1-22-4385/10

(22231501000)Kohtunik Inna Ombler Kriminaalasi X (X) kaebus ja riigiõigusabi taotlus Riigiprokuratuuri 18.06.2022 määruse vaidlustamiseks Õigusabi taotleja X (ik XXXXXXXXX) RESOLUTSIOON

1. Jätta X taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
2. Jätta X kaebus läbi vaatamata. MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Taotluse esitaja saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. Vajadusel on võimalik taotleda selleks riigi õigusabi Riigikohtult. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. TAOTLUS RIIGI ÕIGUSABI SAAMISEKS JA MENETLUSE SENINE KÄIK
3. Kriminaalasjas nr 22231501000 alustati menetlust 01.04.2022 KarS § 199 lg 1 tunnustel selles, et 31.03.2022 ajavahemikul 16.00–23.00 Tallinnas XXX asuva poe parklast varastati mootorsõiduk Dacia Dokker, reg nr XXXXXX, valget värvi, väärtusega ligikaudu 3000 eurot.
4. Politsei- ja Piirivalveamet lõpetas 18.04.2022 määrusega prokuratuuri loal kriminaalmenetluse, viidates KrMS § 199 lg 1 p-le 1, §-le 200 ja §-le 206 ning jättes KrMS § 206 lg 11 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise põhistused esitamata. 05.05.2022 esitati põhistused 18.04.2022 määruse juurde, milles märgiti järgmist.
5. X kuulati 01.04.2022 tunnistajana üle. Ülekuulamisest nähtub järgmist. 31.03.2022 kella 16.00 paiku parkis X nimetatud sõiduauto Dacia Dokker parklasse aadressil XXX, Tallinn, ja 1 1-22-4385 läks koju. X läks 01.04.2022 kella 08.30 paiku parklasse ja avastas, et tema parkimiskohale on pargitud teine sõiduauto. Vesteldes selle sõiduauto omanikuga, tuvastas X, et kõnealune parkimiskoht oli vaba juba 31.03.2022 kell 23.
6. X teatas, et sõiduauto Dacia Dokker oli formaalselt vormistatud tema endise äriühingu nimele, kus temal oli suuline leping, et sõidukit kasutab tema. Liisingumaksed maksis X ise. Üks auto võti oli X käes, teine tema poja käes. Ostmise momendil maksis sõiduauto Dacia Dokker 16 000 eurot, hetkeväärtus on umbes 3000 eurot. X esitas 09.04.2022 lisaavalduse, mille kohaselt asusid sõiduautos tema isiklikud asjad: tööriistakomplekt Milwaukee väärtusega 600 eurot, gaasikeevituse komplekt väärtusega 50 eurot, muud tööriistad ja lõikurid väärtusega 300 eurot, muud isiklikud asjad väärtusega 100 eurot, BOLT kulleri kott, mis kuulub X tütrele. Avalduses kinnitab X, et kõnealune sõiduauto Dacia Dokker oli tema kasutuses suulise kokkuleppe alusel äriühinguga OÜ Y.
7. 06.04.2022 kuulati tunnistajana üle W. W ütlustest nähtus, et kõnealune auto kuulus alati ametlikult tema äriühingule OÜ Y, kuid ta andis selle oma tuttava, X, kasutusse. Poolte kokkulepe oli, et OÜ Y tasub liisingumaksed ja X kompenseerib teenitud rahadest vastavad summad.
