Obsah (8)

§ 61§ 7§ 322§ 342§ 63§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. august 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-8911 Kohtukoosseis Orvi Koik, Janika Kallin ja Julia Kat

§ 61lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Seega antud juhul isikute ütluste usaldusväärsusele hinnangut andes ei või eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele selle kohta, et tema ei ole antud kuritegu toime pannud. 4.1 Asja juures asitõendina olev videosalvestis näitab küll üldist pilti vangla koridorist, kuid asja õigeks lahendamiseks sisukohast vajalikku kvaliteetset teavet ei jaga. Esmalt märgib kaitsja, et videosalvestisel nähtuv kannatanu kehahoiak ja käitumine tervikuna ei viita sellele, et kannatanu tundis enda tervist ka tegelikult ohustatuna. Süüdistatava käitumist ja kehahoiakut videosalvesti pealt näha ei ole. Võttes arvesse asjaolu, et kriminaalasjas ei ole usaldusväärselt ja ümberlükkamatult tõendamist leidnud, et Urmas Kohleri tegevuses ilmnesid kõik KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused – ei ole võimalik teda sellise teo eest vastutusele võtta. Kriminaalmenetluses kehtiva printsiibi in dubio pro reo põhimõttel tuleb

§ 7

lg 3 alusel kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks, mistõttu tuleb Urmas Kohlerit õigeks mõista. 4.2 Kui Ringkonnakohus asub seisukohale, et on tõendatud, et Urmas Kohler ütles kannatanule, kui sa tuled kambrisse, siis löön sul pea lõhki. Seejärel pani Urmas Kohler käed rusikasse poksimise asendisse, siis tõenditest tulenev tervikpilt ei anna uuritava käitumissituatsiooni puhul alust järelduseks, et süüdistatav Urmas Kohler pani kannatanu suhtes toime karistusõiguslikult kvalifitseeritava kuriteo. 4.3 Kaitsja ei nõustu Harju Maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul kannatanu ütlustest nähtub, et kuna süüdistatav väljendas enda agressiooni mitte ainult verbaalselt (öeldes, et „Kui sa tuled kambrisse, siis löön sul pea lõhki“), vaid ka füüsiliselt (nimelt Urmas Kohler pani käed rusikasse poksimise asendisse ning liikus kiirel sammul kannatanu X poole), siis võttis kannatanu süüdistatava ähvardust tõsiselt (kinnitas seda ka kohtuistungi käigus) ning saades aru, et süüdistatav kavatseb teda rünnata ja on võimeline seda tegema, võttis kannatanu enesekaitseks nuia välja, sest tundis, et tema tervis on ohustatud (kinnitas seda ka kohtuistungi käigus). Seejuures märgib kohus, et ka keskmisele mõistlikule inimesele (objektiivsele kõrvalseisjale) tunduks see ähvardus reaalsena. Kuna kannatanu on väljendanud olukorra osas, et algselt, sellised tühised, labased ähvardused on meie töös tavalised. Kui kuna kinnipeetav füüsiliselt väljendas oma argessiooni, siis ma leidsin, et tegu on päris ähvardusega ei saa süüdistatava väljaöeldut ja tegevust pidada kuidagi selliseks, et kvalifitseerida seda tõsiseltvõetava ähvardusena ja veelgi enam kuriteona. 4.4 Juhul, kui Urmas Kohler ütles süüdistuses kirjeldatud lause, siis tõenditest tulenev tervikpilt, annab alust järeldada, et selline käitumine oli tingitud vaid ümberpaigutamise rahulolematusest. Nimelt, kannatanu ütluste kohaselt ei selgitanud ta hetkel 66 aastasele süüdistatavale, miks oli vaja süüdistatavat ümberpaigutada ühest kambrist teisse. Kaitsja küsimusele, miks ta seda teinud ei ole, vastas kannatanu ehk Tallinna Vangla valvur (!) vastas, et, sest see ei olnud tema ülesanne. Minu ülesanne on ümber paigutada. Eelmine valvur, kes teda teavitas, oleks pidanud seletama talle. Küsimusele, mis oli Teie ülesanne ?vastas kannatanu, et minu ülesanne see hetk oli viia see lõpuni. Võtta ta kambrist välja ja panna teise kambrisse. Kaitsja rõhutab, et Urmas Kohleri näol tegemist on 66 aastase inimesega, kelle tervis annab soovida. Tunnistaja C ütluste kohaselt rahunes Urmas Kohler maha ning ma hakkasin selgitama, et toimub ümberpaigutamine. Kui tal on raskusi asjadega, 3 siis meil on liftid ja kärusid ja saame aidata. Ehk olukorras, kus üks ametnik selgitab rahulikult, et ta on valmis aitama raskete asjade tõstmisega, nõustus Urmas Kohler ka ümberpaigutamisega. 