← Eesti

3-22-651/20

Obsah (4)§ 5§ 7§ 6§ 3

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-651 Haldusasi X kaebus Eesti Töötukassa 13.12

§ 5lõike 4 kohaselt töövõime hindamise metoodika kasutamise koolituse.

49.

§ 7

lõike 4 järgi on isiku nõusolekul juurdepääs TIS-is olevatele töövõime hindamiseks vajalikele isikuandmetele lisaks töövõime hindamisse kaasatud tervishoiuteenuse osutajale ka töövõimet hindaval arstiõppe läbinud töötukassa töötajal. Erinevalt tervishoiuteenuse osutaja ekspertarstile esitatavatest nõuetest, ei ole arstiõppe läbinud töötukassa töötajal kohustust omada kehtivat registreeringut tervisehoiutöötajate riiklikus registris ega töötada raviarstina. Kõik Eesti Töötukassa ekspertarstid on arstiõppe läbinud ja õigustatud isiku nõusolekul töötlema töövõime hindamiseks vajalikke TIS-i andmeid. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et dr Pille Tommingas ei ole pädev töövõime hindamiseks.

§ 6

lõikes 3 viidatud määruse nr 39 § 2 punkti 3 järgi annab eksperdiarvamuse kas tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud Eesti Töötukassa töötaja. Kohus on varasemalt leidnud, et eksperdiarvamuse andja ei pea olema mingi kindla arstiteaduse eriala esindaja, ekspertarsti varasem tegevus ei saanud mõjutada praegust tegevust töövõime hindamisel (Tallinna Halduskohus, 08.02.2022 nr 3-21-2247, p 41). Töötukassa ekspertarstil ei ole kohustust töötada samal ajal arstina tervishoiuasutuses.

  1. Vastustaja selgitab, et päringud TIS-i on tehtud järgmiselt: dr Andreas-Christian Hade 10.12.2021 ja 26.01.2022, dr Pille Tommingas 17.02.2022 ja 25.05.
  2. Kuna vaidemenetluses on dr Pille Tommingas teinud päringu 17.02.2022 hommikul, vahetult enne vaideotsuse koostamist, on ta teinud uue päringu kohtumenetluse käigus, kuna 17.02.2022 kuupäeva jooksul võib olla lisandunud uusi terviseandmeid. Hilisem päringu kuupäev ei oma tähendust, kuna päring on koostatud kuni 17.02.2022 andmete saamiseks. Seega on otsuse tegemisel üle vaadatud ja arvesse võetud sel hetkel olemasolevad andmed.
  3. Kaebaja on oma täiendavas seisukohas välja toonud, et vastustaja ei ole hindamisel arvestanud temal esinevat nägemishäiret. Vastustaja selgitab, et kaebaja ei ole eelnevalt töövõime hindamise taotluses ega vaides välja toonud enesehinnangulisi piiranguid, mis oleksid seotud nägemisfunktsiooni langusega. TIS-i andmetel on kaebaja viimase viie aasta jooksul silmaarsti poole pöördunud ühel korral 09.12.2020, pöördumise põhjusena on välja toodud plaaniline kontroll ja kaebusena hiljutine valuaisting vasaku silma taga. Prillidega on nägemisteravus kompenseeritud ulatuses, mis ei põhjusta piiranguid üldise püsiva töövõime seisukohast, samuti ei esine olulist vaateväljade puudulikkust. Juhtudel, kui isik ei esita enesehinnangulisi kaebusi ning ekspertarst ei tuvasta piiranguid ka terviseandmete alusel, piiranguid ei hinnata ning vastavatele terviseandmetele ekspertiisis ei viidata.
  4. Kuna kaebaja osaline töövõime kestusega viis aastat on Eesti Töötukassa 13.12.2021 otsuse nr TVH/21/050174 kohaselt õigesti tuvastatud, on ka Eesti Töötukassa 14.12.2021 otsus nr TVT/21/064575 õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kohus märgib, et menetluse käigus on jäänud tähelepanuta kaebaja 22.04.2022 esitatud kaebuse täienduses sisalduv taotlus, et kohus nõuaks kaebaja väidete paikapidavuse kontrollimiseks perearstilt välja täies mahus tema haigusloo. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu 9

