) § 21 lg 1 p 5 alusel keelduda. 3-22-1283 Eesti kodanik ei tohi olla samal ajal mõne teise riigi kodakondsuses. PPA-l ei ole võimalik väljastada X-le tõendit selle kohta, et talle antakse Eesti kodakondsus, milleta ta ei saa aga esitada taotlust Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks. See omakorda ei võimalda X-l esitada PPA-le tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta (vrd siseministri 18.12.2015 määrus nr 74 § 7 lg 1 p 4). Kuna esitatud ei ole tõendit, et X vabastatakse senisest kodakondsusest Eesti kodakondsuse saamise tõttu, esineb taotluses puudus, mida eelnevast tulenevalt ei ole ka võimalik kõrvaldada.
Kodakondsuse saamise tingimused on riigi otsustada. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ei näe ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel ning kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on seadusandja otsus. Riigikohus on hinnanud 03.01.2008 kohtuotsuses nr 3-3-1-101-06 kõnealuse sätte kooskõla PS-ga ja leidnud, et vastuolu puudub. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole isiku ei rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega ka PS-st tulenev põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Ka rahvusvahelise õiguse normide kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada, kes on selle riigi kodanikud. Riigi alalise elanikuna saab X elamisloa alusel jätkuvalt Eestis elada. Arvestades, et taotluses esinevat puudust ei ole võimalik kõrvaldada ja PPA-l puudub antud juhul kaalutlusruum, ei pidanud PPA taotluse menetluse jätkamist mõistlikuks ja lõpetas taotluse menetluse, jättes taotluse läbi vaatamata. 3. X esitas Tallinna Halduskohtule 11.06.2022 kaebuse PPA 24.05.2022 kirja nr 15.215/562-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks jätkata kaebaja 25.03.2022 taotluse menetlemist. Kaebaja palus tunnistada
lg 1 p 5 PS-ga vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda Eesti Vabariigi kodakondsust naturalisatsiooni korras saada sooviva isiku puhul hinnata ja arvestada konkreetselt temaga seotud asjaolusid ja tema toime pandud tegu ning anda naturalisatsiooni korras kodakondsust isikule, kes on küll töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, kuid kelle puhul ei ole tuvastatud, et tal puudub eriline lojaalsussuhe Eesti Vabariigiga või ta on ohtlik Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja selle rahva julgeoleku ja tervise jaoks. X palub tunnistada säte PS-ga vastuolus olevaks ka osas, milles selles nimetatud isikuid koheldakse alusetult ebavõrdselt võrreldes
Kaebaja kinnitab, et ta on nimetatud asutustes töötanud ja Eesti Vabariiki sellest ise teavitanud.
Olenemata lõpptulemusest on kaebajal õigus õiglasele, proportsionaalsele, põhjendatud ja erapooletule kodakondsuse saamise menetlusele ja tema inimõigusi on rikutud, kui Eesti Vabariik isegi ei kaalu tema õigust kodakondsust saada. Kui naturalisatsiooni menetlus on juba ette nähtud, peab see olema seaduslik, põhjendatud ja proportsionaalne. Inimõigusi rikub see, kui riik ei uuri taotleja vastavust kehtestatud tingimustele või kehtestab kodakondsuse saamiseks ebaproportsionaalse tingimuse. Sätte ainus proportsionaalne eesmärk saab olla erilise lojaalsussuhteta ja sellest lähtuvalt Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ohtlikele isikutele kodakondsuse andmise välistamine. Kõnealune säte kaebaja arvates seda eesmärki ei taga. Ainuüksi töötamine mõne välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ei anna alust eeldada erilise lojaalsussuhte puudumist või temast tulenevat ohtu. Huvide konflikti tekkimine tuleks eraldi tuvastada. Arvestada tuleb võrdsuspõhiõigusega ning naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel luua kodakondsuse saamiseks võrdsed tingimused.
lg 1 p-s 4 nimetatud isikute osas on 15.06.2006 loodud erinorm, võimaldades Eesti kodakondsuse erandina anda isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut (
lg 1 p-s 5 nimetatud isikud ei ole riigile lojaalsed, vaid seda peab igal üksikjuhul eraldi tuvastama. Kui eelnevat aga kuriteoks pidada, oleks see vastuolus süütuse presumptsiooniga. Kaebaja on alates
lg 1 p 5 kohaselt ei ole võimalik kaebaja kui välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötanu taotlust rahuldada ja talle kodakondsust anda. Ka kohtu hinnangul on norm selge ega võimalda sättes nimetatud isikute suhtes kaalutlusõiguse teostamist, välistades eranditeta kodakondsuse andmise võimaluse üksnes tulenevalt asjaolust, et isik töötab või on töötanud sättes nimetatud teenistuses. Seega on õige PPA seisukoht, et PPA-l ei ole võimalik kaebajale väljastada tõendit selle kohta, et kaebajale antakse Eesti kodakondsus, milleta kaebaja ei saa esitada taotlust Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks ning mis lõppastmes ei võimalda kaebajal esitada PPA-le tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta. Eelnevast on PPA põhjendatult järeldanud, et taotluses esineb puudus, mida ei ole võimalik kõrvaldada. 3
PPA on vaidlustatud kirjas kaebajale õigesti selgitanud, et Riigikohus on juba hinnanud sätte kooskõla PS-ga ega tuvastanud selle käigus vastuolu. Riigikohtu üldkogu seisukohad on praegusele asjale ülekantavad.
