Obsah (13)

§ 457§ 459§ 230§ 5§ 436§ 162§ 174§ 477§ 175§ 218§ 138§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtuasja number 2-20-1898 Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2021, Tallinn Kohtunik Kairi Piirisild Kohtuasi X hagi Y vastu elatise vähenda

§ 457

lg 1 järgi menetlusosalisi ja välistab üldjuhul samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. Perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist võib kohtus nõuda üksnes

§ 459

ja § 497 sätestatud eeldustel, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 28.10.2015 otsus nr 3-2-1-124-15 p 11 ja vt 30.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 32).

1. Kuna elatis on hagejalt välja mõistatud tagaseljaotsusega, ei ole selles aga tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid. Kohus tuvastab elatise suuruse muutmise hagi 3 lahendamisel seetõttu selle, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt Riigikohtu 19.10.2015 otsus nr 3-2-1-119-15 p 12).
2. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.
3. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on sätestatud miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Seaduses sätestatud miinimummäär on PKS § 101 lg 1 kohaselt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o käesoleval ajal 292 eurot. Selles ulatuses ei ole lapse vajadusi vaja tõendada (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17).
4. Hageja nõuab käesolevas asjas elatise vähendamist alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra ja palub elatise suuruseks määrata 150 eurot kuus. Hageja selgitas kohtuistungil, et hageja nõude ulatus on määratud lähtudes Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) uuringust.
5. Hageja nõue elatise vähendamiseks võiks kuuluda rahuldamisele PKS § 102 lg 2 alusel, mille kohaselt võib kohus vähendada elatist alla sama seaduse § 101 lg 1 sätestatud määra mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitas kostjale 13.10.2020 kohtuistungil, et asjaolud, mis annavad aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, tuleb esile tuua ja tõendada hagejal.
6. Hageja tugineb hagi alusena esmalt sellele, et kostja vajadused on väiksemad kui seaduses sätestatud määr ja teiseks sellele, et tal ei ole oma tervisliku ja varandusliku seisu tõttu võimalik anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Samuti tõi hageja esile, et tal on ka teine laps, kelle kasuks on välja mõistetud elatis summas 200 eurot kuus (tl 7).
7. Esmalt märgib kohus, et ekslik on hageja seisukoht, nagu peaks kostja oma vajadusi tõendama. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei nõustu elatist seaduses sätestatud määras tasuma ja et tal on vastuväited viimase kuue kuu kohta esitatud kulutuste nimekirjast nähtuvatele kuluartiklitele, ei pööra ümber seadusest tulenevat tõendamiskoormist ja alaealise lapse kulutuste suuruse eeldust. Kuna lapse kulutuste vajalikkusele kehtib seadusest tulenev eeldus, ei oma asja lahendamisel tähtsust poolte esitatud väited ja tõendid selle kohta, kui suured olid konkreetsel kuul kostja transpordi-, eluaseme-, toidu-, riiete- või muud kulud ning kas kostjale ostis talveriided tema ema või ema ema (tl 25–45 ja 61–64). Need väited ei mõjuta elatise, mida kostjal on õigus hagejalt saada, suurust. Vastuseks hageja väidetele selgitab kohus veel, et 4 tulenevalt PKS § 106 sätestatud vanavanema asenduskohustusest tuleb vähemalt üldjuhul vanavanema poolt lapse vajaduste katmiseks tehtud kulud arvesse võtta.
