. Seejuures on oluline rõhutada, et karistust kergendava asjaolu puudumise tunnistamine käesoleva otsusega on maakohtu otsusega võrreldes süüdistatava olukorda raskendav faktor, kuid kuna praegusel juhul on kannatanu esitanud apellatsiooni ja seda just karistuse raskendamise eesmärgil, siis on ringkonnakohtul olemas volitus ka süüdistatava olukorra raskendamiseks. Kohtukolleegium leiab erinevalt maakohtust, et süüdistatavale ei ole alust mõista vangistusmäära, mis jääb allapoole sanktsioonis ettenähtud karistuse keskmäära, mistõttu tuleb maakohtu otsus karistuse leebuse tõttu tühistada. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 rõhutanud, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 520-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt
See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust sellega, et lähtunud ebaõigetest kaalutlustest ja jätnud arvestamata olulisi asjaolusid. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 15 Esiteks, asjaolu, et süüdistatav lõi noaga kannatanut kõhtu vaid üks kord, ei ole selline asjaolu, mida saaks arvestada
lg 1 p 7 järgi karistuse mõistmisel asjaoluna, mis annab aluse rääkida alla keskmisest madalamast süüst. Süü määra tuvastamisel on küll õige arvestada igal konkreetsel juhul toimepandud kuriteo tehiolusid, kuid oluline on rõhutada, et seda tehakse justnimelt igal konkreetsel juhul erinevalt. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 p-s 26 rõhutanud, et andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. Samas otsuses on Riigikohus ära toonud ka need põhjendid, mis võivad raske tervisekahjustuse tekitamisel süü suurust keskmisest kõrgemale kergitada. Nendeks võivad olla sellised asjaolud nagu
lg 1 ettenähtud kuriteo toimepannud isikule karistuse mõistmisel peab kohtukolleegium vaieldamatult saabunud tagajärge. Nimetatud kuriteokoosseis näeb ette tagajärjena 7 erinevat tagajärge, mille eest mõistetava vangistuse raamistik on ühesugune e 4-12 aastat. Vaidlust ei ole selles, et seaduses esitatud kataloogi kõige raskemaks tagajärjeks on p-s 7 ettenähtud surma saabumine. Olgugi, et see saab saabuda ainult ettevaatamatusest, ei vähenda see võrdlevate tagajärgede raskust. Kõik teised kuus tagajärge eeldavad, et kannatanu elab edasi. Kohtukolleegiumi hinnangul tõstavad need faktorid kõik süü suurust ja seda keskmisest suuremaks. Kindlasti ei pea see olema maksimaalne nagu seda taotleb kannatanu. Asjaolu, et isik mõistetakse süüdi kõige raskema kvalifitseeriva tunnuse alusel, ei tähenda automaatselt maksimummäära. Nimelt on võimalik sama kuritegu toime panna sisuliselt veel vähemalt 12 raskendaval asjaolul, mis on loetletud
-s (kohtukolleegiumi hinnangul on ainult üks raskendav asjaolu ammendavast kataloogist välistud e raske tagajärje põhjustamine). Karistust raskendavad asjaolud on aga karistuse mõistmisel arvestatava süü suuruse hindamisel olulised. Ehk siis, kohtukolleegium leiab, et rääkida ühekordsest löögist, kui süüd vähendavast faktorist on alust siis, kui sama kuriteokoosseis täidetakse viisil, kus üldse vahendit ei kasutata või äärmisel juhul on löögiriistaks mingi muu relvana kasutatav ese – kaigas, mööbliese e tool vms. Külm- ja tulirelvad on ise juba sellised vahendid, milliste kasutamine kasvõi ühekordselt pigem süüd suurendavad isikuvastaste kuritegude toimepanemisel, kui seda vähendavad. Mis puudutab aga maakohtu poolt arvestatud karistust kergendavat asjaolu, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistatava käitumine pärast kuriteo toimepanemist 16 hinnatav karistust kergendava asjaoluna
Kohtukolleegiumi arvates on võimalik süüdistatava käitumist e seda, et ta ise püüdis verejooksu peatada ja 50 minutit pärast kannatanu haavamist lõpuks ka kiirabi kutsus, on küll määravaks tema tahtluse tuvastamisel, mis puudutab just tagajärge ja mis oli aluseks ka kuriteo kvalifitseerimisel, kuid karistust kergendava asjaoluna kohtukolleegium selles tegevuses adekvaatset sisu ei näe. Kvalifitseeritud meditsiiniline abi jäi hiljaks ja see olnuks ainuke võimalus kannatanu ellujäämiseks. Süüdistatav ei kutsunud abi vahetult pärast süüteo toimepanemist. Tema tegevus kaltsude ja rätikute asetamisega noahaavale, ei ole vaadeldav abi andmisena