4.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium on viimase aja kohtupraktikas käsitlenud KarS § 274 kvalifitseerimise asjaolusid ja märkinud missugused on KarS §-s 120 kriminaliseeritud ähvardamise koosseisu materiaalõiguslikud eeldused ja et seejärel saab anda hinnangu isikule esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta (RKKKo nr 1-19-1849/43, p 22). Eelnimetatud lahendi punktis 23 on Riigikohus tõdenud, et esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. 4.6 Kaitsjana leian, et Urmas Kohleri ähvardus ei ole tõsiselt võetav. Kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 1-19-1849, p 24). 4.7 Kas süüdistuse sisuks olevat tegevust saab hinnata ähvardamisena KarS § 120 tähenduses? Kas selline ähvardus tekitaks hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas? Kas süüdistatava käitumise pärast tundis kannatanu enda tervist ka tegelikult ohustatuna? Leian, et vastused on eitavad. Esiteks Urmas Kohlerile süüks arvatud teo hindamisel peab kõigepealt osutama sellele, et süüdistuse sisuks olevat lauset pole võimalik käsitada ühemõttelise viitena võimaliku tervisekahjustuse tekitamisele. Teiseks väärivad aga tähelepanu olud, milles sündmused arenesid. Nimelt viibisid süüdistatav ja kannatanu väidetava kuriteosündmuse ajal erinevates ruumides: kannatanu seisis kambri ees, koridoris, süüdistatav aga kambris. On ilmne, et kambris viibinud 64 aastane süüdistatav poleks kuidagi saanud öeldud ähvardust täide viia sellisel moel, nagu ta lubas, seda enam, et kannatanu näol on tegemist vanglaametnikuga ning vanglaametnikult eeldatakse erialasele ettevalmistusele ja kogemustele vastavat oskust mõistlikult hinnata rikkumise ohtlikkust ja reageerimisega kaasnevaid riske ning eelnevaga kooskõlas tegutseda. Justiitsministri
3. juuli 2013.a määruse nr 26 § 20 kohaselt II klassi valvur peab vastama p 1-12 nõuetele. Põhiline on, et valvuril on erialane ettevalmistus. Lisaks ka tol päeval olid kannatanul nui ja gaas. Lisaks kinnitas kannatanu, et väljaspool kambrit olid mitmeid häirenuppe, ehk seina peal on paanikanupud ja valvuri vööpeal on raadiosaatja, millel on paanikanupp. Ehk kannatanu oli igat pidi kindlustatud ja tema tervisele midagi ei ohustatud. Märkimata ei saa jätta, et peale süüdistatava poolse väidetava ähvardamist, pani kannatanu nuia tagasi vöö peale, kuid ei lahkunud koheselt kambri ukse pealt vaid videosalvestise kohaselt jäi seisma veel umbes 2 minutit. Video pealt on näha, et kannatanu kehahoiak on igati rahulik-midagi ei viita sellele, et ta tundis enda tervist ka tegelikult ohustatuna. Kannatanu reaktsioon ja reageerimise ajastus ei tekita aga objektiivses kõrvaltvaatajas veendumust, et kannatanu tundis enda tervist ka tegelikult ohustatuna. Oluline ka see, et kannatanu ei rääkinud tunnistaja C-le ähvardamisest, vaid rääkis, et oli probleemiks ümberpaigutamine teise kambrisse. Ähvardus peab tunduma reaalne ka objektiivsele kõrvalvaatajale. Kannatanu on peale juhtumit süüdistatavaga oma argist tööd edasi 4 toimetanud. Kui inimene tunneb enda tervisele ohtu ja on just teise inimese poolt ähvardatud, siis ilmselge esimesena asjana räägib ta sellest, kuid antud juhul kannatanu ähvardamisest tunnistajale ei rääkinud. Järelikult ei ole sellises olustikus ja sel moel öeldud ähvardus midagi sellist, mis tavaarusaama kohaselt saaks tekitada ning peaks tekitama keskmises inimeses tõsiselt võetavat kartust tervisekahjustuse saabumise ees. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et süüdistuses kirjeldatud tegevus ongi hinnatav üksnes pahameele väljendamisena ümberpaigutuse suhtes konkreetsel ajahetkel ega midagi muud. PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