lg 1 p 4 ja lg 11 koostoimes ei ole silmas peetud korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutega analoogilises olukorras isikuid, kes töötasid välisriigi julgeolekuteenistuses. Kodakondsuse seaduse seletuskirjas selgitati, et asjaolu, et mingi tegu on dekriminaliseeritud, saab arvestada
Seega ei lähtu
-s sisalduv vastav erandlik võimalus kodakondsuse andmiseks mitte seadusandja eesmärgist leevendada kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud isikute suhtes kodakondsuse saamise võimalusi iseenesest ja arvestada alati nende puhul ka süüdlase isikut, vaid eelkõige vajadusest tagada võimalus kaaluda kodakondsuse andmist olukorras, kus ühiskonna hinnang mingitele kuritegudele on muutunud ja vastavad teod on kodakondsuse andmise otsustamise hetkeks dekriminaliseeritud. Erandlik võimalus arvestada süüdlase isikut saab kõne alla tulla eelkõige neil juhtudel. Eelnevalt kirjeldatud seadusandja eesmärki ja erandlikku võimalust võtta arvesse ka konkreetset isikut ei saa laiendada
Isikud, kelle toime pandud tahtliku kuriteo ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud, ning isikud, kes on töötanud või töötavad välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ja kelle puhul ühiskonna hinnang vastavale tegevusele ei ole ka tänapäeval muutunud, on olemuslikult erinevad, ei riku neist ühtede jaoks erandi ette nägemine võrdse kohtlemise põhimõtet ning seetõttu esineb mõistlik põhjus nende erinevaks kohtlemiseks. Kaebaja peab sätet põhiseadusevastaseks ka põhjusel, et
lg 1 p 5 ei võimalda arvestada konkreetse isikuga seotud asjaolusid ega toimepandud tegu, sh tuvastada isiku puhul erilise lojaalsussuhte puudumist Eesti Vabariigiga või temast tulenevat ohtu põhiseaduslikule korrale ja rahva julgeolekule ja tervisele. Ka selles osas tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu otsuses toodud seisukohast ning puudub alus pidada sätet sel põhjusel PS-ga vastuolus olevaks. Riigikohus selgitas selles asjas, et luure- või julgeolekuteenistuses isegi üksnes abistavaid ülesandeid täitnud töötajad olid tahes-tahtmata puutumuses selle asutuse põhifunktsioonide täitmisega ja lõid oma tööga vähemalt tingimused vastava asutuse põhifunktsioonide täitmiseks, ning tõi välja, et puudub võimalus tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid keegi välisriigi julgeolekuteenistuses töötades tegelikult täitis (p 23). See on asjakohane ka kaebajasse puutuvalt.
seletuskirjas on põhjendatud, et seadusandja tahe on olnud säilitada teatud piirangud Eesti kodakondsuse andmisel ning kodakondsuse saamise piirangu õigustatus tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku korra kaitsmise vajadusest. PS ei taga välismaalase õigust saada naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust ja seega pole selles osas ka tegu kaebaja põhiõiguse riivega. Põhiseadusevastase olukorraga võib tegemist olla eelkõige juhul, kui normistik eksib võrdse kohtlemise põhimõtte vastu, kuid praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjustel ka võrdsuspõhiõiguse riivet. Kaebajale ei ole tehtud takistusi Eestis elamiseks. Kodakondsuse mittesaamisega ei kaasne ka märkimisväärseid negatiivseid mõjutusi tema era- ja perekonnaelule.
lg 1 p 5 on olemuselt materiaalõiguslik norm, mistõttu ei saa Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi tegemist olla menetlus- ja korraldusõiguse riivega (Riigikohtu üldkogu 03.01.2008 otsus nr 3-3-1-101-06, p 28). Kodakondsuse andmisel on riigil suur kaalutlusruum. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et kodakondsuspoliitika puhul on aktsepteeritav lähtuda nn ettevaatusprintsiibist ning kahtluse esinemisel kodakondsust mitte anda. Kohtu hinnangul ei saa pidada meelevaldseks seadusandja kahtlust välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötanud isikute lojaalsuses Eesti riigile, 4
lg 1 p 5 keelab erandeid ja kaalutlusõigust välistavalt anda Eesti kodakondsust sättes nimetatud isikutele, kelle hulka kuulub ka kaebaja, ei oleks isegi juhul, kui kohus kaebuse rahuldaks ja kohustaks PPA-d menetlusega jätkama, kaebajal võimalik saavutada oma taotluse rahuldamist, sest ülaltoodut arvestades ei ole kaebajale võimalik anda Eesti kodakondsust. Seega tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. X palub 25.07.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.07.2022 määrus.