8. Kohus ei nõustu hageja väitega, nagu oleks Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 ja RAKE uurimusest tulenevalt ilmselge, et lapse tegelikud kulud on väiksemad. Samuti ei ole õige üldsõnaline väide, et kohtupraktika ei toeta seaduses sätestatud määras elatise väljamõistmist. Kohus selgitab, et RAKE uuring ei lähtu seaduses sätestatud ja kohtupraktikas välja kujunenud elatise suuruse arvestamise metoodikast ja põhimõtetest ega võimalda teha järeldusi konkreetselt kostja kulude ja hageja võimaluste kohta kostjat üleval pidada. PKS § 101 lg 1 ja PKS § 102 lg 2 tulenevad elatise määramise põhimõtted kehtivad vaatamata Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 34). Seega ei ole RAKE uuringus toodud andmed alus hageja nõude rahuldamiseks ja hagiavaldus tugineb ilmselt ekslikul eeldusel.
9. Hageja ei ole tõendanud objektiivseid asjaolusid, mis lükkaksid ümber seadusest tuleneva kostja vajadustele vastava kulutuste suuruse eelduse. Asjas esitatud tõenditega on vastuolus hageja väide, nagu ei võtaks kostja osa tasulistest huviringidest. Kostja käib lastejooga kursusel (tl 60). Üksnes see, et joogas käimine oli 2020.a koroonaviiruse levikust tekkinud piirangute tõttu ajutiselt takistatud, ei mõjuta kostja õigust igakuisele elatisele. Seisukoht, et püsikulutuste kõikumine võiks mõjutada igakuise elatise suuruse määramist, on vastuolus PKS § 101 eesmärgiga lihtsustada alaealise lapse kasuks elatise väljamõistmist. Sellest, et mingid kulud võisid eriolukorrast tingitud piirangute tõttu ajutiselt väheneda, ei saa järeldada lapse igakuiste vajaduste suuruse muutust, kuna samal ajal võivad elukorralduslikud muudatused tuua kaasa teiste kulude suurenemise. Elatise vähendamiseks ei anna alust ka väide, et koolitoit ja ühistransport on tasuta. Need on tasuta kõikidele kooliealistele lastele ühtemoodi.
10. Hageja väide, nagu ei oleks tal võimalik kostjale ülalpidamist anda halva tervisliku seisundi tõttu, on sisustamata ja tõendamata. PKS § 102 lg 2 kohaselt loetakse mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse elatise vähendamiseks, vanema töövõimetus. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks töövõimetu või piiratud töövõimega. Ka sotsiaalkindlustusameti andmetel ei ole hagejale sotsiaal- ja peretoetusi või pensioni määratud (tl 140). Hageja esitas oma tervisliku seisundi tõendamiseks ambulatoorse epikriisi väljavõtte, millest nähtub, et hagejal on diagnoositud kilpnäärme abstsess (tl 10–16). Epikriisi kohaselt on arst 11.01.2020 täpsustanud, et tegemist on infitseerunud kilpnäärmetsüstiga, mille raviks on määratud amoksitsilliin/klavulaanhape (antibiootikum) ja valu korral ibuprofeen või paratsetamool. 22.01.2020–24.01.2020 statsionaarse epikriisi kohaselt hospitaliseeriti hageja üldkirurgia osakonda, kuid lubati järgmisel päeval heas üldseisundis koju. Patsient kirjutati välja märkega „seisund paranenud“. Kohus selgitas kohtuistungil, et hagejal tuleb selgitada, kuidas tema väidetav halb tervis ei võimalda tal tööd teha ja tulu teenida. Hageja ei ole seda teinud. Hageja jäi üldsõnalise selgituse juurde, et tal on tõsised probleemid kilpnäärmega ja ei ole teada, milline on ravi tulem ja kui kaua see kestab, kuid ei toonud esile asjaolusid, millest võiks kohus järeldada, et kilpnäärme probleemide tõttu ei ole hagejal võimalik oma alaealiste laste ülalpidamiseks tulu teenida.
11. Elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna alust ka hageja väited temale kuuluva ettevõtte halva majandusliku olukorra kohta. Hageja selgituste kohaselt kuulub talle Q OÜ (tl 8), mis on väikeettevõte ja millel on alates 11.02.2019 maksuvõlg 12 771,40 eurot (tl 9). Hageja väidab, et ettevõte on raskustes ja tema sealt sissetulekut ei teeni. Kohtuistungil selgitas hageja, et tal ei ole teisi võimalusi rahalisi vahendeid saada, kuna aeg kulub oma ettevõttes tegutsemisele. 5