§ 322lg 3 ALUSEL: 5.

Prokurör palub jätta Harju Maakohtu

1. aprilli 2022.a otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata. 5.1 Prokurör asub seisukohale, et kohtuotsus on jälgitav ja arusaadav. Samuti on kohus teinud kohtuotsust analüüsides kõiki tõendeid nende kogumis. Erinevalt kaitsja seisukohast leiab prokurör, et just Tallinna Vangla turvakaamerate videosalvestis on tõendiks, mis annab objektiivse pildi toimunust. Kui süüdistatav oleks kannatanut üksnes verbaalselt ähvardanud, ei oleks olnud kannatanul tarvidust järsult sammu tagasi astuda ega ka nuia haarata. Kuna aga süüdistatav lisaks verbaalsele ähvardusele oli valmis ka kannatanut ründama ehk oma kehahoiakuga ja tegevusega andis süüdistatav kannatanule mõista, et ta on võimeline ähvardust ellu viima ja valitseb olukorda ning ähvardus on reaalne, siis kannatanu astuski sammu tagasi ning haaras nuia ehk kannatanu võttis ähvardust reaalselt ning tundis end ohustatuna. 5.2 Tehiolu, et kannatanul on eriväljaõpe ja ta on varustatud erinevate kaitsevahenditega ning et vangla kambriukse juures on ka häirenupp, ei anna alust väita, et kannatanu ei peaks kartma enda elu ja tervise pärast ning ei anna alust väita, et kannatanu ei tohiks ähvardusi ka pidada reaalseteks. Kaitsevahendid ja häirenupp on kannatanul käe ulatuses olukorras, mil kannatanut on rünnatud ja ta on sunnitud end kaitsma. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ja prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 6.1 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). 5 6.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.3 Kaitsja väited ei juhi tähelepanu mitte ühelegi maakohtu õiguslikule või faktilisele seisukohale, mille ümberhindamine apellatsioonimenetluses võiks vajalikuks osutuda. Maakohus on kõiki oma seisukohti põhjalikult põhjendanud, need põhjendused hõlmavad kõiki süüteo koosseisu seisukohast olulisi asjaolusid. Maakohtu põhjendused vastavad väljakujunenud kohtupraktikale, mida ringkonnakohus ei pea otstarbekaks revideerima asuda. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 7. Apellatsioonis toodud kaitsja etteheide, et esitatud süüdistus baseerub kannatanu ütlustel, mistõttu antud juhul isikute ütluste usaldusväärsusele hinnangut andes ei või eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele selle kohta, et tema ei ole antud kuritegu toime pannud, on meelevaldne. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Maakohus on arvestanud süüdistatava seisukohaga, et ta ei ole süüdi (I kd, tl 53). Asjakohased ei ole apellandi etteheited maakohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava süüd eitavat seisukohta. Kaitsja jätab täielikult tähelepanuta, et süüdistatav Urmas Kohler ei ole ütlusi andnud, seega ei olnud maakohtul süüdistatava sisulisi ütlusi, mida hinnata ja esitatud kaitseversiooni kontrollida. Süüdistatava seisukoht, et ta ei ole pannud toime kuritegu ei ole ütlus, millel oleks sisuline tõendi väärtus. Seega puudusid maakohtul süüdistatava ütlused ning maakohtul tuligi hinnata nii kannatanu ja tunnistaja ristküsitlusel antud ütlusi koos esitatud teiste tõenditega, sh asitõendina oleva videosalvestisega. 7.1 Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo nr 3-1-1-109-10). Samas on Riigikohus leidnud, et sellisel juhul tuleb kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks

§-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kaitsja ei ole apellatsioonis märkinud, et kannatanu ütlused toimunu kohta ei ole usaldusväärsed. Seega apellatsioonimenetluses ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse küsimust kaitsja tõstatanud, mistõttu saab asuda seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed.

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Seejuures kohtupraktika kohaselt paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Urmas Kohleri süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu 6 ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad kannatanu antud ütlusi. Maakohus on teo toimepanemise tõendatuks lugemisel tuginenud lisaks kannatanu ja tunnistajate ütlustele ka asitõendina olevale videosalvestisele. 7.2 Arvestades kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et videosalvestisest ei ole näha süüdistatava käitumist ja kehahoiakut. Kohtupraktika kohaselt see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud on jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. Seejuures jätab kaitsja tähelepanuta, et antud juhul on olemas süüdistatava käitumise ja kehahoiaku osas kogutud otsesed tõendis, milleks on kannatanu ütlus, kelle usaldusväärsuses ei ole kaitsja kahtlusi tõstatanud. 7.3 Kaitsja tõlgendab kohtule esitatud asitõendi videosalvestisest nähtuvat erinevalt maakohtust, vastavalt oma versioonile toimunust. Seejuures põhinevad kaitsja väited tema enda arvamusel ja järeldusel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks esitatud ei ole, siis ei saa pelgalt salvestiselt nähtava tõlgendusega (arvamusega) apellant märkida, et videosalvestis näitab küll üldist pilti vangla koridorist, kuid asja õigeks lahendamiseks sisukohast vajalikku kvaliteetset teavet ei jaga. Arvestades kogutud tõendite sisu kogumis, sh kannatanu ütlusi, mitte eraldi nagu apellant on tõendeid hinnanud, ei piisa üldisest hinnangust, et just kohtu tõlgendus pole usutav ja nähtu ei kinnita seda, et kannatanu enda tervist ka tegelikult ohustatuna tundis. Maakohtu järeldust ja asitõendi videosalvestise sisu tõlgendusi ei ole apellant muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. 7.4 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning et kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

