Obsah (4)

§ 180§ 126§ 175§ 179

Kriminaalasi nr 1-20-7407 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2021. a Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-20-7407 (20278000535) Kohtunik Marek

§ 180

lg 1 alusel mõista M.I-lt välja riigituludesse menetluskuludena 1200 (üks tuhat kakssada) eurot. 7. Jätta menetluskulu summas 501 (viissada üks) eurot ja 6 senti M.I-lt välja mõistmata. 8.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et M.I on õigus menetluskulud summas 1200 (üks tuhat kakssada) eurot tasuda 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. M.I on kohustatud maksma menetluskulude katteks igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt 100 eurot kuni kogusumma tasumiseni.

1. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on
2. Selgitusse tuleb märkida „1-20-7407, menetluskulud, M.I“.
3. Maksegraafiku mittetäitmisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 11.

§ 126lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde CD-plaati videosalvestistega.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Süüdistuse sisu

1. M.I-le on esitatud süüdistus KarS § 199 lg 1 järgi selles, et tema 17.03.2020.a kella 15.40 paiku xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxa kaupluses müügisaalis võttis alkoholi kaubariiuli pealt sinna xxxxxxxxxx poolt asetatud temale kuuluva mobiiltelefoni IPhone 8, väärtusega 250 eurot, s.o võõra vallasjana käsitletava eseme, mille M.I võttis ära ning omastas ebaseaduslikult, seejärel andis telefoni edasi xxxxxxxxxxxxxx sõidukite vahetustehingu lisana, mille käigus tekitas mobiiltelefonile IPhone 8 ekraanile, korpusele ja SIM kaardi pesale vigastusi, mille remondi maksumus on 464 eurot, pannes sellega toime xxxxxxxxxxxx kuulunud mobiiltelefoni IPhone 8 varguse. II. Kohtu seisukoht
2. Kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud ja selle on toime pannud süüdistatav.
3. Vaidlust ei ole selles, et M.I viibis 17.03.2020.a kella 15.40 paiku Jõgeva maakonnas Jõgeva linnas xxxxxxxxxx asuva xxxxxxxxxxxxxxkaupluse müügisaalis ja võttis alkoholi kaubariiuli pealt sinna xxxxxxxxvi poolt asetatud xxxxxxxxxxxx kuuluva mobiiltelefoni IPhone 8, s.o võõra vallasasjana käsitletava eseme, mille väärtuseks hindas mobiiltelefoni omanik sellel hetkel 250 eurot.
4. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta täitis 17.03.2020.a kella 15.40 paiku Jõgeva linnas xxxxxxxxxx asuva xxxxxxxxxxxxxxkaupluse müügisaalis tööülesandeid. Tal oli kaasas kaks mobiiltelefoni- isiklik telefon ja töötelefon. xxxxxxxxxx isiklik mobiiltelefon IPhone 8 oli asetatud alkoholi kaubariiulile ja tööülesannete täitmise käigus (kauba paigutamine, töötelefonile vastamine) jäi see mõneks ajaks järelevalveta. Telefoni kadumist märkas ta sama päeva õhtul kella 18.00 ajal. Ta hakkas mobiiltelefoni otsima, kuid ei leidnud. Pärast turvakaamera salvestise vaatamist tegi ta avalduse politseisse. Mobiiltelefoni turuväärtus kadumise hetkel oli kannatanu hinnangul 250 eurot.
5. Süüdistatav M.I kinnitab, et ta viibis süüdistuses märgitud ajal Jõgeva linnas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kaupluse müügisaalis. Põhjuseks tema alkohoolikust töömehed, kellele ta pärast tööpäeva alkoholi ostma läks. Väidetavalt läksid nad esmalt poodi kõik koos, kuid kuna töömehed olid liiga purjus, saatis M.I nad tagasi autosse ja sooritas ise ostu. Töömehed soovisid Ukraina õlut, mida M.I ei suutnud müügisaalist leida. Ta palus kaupluse töötajal juhatada ennast õige riiulini, mille pealt, enda sõnul õlleballoonide vahelt, leidis mobiiltelefoni. Väidetavalt oli mobiiltelefon katki ja räämas. Süüdistatav mõtles, et telefoni unustas sinna üks tema töömeestest ja ta võttis selle kaasa. Esmalt pani korvi koos muu kaubaga ja hiljem taskusse. Autosse jõudes selgus, et kaasa võetud mobiiltelefon ei kuulunud tema töömeestele. Mobiiltelefoni viskas üks töömeestest sõiduki kindalaekasse. M.I leiab, et ta oleks pidanud mobiiltelefoni prügikasti viskama.