Süüdistatav eesmärk oli vältida rohket verd ja hilisemat koristamist korteris, sest kogu tema tegevus oli suunatud just vere ja väljaheite koristamisele. Kohtukolleegium möönab, et abi andmine kannatanule ei tarvitse tõesti veel viia kahjuliku tagajärje ärahoidmisele, kuid võib tema seisundit leevendada. Süüdistatava tegevus vahetult pärast kannatanu löömist noaga ei leevendanud kannatanu seisundit pärast noahaava saamist. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et tegelikult pääsevad kannatanud ka eluga selliste vigastuste saamisel, kui saavad kiirelt kvalifitseeritud meditsiinilist abi. Nagu näitab kohtupraktika on kannatanu päästmine surmast tõenäolisem, kui kuritegu on toime pandud avalikus kohas, sest tihti leidub avalikes kohtades inimene, kes tegutseb kiirelt ja adekvaatselt ja ei pea mõtlema sellele, et teda ennast või tema head tuttavat ootab vangla. Korteris joomingu käigus toimepandud kuriteo puhul prevaleerub enamjaolt tegevus/tegevusetus, mille eesmärgiks on pigem süüdlase päästmine. Ehk siis, olukorras, kus esineb süüd suurendav faktor nagu seda on isikuvastase kuriteo toimepanemine avalikus kohas, on süüdlasel võimalus pääseda kergema süüdistusega ja seega ka kergema karistusega suurem. Seega on just kõrvaliste isikute puudumisel toimepandud isikuvastaste kuritegude ja just eluohtlike vigastuste tekitamise puhul määravaks faktoriks kannatanu elu päästmisel süüdlase kohene tegutsemine. Et mitte jääda oma järelduste tegemisel paljasõnaliseks toob kohtukolleegium ka asjassepuutuvate kohtulahendite abil ka sellist seisukohta toetava näite. Kolm lahendit, kus kõigi puhul oli tegemist noalöögiga selga, mille tagajärjel tekkis kannatanul verirind e eluohtlik tervisekahjustus. Ehk siis väline teopilt on üks, tagajärg aga sõltus sellest, kui ruttu kannatanu abi sai. Kriminaalasjas 1-19-4150 oli veririnna põhjustanud tervisekahjustus tekitatud avalikus kohas, baari ees, kus viibis ka kõrvalseisjaid. Kannatanu sai abi, jäi ellu, süüdlase käitumine kvalifitseeriti saabunud tagajärje järgi
lg 1 p 1 järgi ja selle eest karistas kohus süüdlast 8 aastase vangistusega e 2 aastat rohkem, kui surma põhjustanud R.Vassiljevit karistas maakohus. Kriminaalasjas 1-16-7948 lõi naine kodus mehele selga noaga, millest tekkis verirind e eluohtlik tervisekahjustus. Kannatanu langes meelemärkusetuna maha. Süüdlane helistas vahetult pärast noalööki Häirekeskusse ja kutsus kiirabi. Kiirabi tuli kohale ja viis kannatanu haiglasse, kus tema elu päästeti. Süüdlane mõisteti süüdi
Täpselt samasugune tegevus oli süüdistatavale ette heidetud kriminaalasjas 1-20-7016 – lõi kodus mehele noaga selga ja kannatanul tekkis verirind e eluohtlik tervisekahjustus. Süüdlane ei helistanud kohe kiirabisse, vastupidi, helistas mitmeid kordi oma tuttavale ja kiirabi saabudes oli kannatanu juba surnud. Samas ekspert pidas võimalikuks, et õigeaegne arstiabi oleks ära hoidnud kannatanu surma saabumise. Ekspertiisiaktist nähtub ka see, et peale vigastuste tekitamist võis kannatanul küll algselt säilida võime teatud iseseisvaks toimimiseks, kuid vigastus põhjustab ajas valu, füüsilise jõudluse langust ja hingamispuudulikkust. Süüdlane mõisteti süüd tahtlikus tapmises
Arvestades eelpool loetletud olulisi süüd suurendavaid asjaolusid aga ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt mõistetud 6 aastane vangistus ei vasta süüdistatava süü suurusele. Kohtukolleegiumi 17 hinnangul peab karistus jääma sanktsiooni keskmäära ja sanktsiooni ¾ määra vahele. Kuriteo tehiolusid arvestades on adekvtaane karistus 8 aastat ja 6 kuud. Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu veel järgnevale. Ka varasemalt on ringkonnakohus rõhutanud, et sellisel juhul, kui kohus leiab, et süüdistatavale tuleb mõista reaalne vangistus ja veel enam, kui mõistetav vangistusmäär ületab 5 aastat, siis ei pea kohus enam põhjendama, miks ta leiab, et mõistetud vangistust ei saa jätta täitmisele pööramata. Seaduse järgi saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kohtukolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu otsusele 3-11-116-12, kus on tehtud rohkeid viiteid ka eelmistele sama seisukohta sisaldavatele Riigikohtu otsustele ja kus Riigikohus on selgitanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine
või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest….. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.