(18)nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud haiguslugu ise perearstilt välja nõuda ja seejärel kohtule esitada. Samas ei oleks terve haigusloo väljanõudmine ka asja õige lahendamise jaoks vajalik olnud, sest kaebus on lahendatav olemasolevate tõendite põhjal. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Töövõime hindamist puudutavate kaebuste lahendamiseks piisab üldjuhul töövõime hindamise menetluse käigus kogutud tõenditest. Tavapäraselt ei vaja kohus sarnaste vaidluste lahendamiseks raviarstidelt patsientide haiguslugusid. Kohus kontrollib Eesti Töötukassa haldusaktide õiguspärasust, mitte ei analüüsi ise terviseandmeid, et vajadusel töövõime ümber hinnata. Kohus leiab, et ka praeguses asjas on kaebuse lahendamiseks piisavad tõendid juba toimikus olemas. Sealjuures leiab kohus, et kaebuse saab rahuldada. Seega jätab kohus rahuldamata kaebaja 22.04.2022 avalduses esitatud taotluse nõuda perearstilt välja täies mahus kaebaja haiguslugu. Kaebaja on 16.08.2022 menetlusdokumendis esitanud taotluse, et kohus nõuaks välja või kohustaks Eesti Töötukassat esitama asjaomased lepingud ja töövõime hindamise pädevust kinnitavad tõendid (lepingud vms) isikute ja asutuste osas, kes on osalenud kaebaja töövõime hindamisel. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 07.07.2022 määrusest oli täiendavate tõendite ja taotluste esitamise tähtaeg 25.07.
  1. Seega on taotlus esitatud tähtaja rikkumisega. Kuivõrd kohus oli juba määranud kindlaks otsuse kuulutamise aja ning taotlus esitati vaid üheksa päeva enne otsuse kuulutamist, siis tingiks taotluse rahuldamine vaieldamatult menetluse venimise HKMS § 51 lg 4 tähenduses, kuivõrd tühistada tuleks otsuse kuulutamise aeg ning määrata uued menetlustähtajad. Kaebaja ei ole kuidagi põhjendanud, miks ta ei ole taotlust esitanud õigeaegselt. Seega tuleb taotlus jätta HKMS § 51 lg 4 kohaselt rahuldamata, kuivõrd see põhjustaks menetluse venimise. Taotlus ei ole ka sisuliselt põhjendatud, kuna kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud seda, et Andreas-Christian Hade ja Pille Tommingas on läbinud arstiõppe. Andreas-Christian Hade ja Pille Tommingas on kantud avalikku tervishoiutöötajate registrisse. Andreas-Christian Hade eriala on kohtuarstiteadus. Pille Tomminga eriala on pediaatria. Küsimuses sellest, kas isikud olid oma ametist tulenevalt pädevad töövõime hindamist läbi viima on asjas juba esitatud tõendeid, mida kohus saab asjas hinnata ning täiendavate tõendite kogumist kohus vajalikuks ei pea. Seega jääb kaebaja taotlus rahuldamata.
  2. Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, et kaebus tuleb rahuldada.
  3. Kaebaja nõuab Eesti Töötukassa 13.12.2021 otsuse nr TVH/21/050174, 14.12.2021 otsuse nr TVT/21/064575 ja 17.02.2022 vaideotsuse nr VO/22/97 tühistamist ning Eesti Töötukassa kohustamist vaadata tema 12.11.2021 esitatud taotlus uuesti läbi. Eesti Töötukassa 13.12.2021 otsusega tuvastati kaebajal osaline töövõime ja 14.12.2021 otsusega määrati osalisele töövõimele vastav töövõimetoetus. 17.02.2022 vaideotsusega jättis Eesti Töötukassa eelnevalt nimetatud otsuste peale esitatud vaide rahuldamata. Kaebaja leiab, et tema töövõime peaks olema puuduv ja on seadnud kahtluse alla Eesti Töötukassa otsuse põhjendatuse. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja töövõime ulatus tuvastati ja töövõimetoetus määrati vastustaja poolt õiguspäraselt.
  4. Vaidlus puudub selles, et Eesti Töötukassa oli vaidlustatud haldusaktide tegemiseks pädev haldusorgan. Kaebaja on tööealine isik. Kaebajal tuvastati
  5. aastal Eesti Töötukassa poolt puuduv töövõime. Kohus nõudis kaebaja soovil varasema töövõime hindamise eksperthinnangu Eesti Töötukassalt välja.
  6. Menetluse käigus on selgunud, et kaebaja
  7. aasta töövõime hindamise otsust ja selle aluseks olnud eksperthinnangut ei olnud TIS-s sellepärast, et tol ajal kehtinud korra järgi ei olnudki ette 10
(18)nähtud töövõime hindamise ekspertiiside TIS-i lisamist. Vastav tehniline lahendus on töös alates 01.01.
  1. Enne seda olid eksperdiarvamused olemas vastustaja vastavas andmebaasis ning neid väljastati isiku taotlusel. Seega puudub alus arvata, et
  2. aasta töövõime hindamise andmeid oleks kaebaja eest pahatahtlikult varjatud.
  3. HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega saab kohus vaidlustatud Eesti Töötukassa haldusaktide õiguspärasuse hindamisel võtta arvesse ainult neid asjaolusid, mis olid vastustajale nende tegemise ajal teada. Kaebaja 20.07.2022 täiendava seisukoha lisadena esitatud
  4. aasta epikriisid ja kirjad arstidelt ei saa Eesti Töötukassa otsuste õiguspärasust tagantjärgi mõjutada juba sellepärast, et neid polnud otsuste tegemise ajal veel olemas. Asjaolude muutumise korral on töövõime hindamise taotlejale ette nähtud õigus esitada Eesti Töötukassale uus töövõime hindamise taotlus enne kordushindamise tähtaega või pensioniikka jõudmist.
  5. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
  6. Töövõime hindamist reguleerivad töövõimetoetuse seadus (

) ning tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrus nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39). Töövõimet hindab ning töövõimetoetust määrab ja maksab Eesti Töötukassa (

§ 3

). Töövõime hindamisega tuvastatakse pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus (

§ 5lg 1).

Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (

§ 5lg 2).

61. Töövõime hindamiseks koostatakse eksperdiarvamus järgmiste andmete alusel: taotlusel olevad andmed,

§ 7

lg 5 alusel sätestatud terviseandmed, taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral täiendavad terviseandmed taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt (määrus nr 39 § 5 lg 1). Töövõime hindamisel arvestatakse isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist ning kirjeldatakse isikul esinevate piirangute avaldumist, põhjuseid ja mõju tegevusvõimele ning isiku kohanemist piiranguga (määrus nr 39 § 5 lg 3). Eelnev tähendab, et töövõime hindamine ei toimu mitte isikul diagnoositud haiguste põhjal, vaid selle põhjal, kuidas isikul diagnoositud haigused tema tegutsemisvõimet tegelikkuses mõjutavad, kui ta kasutab ettenähtud abivahendeid ja järgib määratud ravi. 62. Töötukassa hindab isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte (

§ 7lg 1).