6. Kohtus uuritud videosalvestised (t lk 27) ning asitõendi vaatlusprotokoll (t lk 22-27) näitavad, mismoodi nimetatud sündmus kaupluses täpselt aset leidis. Ühtlasi kinnitavad need, et nii kannatanu kui süüdistatav viibisid süüdistuses märgitud ajal süüdistuses märgitud kohas. Meesterahvas, kelleks on M.I, kõnnib alkoholi osakonda, ühes käes õllepudel, teises viinapudel. Ta vaatab ringi, kuni märkab kaubariiulil mobiiltelefoni, mis ilmselgelt ei ole asetatud sinna müügiks. Kuigi M.I väidab, et ta ei pööranud mobiiltelefonile erilist tähelepanu, ei pannud töölegi, nähtub videosalvestisest vastupidine. M.I paneb käest ära kõik asjad, uurib telefoni, vajutab nuppudele ja ekraanile, mis läheb siniseks, sinna ilmuvad erinevad kirjed ja klahvistik. Telefon on töökorras. Videost nähtub seegi, et M.I, kes on saadetud poodi õlle järele, jätab varem käes olnud õllepudeli maha ja suundub kohe kassade poole. Ta väljub poest makstes kahe kauba eest, mis on viin ja paberist ostukott. M.I väidab, et ta mäletab kõiki sündmuse detaile hästi. Vaatamata sellele esineb tema ütlustes mitmeid vastuolusid sellega, mida on näha videosalvestistest. Eelkõige puudutab see tema käitumist mobiiltelefoni leidmise järel kui ka väikestes detailides, näiteks mida ta poest otsis ja ostis.
7. Varguse koosseisu realiseerimiseks on muuhulgas nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. M.I väidab, et ta leidis mobiiltelefoni ja arvas, et see kuulub tema töömehele. Ebaseaduslikule omastamise soovile viitab siiski selgelt M.I käitumine nii kaupluse müügisaalis kui ka pärast kauplusest lahkumist. Kohus nõustub prokuröriga ning samuti ei usu M.I väiteid selle kohta justkui oleks võinud mobiiltelefoni poodi unustada tema töömehed. Esiteks ei nähtu videost tema töömeeste viibimist müügisaalis. Teiseks ei tagastanud M.I telefoni kauplusesse pärast seda kui leidis kinnitust, et see ei ole tema töömeeste oma. M.I ei püüdnud ka muul viisil teha kindlaks kaasa võetud eseme omanikku. Kolmandaks annab põhjust selles versioonis kahelda M.I reaktsioon, kui temaga samasse osakonda siseneb kaupluse töötaja. Nimelt paneb ta mobiiltelefoni kiiresti taskusse ja tasku luku kinni. Kui M.I oleks arvanud, et telefon kuulub tema töömehele, ei oleks olnud põhjust selliseks käitumiseks.
8. Eeltoodu põhjal saab väita, et M.I pani teo toime tahtlikult, s.o otsese tahtlusega. M.I tegutses eesmärgiga mobiiltelefon ebaseaduslikult omastada. Seetõttu on süüdistatava tegevusega täidetud KarS § 199 lg 1 subjektiivne süüteokoosseis.
9. M.I teos õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
10. Süüdistatav tuleb süüdi tunnistada KarS § 199 lg 1 järgi ja mõista talle karistus. III Kohtu seisukoht karistuse osas
11. KarS § 199 lg 1 järgi karistatakse isikut rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
12. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.
13. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Seega tuleb esmalt otsustada, kas karistuse eesmärke on võimalik saavutada rahalise karistusega. On oluline arvestada nii üld- kui eripreventiivsete karistuse eesmärkidega. Ühest küljest kinnistada karistusnormide kehtivust ja ühiskonnas kehtivad kokkuleppeid, teisalt mõjutada konkreetset inimest edasiselt õigusrikkumistest hoiduma.
14. Kohus nõustub prokuröriga selles, et rahalise karistuse kohaldamine ei ole M.I osas põhjendatud.
15. M.I on majanduslikes raskustes. Eesti Maksu- ja Tolliameti tõendist isiku maksustatava tulu kohta (t lk 58) ja teatisest süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (t lk 59) on näha, et reaalseid sissetulekuid M.I praegu ei ole. Viimased andmed tulu kohta on leitud aastast
16. Kohtuistungil selgitas M.I , et ta on FIE, tegevusalaks maakiviehitused. Ta on pensionär ja elatub pensionist. Samuti märkis M.I, et tal puudub isiklik elukoht, kuna kohtutäitur on selle maha müünud. Rahalise karistuse mõistmine ei pruugi sellises olukorras täita oma eesmärki. Eesmärk on suunata inimene tagasi õiguskuulekale teele, kuid kui inimesel ei ole varasid, et rahalist karistust täita, tekitab see uusi probleeme. Rahalise karistuse tasumisel ei jääks talle raha igapäevaseks toimetulekuks ja see omakorda suurendab tõenäosust, et probleeme lahendatakse uute süütegude toimepanemisega. Oma vähesest sissetulekust tuleb M.I tasuda menetluskulud ning kannatanule tekitatud kahju.
17. Karistusregistri andmetel (t lk 34-48) ei ole M.I kehtivaid kriminaalkaristusi. Küll aga on süüdistataval kaks kehtivat väärteokaristust LS § 201 lg 2 rikkumiste eest. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 05.10.