12. Kohus märgib esmalt, et hageja andmed tema ettevõtte halva majandusliku olukorra kohta on tõendamata. Hageja esitas kohtule koos hagiavaldusega Q OÜ äriregistri väljavõtte (tl 8). Esitatud väljavõttest on aga välja jäetud osa, mis kajastab 2018 majandusaasta aruandest tulenevat käivet ja kasumit. Kohtu kogutud andmetel oli Q OÜ 2018 majandusaasta käive 41 976 eurot ja kasum 34 379 eurot (tl 113). Kuigi maksehäire raportist nähtub, et ettevõttel on maksuvõlg 12 771 eurot, on enamus sellest, s.o 7673 eurot ajatatud ja ei ole sissenõutav (tl 9). Seega on hageja esitanud kohtule eksitavaid andmeid. Tõendeid selle kohta, et Q OÜ majandustulemused oleksid muutunud, ei ole esitatud.
13. Kohus selgitas kostjale 13.10.2020 kohtuistungil ka seda, et üksi see, et temale kuuluv ettevõte on väidetavalt halvas majanduslikus olukorras, ei ole alus elatise vähendamiseks, kuna ülalpidamist peab kostjale andma hageja ise. Samuti selgitas kohus, et ka kostja enda halb majanduslik olukord ei anna iseseisvalt alust elatist vähendada, kuna PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ka halva majandusliku olukorra korral. Elatise vähendamiseks tuli hagejal tõendada, et tal ei ole objektiivselt võimalik piisavalt tulu teenida. Hageja ei ole seda teinud, hoolimata kohtu selgitustest ja ettepanekust esitada tõendeid.
14. Kostja on asjakohaselt märkinud, et hageja ei pea olema ettevõtja ja tal on oma kohustuste täitmise eest hoolitsemiseks võimalik minna ka tööle. Kohus selgitas hagejale, et tal tuleb esile tuua tema amet, samuti see, millised on tema võimalused tulu teenida ja kas ta on tööd otsinud. Hageja ei ole seda teinud. Hageja ei vastanud ka kostja väitele selle kohta, et hagejal on C kategooria juhiload, mida saaks töö otsimiseks ära kasutada, kuigi kohus sellele eraldi tähelepanu pööras.
15. Kohus leiab, et hageja väide, nagu takistaks tema halb tervislik olukord tulu teenimist, on vastuolus väitega selle kohta, et hageja tegutseb oma ettevõttes ja tal ei ole seega aega tööle minna. Samuti on sellega vastuolus väide, et hageja igakuine sissetulek tuleneb hoopis juhutöödest. Kohus selgitas hagejale, et tema majandusliku olukorra kindlakstegemine on oluline, kui hageja soovib, et kohus vähendaks temalt välja mõistetud elatist. Hageja väited tema sissetulekute ja võimatuse kohta sissetulekut teenida on aga hoolimata sellest sedavõrd üldsõnalised ja vastuolulised, et nende alusel ei ole võimalik hageja soovitud järeldusi teha. 30.
16. Hageja ei sisustanud oma võimalusi tulu teenida, ei selgitanud, milles seisnevad juhutööd, kui tihti ta juhutöid teha saab ja kui suur on sellest tulenev tulu. Samuti ei ole hageja esile toonud objektiivseid põhjusi, mis takistaksid tal leida püsivat töökohta või teenida ka juhutöödega vähemalt 1000 eurot, nagu hageja väidab, et tavakodanik võiks teenida. Hageja väitis vaid üldiselt, et teenib juhutöödest 500 eurot, kuid jättis oma väite sisustamata ja tõendamata. Hageja väitis üldsõnaliselt, et ilma erihariduseta ei ole võimalik tasuvat tööd leida, kuid ta ei ole tõendanud, et oleks töö otsimisega üldse tegelenud ja et see ei ole tulemust andnud. Eesti Töötukassa kinnitusel ei ole hageja tegelikult töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registri andmetel töötuna registreeritud olnudki (tl 154). Hageja väide, et tema aeg kulub tema oletatavasti kahjumliku ettevõtte juhtimisele, ei ole põhjus mitte tööle minna ja lapsele ülalpidamist mitte anda. 30.
17. Kohtu kogutud andmetest nähtub see, et hageja on veebruarist 2020 olnud töötajana arvel F OÜ-s (tl 115), kus ta on enda kinnitusel hingekirjas vaid selleks, et tal oleks haigekassa ja tulu ta sealt ei teeni. Hageja oligi aprillis ja mais 2020 haiguslehel (tl 164). Hageja märkis, et sai haigushüvitist, mis kulus ravimite ostmiseks ja visiiditasudeks. Kohus pöörab aga tähelepanu sellele, et kuigi hageja tõendas haiguslehel viibimise, jättis hageja tõendamata 6 haigushüvitise saamise ja selle suuruse. Ka haigushüvitis on asendussissetulek, mille arvelt tuleb lastele ülalpidamist anda. 30.
18. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades jääb arusaamatuks, millel tugineb hageja väide, et tal ei ole võimalik enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks tulu teenida. Viide sellele, nagu oleks alaealistele lastele võimelised ülalpidamist andma ainult ministrid ja suurte ettevõtete juhid, jääb arusaamatuks. Selline väide on ka vastuolus hageja enda väitega selle kohta, et kuni hagi esitamiseni oli ta võimeline ülalpidamist andma.
19. Kohus ei nõustu hageja väitega ka selle kohta, et asjaolu, et hageja arvelduskontol ei ole pärast 05.03.2020 mitte ühtegi tehingut toimunud kinnitab, et tal ei ole kindlat sissetulekut. Nimetatu kinnitab hoopis kohtu veendumust, et hageja arveldas ja arveldab jätkuvalt sularahas. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et küsimus ei ole ainult selles, et arvelduskonto väljavõttelt ei nähtu hageja sissetulek, vaid selles, et arvelduskonto alusel ei ole võimalik kindlaks teha ka ühtegi hageja väidetavat enda kulu, kuna kontol ei ole toimunud mitte ühtegi tehingut. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei ole alates jaanuarist 2020 sissetuleku puudumise tõttu mitte ühtegi kulu kandnud. See on vastuolus ka hageja enda esitatud, kuigi tõendamata, kulutuste nimekirjaga. Asjaolu, et hagejal ei ole ametlikku sissetulekut või on see väga väike, nähtub ka Maksu- ja Tolliameti teatisest isiku sissetuleku kohta (tl 132). See ei kinnita aga hageja halba majanduslikku olukorda. Hageja arvelduskonto väljavõttelt nähtub (tl 144–151), et perioodil, kus hageja arvelduskontot veel kasutas, tegi ta sellele igakuiseid sularaha sissemakseid. Lisaks tegid hagejale igakuiseid ülekandeid W ja D. Seda, et hageja arveldas sularahas, kinnitas ka hageja ise ja selgitas, et tema ettevõttes liikus sularaha, mistõttu tehti kassast töötasuks sularaha väljamakseid. Samuti on hageja selgitanud, et tema väidetavatest juhutöödest laekub tulu sularahas. Kohus ei nõustu hagejaga, et enne hagi esitamist tehtud tehingud ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kohtu hinnangul viitab see hageja eluviisile ja elukorraldusele.
20. Lisaks sellele, et hageja lõpetas pärast hagi esitamist oma arvelduskonto kasutamise, kanti vahetult enne hagi esitamist hagejale kuulunud sõiduauto Audi A6 Avant hageja venna W nimele. Sõiduki kasutajaks jäi hageja (tl 138 ja 162–163). Hagejale kuulub veel sõiduauto VAZ M1 (tl 114) ning ta on liiklusregistris märgitud Dle kuuluva sõiduauto Mercedes-Benz ja haagise Respo kasutajaks ning Wle kuuluva sõiduauto BMW kasutajaks. Kohus nõustub iseenesest hagejaga selles, et sõiduki kasutaja ei näita sõiduki omandiõigust. Samas ei ole hageja ka väitnud, et ta oleks sõiduki Wle võõrandanud tegelikult tasu eest. Nimetatu ei nähtu ka asjas kogutud tõenditest. Kohus selgitas hagejale, et tema majandusliku olukorra ja ülalpidamisvõime hindamisel võetakse arvesse ka temale kuuluv vara. Sõiduauto võõrandamisest saadud tulust oleks hageja saanud oma alaealisele lapsele ülalpidamist anda. Hageja ei ole selgitanud, miks ta ei ole seda teinud. Kui sõiduauto anti üle tasuta, on sellega kahjustatud alaealise lapse huve.
21. Kohus märgib, et hageja esitab tõendeid valikuliselt ja on jätnud tõendid esitamata eelkõige nende väidete kohta, mis on hagiavalduse esitamise aluseks, sh tema halb majanduslik seisund, võimatus leida tööd ja tervislik seisund, mis takistab töö tegemist. Kuna hageja ise tõendeid ei esitanud, kogus kohus andmeid