Eksperdiarvamus koostatakse lähtudes isiku enda taotlusel olevatest andmetest,

§ 7

lg 5 alusel sätestatud terviseandmetest (TIS andmed) ning taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt saadud andmetest (määrus nr 39 § 5 lg 1). 63. Eksperdiarvamus antakse isiku tegutsemisvõime kohta määruse nr 39 § 3 lg-s 2 nimetatud valdkondade võtmetegevuste kaupa, välja arvatud §-s 4 nimetatud töövõimet välistava seisundi kinnitamisel (määrus nr 39 § 6 lg 1). Valdkondade võtmetegevused on: 1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja istumine, liikumisega seotud muud piirangud; 2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade liigutamine, käteosavus, käelise tegevusega seotud muud piirangud; 3) teabe edasiandmine ja vastuvõtmine – teabe edasiandmine, teabe vastuvõtmine, teabevahetusega seotud muud piirangud; 4) teadvusel püsimine ja enesehooldus – teadvusel püsimine, tualettruumi toimingud, söömine ja joomine, teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud; 5) õppimine ja tegevuste sooritamine – tegevuste õppimine, tegevuste 11

(18)alustamine ja lõpetamine, õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud; 6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine, riski või ohu tajumine, toimetulek muutustega, muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud; 7) suhtlemine – suhtlemisega hakkamasaamine, kohane käitumine, suhtlemisega seotud muud piirangud. Töövõime hindamise taotleja annab taotlusel hinnangu nimetatud valdkondades piiranguid mõjutavate järgmiste asjaolude kohta: sõltuvust tekitavate ainete mõju ja ravimite kõrvaltoimed ning muud tervisehäired (määruse nr 39 § 3 lg 3). Võtmetegevuste raskusastmetele antakse arvväärtused skaalal 0-
  1. Arvväärtuste tähendused on määruse nr 39 § 6 lg 3 kohaselt järgnevad: 0 – piiranguid ei tuvastatud; 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub.
  2. Võtmetegevuste arvväärtusi 0 ja 1 määruse nr 39 § 6 lg 6 kohaselt ei liideta. Muud võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse.
  3. Eksperdiarvamuse andja hindab töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on neli või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli (määrus nr 39 § 8 lg 1). Töövõime ulatuse tuvastamisel määruse nr 39 § 8 lõikes 1 nimetatud kaalutlusõiguse kasutamisel, arvestab eksperdiarvamuse andja eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele (määrus nr 39 § 8 lg 2).
  4. Eksperdiarvamuse andja hindab määruse nr 39 § 8 lg 3 kohaselt isiku töövõime puuduvaks, kui: 1) on tuvastatud määruse nr 39 §-s 4 nimetatud töövõimet välistav seisund; 2) mistahes võtmetegevuse raskusaste, välja arvatud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas, on hinnatud arvväärtusega neli. Eksperdiarvamuse andja hindab määruse nr 39 § 8 lg 4 kohaselt isiku töövõime osaliseks, kasutades kaalutlusõigust arvestades määruse nr 39 § 8 lõikes 2 sätestatut, kui isik ei suuda mis tahes võtmetegevust sooritada iseseisvalt. Kuna kaebaja puhul ei esinenud kohustuslikke puuduva töövõime tuvastamise aluseid, pidi vastustaja langetama kaalutlusotsuse osalise ja puuduve töövõime vahel määruse nr 39 § 8 lg-te 1-2 kohaselt.
  5. Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (määrus nr 39 § 8 lg 6). Töövõime hindamise menetluses koostas eksperthinnangu AS PõhjaEesti Taastusravikeskus ekspertarst Andreas-Christian Hade. Kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa oli
  6. Ekspertarst leidis, et kaebaja töövõime on osaline. Täiendavalt on kohtumenetluses esitanud oma arvamuse ka Pille Tommingas, kes on samuti seisukohal, et kaebajal on osaline töövõime.
  7. Kaebaja on 20.07.2022 seisukohas tõstatanud küsimuse ekspertarstide Andreas-Christian Hade ja Pille Tomminga pädevusest.

§ 7

lg 1 kohaselt kaasab Eesti Töötukassa töövõime hindamisse eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte.

§ 7

lg 2 esimese lause kohaselt sõlmib Töötukassa tervishoiuteenuse osutajaga tsiviilõigusliku lepingu. Määruse nr 39 § 2 punkti 3 kohaselt annab töövõime hindamise menetluses 12