18. a otsusega määrati M.I-le karistuseks rahatrahv, mille kohta tasumise info puudub. Järgmisel korral, Politsei- ja Piirivalveameti 19.01.
19. a otsusega on teda karistatud juba arestiga. See näitab, et kergemaliigiline karistus ei ole olnud piisav, et muuta süüdistatava reegleid eiravat käitumist. Nimetatud karistusi ei saa kohus uue karistuse mõistmisel arvestada, kuna need õigusrikkumised ei ole kuidagi seotud uue kuriteoga, kuid süüdistatavat iseloomustav materjal on see sellegipoolest.
20. Eeltoodu põhjal on kohane karistada M.I vangistusega.
21. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.04.
22. a otsus asjas nr 1-18-2232, p 71).
23. Prokurör taotles süüdistatavale karistuseks 5 kuud vangistust. Kohus nõustub selle karistusettepanekuga, sest karistuse eesmärke on süüdistatava puhul võimalik saavutada ka keskmisest madalama sanktsiooni määraga. Kohus leiab, et konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes saab M.I süüd pidada keskmisest väiksemaks. Ka varastatu väärtus (selle turuhind) ei ole suur. Asja väärtus on kindlasti suurem kannatanule, kes oli mobiiltelefoni talletanud olulised kontaktid ning mälestused piltide ja videote näol. Samas oli kannatanu nii palju hooletu, et jättis enda jaoks väga tähtsa isikliku eseme järelevalveta kaupluse müügisaali.
24. KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid M.I puhul ei ole. Samas ei ole ka karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes.
25. Samuti nõustub kohus prokuröriga osas, mis puudutab karistuse kandmise viisi. Nimelt on põhjendatud süüdistatava suhtes karistuse täitmisele pööramata jätmine tema allutamisega käitumiskontrollile KarS § 74 tähenduses.
26. Kuigi M.I karistusandmetest on näha, et varasemalt on M.I küll samalaadsete kuritegude eest karistatud, kuid registrist kustutatud karistusandmed ei saa olla aluseks mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb karistusseadustiku § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.03.2017.a otsus 31-1-9-17). M.I varavastased kuriteod jäävad kõik ligi 20 aasta tagusesse aega. Edasised õigusrikkumised on olnud teist laadi. Eripreventiivse eesmärgi osas tuleb seega nõustuda, et uute samalaadsete kuritegude toimepanemise oht on pigem väike. Võttes aga arvesse süüdistatava isikut ja üldist suhtumist õiguskorda, ei oleks karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 mõttes piisav süüdistatava käitumise korrigeerimiseks.
27. M.I puhul on tegemist trotsliku inimesega, kuigi ta ise sellega ei nõustu. Tema suhtumine õiguskaitseorganitesse on üldjoontes negatiivne, mida näitab oma suhtluses xxxxxxxxxxxxxx veel enne kui temaga varastatud mobiiltelefoni teemal ühendust võeti (t lk 66-67). Ka tema suhtumine õiguskorda on ükskõikne, mida ilmestab asjaolu, et vaatamata juhtimisõiguse puudumisele, juhib M.I järjepidevalt mootorsõidukit. Vaid üksikutel kordadel on ta sellega vahele jäänud ja karistada saanud. Nii tunnistas süüdistatav, et ka 17.03.2020 juhtis tema sõidukit, millega koos töömeestega poodi alkoholi järgi sõideti. Seega leiab kohus, et süüdistatavale võib karistusest tingimisi vabastamine ilma täiendavate lisakohustusteta jätta kergesti karistamatuse tunde. Samuti on selge, et tema käitumine vajab kontrolli, et suunata teda seaduskuulekusele. Katseaeg koos käitumiskontrolliga võimaldab kohtu hinnangul sellist inimest, nagu on süüdistatav, paremini kontrollida. Katseaja pikkuseks tuleb määrata üks aasta. Seega on M.I ühe aasta jooksul võimalik näidata, et usaldus, mida riik tema suhtes üles näitab, on põhjendatud. Selle aja jooksul peab M.I täitma kõiki KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. IV Tsiviilhagi
28. Kohus on tuvastanud, et M.I varastas xxxxxxxxxx mobiiltelefoni IPhone 8 ning tekitas sellega kannatanule varalist kahju. Käesolevas asjas on põhiline vaidlus selle üle, kui suur kahju on kuriteoga kannatanule xxxxxxxxxxxe tekitatud.
29. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.
30. VÕS § 132 lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele
31. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.
32. xxxxxxxxxx ütlustega on tõendatud, et mobiiltelefon IPhone 8 oli ostetud uuena kaks aastat enne selle vargust. Telefoni turuväärtus varguse hetkel oli kannatanu hinnangul 250 eurot. Seda kinnitavad 05.10.
