← Eesti

1-21-2243/43

Obsah (4)§ 121§ 74§ 58§ 59

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 9.

märtsi

  1. a otsus Ott Kalause kaitsjad vandeadvokaat Madis Piirla ja vandeadvokaadi abi Simona Vissak, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda
  2. september 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a otsus osas, millega: 1.
  6. tühistati osaliselt Pärnu Maakohtu
  7. novembri
  8. a otsus ja Ott Kalaus tunnistati süüdi ning teda karistati

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 1.2.

süüdistatavalt mõisteti välja sundraha 981 eurot ning kannatanu K. R-i ja tunnistaja K. Mi saamata jäänud töötasu kokku summas 224 eurot ja 59 senti; 1.

  1. jäeti maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda.
  2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  5. Mõista Eesti Vabariigilt Ott Kalause kasuks välja 1350 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  6. Ott Kalaust süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et: 1-21-22431-21-2243 1)

  1. jaanuaril 2017 lükkas ta oma abikaasa K. R-i trepile selili ja põrandale pikali, seejärel majast välja. Siis lukustas süüdistatav ukse ning jättis kannatanu hommikumantlis paljajalu õue. Nii põhjustas O. Kalaus abikaasale füüsilist valu ja hematoomid ülaseljal ning õlavartel; 2)
  2. aprillil 2018 lükkas ta K. R-i seljaga vastu uksepiita ja voodi peale pikali, tekitades kannatanule füüsilist valu ning hematoomid selja vasakul poolel ja vasakul käsivarrel; 3)
  3. mail 2019 lükkas ta K. R-i seljaga vastu kaminat ning peaga vastu radiaatorit, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja hematoomi seljal. Lisaks lükkas O. Kalaus K. R-i alaealise tütre vastu radiaatorit ja seejärel põrandale, põhjustades viimasele füüsilist valu. Maakohtu otsus
  4. Pärnu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsusega mõisteti O. Kalaus

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks.

Kohus leidis, et kõigil süüdistuses kirjeldatud juhtudel süüdistatav ja kannatanud küll tülitsesid, kuid tõendite põhjal jääb kõrvaldamata kahtlus, et süüdistuses kirjeldatud tegusid süüdistatav toime ei pannud ja süüdistuses kirjeldatud tagajärgi kannatanutele ei põhjustanud. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

  2. jaanuari
  3. a vägivallateo tõendamise puhul on tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga. Samas majas viibinud G. K. vägivalla kasutamist pealt ei näinud. Tunnistaja K. O. teadis, et süüdistatav on kannatanut küll korduvalt tõuganud ja alandanud, aga konkreetse sündmuse kohta märkis ta vaid seda, et süüdistatav ajas K. R-i 20 külmakraadi juures majast välja ja lukustas ukse. Kannatanu Messengeri vestlusest nähtuvad ainult subjektiivsed hinnangud, et O. Kalaus tuuseldas ta korralikult läbi, samuti loopis, tõukas ja väänas teda. Objektiivsete tõendite puudumise tõttu tuleb sedastada, et kahe täiskasvanud pereliikme omavaheline nääklemine ja tõuklemine ei ületanud seda piiri, millest alates on vajalik karistusõiguslik sekkumine.
  5. aprilli
  6. a teo puhul on samuti tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga. Kohtule esitatud fotod kannatanu vigastustest ei kinnita kehalist väärkohtlemist, kuna pole eluliselt usutav, et piltidelt nähtuvad hematoomid tekkisid süüdistuses kirjeldatud viisil. Lisaks pole foto piisav, et pidada sellel kujutatud kannatanu kahjustust enamaks kui bagatelliliseks tagajärjeks.
  8. mail 2019 oli süüdistatava ja K. R-i vahel tüli, mis äratas kannatanu alaealise tütre. On mõistetav, et 16-aastase noore jaoks võib karjumise peale ärkamine olla šokeeriv ja ta tõlgendab sellist olukorda vägivalla kasutamisena enda ema vastu ning soovib tema kaitseks välja astuda. K. R. ei kirjeldanud telefonikõnes Häirekeskusele süüdistatava teo tehiolusid, vaid andis subjektiivse ja sisutühja hinnangu, et süüdistatav tuli talle kallale. Kumbki kannatanu ei rääkinud sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikele vägivallast. Vägivalla tunnuseid ei märganud ei politseinikud ega ka tunnistaja L. L-A., kelle juurde kannatanud pärast sündmust toimetati. Tunnistaja sõnul rääkis K. R. talle vaid tõukamisest ja telefoni lõhkumisest. Ülejäänud tõendid, mis konflikti kirjeldavad, sisaldavad vaid sisutühje ja subjektiivseid hinnanguid. Kohtul tekkis kahtlus, et K. R-i mälupilt kõnesolevast sündmusest on aja jooksul suuremaks paisunud, sest tema endist kooselu ja laste kasvatamist puudutavad tülid süüdistatavaga pole lõppenud. Apellatsioon
  9. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, kes taotles O. Kalause süüditunnistamist ja karistamist