(18)eksperdiarvamuse tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud Eesti Töötukassa töötaja. Andreas-Christian Hade osales menetluses tervishoiuteenuse osutaja ekspertarstina ja Pille Tommingas arstiõppe läbinud Eesti Töötukassa töötajana. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud seda, et Andreas-Christian Hade ja Pille Tommingas on läbinud arstiõppe. Andreas-Christian Hade ja Pille Tommingas on kantud avalikku tervishoiutöötajate registrisse. Andreas-Christian Hade eriala on kohtuarstiteadus. Pille Tomminga eriala on pediaatria. Andreas-Christian Hade osales menetluses tervishoiuteenuse osutaja AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus ekspertarstina, mis tähendab, et ta ei olnud Eesti Töötukassa palgaline töötaja erinevalt Pille Tommingast. Seetõttu on Pille Tommingas Eesti Töötukassa kodulehel ekspertarstina ülesleitav, kuid Andreas-Christian Hade ei ole. Avalikku nimekirja n-ö asutusevälistest ekspertarstidest vastustaja kinnitusel ei ole. Põhja-Eesti Taastusravikeskuse kodulehel ei ole töötajate andmeid välja toodud. Kohus ei näe põhjust kahelda selles, et Andreas-Christian Hade oli hinnangu andmise ajal AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus töötaja, sest pole ühtegi muud viisi, kuidas ta oleks saanud tööülesandeks kaebaja töövõime hindamise AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus ekspertarstina. Vastustaja on 08.08.2022 täiendavas seisukohas selgitanud, et Eesti Töötukassal oli AS Põhja-Eesti Taastusravikeskusega sõlmitud leping perioodiks 01.01.2019-31.12.2021 (k.a). Lepingu tingimuste kohaselt oli tervishoiuteenuse osutaja kohustatud pärast lepingu tähtaja saabumist tegema lõpuni kõik pooleliolevad eksperdiarvamuste andmise tellimused. Kaebaja töövõime hindamise otsus on tehtud 13.12.2021, mistõttu see jäi lepingu perioodi sisse. Otsusele järgnenud vaidemenetlus
  1. aasta jaanuaris ja veebruaris, kus Andreas-Christian Hade samuti osales, oli seega osa pooleliolevast eksperdiarvamuse andmise tellimusest, mis tuli lõpuni teha pärast lepingu tähtaja saabumist. Andreas-Christian Hade on Töötukassa kinnitusel läbinud töövõime hindamise metoodika kasutamise koolituse. Seega puudub kohtu hinnangul alus kahelda Andreas-Christian Hade pädevuses töövõimet hinnata. Vastustaja on selgitanud, et erinevalt tervishoiuteenuse osutaja ekspertarstile esitatavatest nõuetest ei ole arstiõppe läbinud Töötukassa töötajal kohustust omada kehtivat registreeringut tervisehoiutöötajate riiklikus registris ega töötada raviarstina. Seega ei pea Pille Tommingas töötama tervishoiuasutuses raviarstina selleks, et Töötukassa palgalise ekspertarstina töövõimet hinnata. Ei ole arusaadav, miks pediaater ei ole ilmselgelt pädev hindama töövõimet. Tegemist on arstiõppe läbinud isikuga ja töövõime hindamise ekspertarsti puhul ei ole nõutav kindlale erialale spetsialiseerumine. Seega ei saa väita, et Pille Tommingal puudus pädevus töövõime hindamiseks.
  2. Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1). Kohus loeb, et töövõime hindamise otsuse põhjendused on esitatud lisaks otsusele endale ka kaebajale kättesaadavas dokumendis, millele on otsuses viidatud ehk 10.12.2021 kuupäevaga eksperthinnangus. Lisaks saab arvesse võtta põhjendusi, mis on antud pärast 13.12.2021 otsuse tegemist. Eesti Töötukassa on töövõime hindamise otsust täiendavalt põhjendanud 17.02.2022 vaideotsuses ning kohtumenetluses esitatud dokumentides (Eesti Töötukassa 01.06.2022 vastus kaebusele, dr Pille Tomminga 31.05.2022 kirjalik seisukoht).
  3. Kaebaja on kaebuses esitanud mitmeid vastuväiteid vastustaja konkreetsetele hinnangutele tema piirangute raskusastmete kohta. Riigikohus on 05.09.2019 otsuses nr 3-17-1110 leidnud, et halduskohtu pädevuses on tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud andmeid õigesti, eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel (p 24). Kohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete TIS-i kandmine). Töövõime hindamise taotlejal tuleb tagada, et tema kohta oleksid asjakohased terviseandmed TIS-i kantud ja raviarstide võimalik tegevusetus andmete TIS-i kandmisel ei saa kaasa tuua Eesti Töötukassa otsuse õigusvastasust. 13
(18)71. Kaebaja terviseseisund ei vastanud ekspertarst Andreas-Christian Hade hinnangul kaebaja enda hinnatud piirangu raskusastmele järgnevate valdkondade võtmetegevuste osas: 1) Liikumise võtmetegevus 1.1 „Liikumine eri tasapindadel“ – ekspertarst hindas piirangu mõõdukaks
(2), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 2) Liikumise võtmetegevus 1.2 „Ohutu ringiliikumine“ – ekspertarst hindas piirangu puuduvaks
(0), kaebaja märkis raske piirangu
(3); 3) Liikumise võtmetegevus 1.3 „Seismine ja istumine“ – ekspertarst hindas piirangu mõõdukaks
(2), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 4) Käelise tegevuse võtmetegevus 2.1 „Käte sirutamine“ – ekspertarst hindas piirangu mõõdukaks
(2), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 5) Käelise tegevuse võtmetegevus 2.2 „Asjade liigutamine“ – ekspertarst hindas piirangu mõõdukaks
(2), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 6) Käelise tegevuse võtmetegevus 2.3 „Käteosavus“ – ekspertarst hindas piirangu mõõdukaks
(2), kaebaja märkis raske piirangu
(3); 7) Õppimise ja tegevuste sooritamise võtmetegevus 5.1 „Tegevuste õppimine“ – ekspertarst hindas piirangu puuduvaks
(0), kaebaja märkis raske piirangu
(3); 8) Õppimise ja tegevuste sooritamise võtmetegevus 5.2 „Tegevuste alustamine ja lõpetamine“ – ekspertarst hindas piirangu kergeks