1. Apellant asub seisukohale, et uuritud tõendite kogum ei kinnita süüdistatava süüd temale inkrimineeritud kuriteos. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 274 lg 1 järgi on põhjendamatu. Eelkõige tuleb kolleegiumil vastata kaitsja tõstatud küsimusele, kas süüdistuse sisuks olevat tegevust saab hinnata ähvardamisena KarS § 120 tähenduses. Kaitsja asub seisukohale, et seda teha ei saa, kuid mingeid põhjendusi selle kohta ei esita. Kolleegiumil tuleb sellele vastata jaatavalt. Kohtupraktika kohaselt KarS § 120 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist. Tuleb tuvastada missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. Süüdistatava sõnadest kannatanule, kui sa tuled kambrisse, siis löön sul pea lõhki ning süüdistatava poolt enda käte panemine rusikasse ning kiirest liikumisest kannatanu X poole ukse juurde võib tagajärjena möönda tervisekahjustuse tekkimist. 7 8.1 Kaitsja jätab tähelepanuta, et viidatud Riigikohtu lahendis nr 1-19-1849 ei viibinud süüdistatav ja kannatanu samas ruumis (süüdistatav viibis lukustatud kambris ja kannatanu koridoris). Asjaolu, et süüdistatav viibis kambris ning kannatanu kambri ees ukse juures koridoris, ei tähenda seda, et süüdistatav ja kannatanu viibisid eraldi ruumides. Tuleb märkida, et süüdistatav ja kannatanu viibisid sisuliselt ühes ruumis, kuna mingeid takistusi (lukustatud uks, trellid, barjäär vms) nende vahel ei olnud, tegemist oli kambriga, mille uks oli avatud ning kannatanu seisis ukseavas. Süüdistatava ja kannatanu vaheline suhtlus toimus avatud ruumis ning süüdistataval oli võimalik liikuda kannatanu juurde. Vahemaa süüdistatava ja kannatanu vahel oli ähvardamise ajal umbes kaks meetrit ning süüdistatava liikumisel kannatanu suunas jäi vahemaa meetri peale (vt I kd tl 23). Seega sai süüdistatav selliselt öeldud ähvarduse ka täide viia nii nagu ta lubas, st lüüa pea lõhki. Kannatanu kartust, et süüdistatav teda rusikatega ründab ja pea lõhki lööb saab pidada objektiivselt põhjendatuks, kuna rusikatega ründamise korral oleks kannatanu võinud saada tervisekahjustusi. Toimunud sündmust hinnates juhindus maakohus kohtupraktikast, mille kohaselt isegi kui mingi ütlus või tegu ei pruugi eraldi vaadatuna kujutada endast ähvardust KarS § 120 tähenduses, võib see oma sisu poolest seda siiski olla juhul, kui vastavat ütlust või tegu hinnatakse sellele eelnenud või sellega (teatud juhtudel ka hiljem) kaasnevate asjaoludega kogumis (vt RKKKo nr 1-191849, p 25). Maakohtuga tuleb nõustuda, et kuna süüdistatav väljendas enda agressiooni mitte ainult verbaalselt (öeldes, et „Kui sa tuled kambrisse, siis löön sul pea lõhki“), vaid ka füüsiliselt (nimelt Urmas Kohler pani käed rusikasse ning liikus kiirel sammul kannatanu X poole), siis võttis kannatanu süüdistatava ähvardust tõsiselt. Seda kinnitas ka kannatanu kohtuistungil, et kuna kinnipeetav väljendas lisaks sõnadele füüsiliselt oma agressiooni, siis leidis, et tegemist on päris ähvardusega (vt I kd, tl 23). 8.2 Kaitsja on iseenesest õigesti viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale (vt nt RKKKo nr 1-19-1849, p 24). Maakohus võttis õigustatult Urmas Kohleri teo kvalifitseerimisel aluseks ähvardused mida kannatanu ise tajus, kui ohtu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks tundunud reaalsed ka objektiivses kõrvalvaatajas (I kd, tl 55 pöördel). 8.3 Kolleegium nõustub maakohtuga, et Urmas Kohleri olek, mis oli ärritunud ja lausutud sõnade sisu ning kehahoiak (rusikas käed poksimise asendis) ja kiire liikumine kannatanu suunas, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Seda enam, et süüdistatava Urmas Kohleri poolt öeldu ja tegutsemise peale astus kannatanu sammu tagasi ning võttis enesekaitseks välja nuia. See näitab üheselt, et kannatanu tundis, et tema tervis on ohustatud. Seejuures ei saa asuda seisukohale, et selline kannatanu reaktsioon oleks olnud ebaadekvaatne. Väärib märkimist, et peale kannatanu poolt enesekaitseks nuia võtmist süüdistatav lõpetas kannatanu poole tulemise, mistõttu pani kannatanu nuia tagasi vööle. Selline käitumine näitab taaskord, et kannatanu käitus adekvaatselt, kuna peale reaalse ohu möödumist ei vajanud kannatanu enam enesekaitseks nuia. Seega jätab kaitsja taaskord tähelepanuta kannatanu ütlused, et peale nuia võtmist süüdistatav lõpetas tema poole tuleku, mitte kannatanu ei pannud lihtsalt nuia vööle tagasi nagu kaitsja püüab sündmust näidata. Kuivõrd oht oli möödas, siis ei ole midagi eriskummalist, et kannatanu ei lahkunud koheselt kambri ukse pealt vaid videosalvestise kohaselt jäi seisma veel umbes mõneks minutiks. 