KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 06.09.2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-1670 OÜ Kallusilma kaebus Keskkonnaameti 03.08.2022 korralduse

) § 121 lg 2 p 1). Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (vt Riigikohtu 07.03.2002 otsus nr 3-3-1-9-02, p 10). Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981/16, p 11). Kaebeõigus puudub ilmselgelt juhul, kui vaidlustatud haldusaktiga ei saa kaasneda kaebaja subjektiivsete õiguste riivet.

1. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega kaebaja subjektiivseid õigusi (omandiõigust) ei riivata. KeA ei ole kaebaja omandiõiguse kasutamisele piiranguid seadnud ega kaebajale mingeid kohustusi pannud. 7.1 Kohus nõustub esmalt Keskkonnaministeeriumi ja KeA seisukohaga selles osas, et KeA-l oli pädevus vaidlustatud korralduse andmiseks ehk kaitseala veealal viibimiseks nõusoleku andmiseks. Vaidlust ei ole, et Herjava paadikanal on ühendatud merega (Saunja lahega). Keskkonnakaitse põhimõtete ja eesmärkidega ei oleks kooskõlas käsitlus, kus kaitsealal kohalduks keskkonnakaitselised piirangud üksnes avalikult kasutataval veekogul, kuid mitte sellega ühendatud paadikanalil. Silma looduskaitseala kaitse-eeskirja § 11 lg 3 kohaselt on Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndi veealal inimeste viibimine kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud. Kohus nõustub KeA-ga, et „sihtkaitsevööndi veeala“ hulka kuuluvad kõik (nii avalikud kui mitteavalikud) veekogud, mis jäävad konkreetsesse sihtkaitsevööndisse. Seega puudutab eelnimetatud piirang muu hulgas paadikanali seda osa, mis asub Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndis ning KeA kui kaitseala valitseja pädevuses on ka kaitsealale jääval paadikanali veealal viibimist reguleerida. 3 KeA pädevuse ületamisele ei viita ka kaebaja väited selle kohta, et temale kuuluv Silma matkamaja kinnistu ei asu Silma looduskaitsealal ning paadikanali Silma matkamaja poole jääv osa (ca 80 m ulatuses) asub kaitsealast väljaspool. Kohtu hinnangul nähtub korralduse resolutsiooni (haldusakti siduv osa) punktist 1.1 ühemõtteliselt, et KeA on andnud nõusoleku ujuvvahendita viibimiseks üksnes Silma looduskaitseala Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndi veealale jäävas paadikanalis. Vaidlustatud korraldusega ei ole seega reguleeritud kaitsealast väljaspool asuva kaebaja kinnistu kasutamist ega ka sihtkaitsevööndisse mittekuuluvas osas paadikanali veeala kasutamist. KeA on seejuures Maaameti kaardirakenduse andmetele tuginedes õigesti täheldanud, et valdavas osas asub paadikanal väljaspool kaebajale kuuluvat kinnistut – Silma matkamaja, Haapsalu metskond 169, Silma ja Ranna katastriüksuste vahelisel maa-alal, mis ei kuulu hetkeseisuga Maa-ameti geoportaali andmetel ühegi katastriüksuse koosseisu ja mis jääb kaardimaterjali põhjal Silma looduskaitseala sisse. Kaebaja omandiõigust ei saa riivata kaebaja kinnistust väljapoole jäävas paadikanali osas veealal ujuvvahendita viibimiseks nõusoleku andmine. Küll võimaldab vaidlustatud haldusakt kaebajal endal (kaebaja poolt lubatud isikutel) oma kinnistu paadikanali veeala mööda liikuda mereni ehk on selles osas kaebajale õigusi andev (soodustav). 7.2 Kaebaja on seisukohal, et KeA korralduse tõttu hakkavad võõrad inimesed paadikanali juurde pääsemiseks kasutama tema kinnistul asuvat erateed. Kohus märgib, et võõral maatükil asuva tee ja raja kasutamist reguleerib KeÜS § 33 ning KeA ei ole vaidlustatud korraldusega ette näinud seda, millist teed paadikanalini jõudmiseks kasutada. Korraldusega ei ole kohustatud kaebajat võimaldama kolmandatele isikutele enda kinnistul asuva eratee kasutamist. Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndisse jääva paadikanali osa veealal viibimise keelu (kaitse-eeskirja § 11 lg 3) leevendamine ei tekita õigust läbida kaebaja kinnisasja. Seega on asjakohatud kaebaja väited, justkui KeA oleks ilma maaomanike nõusolekuta lubanud kasutada nende kinnistutel asuvaid erateid. Haldusakti põhjendavas osas KeA poolt viidatud võimalikud variandid paadikanalile ligipääsemiseks ei pane kaebajale kohustusi ega anna kolmandatele isikutele õigusi seonduvalt kaebaja kinnistu ja sellel asuva tee kasutamisega. 7.3 Ka ei reguleeri vaidlustatud korraldus kallasraja kasutamist ega piira selles osas kuidagi kaebaja õigusi. Kohus nõustub Keskkonnaministeeriumi seisukohaga, mille kohaselt paadikanal ei ole avaliku veekogu osa, vaid kuulub kaldakinnisasja koosseisu (vt ka veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 381 SE seletuskiri, lk 2). Nagu ka kaebaja on õigesti märkinud, reguleerib KeÜS § 38 kallasraja kasutamist avalikult kasutatava veekogu ääres, mida aga vaidlustatud korraldusega ei reguleerita. Ka vaidlustatud korralduse resolutsioonis ei ole märgitud, et paadikanal on mere osa ja paadikanaliga piirnev maa-ala kallasrada. Sõltumata sellest, kuidas mere kui avalikult kasutatava veekogu ääres kallasrada kulgeb (kelle maal), kohaldub avalikult kasutatava veekogu kallasraja kasutamisele KeÜS regulatsioon ja KeA korraldus seda ei reguleeri. LKS § 37 lg 7 kohaselt võib veekogu, mis ei ole avalikult kasutatav kasutada üksnes omaniku loal.
2. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud korraldus kaebaja omandiõigust ei riiva. Tegemist on kaebaja jaoks soodustava haldusaktiga, kuna see annab muuhulgas ka kaebajale loa kaitse-eeskirjast tuleneva liikumiskeelu ajal Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndisse jäävas paadikanali osas ujuvvahendita viibimiseks. Isegi kui kaebaja ei ole seda taotlenud ega soovi kasutada, ei saa see tema subjektiivseid õigusi riivata. Ühtlasi märgib kohus, et kaebajal ei ole õigust korraldust vaidlustada pelgalt avalikes huvides (keskkonna kaitseks). Küsimus sellest, kas kõnealusel veealal viibimiseks tingimuste mitteseadmine (inimeste arv, viibimise aeg jms) ohustab kaitse-eeskirja eesmärkide täitmist, ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus tagastab kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel.

9. Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb kaebuse tagastamisel jätta rahuldamata (

§ 249lg 1 ls 1).

4 10.

§ 121

lõikes 2 sätestatud alusel kaebuse tagastamise korral riigilõiv tagastamisele ei kuulu (

§ 104lg 5 p 2).

Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei ole ka selle taotluse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks alust. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on aga kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu kokku 75 eurot, kuigi tasuda tuli kokku 40 eurot (riigilõivuseaduse § 60 lg-d 1 ja 6). Seega tagastab kohus käesoleva määrusega kaebajale riigilõivu enam tasutud osas, s.o 35 eurot (

§ 104lg 5 p 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ 5