(1), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 9) Muutustega kohanemise ja ohu tajumise võtmetegevus 6.1 „Väljaskäimine“ – ekspertarst hindas piirangu mõõdukaks
(2), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 10) Muutustega kohanemise ja ohu tajumise võtmetegevus 6.2 „Riski või ohu tajumine“ – ekspertarst hindas piirangu puuduvaks
(0), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 11) Muutustega kohanemise ja ohu tajumise võtmetegevus 6.3 „Toimetulek muutustega“ – ekspertarst hindas piirangu mõõdukaks
(2), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 12) Suhtlemise võtmetegevus 7.1 „Suhtlemisega hakkamasaamine“ – ekspertarst hindas piirangu mõõdukaks
(2), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4); 13) Suhtlemise võtmetegevus 7.2 „Kohane käitumine“ – ekspertarst hindas piirangu puuduvaks
(0), kaebaja märkis täieliku piirangu
(4).
  1. Täiendavalt on vaidemenetluses ja kohtumenetluses andnud oma arvamuse Pille Tommingas, kes on Andreas-Christian Hade hinnangutega nõustunud ja on samuti seisukohal, et kaebajal on osaline töövõime. Riigikohtu praktika kohaselt on teise tervishoiuteenuse osutaja või Töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamine piisav, et tagada piirangute raskusastmetele antud hinnangute ülevaatamine osas, kus kaebaja enda hinnang ja esmase ekspertarsti hinnang lahknesid (Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 22). Kohus möönab, et vaideotsuses ei ole Pille Tommingale otseselt viidatud ning ka Eesti Töötukassa 01.06.2022 esitatud lisast 5 ei nähtu, milline Eesti Töötukassa arst on kaebajat puudutavas vaidemenetluses vastuse koostanud. Samas on kohtule esitatud Pille Tomminga 31.05.2022 allkirjastatud seisukoht, mille põhjal saab lugeda tõendatuks, et kaebaja töövõimele on hiljemalt kohtumenetluses andnud hinnangu ka teine ekspertarst (Eesti Töötukassa 01.06.2022 vastus kaebusele, lisa 6). Pille Tommingas on oma 31.05.2022 seisukohas vastanud kaebaja mitmetele vastuväidetele konkreetsetele võtmetegevustele antud hinnangute osas.
  2. Vastustaja on esitanud kohtule TIS-i andmete väljavõtte, mis kajastab töövõime hindamisel aluseks olnud terviseandmeid (Eesti Töötukassa 01.06.2022 vastus kaebusele, lisa 2). Andmed puudutavad asjakohast peroodi ja puudub alus kahtluseks, et ekspertarstid oleks oma hinnangute andmisel kasutanud teist terviseandmete koosseisu. 14
(18)Kohus leiab, et valdavas osas on Andreas-Christian Hade hinanngud ja Pille Tomminga 31.05.2022 täiendavad selgitused asjakohased ja TIS-i andmetega kooskõlas, mistõttu kohus ei pea vajalikuks neid kohtuotsusesse ümber kirjutada. Kõigile TIS-s sisalduvatele terviseandmetele ei ole 10.12.2021 eksperthinnangus otseselt viidatud, kuid see ei tähenda, et nendega poleks arvestatud. Vastustaja selgitas juba vaideotsuses, et eksperthinnangus tuuakse valikuliselt ja vajadusel lühendatult välja vaid need andmed, mis põhjendavad antud piirangute hindamist. Sealjuures välditakse sisu kordamist ning eelistatakse kokkuvõtlikke ja/või värskemaid terviseandmeid. Ekspertarstid on arvestanud piirangute kompenseeritust raviga, sealjuures on Pille Tomminga 31.05.2022 seisukohas kinnitatud, et arvestatud on nii medikamentoossete kui mittemedikamentoossete raviviisidega. Põhjendatult on viidatud valuraviks määratud ravimite osaliselt välja ostmata jätmisele. Seda kinnitab kaebaja 20.07.2022 täiendava seisukoha lisana esitatud retseptikeskuse andmete väljavõte. Kui ravimid on arsti poolt välja kirjutatud, siis puudub põhjus arvata, et kaebaja ei saaks neid võtta. Terviseandmetes puuduvad viited, et retseptuurne valuravi oleks vajadusel võimatu. Alternatiivsed ravimeetodid saavad olla üksnes toeks n-ö tavameditsiinile. Samamoodi ei saaks Eesti Töötukassa töövõime hindamisel viidata alternatiivsetele ravimeetoditele piiranguid kompenseeriva ravina. 10.12.2021 eksperthinnangus on välja toodud terviseandmed, kus viidatakse nõelravile, mistõttu oli ekspertarst teadlik, et kaebaja on proovinud ka alternatiivseid ravimeetodeid. Kui ravi oleks mingis valdkonnas ammendunud, peaks see ka TIS-i andmetega kinnitatud olema. Püsivaid ravimi kõrvaltoimetest tekkinud tervisekahjustusi TIS-i andmetest ei nähtu, kui välja arvata steroidhormooni süstidest tekkinud nahaarmid. Süstidest põhjustatud nahaarme kajastavatele terviseandmetele on 10.12.2021 eksperthinnangus viidatud, mistõttu on hinnang antud seda asjaolu silmas pidades. Ravimi kõrvaltoimete tekkimise riski tulevikus ei saa lugeda töövõime piiranguid süvendavaks asjaoluks olevikus. Samuti ei saa töövõime piiranguid süvendada üksnes kahtlus, et kaebajal on vaktsiinist püsivad kahjustused tekkinud. Kaebaja poolt alles kohtumenetluse käigus välja toodud silma nägemishäirega arvestamata jätmist ei saa vastustajale ette heita, sest kaebaja jättis selle töövõime hindamise taotluses välja toomata. Vastustaja 08.08.2022 täiendavast seisukohast võib järeldada, et nägemise osas ei esine sellist piirangut, mis asja otsustamist mõjutada võis. 74. Siiski on terviseandmete kasutamise kontrollimisel kerkinud esile üks asjaolu, mille puhul kohtul puudub kaebaja seisukohtade ja TIS-i andmete põhjal täielik veendumus, et seda on kaebaja töövõime hindamisel õigesti arvesse võetud. Kohus leiab, et psoriaasi vastu määratud bioloogilisele ravile võib olla omistatud võtmetegevuste hindamisel põhjendamatult suur kaal. 10.12.2021 eksperthinanngus on bioloogilise ravi määramisele viidatud võtmetegevuste 1.1, 1.3, 2.1, 2.2, 2.3 hindamise põhjendustes, mistõttu on tegemist potentsiaalselt terviklikku töövõime hinnangut mõjutava asjaoluga. Kohus