8. a lõppes sõiduautol kasutusliising ja W küsis X-lt, kas ta tahab auto tagastada või maksab auto eest raha ära. X selgitas, et raha temal ei ole, aga palus jätta auto tema kasutusse, lubades, et ta maksab selle kinni. Seejärel ostis W auto liisingufirmast välja ja auto sai vormistatud äriühingu OÜ Y nimele (sõiduki tehnilise passi andis W X-le). Seejärel sattus X rahalistesse raskustesse ja jäi auto eest võlgu. Alates
9. a hakkasid W nimele tulema inkasso ettevõttest parkimistrahvid. W-le maksis X vaid osaliselt, kuid jäi ikkagi võlgu. W andis
10. a detsembris X-le teada, et võtab tema käest auto tagasi, mille peale X lubas autot kahjustada. Seejärel,
11. a aprilli alguses, tulid W-le jällegi inkassofirmast trahvide nõuded, pärast mida W, olles ametlik autoomanik, otsustas võtta sõiduauto oma valdusesse. Ta lasi valmistada endale autovõtme ja teades, kus X autot pargib, lasi tõstuki abil teisaldada sõiduauto Dacia esindusse. W hindab X võlgnevust temale hetkel 4000 eurole. W teatas menetlejale, et X isiklikud asjad, mis olid jäetud sõiduautosse, on võetud tema poolt hoiule (pandiks) ja ta on nõus asjad tagastama peale rahaliste probleemide lahendamist.
12. Politsei- ja Piirivalveamet märkis, et üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigel ajal ei tagastata. Seega pole ainuüksi eseme tagastamata jätmine pärast lepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks. Eelneva pinnalt on omastamise kahtluse korral vajalik, et isik oleks juba asunud aktiivselt tegema tegusid, millega pöörab vallasasja oma kasuks (näiteks asunud asja müüma, hävitanud asja jne). Omastamise koosseisu kahtluse korral on niisiis vajalik veendumusega tuvastada, et isikul on teadlikult tahe asja enda omana kasutada. Kokkuvõtlikult järeldati, et W käitumises puudusid KarS § 199 lg-s 1 või § 201 lg-s 1 nimetatud kuriteokooseisu tunnused ning vastavalt KrMS §-le 200, kui kohtueelses menetluses ilmneb KrMS §-s 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, tuleb menetlus lõpetada
13. Riigiprokuratuuris registreeriti 17.05.2022 X kaebus, milles paluti rahuldada kaebus ja tühistada 18.04.2022 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses oli märgitud järgmist.
14. Kaebaja heidab ette, et tema tütart ja talle kuuluvat Q OÜ-d pole menetlusse kaasatud ega ära kuulatud, kuigi viimastel on otseseid pretensioone sõiduki äravõtjale. 2 1-22-4385
15. Kaebaja väidab, et on tasunud kõik sõidukiga seotud maksed. Sõidukis olevaid asju pole tagastatud. Kaebaja peab ennast sõiduki kui vallasasja omanikuks. Kaebaja hinnangul on transpordiameti sõidukite kohta peetav liiklusregister informatiivne.
16. X ja W on oma ütlustes kinnitanud, et keegi ei pretendeerinud sõidukile peale kaebaja, mis üheselt viitab kaebajale kui sõiduki omanikule.
17. Riigiprokuratuur jättis 18.06.2022 määrusega X kaebuse rahuldamata, leides, et eelneva menetleja menetlusotsus, lõpetada kriminaalmenetlus viitega KrMS § 199 lg 1 p-le 1 ja KrMS §-le 200 on asjakohane ja õiguspärane.
18. Abiprokurör leidis, et X tütre ega X-le kuuluva äriühingu Q OÜ kaasamine kriminaalmenetlusse ei ole vajalik ning esitatud kaebusest ei selgu, millist tõendusteavet saaksid nimetatud isikud kriminaalasja õigeks lahendamiseks anda. Kui X tütrel või tema äriühingul Q OÜ-l on pretensioone, siis neid pretensioone saab esitada ka kriminaalmenetluse väliselt.
19. Riigiprokurör märkis, et KarS § 199 kriminaliseerib varguse kui võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Vargusest saab rääkida juhul, kui tegemist on hõivaja jaoks võõra asjaga. Võõras on asi, mis ei ole hõivaja isiku omandis ning mis on kellegi teise omandis. Arutatava kaasuse põhiküsimuseks on asjaolu, kas vaidlusalune sõiduauto oli W, kes on ühtlasi OÜ Y juhatuse liige ning äriregistri andmetel alates 27.08.2008 ka selle äriühingu ainuosanik, omandis või mitte.
20. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et
21. a võttis W endale kuuluva äriühingu OÜ Y nimele liisingusse sõiduauto Dacia Dokker. Kokkuleppe kohaselt pidi W ettevõte maksma liisingut ning kaebaja pidi nimetatud liisingmakse kompenseerima.
22. a lõppes liisingleping ning W sõnade kohaselt ei soovinud kaebaja nimetatud sõidukit välja osta, kuna tal puudusid selleks vastavad vahendid. Seetõttu ostis W auto ise liisingust välja ning auto registreeriti tema ettevõtte nimele. Kokkuleppe kohaselt pidi kaebaja auto enda kätte jätma ning raha W-le tagasi maksma. Samas ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et kaebaja oleks Wlt auto välja ostnud, vastupidiselt, kriminaalasja materjalidest nähtub, et kaebaja oli W-le võlgu, orienteeruvalt 4000 eurot. Ka nähtub kriminaalmenetluse materjalidest läbivalt, et kaebaja oli sõiduki kasutaja, mitte omanik. Kogutud materjalide pinnalt tuleb järeldada, et sõiduauto Dacia Dokker ei olnud W jaoks võõras ning KarS § 199 kvalifitseeritud kuritegu on välistatud, kuna hõivajaks oli auto omanik.
23. Abiprokurör märkis, et KarS § 201 kriminaliseerib valduses oleva võõra vallasasja ebaseadusliku enda kasuks pööramise. Samas tuleb siinjuures arvestada seda, et valduse mõiste tsiviilõiguses ja valduse mõiste karistusõiguses võivad erineda. Riigikohus on märkinud, et valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (RKKKo 3-1-1-23-11, p 12). Eelnev menetleja on kaebajale selgitanud, et arutataval juhul ei nähtu neid asjaolusid, millest tõsikindlalt järeldada W valitsemissoovi autos olevate esemete suhtes. Siinkohal ei korranud Riigiprokuratuur eelneva menetleja seisukohti üle ning jäi nende juurde. Samas lisas abiprokurör, et enda kasuks pööramine peab väljenduma mingis konkreetses tegevuses, millest saaks järeldada isiku soovi muuta asi endale kuuluvaks. Kuivõrd Riigiprokuratuuri määruse tegemise ajaks olid vaidlusalused asjad W hoiul olnud kaks ja pool kuud ning polnud selge, kas asjad on tagastatud või mitte, ei saanud tõsikindlalt järeldada, et W soovib vaidlusaluste esemete osas omanikuna 3 1-22-4385 käituda. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses on märgitud, et sõidukis olevaid esemeid ei ole tagastatud. Samas pole selge, kas nende esemete tagastamist on W-lt üldse nõutud ning milliseid vastuväiteid on selle kohta esitanud W.
24. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas X Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist.
25. Kaebuses kordab X juba varasemalt esitatud seisukohti ja infot, leides, et kõik tema argumendid on jäetud tähelepanuta.
26. Koos kaebusega esitas X taotluse riigi õigusabi saamiseks. Taotlusele ei ole lisatud füüsilise isiku menetlusabi taotlust ega teatist taotleja ja tema perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta. X märgib vaid, et palub võimaldada endale advokaadist esindajat nõuetekohase kaebuse esitamiseks riigi õigusabi korras. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, sest kaebuse on esitanud isik, kellel ei ole ringkonnakohtule kaebuse esitamise õigust.
28. KrMS § 208 lg 1 kohaselt võib Riigiprokuratuuri määruse vaidlustada ringkonnakohtus ainult advokaadi vahendusel. Kaebuse esitamine advokaadi vahendusel tähendab selle koostamist ja allkirjastamist advokaadi poolt. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud kaebust ei ole esitanud advokaat, vaid X isiklikult. Kuivõrd kaebuse on esitanud KrMS § 208 lg 1 tähenduses kaebeõigust mitteomav isik, siis tuleb see jätta kooskõlas KrMS § 326 lg 2 p-ga 3 läbi vaatamata.