8 8.4 Kolleegium asub seisukohale, et ei ole oluline kaitsja väide, et süüdistatav lausus sellised sõnad, kuna ta oli rahulolematu ümberpaigutamise pärast. Tegemist ei olnud lihtsat praaliva väljaütlemisega süüdistatava poolt, vaid süüdistav võttis ka ründava poosi ja liikus kannatanu suunas. Kaitsja jätab täielikult tähelepanuta enda poolt Riigikohtu lahendis nr 1-19-1849, p 23 märgitu, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt KarS §-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja selle kõlblikkus kahju tekitamiseks); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Ka ei eelda ähvardamine seda, et see toimuks kuskil pimedas, üksikus kohas ja halvaks kannatanu igapäevategemised või kannatanu oleks võrreldes süüdistatavaga vähem kaitstud (temast nõrgem, lühem, noorem, kaitsevahenditeta vms), oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus ohutunne, mistõttu ei muuda ähvardamise toimumine vanglas, kus olemas häirenupud, erinevad kaitsevahendid jms ning hiljem kannatanu igapäevatoimetustega edasi tegelemine ähvardust ebausutavaks. Seega ei ole tähtis ja jääb tagajärjetuks kaitsja poolt viidatu, et kannatanul oli nui ja gaas ning väljaspool kambrit olid mitmeid häirenuppe, seina peal on paanikanupud ja valvuri vööpeal on raadiosaatja, millel on paanikanupp. 8.5 Kaitsja põhjendus, et kannatanu näol on tegemist vanglaametnikuga ning vanglaametnikult eeldatakse erialasele ettevalmistusele ja kogemustele vastavat oskust mõistlikult hinnata rikkumise ohtlikkust ja reageerimisega kaasnevaid riske ning eelnevaga kooskõlas tegutseda, ei tähenda seda, et ei ole täidetud KarS § 274 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Kaitsja selliste seisukohtadega nõustumise korral ei saaks mitte ükski vanglaametnik olla kannatanuks KarS § 274 lg 1 mõttes. 8.6 Tuleb märkida, et isegi juhul kui kannatanu ei oleks tundnud ohtu oma tervisele, tuleks seega kaaluda kolleegiumi hinnangul, kas esineb alus rääkida ähvardamise katsest. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta, et ka süüteo katse on karistatav. On ilmselge, et süüdistatav alustas süüteo toimepanemist, kui püüdis kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada, kuid antud juhul õnnestus see ka lõpule viia, kuna kannatanu tundis ohtu oma tervisele. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et süüdistatava väga närviline olek ja konkreetne sõnakasutus ning tegutsemine kannatanu suunal andis kannatanule objektiivse aluse tunda oma tervist ohustatuna, mistõttu kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust Urmas Kohleri süüditunnistamisel KarS § 274 lg 1 järgi.
2. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kaitsja mingeid argumente liitkaristuse osas ei esita, kuid ka liitkaristuse mõistmisel kolleegium mingeid rikkumisi ei tuvastanud.
3. Viimasena peatud kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Urmas Kohlerile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Urmas Kohleri kaitsja Karine Nersesjan esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 180 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 162 eurot, millele lisandub käibemaks 32,40 eurot, kokku 9 summas 194,40 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 194,40 eurot. Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 194,40 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Urmas Kohleri suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 26.

aprilli 2022.a otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10