loeb üldtuntuks, et psoriaas on nahahaigus, millega võib kaasneda ka liigesepõletik. Terviseandmetest nähtub, et kaebajale oli töövõime hindamise seisuga bioloogiliseks raviks määratud Adalimumab. Avalikult kättesaadava info kohaselt kasutatakse Adalimumab’i teatud tüüpi artriitide põhjustatud valu ja paistetuse vähendamiseks. Probleem on aga selles, et TIS-i andmetest nähtub bioloogilise ravi toimimine üksnes dermatoveneroloogi ehk naha- ja suguhaiguste arsti kinnitusel (Eesti Töötukassa 01.06.2022 vastus kaebusele, lisa 7, lk 49, 66). Ka 10.12.2021 eksperthinnangus on bioloogilise raviga seoses viidatud otseselt dermatoveneroloog Maire Karelsoni 25.11.2021 epikriisile. See ei kinnita, et bioloogiline ravi toimis ka liikumise ja käelise tegevusega seotud probleemide vastu, sest dermatoveneroloogid tegelevad eeskätt nahaga seotud probleemidega. Kaebaja on 20.07.2022 täiendavas seisukohas väitnud, et valuaistingud ei ole bioloogilise ravimi abil vähenenud, kuigi bioloogiline ravi on iseenesest näidustatud ka liigesekahjustuste jaoks. Seega on jäänud ebaselgeks, kas bioloogiline ravi toimis ka liigesevalude vastu või üksnes nahaga seotud probleemide vastu. Lisaks on kaebaja välja toonud, et 06.06.2022 otsustati bioloogilist ravimit vahetada, sest ilmnes, et kaebajal on tekkinud esialgse ravimi vastased antikehad. Vastustaja ei saanud vaidlustatud haldusaktide tegemise ajal ette näha, et kaebajale määratud bioloogilist ravimit tuleb hiljem vahetada, mistõttu ei saa seda asjaolu vastustaja kahjuks 15
(18)lugeda. Samas on kohus seisukohal, et vastustaja oleks pidanud töövõime hindamise ajal uurima täiendavalt bioloogilise ravi mõju kaebaja tervislikule seisundile.
  1. Lisaks ei ole kohus veendunud, et vastustaja kaalutlused osalise töövõime tuvastamise kasuks on piisavad ja asjakohased. Kaebaja on viidanud sellele, et kolm aastat varem tuvastati tal täielikult puuduv töövõime. Kuna tema tervislik seisund ei ole vahepeal paranenud, jääb kaebajale arusaamatuks, miks tal tuvastati seekord osaline töövõime. Kaebaja on pidanud silmas Eesti Töötukassa 04.12.2018 otsust nr TVH/18/057418 (kaebaja 22.04.2022 vastuse lisa), millega tuvastati, et kaebajal on puuduv töövõime kestusega 3 aastat perioodil 16.11.2018-15.11.
  2. Eesti Töötukassa on kohtule esitanud 30.11.2018 kuupäeva kandva eksperthinnangu, mis oli aluseks puuduva töövõime tuvastamisele (Eesti Töötukassa 01.06.2022 vastus kaebusele, lisa 7). Nimetatud eksperthinangu koostas Qvalitas Arstikeskus AS ekspertarst Katrin Lätt. Kui võrrelda omavahel 30.11.2018 eksperthinnangut ja 10.12.2021 eksperthinnangut, siis ilmneb, et 30.11.2018 eksperthinnangu põhjal oli kaebaja võtmetegevuste arvväärtuste summa 13, kuid 10.12.2021 eksperthinnangu põhjal oli võtmetegevuste arvväärtuste summa
  3. Kuna on võimalik, et bioloogilisele ravile omistati võtmetegevuste hindamisel liiga suur tähtsus, võib asja uue läbivaatamise käigus arvväärtuste summa ka suuremaks kujuneda.
  4. Vaatamata varasemast suuremale võtmetegevuste arvväärtuste summale tuvastati kaebajal seekord puuduva töövõime asemel osaline töövõime. Sealjuures on ekspertarsti poolt hinnatud võtmetegevustes 2.1, 2.2 ja 2.3 varasema kerge piirangu asemel mõõdukas ja võtmetegevuses 4.
  5. varasema puuduva piirangu asemel kerge piirang. Kohus leiab, et sellises olukorras ei ole puuduva töövõime asemel osalise töövõime tuvastamine küll välistatud, kuid vastustajal tuleb kaalutlusõiguse kasutamisel eriti veenvalt põhjendada, miks ekspertarst hindab töövõime puuduva asemel osaliseks. Vastustaja ei ole küll seotud eelnevate töövõime hindamise otsustega, kuid otsuste omavahelises võrdluses peab säilima loogika, et kui kaebaja tervisliku seisundi põhjal kujunenud võtmetegevuste arvväärtuste summa on läinud süvenenud piirangute arvelt suuremaks, siis ei ole töövõime ulatuse suurenemine iseenesestmõistetav. Isiku jaoks peab olema arusaadav, miks talle tehakse varasemaga võrreldes ebasoodsam otsus, kui ta ise oma tervise paranemist ei taju ja on töövõime hindamise taotluses märkinud piirangud varasemaga võrreldes suuremaks. Kaebaja märkis
  6. aasta eksperthinnangu kohaselt oma piirangud valdavalt mõõdukaks,
  7. aasta seisuga olid kaebaja hinnangud enda piirangutele tõsisemad. Täiendavalt juhib kohus tähelepanu sellele, et määruse nr 39 § 8 lg 1 kohaselt saab eksperdiarvamuse andja hinnata töövõime kaalutlusõiguse alusel osaliseks või puuduvaks juba siis, kui võtmetegevuste arvväärtuste summa on vähemalt
  8. Kaebaja puhul on võtmetegevuste arvväärtuste summa 10.12.2021 eksperthinnangu kohaselt 16, mis ületab minimaalset summat olulisel määral.
  9. Andreas-Christian Hade on 10.12.2021 eksperthinnangu lõpus välja toodud töövõime lõplikku hinnangut põhjendanud järgnevalt: „Taotlejal on tõenäoliselt vähemuutuv seisund kehtivusega 5 aastat, kuna tegemist terviseseisundist tingitud piirangutega, mille osas vajalik järgida määratud ravi, kuid millest tingitud töövõimepiirang tõenäoliselt suures osas püsib.“ Tegevusvõime koondkokkuvõttes on välja toodud järgnev: „Taotlejal on piiratud käimine, treppidel liikumine, ühel kohal seismine, istumine, sundasendis olemine, kummardamine, raskuste kandmine. Põhjuseks on aastaid kestnud valud paljudes liigestes, mis süvenevad periooditi. Esineb lihaste tõmblusi, nahal psoriaasile iseloomulikku löövet, seljavalu nimmes, valu kiirgub ülaselga, vasakusse külge. Saab süsteemset ravi, vaatamata sellele mõõdukas piirang liikumisel, seismisel ja istumisel. Taotlejal on piiratud käte tõstmine, raskuste kandmine, kätega peenmotoorikat nõudvate tegevuste sooritamine. Põhjuseks on käte valud, nõrkus, käte naha psoriaas. Piiratud on tegevuste alustamine ja lõpetamine, igapäevatoimingute tegemine, stressiga toimetulek, muudatustega kohanemine, sotsiaalsetes olukordades hakkamasaamine. Põhjuseks on ärevus, väsimus, unetus ja meeleolulangus. Piiranguid põhjustab psüühikahäire.“ Töötukassa on 17.02.2022 vaideotsuses märkinud: „Töövõime on hinnatud osaliseks, sest tegemist on terviseseisundist tingitud piirangutega, mis on suures osas ägenemiste ja taandumistega kulgevad 16
