(2)Olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast võib käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel: 1) Transpordiamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis; Teeolud olid 4.04.2021 ja 6.04.2021 täpselt samasugused ehk tee oli kuiv ja väljas ilus ilm. Lisaks ei seadnud ma kedagi ohtu, sest seal on kaks rida ja liikusin ainsa sõidukiga vasakpoolses reas. Asjaolusid arvestades arvan, et määratud karistus on ebamõistlikult suur ja soovin taotleda väiksemat karistust. Soovin taotleda, et karistus oleks 1 kuu ilma juhtimisõiguseta mitte 3 kuud. Täiendavas avalduses teatas kaebuse esitaja, et soovib kirjalikku menetlust. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub väärteoasja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. I.U on esitanud Harju Maakohtule kaebuse väärteoasjas 230221004379, milles palub kohtul vähendada kohtuvälise menetleja poolt karistusena määratud juhtimisõiguse perioodi 1 kuuni. Menetlusalune isik ei vaidlusta LS § 227 lg 2 alusel kvalifitseeritud teo toime panemist ning vaidlus selle üle puudub, kuid kaebaja on asunud seisukohale, et teda on liiga karmilt karistatud ning juhtimisõiguse äravõtmise perioodi tuleks vähendada. Kohtuväline menetleja vaidleb kaebusele vastu. 2 LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel määranud menetlusalusele isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 3ks kuuks, s.o sanktsiooni keskmises määras, kuna tuvastatud ei ole kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et otsuses määratud karistus on proportsionaalne menetlusaluse isiku süü suurusega ning vastab karistuse määramise põhimõtetele. Menetlusalune isik toob karistuse kergendamise põhjusena välja asjaolu, et teelõigul, kus tuvastati tema piirkiiruse ületamine oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h, aga Transpordiamet võib olenevalt oludest suurendada samal teelõigul piirkiirust 110 km/h-ni. Kohtuväline menetleja toob siinkohal välja, et teelõigul lubatud kiirusepiirangu seadmine ei ole iga mootorsõiduki juhi omavoliline otsus, vaid see on siiski vastavalt teelõigule kindlaks määratud ning piirkiiruse suurust väljendavad vastavad liikluskorraldusvahendid. Menetlusalune isik toob välja asjaolu, et 2 päeva pärast õigusrikkumise toime panemist suurendati antud teelõigul lubatud piirkiirust 110 km/h-ni, aga kohtuväline menetleja ei pea seda paljasõnalist väidet asjakohaseks argumendiks, sest teelõigul võib erakorraliste asjaolude tõttu (nt avarii) kehtestada ka ajutise piirkiiruse muudatuse, mis võib olla lühiajaline ning ka see kohustab mootorsõiduki juhti liikluskorraldusvahendiga sätestatud piirkiirusest kinni pidama. Eirates piirkiirust ja ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, siis pidi selline kiiruse ületamine olema menetlusalusele isikule tajutav, eriti möödudes teistest, piirkiirusega liikuvatest sõidukitest. Samuti ei mõjutanud menetlusalust isikut õiguskuulekalt liiklema ka politseivärvides alarmsõiduki nägemine samal teelõigul. Kohtuvälise menetleja hinnangul pani I.U LS § 227 lg 2 alusel kvalifitseeritud teo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Kohtuväline menetleja on jätkuvalt seisukohal, et väärteoasjas kogutud materjalides ega ka kohtule esitatud kaebuses ei sisaldu kergendavaid asjaolusid, vaid menetlusalune isik proovib anda õigustust oma kiiruseületamise toimepanemiseks. Lubatud sõidukiiruse ületamine on Eestis muutunud massiliselt toimepandud väärteoks, mille toimepanijad ei anna endale tihti aru, et piirkiirus on sätestatud põhjusega, milleks on eelkõige kõikide liiklejate turvalisuse silmas pidamine. Piirkiiruse eiramine, selle väärtusele tähelepanu mitte pööramine ja teo hilisem õigustamine ei väljenda seda, et menetlusalune isik oleks oma rikkumisest aru saanud ning vastavad järeldused teinud. Samuti vaadates menetlusaluse isiku karistusregistrit, siis on näha sealt arvukaid liiklusalaseid väärtegusid (s.h lubatud sõidukiiruse ületamisi), mis näitab, et liiklusreeglite eiramine on temale tavapärane käitumine. Seega on kohtuvälise menetleja hinnangul juhtimisõiguse äravõtmine karistusmäära keskosas käesoleval juhul põhjendatud ning proportsionaalne karistus arvestades rikkumise asjaolusid ja rikkuja isikut ning vastab karistuse määramise praktikale ja Riigikohtu juhistele. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. 3 VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusmõõturi kasutamise videosalvestuselt nähtub, et kaebuse esitaja I.U juhitud sõiduki BMW 750D X Drive reg. märk XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 04.04.2021 kella 16:44 ajal mõõtevahendit Stalker DSR 2X. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 118 +/-5 km/h asulavälisel teel teelõigul, kus LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt oli lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 113 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 23 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Gunnar Võrno, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-20/00129), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit teelõigul kiirusega, mis ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A. H., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Sellest tulenevalt kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). 4 Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 23 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult, s.t menetlusalune isik seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub, olles varem juba korduvalt samalaadse süüteo eest karistatud, olles seega teadlik nii teo keelatusest kui ka teo karistatavusest. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 23 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud alammäära lähedases määras, so 23 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud ja neid ei tuvastanud ka kohus. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes ületab lubatud suurimat sõidukiirust märgavalt, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Kuna kaebuse esitajat on aasta jooksul karistatud samalaadsete väärtegude eest kolm korda ja teda on karistatud nii juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, rahatrahviga kui ka arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga, võib asuda seisukohale, et kaebuse esitajale on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine temale omane käitumine liikluses ja see on muutunud süsteemseks. Seejuures pärast seda, kui kaebuse esitajalt võeti karistusena 6 kuuks ära juhtimisõigus, jätkas ta juhina liikluses osalemist ning pani toime ka teisi liiklusalaseid 5 väärtegusid, s.h samalaadse väärteo. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kaebuse esitaja üleolevat suhtumist liikluskorda ja –reeglitesse üldisemalt ning kohtu arvates tuleb selliselt käituv juht liiklusest eemaldada, kuivõrd ta kujutab endast teistele liiklejatele ohtu nii oma mõttelaadi, käitumise ning liiklusreeglitesse suhtumisega. Seega on kohtuväline menetleja õigesti leidnud, et kaebuse esitajat tuleb karistada juhtimisõiguse äravõtmisega, kinnistamaks kaebuse esitajas arusaama nii keelunormi kehtivusest kui ka järjekordse teo karistatavusest. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine tiheda liiklusega teelõigul. Kaebuse esitaja on küll kaebuses märkinud, et ta sõitis teisel sõidurajal üksinda, kuid politseisõiduki pardakaamera salvestis näitab siiski midagi muud, kuivõrd politseisõidukist möödus lühikese aja jooksul enne kaebuse esitaja juhitud sõidukit mitmeid sõidukeid, mis liikusid kiirusega 91-93 km/h. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse liik, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt üksteist kehtivat väärteokaristust, neist kümme liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Seejuures on lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest määratud karistustest kehtivaid karistusi viis. Kaebuse esitajalt võeti LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistusena ära juhtimisõigus 6 kuuks ning juhtimisõiguse äravõtmine kehtis kuni 13.06.2020. 13.05.2020 pani kaebuse esitaja toime LS § 201 lg 1, § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärteod, milliste eest teda karistati arestiga, mis asendati üldkasuliku tööga ja karistus täideti 10.07.2020. Seejuures on menetlusalusele isikule määratud ka kaheksa rahatrahvi, millest on tasutud vaid üks ja seegi alles 26.03.2021. Selline rahatrahvide tasumata jätmine, juhtimisõiguse äravõtmise järgselt sõiduki juhina liikluses osalemine, samuti üldkasuliku töö tegemine näitab ilmekalt, et eelmistest karistustest samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Taolised karistusandmed viitavad sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Seega on rahatrahv kui karistusliik, mida ei täideta, ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kohtuväline menetleja ongi määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, tema kehtivaid karistusi ja nende karistuste tagajärjetuks jäämist leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kui ainsat võimalikku mõjutusvahendit. Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja lühendamist. Seejuures peab kaebuse esitaja vajalikuks rõhutada seda, et vastavalt LS § 15 lg 2 p 1 sätetele võib Transpordiamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud 6 sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis ja 04.04.2021, mil leidis aset väärteo toimepanemine ja 06.04.2021, mil samal teelõigul suurimat lubatud sõidukiirust suurendati, olid teeolud ühesugused. Kohus peab sellise väite kohta vajalikuks märkida alljärgnevat. Väärteoasja materjalidest, s.h ka politseisõiduki pardakaamera videosalvestiselt ei nähtu, et vaidlusalusel teelõigul oleks Transpordiamet 04.04.2021 suurimat sõidukiirust suurendanud. Seega oli 04.04.2021 asulavälisel teel, s.h ka vaidlusalusel teelõigul suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. Sellel, kas 06.04.2021 oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks endiselt 90 km/h või suurendatud lubatud sõidukiiruseks 100 km/h, 110 km/h või 120 km/h, ei ole mingit tähtsust. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Seega saab süüteo eest karistamisel aluseks võtta selle olukorra, mis kehtis teo toimepanemise ajal, s.o 04.04.2021 ja muul kuupäeval kehtinud olukorrast lähtuda ei saa. Ükski liikleja, s.h juht ei saa asuda otsustama liiklusohutuse üle oma äranägemisest või lootusest, et varsti võidakse liikluskorraldust muuta talle meelepärasemas suunas. Liiklusseaduse 2. peatükk kehtestab liiklusreeglid ning nii § 14 kui ka § 16 sätestatud põhimõtetest tulenevalt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Samamoodi peab liikleja juhinduma liikluskorraldusvahendi nõudest. Kuivõrd vaidlusalasel teelõigul kehtis 04.04.2021 LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud piirang ja liikluskorraldusvahenditega ei olnud seda muudetud, oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks asulavälisel teel, s.h ka vaidlusalusel teelõigul 90 km/h. See oli ilmselgelt teada ka kaebuse esitanud isikule, kellel on olemas juhtimisõigus ja kes pidi pärast kohtuvälise menetleja otsusega juhtimisõiguse äravõtmist juhtimisõiguse taastamiseks oma liiklusalaseid teadmisi värskendama. Kaebuse esitaja õigustused ja varasemad kehtivad karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, nagu ka käitumine väärteo toimepanemise ajal, näitavad aga seda, et kaebuse esitaja ei soovi oodatud järeldusi teha ja jätkab teadlikult liikluse ohustamist. Seega ei saa kaebuses esitatud väited olla põhjuseks ei vaidlustatud otsuse muutmiseks ega ka määratud karistuse kergendamiseks ning esitatud kaebus jääb tagajärjetuks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7