29. KrMS § 41 lg 3 ls 2 kohaselt antakse kriminaalmenetluses kannatanule esindaja riigi kulul, kui menetleja leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt KrMS § 41 lg 3 lausest 1 antakse kriminaalmenetluses kannatanule õigusabi riigi õigusabi seaduses (RÕS) ettenähtud korras. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Eeltoodust tulenevalt on riigi õigusabi andmise eeldusteks see, et taotleja on maksejõuetu ning õigusabi mittesaamisel jäävad tema olulised huvid kaitseta.
30. Ringkonnakohtu hinnangul pole X esitatud taotluse puhul kumbki ettenähtud tingimustest täidetud.
31. Oma maksejõuetust peab RÕS §-dest 12-14 tulenevalt tõendama riigi õigusabi taotleja. X ei ole oma maksejõuetust mingil moel tõendanud ega esitanud taotluses isegi väidet, et ta on maksejõuetu. Seega ei ole võimalik X esitatud taotluse põhjal sedastada tema maksejõuetust.
32. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel. Selle sätte kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. See tähendab, et riigi õigusabi jäetakse andmata, kui taotluses kirjeldatud asjaolude põhjal on ilmne, et riigi õigusabi ei saa olla tulemuslik. Ringkonnakohtule esitatud riigi õigusabi taotluses kordab X juba eelnevatele menetlejatele korduvalt esitatud väiteid, mistõttu kohus leiab, et kaebuses puuduvad sisulised vastuväited 4 1-22-4385 prokuratuuri esitatud argumentatsioonile. Ka ringkonnakohus, olles kontrollinud kriminaalasja materjale leiab, et kaebuses toodud argumendid vaidlusaluse sõiduki omandiõiguse kohta on meelevaldsed. Ka nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri seisukohtadega selles, et arutatavas asjas ei ole selge, kas sõidukis olnud esemed on praeguseks X-le tagastatud või mitte, mistõttu ei saa tõsikindlalt järeldada, et W soovib vaidlusaluste esemete osas omanikuna käituda. Samuti pole arusaadav, kas kõnealuste esemete tagastamist on W-lt üldse nõutud ning milliseid vastuväiteid on selle kohta esitanud W. Ringkonnakohtule ei ole esitatud argumente, mis Riigiprokuratuuri seisukohti vääraksid. Võttes arvesse eelnimetatut, ei näe ringkonnakohus võimalust, et Riigiprokuratuuri määruse peale esitataval kaebusel saaks olla edulootust ning puudub alus riigi õigusabi andmiseks.
33. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruse selgitustega ning leiab, et kriminaalmenetlus on X kuriteoavalduses etteheidetu pinnalt seaduslikult ja põhjendatult lõpetatud. Riigiprokuratuuri määruses on seda ka ammendavalt põhistatud. Arvestades senise menetluse käigus Politsei- ja Piirivalveameti ning Riigiprokuratuuri poolt vaadeldud materjale ning nende põhjal tehtud otsustusi, ei ole alust jõuda järeldusele, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine ringkonnakohtus tooks kaasa kriminaalmenetluse jätkamise. Ringkonnakohus selgitab, et kriminaalmenetlust ei jätkata seetõttu, et kaebuse esitaja soovib kellegi vastutusele võtmist, kuna ei nõustu menetlejate otsustustes toodud järeldustega. Kriminaalmenetlust viiakse läbi eranditult juhul, kui esineb kuriteo ajend ja alus. Ringkonnakohus leiab sarnaselt eelnevate menetlejatega, et arutataval juhul puudub kuriteole viitav teave, st alus kriminaalmenetluse jätkamiseks. Eeltoodut arvestades ei näe ringkonnakohus, et Riigiprokuratuuri määruse peale esitataval kaebusel saaks olla edulootust.
34. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata. X esitatud kaebus jääb aga läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5