(18)ning ülekoormused tekkivad, mille osas on vaide esitajale määratud ravi, kuid millest tingitud piirangud osaliselt püsivad, terviseandmetel ei ole käesolevalt täiendava püsiravi vajadust, püsivat abivahenditega liikumise ning kõrvalise abi vajadust esinenud.“ Eelnevatest põhjendusest ei nähtu otsest kaalumist osalise ja puuduva töövõime vahel ega kaalutlusi seoses sellega, kas kaebaja tervislik seisund on parem kui
  1. aastal, kui Eesti Töötukassa pidas võimalikuks puuduva töövõime tuvastamist.
  2. Pille Tommingas on oma 31.05.2022 seisukohas väitnud, et kaebaja terviseseisund on viimastel aastatel paranenud, põhjendades seda järgnevalt: „
  3. aastal alustatud psoriaasi bioloogiline ravi on andnud raviarsti objektiivsel hinnangul hea raviefekti. Samuti ei kinnitunud eelnevalt püstitatud psoriaatilise liigeskahjustuse olemasolu. Valuravi ei ole tõhustatud, käesolev psühhiaatriline medikamentoosne ravi on eelkõige sümptomaatiline, kasutusel on toetavad psühhoteraapilised võtted. Haiglaravi vajadust pole ilmnenud“. Lisaks on Pille Tommingas osalise töövõime kasuks otsustamise osas märkinud: „Ekspertarst hindas kaalutlusõigust kasutades kaebaja töövõime osaliseks, kuna kaebaja igapäevategevused ei ole täielikult takistatud. Tegemist on terviseseisundist tingitud piirangutega, mis on suures osas ägenemiste ja taandumistega kulgevad ning ülekoormused tekkivad, mille osas on vaide esitajale määratud ravi, kuid millest tingitud piirangud osaliselt püsivad, terviseandmetel ei ole käesolevalt täiendava püsiravi vajadust, püsivat abivahenditega liikumise ning kõrvalise abi vajadust esinenud.“ Kohus ei ole olemasolevate kaalutluste põhjal veendunud, et kaebaja terviseseisund on varasemaga võrreldes nii palju paranenud, et puuduva töövõime asemel osaline töövõime tuvastada. Kaebaja terviseseisundit on varasemaga võrreldes väidetavalt parandanud üksnes psoriaasi bioloogiline ravi. Psoriaas on ainult üks kaebaja diagnoosidest. Kaebajal on täiendavalt diagnoositud muuhulgas kiudsidekoe-lihasevalu ehk fibromüalgia, psoriaatilised ja enteropaatilised artropaatiad, pingepeavalu, nimmekanali ahenemissündroom, depressioon. Nagu kohus eelnevalt leidis, võib bioloogilisele ravile olla omistatud liiga suur tähendus liikumise ja käelise tegevusega seotud piirangute hindamisel. Ei ole arusaadav, millist tähendust omab erinevate valude ägenemiste ja taandumistega kulgemine osalise ja puuduva töövõime vahel kaalumise kontekstis ehk kuidas erineb valude kulgemine isikul, kellel saab puuduva töövõime tuvastada, ja isikul, kellel saab osalise töövõime tuvastada.
  4. aasta töövõime hindamise eksperthinnangust ei nähtu, et kaebaja igapäevategevused oleksid täielikult takistatud olnud, sest toona oli kaebajal üks võtmetegevuse piirang raskeks hinnatud, teised olid kerged ja mõõdukad. Püsivat abivahenditega liikumise ja kõrvalise abi vajadust
  5. aasta eksperthinnangust ei nähtu. Seega ei ole tegemist asjaoluga, mis varem esines, aga enam mitte. Järelikult pole seda osalise töövõime tuvastamisel asjakohane kaalutlusena kasutada.
  6. Otsuse adressaadile peab olema selge, miks tema suhtes just selline otsus tehti. Kui praeguses olukorras oli põhjendatud tuvastada kaalutlusõiguse alusel osaline töövõime, vaatamata varasemast suuremale võtmetegevuste arvväärtuste summale ja asjaolule, et kaebaja on oma tervist varasemaga võrreldes halvemaks hinnanud, peab olema ilma kahtlusteta selge, kuidas on kaebaja tervislik seisund ja töövõime
  7. aasta töövõime hindamisega võrreldes paranenud.
  8. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Uurimispõhimõtte rikkumine võib kaasa tuua tehtud otsuse tühistamise, kui rikkumine võis mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58). Kohus leiab, et bioloogilise ravi mõju kaebaja tervisele pole piisavalt põhjalikult uuritud, võttes arvesse, et bioloogiline ravi on ainuke konkreetne asjaolu, mille vastustaja on välja toonud kaebaja terviseseisundi varasemast paremaks muutumise põhjendamisel.
  9. Määruse nr 39 § 5 lg-s 1 on loetletud, milliste andmete alusel eksperdiarvamus töövõime hindamiseks koostatakse. Punkt 3 sätestab, et taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral saab tugineda täiendavatele terviseandmetele taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt. 17
(18)Nagu sätte sõnastusest nähtub, kogutakse taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt täiendavaid terviseandmeid, kui taotleja tegutsemisvõime vajab täpsustamist. Kohus leiab, et praegusel juhul vajas psoriaasi raviks määratud bioloogilise raviga seonduv täpsustamist. Vastustajal tuleks pöörduda bioloogilise ravi määranud raviarsti poole, et uurida täiendavalt, mida TIS-st nähtuv bioloogilise ravi toimimine kaebaja puhul täpsemalt tähendas ja kas ravi avaldas mõju üksnes nahaga seotud probleemidele või ka muule. 82. Dokumendipõhine hindamine on töövõime eksperthinnangu andmisel valdav protseduur, sest töövõime hindamiseks vajalikud terviseandmed on juba olemas. Asjakohaste terviseandmete olemasolu aitab tagada