Kaebaja möönab, et kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras ei ole põhiõigus, vaid riigil on suur otsustusruum määrata, keda ta soovib näha oma kodanikuna ja kellele riik annab kodakondsuse. Kaebaja on põhimõtteliselt valmis aktsepteerima fakti, et Eesti Vabariik ei soovi teda oma kodanikuks, kuid ka sellisel juhul on kaebajal õigus õiglasele, proportsionaalsele, põhjendatud ja erapooletule kodakondsuse saamise menetlusele.
lg 1 p 5 proportsionaalne eesmärk on välistada, et Eesti kodakondsust ei saaks isikud, kellel puudub eriline lojaalsussuhe Eesti Vabariigiga ja kes lähtuvalt sellest on ohtlikud Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja selle rahva julgeoleku ja tervise jaoks. Kaebaja on veendunud, et
Üksnes asjaolu, et isik on töötanud mingi välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, ei tähenda ega anna alust eeldada, et ainult sellest asjaolust lähtuvalt on isik ohtlik Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale.
lg 1 p 5 on vastuolus PS-ga osas, milles see ei võimalda kodakondsust naturalisatsiooni korras saada sooviva isiku puhul hinnata ja arvestada konkreetse isikuga seotud asjaolusid ja tema toimepandud tegu. Samuti on sama säte vastuolus PS-ga osas, milles see ei võimalda kodakondsust naturalisatsiooni korras saada/anda isikule, kes on küll töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, kuid kelle puhul ei ole hinnatud ega tuvastatud, et tal puudub eriline lojaalsussuhe Eesti Vabariigiga ja et ta on ohtlik põhiseaduslikule korrale ja selle rahva julgeoleku ja tervise jaoks. Lisaks on
lg 1 p 5 vastuolus PS §-ga 12, kuna
lg 1 p-s 5 nimetatud isikute gruppi koheldakse alusetult ebavõrdselt
Kurjategijale on tagatud nii võimalus saada kodakondsust kui ka õigus erapooletule korraldusele ja menetlusele, kuna lisaks tema kuriteole hinnatakse toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kui tegemist ei ole võrreldavate gruppidega, siis on alusetu kohelda halvemat ja ohtlikumat isikute gruppi paremine võrreldes
Kaebaja on alates
lg 1 p 5 keelab erandid ning kaalutlusõigust välistavalt sättes nimetatud isikutele kodakondsuse andmise. Isegi kaebuse rahuldamisel ei oleks kaebajal võimalik saavutada oma taotluse rahuldamist, sest kaebajale ei ole võimalik anda Eesti kodakondsust. Kaalutlusruumi 5
lg 1 p 5 ei sisalda kaalutlusõigust, ei viita, et regulatsioonis on lünk või vastuolu. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-101-06 hinnanud sätte vastuolu PS-ga ja leidnud, et vastuolu puudub. Kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. PS ja rahvusvaheline õigus ei anna teise riigi kodanikule õigust nõuda tema asukohariigis viibides selle riigi kodakondsust. Meelevaldne on luua seos isiku riigis viibimise ja kodakondsuse ehk poliitiliste õiguste andmise vahele. Kuna kodakondsuspoliitika kujundamine kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka, ei saa haldusorgan tõlgendada
-i sätteid laiendavalt või sisustada neid analoogia alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Halduskohus ei ole väitnud, et kaebuse eesmärgi saavutamiseks on esitatud ebakohane nõue ega võtnud seisukohta ka sellest, milline oleks asjas kõige otstarbekam taotlus. Halduskohus ei ole hinnanud, kas PPA kirja tuleks käsitada haldusakti või toiminguna, st kas PPA keeldumine kaebaja taotluse rahuldamisest on olnud formaalne või sisuline. Kuna PPA kirjas on esitatud ka sisulised põhjused, miks kaebajale ei ole võimalik kodakondsust anda, võib ringkonnakohtu hinnangul olla tegemist haldusaktiga – soodustava haldusakti andmisest keeldumisega. Sellisel juhul on kohtul tühistamiskaebuse kaudu võimalik hinnata kaebaja õigust kodakondsusele sisuliselt. HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel ei saa tagastada nõuet, mis on menetluslikult lubatav, kuid mille rahuldamist peab halduskohus ebatõenäoliseks. Väheste eduväljavaadetega kaebuse saaks tagastada üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis eeldab täiendavalt, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne, millise olukorraga praegu tegemist ei ole. Küsimust kaebuse rahuldamise eelduste täidetusest tuleb kohtul analüüsida asja sisulise arutamise käigus. 10. Kuna kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel ei olnud õiguspärane, tuleb halduskohtu 11.07.2022 määrus tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.