33. a tehtud väljavõtted internetiportaalist www.soov.ee (t lk 71-74). Samaväärsete näitajatega mobiiltelefonid on pakkumises 180-400 euroga. Pärast telefoni tagasi saamist võttis xxxxxxxxxx remondipakkumise koos defekteerimisaktiga iDeal Tartu Hooldusest ning selle järgi kulub telefoni taastamiseks 439 eurot, millele lisandub akti maksumus 25 eurot (t lk 33). xxxxxxxxxxxx kuuluva mobiiltelefoni displeil tuvastati füüsiline vigastus, seadme korpusel täkked ja mõlgid, lisaks on katki SIM tray. Kuna kannatanu jaoks oli oluline konkreetse telefoni sisu, mida ta lootis saada taastatud mobiiltelefoni parandamisega, on tsiviilhagi esitatud summas 464 eurot (t lk 19-20). Kohtuistungil vähendas xxxxxxxxxxxtsiviilhagi suurust 150 euro võrra, kuna mobiiltelefonil olid nähtavad vigastused, s.o mõra, juba enne vargust. Mobiiltelefoni sihipärast kasutust see ei seganud. Kannatanu kinnitab, et muus osas mobiiltelefonil puuduseid ei olnud ning need on tekkinud pärast vargust. Vähendatud tsiviilhagi suurus on 314 eurot.
34. Kohtuistungil uuritud tõenditega on kinnitust leidnud, et pärast xxxxxxxxxx valdusest välja minemist on mobiiltelefon olnud mitmete inimeste käes. Kannatanu ütlustega telefoni seisukorra kohta ühtivadxxxxxxxxxxxxx ütlused. Vastupidist väidab vaid süüdistatav, kes kirjeldab mobiiltelefoni olukorda oluliselt halvemana ja tsiviilhagiga nõus ei ole.
35. M.I andis varastatud mobiiltelefoni xxxxxxxxxxxxxx autode vahetustehingu lisana, kuna vastasel juhul ei oleks vahetatav kaup samaväärne olnud. Seda, kuidas mobiiltelefon tegelikult tema kätte sai, M.I ei ütle (t lk 62-65). M.I väited telefon halvast seisukorrast ei ole samas usutavad, kuna videosalvestiste nähtu põhjal saab öelda, et telefon oli siiski nii palju töökorras, et see talle huvi pakkus. Samas on süüdistatav selgitanud, kuidas käituti telefoniga edasi- telefon visati töömeeste poolt kindalaekasse. Tõenäoline on, et hoolimatu ümberkäimine võõra varaga võis vigastused telefonile tekitada.
36. Tunnistaja xxxxxxxxxxx on selgitanud, et kui tema mobiiltelefoni M.I-lt sai, puudus tal võimalus kontrollida, kas see on töökorras, kuna mobiiltelefoni aku oli tühi. Alles kodus sai ta mobiiltelefoni tööle panna ja siis selgus, et mobiiltelefoni kasutamiseks on tarvis paroole, mistõttu ta edasi telefoni ei uurinud, sealhulgas ei püüdnud sisestada sim-kaarti. xxxxxxxxxxx pöördus xxxxxxxxxx poole paroolide saamiseks ning sai teada, et mobiiltelefon on varastatud ja kannatanu soovib seda tagasi. Kohtu arvates on vähe tõenäoline, etxxxxxxxxxxxxxtelefonile vigastusi juurde tekitas, kuna temal oli telefoni vastu suur huvi M.I-ga autode vahetustehingut tehes. xxxxxxxxxxxxandis mobiiltelefoni üle xxxxxxxxxx tütre tuttavale, kes saatis mobiiltelefoni tagasi kannatanule.
37. Tuvastatud on, et xxxxxxxxxx mobiiltelefonil oli lisaks välise vaatluse põhjal tuvastatavale vigastusele veel olulisi puuduseid. Millal ja kus vigastused tegelikult on mobiiltelefonile tekkinud ei ole võimalik kindlaks teha ja see ei olegi antud juhul oluline. Ei saa kindlalt väita sedagi, et telefonil ei olnud varguse hetkel rohkem vigastusi, kui välise vaatluse põhjal on võimalik tuvastada. Oluline on, et telefoni varastas M.I põhjustades oma tegevusega xxxxxxxxxxxx varalise kahju.
38. Kohtu arvates tuleb xxxxxxxxxx tsiviilhagi rahuldada osaliselt, s.o summas 275 eurot. Telefoni parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas. Arvestada tuleb, et mobiiltelefoni remontimise tulemusena ei saa kannatanu rohkem kui uue telefoni soetamisega. Kannatanu kinnitas kohtuistungil, et telefoni sisu taastada ei ole võimalik. Tal tuli teha uuesti kõik kontod, ta kaotas aastatega kogunenud telefoninumbrid ja pildid. See tähendab, et telefoni parandamisega ei ole võimalik taastada mitte mingisugust xxxxxxxxxxxx väärtuslikku informatsiooni. Parandatud telefon oleks tühi, samaväärne uue telefoniga. Seega tuleb xxxxxxxxxxxx maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Tõendatud on, et mobiiltelefoni turuväärtus oli varastamise hetkel 250 eurot. Sellele tuleb lisada defekteerimisakti koostamise tasu, mille xxxxxxxxxx peab tasuma. Seega tuleb M.I-lt xxxxxxxxxx kasuks välja mõista 275 eurot. V Asitõendid
39. Kriminaalasjas on asitõendiks CD-plaat turvakaamera salvestistega (t lk 27). 34.