§ 6

lg-s 4 sätestatud kohustus käia kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist perearsti, taotlejat põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul.

§ 7

lg 3 ls 1 sätestab, et kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule. Sätte sõnastusest tuleneb, et tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule suunamine ei ole töövõime hindamise menetluse kohustuslik osa, vaid sõltub olemasolevate terviseandmete piisavusest. Praegusel juhul ei olnud terviseandmed kohtu hinnangul nii puudulikud, et vastustaja otsus saaks olla õigusvastane sellel põhjusel, et kaebajat ei kutsutud visiidipõhisele hindamisele. Kohtu hinnangul piisab uurimispõhimõtte järgmiseks ka sellest, et vastustaja küsib täiendavaid terviseandmeid töövõime hindamise taotlusel nimetatud arstilt. Samas on vastustajal õigus omal algatusel kaebja visiidipõhisele hindamisele suunata, kuna tegemist on juhtumiga, kus osalise ja puuduva töövõime vahel kaalumine ei olnud veenvalt põhjendatud.

  1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Eesti Töötukassa 13.12.2021 otsus nr TVH/21/050174 on ebapiisavate kaalutluste ja uurimispõhimõtte rikkumise tõttu õigusvastane ja tuleb tühistada. Kuna töövõimetoetuse suurus sõltub tuvastatud töövõime ulatusest, tuleb ka 14.12.2021 otsus nr TVT/21/064575 lugeda õigusvastaseks ja tühistada. Kuna eelnevalt nimetatud otsused kuuluvad tühistamisele, tuleb tühistada ka nende peale esitatud vaiet lahendav Eesti Töötukassa 17.02.2022 vaideotsus nr VO/22/
  2. Kuna tühistamisnõuded kuuluvad rahuldamisele, tuleb rahuldada ka kohustamisnõue ning kohustada Eesti Töötukassat vaatama kaebaja 12.11.2021 esitatud taotlus uuesti läbi.
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud vasustaja kahjuks. Kaebaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist vastustajalt. Kaebaja oli seaduse alusel riigilõivust vabastatud. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda.
  4. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime tähemärgiga, sest kohtuotsus sisaldab kaebaja terviseandmeid. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 18

(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.