§ 230lg 5 alusel ise.

Kohtu kogutud tõendid hageja väiteid aga ei kinnita. Vastupidi, kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks tulu teenimiseks midagi ette võtnud või et tal oleks objektiivne põhjus, miks ta ei saa piisavalt tulu teenida. Kohus pööras hageja tähelepanu sellele, et hageja on esitanud tõendamata väiteid ja andis võimaluse esitada hagejal täiendavalt nii selgitusi kui tõendeid. Hageja ei ole seda teinud.

§ 5

lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline 7 hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (

§ 436lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei võimalda hageja soovitud asjaolusid tuvastada.

1. Hageja rõhutab oma viimastes menetlusdokumentides, et COVID-19 pandeemia on mõjutanud tema ettevõtte sissetulekuid ja mõjutab tema võimalusi tööd leida. Ka hageja need väited on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud oma ettevõtte pankrotistumist ega ettevõttest väidetavalt sularahas laekunud töötasu maksete lõppemist. Ettevõtte halba majanduslikku olukorda ei kinnita ka ainuüksi maksuvõla olemasolu. Kohus leiab, et asjaolu, et COVID-19 pandeemia tõttu kehtisid 2020.a kevadel 2 kuud teatud piirangud, ei võimalda teha järeldusi konkreetselt hageja olukorra kohta. Kuna hageja väited on sisustamata, ei ole kohtule teada ka see, kas hagejal oli võimalus kasutada ja kas ta kasutas Vabariigi Valitsuse poolt COVID-19 piirangutest tulenevate mõjude leevendamiseks pakutud tööturu toetamise meetmeid. Kohus on aga juba ülal märkinud, et isegi kui hageja oleks tõendanud oma ettevõtte halva majandusliku olukorra, ei ole nimetatu iseseisev alus hageja enda ülalpidamiskohustuse vähendamiseks PKS § 102 lg 2 alusel. Hageja on seadusest tulenevalt kohustatud tegema jõupingutusi enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest kohus võiks järeldada, et hageja oleks tegelikult selliseid jõupingutusi teinud.
2. Kohus pöörab tähelepanu ka sellele, et hagi elatise vähendamiseks esitati 04.02.2020, s.o poolteist kuud enne COVID-19 pandeemiast tulenevate piirangute kehtestamist. Seega on hageja väited tagantjärgi otsitud ega saanud olla hagi esitamise aluseks. Asjaolu, et hageja väited on otsitud, kinnitab ka hageja enda selgitus selle kohta, et ta palub elatise välja mõista summas 150 eurot, tuginedes RAKE uuringust saadud andmetele. Seega ei lähtunud hageja käesoleva hagi esitamisel oma tegelikest rahalistest võimalustest, vaid üksnes arvamusest, et kostjale tasutav elatis peaks statistilistel põhjustel olema väiksem.
3. Kuna hageja ei ole esile toonud ega tõendanud seda, et ta ei teeni või ei ole võimeline teenima piisavat tulu enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks, ei anna elatise vähendamiseks alust ka see, et hagejal on peale kostja veel ka teine laps, kellele ta peaks ülalpidamist andma (tl 7). Kohus selgitas kohtuistungil, et ainuüksi teise lapse olemasolu ei ole alus elatise vähendamiseks. PKS § 102 lg 2 kohaselt annab elatise vähendamiseks alust see, kui kostjale seaduses sätestatud määras elatise väljamõistmisel osutuks noorem laps vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja ei ole esitanud ega tõendanud enda majanduslikku olukorda ega võimalusi tulu teenida, enda vajaduste suurust ega ka seda, et ta tasuks teisele lapsele elatist.
4. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna käesolevas asjas alust ka hageja viide sellele, et kostjale makstakse lapsetoetust 60 eurot kuus. Kohus selgitas kohtuistungil, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli õigus saada peretoetusi. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole peretoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16 p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kohus saaks seega asjaoluga, et osa lapse vajadusi on kaetud 8 peretoetustega, arvestada vaid siis, kui esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Hageja ei ole aga selliseid asjaolusid tõendanud.
5. Kohus ei nõustu hageja etteheitega, nagu ei oleks kohus asja lahendamisel olnud objektiivne. Kohus lähtus asja lahendamisel PKS § 101 lg 1 ja PKS § 102 lg 2 tulenevatest eeldustest ja tõendamiskoormisest ning selgitas neid korduvalt ka hagejale. Kohus pöörab tähelepanu ka sellele, et PKS § 105 lg 3 kohaselt on vanemad ülalpidamiskohustuse täitmisel osavõlgnikud. Kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema enda sissetuleku ja varalise seisundiga. Ülalpidamiskohustuse ulatus ei sõltu seega teise vanema sissetulekust või varalisest seisundist ja vanem ei vabane ülalpidamiskohustuse täitmisest põhjendusel, et teine vanem oma kohustust ei täida või ei täida seda piisavalt. Samuti ei saa vähendada teise vanema ülalpidamiskohustust üksnes põhjusel, et üks vanematest oleks suuteline pidama last üleval üksinda (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6). Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust see, millised on kostja ema sissetulekud. Kostja esitas hageja palvel oma ema arvelduskonto väljavõtte (tl 104–107). Hageja järeldas tõendist, et esitatud arvelduskonto väljavõte ei tõenda kõiki lapse vajaduste katteks tehtavaid kulutusi, samuti väitis hageja, et kostja emal on veel tulusid, mida ta varjab. Kohus selgitab, et kuna kostja ema majanduslik olukord ei mõjuta hageja seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse ulatust, ei oma arvelduskonto väljavõte ega ema tegelik sissetulek asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei oma tähtsust see, kas kostja ema arvelduskontolt nähtuvad kõik lapse huvides tehtud kulud. Kohus selgitas ülal, et kostja ei pea oma vajaduste suurust tõendama. Hageja etteheited ei mõjuta seega käesoleva asja lahendust.
6. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud ühtegi asjaolu, mis PKS § 102 lg 2 kohaselt annaks alust vähendada hageja seadusest tulenevat ülalpidamiskohustuse ulatust. Hageja väited on üldsõnalised, tõendama ja vastuolulised. Hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
7. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda (

§ 162lg 1).

41. Kohus määras 11.01.2021 kirjaga pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, samuti tähtaja vastaspoole menetluskulude nimekirjale vastuväite esitamiseks. Hageja ei esitanud kostja menetluskulude kohta oma seisukohta. 42.

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades seaduses sätestatud erisusi.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus hindab kulude põhjendatust ja vajalikkust ka siis, kui menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle (Riigikohtu 08.05.2017 määrus nr 3-2-1-29-17, p 13.3). 43. Kostja palub määrata menetluskulude rahaliseks suuruseks 1303,40 eurot (ilma käibemaksuta). Kostjale osutati õigusabi kokku 23,57 tundi, tunnihinnaga 50 eurot (v.a 20.11.2020 tõendi kogumise taotluse koostamine tunnihinnaga 90 eurot). Kohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramiseks tuleb rahuldada osaliselt. 44.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§ 2189 sätestatu kohaselt.

Kostjat esindas menetluses

§ 218lg 1 p 2 haridusnõuetele vastav esindaja.

Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt nt Riigikohtu 28.11.2018 otsus nr 2-17-10348 p 16).

1. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja esindaja tasumäär 55 eurot tunnis. Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 156 eurot koos käibemaksuga (Riigikohtu 26.04.2017 määrus nr 3-2-1-34-17, p 15). Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni, on kostja esindaja taotletud tunnitasu määr põhjendatud.
2. Kostja maakohtus kantud õigusabikulude hagejalt välja mõistmine ei ole taotletud ulatuses põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks ajakulu 4,166 tundi kostja 31.03 vastuse koostamisele, sh hageja täiendavate seisukohtade analüüs (0,5 tundi), kostja seisukoha kujundamine (1 tund) ja vastuse koostamine (2,666 tundi). Kostja on 18.03.2020 toiminguna juba arvestanud ajakulu hageja täiendavate seisukohtade analüüsile. Kostja taotleb seega sama menetlusdokumendi analüüsi ajakulu kaks korda. Lisaks võtab kohus arvesse, et kostja esitatud seisukoht ei ole mahukas ja see ei sisalda endas keerulist õiguslikku analüüsi. Eeltoodu alusel loeb kohus kostja ajakulu 31.03.2020 menetlusdokumendi koostamisele põhjendatuks kokku 3,5 tunni ulatuses.
3. Vähemalt üldjuhul ei ole põhjendatud mõista hagejalt välja kulu, mis seondub kostja ja tema esindaja vahelise suhtlemisega (vt ka Riigikohtu 04.03.2020 määrus nr 2-17-12857 p 20). Seega jätab kohus arvestamata kohtu eelistungi eelse kliendiga konsulteerimise ajakulu. 13.10.2020 kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu on põhjendatud kokku 30 minuti ulatuses.
4. Põhjendatud ei ole hagejalt välja mõista kostja esindaja ajakulu 0,75 tundi 20.11.2020 tõendi kogumise taotluse koostamisele ja esitamisele. Kostja loobus taotlusest 14.12.
5. Kohus jätab nimetatud toimingu arvesse võtmata.
6. Samuti ei ole põhjendatud ajakulu 1,33 tundi 14.12.2020 tõendite esitamise taotluse koostamisele ja esitamisele. Taotlus ei ole mahukas, see kirjeldab suures osas senist menetlust ja taotluse aluseks olevad asjaolud ei ole keerulised. Kohus vähendab taotluse koostamise ajakulu 45 minutile.