§ 126

lg 3 p 1 järgi kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. CDõplaat turvakaamera salvestisega, mis asub kriminaaltoimikus, tuleb jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

VI Kriminaalmenetluse kulud 35. Käesolevas kriminaalasjas on menetluse kuludeks sundraha (

§ 175

lg 1 p 9), mis vastavalt

§ 179

lg 1 p 2 on 876 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasud (

§ 175

lg 1 p 4) summas 81,48 eurot kohtueelses menetluses (t lk 53-55) ja 743,58 eurot kohtumenetluses (t lk 75-76). Kokku on käesolevas asjas menetluskulud 1701,06 eurot. 36. Vastavalt

§ 180

lg 1 kuuluvad süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt.

§ 180

lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

1. Kohus on seisukohal, et menetluskulude tasumine kogu ulatuses ja ühe maksena käib M.I-le üle jõu. Seejuures arvestab kohus andmeid M.I sissetulekute ja vara kohta. Lisaks menetluskuludele tuleb süüdistataval tasuda ka kannatanule tekitatud kahju.
2. Kohus peab põhjendatuks vähendada M.I-lt väljamõistetavate menetluskulude suurust. M.I-lt tuleb välja mõista menetluskulud summas 1200 eurot. Menetluskulud summas 501,06 eurot jäävad riigi kanda. 39.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et M.I on õigus menetluskulud tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast kuust. M.I on kohustatud tasuma igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt 100 eurot kuni kogu summa tasumiseni. / Marek Vahing kohtunik