KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 30. september 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-16283 Tsiviilasi Badass Unicorn

§ 667lg 2).

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Õige on maakohtu hinnang, et puudutatud isik hilines kulunimekirja esitamisega. Maakohus märkis asjakohaselt, et eespool p-s 1 viidatud määruste jõustumistest arvestatud 10-päevane tähtaeg möödus
2. jaanuariga
3. Samas tegi maakohus eksliku järelduse, et hilinemine võimaldab käesoleval juhul jätta menetluskulu rahalise kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt. 8.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 331 lg 1 sätestab mh, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist esitab avalduse, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Puudutatud isik ei nimetanud hilinemise põhjust. Seega tuli kohtul kontrollida, kas nimekirja hilinenult esitamine põhjustab menetluse viibimist. Jaatava vastuse korral sai jätta avalduse menetlemata (mitte rahuldamata). 8.2. Kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus

§ 176

lg 2 kohaselt enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Eespool p-s 1 viidatud määrused tehti mõlemad kirjalikus menetluses, aga kumbki kohus seda normi ei järginud. Siinjuures lähtus ringkonnakohus eeldatavasti sellest, et maakohus on juba määranud kulunimekirjade esitamise tähtaja, mis kohaldub ka kaebemenetluse kuludele. Siiski näeb

§ 176lg 4 ette kulunimekirja esitamise igas kohtuastmes.

Nende sätete eiramine põhjustas menetlusliku ebaselguse. 8.3. Maakohtul oli võimalus kõrvaldada eelmises alapunktis kirjeldatud ebaselgus. Nimelt pidi kohus kulunimekirjade esitamiseks antud tähtaja möödumisel

§ 174

lg 1 teise lause järgi kontrollima, kas kulusid saab kindlaks määrata tsiviilasja materjalide põhjal. Kui kohus leidis, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, siis tuli teha selle kohta määrus. Niisugust lahendit maakohus ei teinud. 2

§ 174

lg 1 teise lause mõttega, aga tekitab praeguses asjas kujunenud olukorra, kus menetlusosalistel puudub selgus ja kindlus hüvitatavate kulude suuruse osas. Kui kohtule ei esitata tähtaegselt menetluskulu nimekirja ja hüvitatavaid kulusid ei nähtu tsiviilasja materjalidest, siis teeb kohus otsustuse, et kulud jäävad rahaliselt kindlaks määramata (nii nt Riigikohtu lahenditest

1. oktoobri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-7322, resolutsiooni p 3 teine lause) või välja mõistmata (
2. jaanuari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-6210, resolutsiooni p 4), hüvitatavad kulud puuduvad (
3. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207, resolutsiooni p 4 teine lause) või nende suurus on null eurot (
4. novembri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-8339, p 17 neljas lõik, aga resolutsioonis kajastamata). 8.
5. Kuivõrd maakohus ei olnud puudutatud isiku kulunimekirja esitamise ajaks (
6. märts 2022) veel teinud otsustust kulude rahalise kindlaksmääramise kohta, siis ei põhjustanud vastav avaldus asja lahendamise viibimist. Maakohtul tulnuks ka varem esitatud nimekiri

§ 176lg-te 7 ja 8 alusel kätte toimetada ja anda võimalus sellele vastata.

Järelikult puudub põhjus jätta kõnealune avaldus

§ 331lg 1 alusel menetlemata ja see tuleb sisuliselt lahendada.

Käesolev asjas tekkinud menetluslik olukord on erinev avaldaja vastuses viidatud kohtuasjast nr 2-19-15896, kus kulude osaliselt välja mõistmata jätmise tingis ühe kohtuastme kulusid kajastava nimekirja esitamine alles järgmises kohtuastmes. 9. Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada menetluskulude rahalist suurust esimese kohtuastmena, mistõttu saadab ringkonnakohus asja nimetatud osas maakohtule uuesti lahendada. Samuti ei otsustata praegu menetluskulude jaotust, vaid seda teeb

§ 173lg 3 järgi maakohus asja lahendamisel.

Neil kaalutlustel kuulub määruskaebus rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus märgib, et maakohus rikkus vaidlustatud määruse tegemisel

§ 173lg 1, kui jättis tegemata otsustuse praeguse menetluse kulude kohta.

Selles osas tuleks eelkõige kaaluda analoogiat

§ 178

lg-ga 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 10.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 178

lg 1 teine lause võimaldab vaidlustada kulude rahalise kindlaksmääramise kohta tehtud lahendite. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja kulude uueks kindlaksmääramiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata (vt sarnaselt hagita menetluse lõpplahendi kohta Riigikohtu 28. mai 2014 määrus tsiviilasjas nr 32-1-46-14, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) 3