7. Põhjendatud ei ole mõista hagejalt välja 18.01.2021 ajakulu 1 tund kohtu kogutud tõendite analüüsile ja kliendiga konsultatsioonile. Menetluskulude nimekirja kohaselt tutvus kostja kohtu kirja ja kogutud tõenditega juba 12.01.
8. Kogutud tõendeid ei ole palju, samuti ei ole need keerulised ega mahukad, mis võiks õigustada nendega korduva tutvumise ja analüüsimise vajadust. Kohus on ülal selgitanud, et kliendiga konsulteerimise ajakulu ei ole põhjendatud välja mõista teiselt menetlusosaliselt. Kohus jätab kostja 18.01.2021 ajakulu menetluskulude kindlaksmääramisel arvestamata ja hagejalt välja mõistmata.
9. Muud lepingulise esindaja kulud, s.o hagiavaldusega tutvumine, õiguslik analüüs ja hagile vastuse koostamine (4 tundi 30 minutit), kohtunõude ja hageja täiendavate seisukohtade analüüsimine (30 minutit), kohtu kirjaliku pöördumisega tutvumine ja sellele vastuse koostamine (20 minutit), istungil osalemine (1 tund), istungi protokolliga tutvumine (20 minutit) 02.11 hagiavalduse terviktekstiga tutvumine (20 minutit), Maanteeametile päringu koostamine ja esitamine (1 tund), kostja 13.11 seisukoha kujundamine ja koostamine (3 tundi), kohtu 11.01 seisukoha ja kogutud tõenditega tutvumine (1 tund), hageja 14.01 seisukohaga tutvumine (20 minutit) ja kostja 27.01 seisukoha koostamine (2 tundi 30 minutit), võtab kohus 10 arvesse täies ulatuses. Toimingud olid kostja õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud ja neile kulunud aeg arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, põhjendatud.
10. Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on seega kokku 19 tundi ja 35 minutit (4 tundi 30 minutit + 30 minutit + 3 tundi 30 minutit + 20 minutit + 30 minutit + 1 tund + 20 minutit + 20 minutit + 1 tund + 3 tundi + 45 minutit + 1 tund + 20 minutit + 2 tundi 30 minutit). Arvestades kostja lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on kostja põhjendatud õigusabikulu kokku 1077,10 eurot (19 tundi ja 35 minutit × 55 eurot).
11. Lisaks õigusabikuludele taotleb kostja hagejalt ka Maanteeametile tehtud päringu eest tasutud riigilõivu, s.o 8 euro hüvitamist. Kuna dokumentaalse tõendi saamise kulu on kohtukulu (

§ 138lg 2, § 143 p 2), on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb kostjale hüvitada.

54. Eeltoodu põhjal määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 1085,10 eurot (1077,10 + 8), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Sellises ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluse käiku arvestades ka põhjendatud ning kooskõlas tsiviilasja sisuga. Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista ka viivis välja mõistetud menetluskuludelt alates käesoleva määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni (

§ 177lg 4).

55. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle lahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määratakse. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178

). (allkirjastatud digitaalselt) Kairi Piirisild Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2022. a otsusega nr 2-201898. 11