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. 2

(5)1-21-22431-21-2243 Ringkonnakohtu otsus
  1. Tallinna Ringkonnakohus tegi
  2. märtsil 2022 kirjalikus menetluses otsuse, millega tunnistas O. Kalause

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ning karistas teda kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel kolme aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

  1. Maakohus leidis ekslikult, et süüdistatava tegude tõendatuse küsimuses on kõrvaldamata kahtlused. Kohtuotsusest ei selgu, milliste tõendite põhjal need kahtlused tekkisid või millised tõendid jäid valu ja tervisekahjustuste tekitamise tuvastamiseks pealiskaudseks. Kannatanute ütlused on järjepidevad ja maakohus ei seadnud nende usaldusväärsust kahtluse alla. Kõnesolevate ütlustega on tõendatud, et O. Kalaus kasutas kannatanute suhtes intensiivset jõudu, põhjustades sellega mõlemale valu ning K. R-ile ka hematoomid seljal ja õlavarrel. Süüdistatava ütlused selle kohta, et tülide käigus keegi haiget ei saanud, ei ole eluliselt usutavad.
  2. jaanuari
  3. a vägivallateo toimepanemist kinnitavad ka kaudsed tõendid.
  4. Samuti on tõendatud, et O. Kalaus pani süüdistuses kirjeldatud viisil toime kehalise väärkohtlemise
  5. aprillil
  6. Maakohtu seisukoht, et fotodel kujutatud vigastused ei saanud tekkida süüdistuses kirjeldatud viisil, on põhjendamatu ning vastuolus kannatanu ütlustega. Süüdistatav ei mäleta alkoholijoobes toime pandud kehalist väärkohtlemist, kuid nähtuvalt Messengeri vestlusest K. R-iga sai ta aru, et ta tekitas abikaasale tahtlikult füüsilist valu.
  7. Maakohus on ekslikult hinnanud ka
  8. mai
  9. a teo kohta käivaid tõendeid. Politseinikud ei küsitlenud kannatanuid vägivalla ega vigastuste osas. Kannatanute ütlused riimuvad teiste tõenditega. O. Kalause kaitseversioon ei ole eluliselt usutav. Lisaks jättis maakohus tähelepanuta, et kuriteosündmusele järgnenud päeval peetud Messengeri vestluses süüdistatav sisuliselt tunnistas toimepandut ja vabandas kõige eest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  10. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid O. Kalause kaitsjad, taotledes selle tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Alternatiivselt paluvad kaitsjad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks. Peamised kassatsiooniväited on järgmised.
  11. Prokuratuuri apellatsiooniteade oli allkirjastamata, mistõttu pidanuks ringkonnakohus jätma apellatsiooni kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 326 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
  12. Apellatsioonikohus tegi tõenditest valed järeldused, rikkus tõendite hindamise nõudeid ja tugines lubamatutele tõenditele. Ringkonnakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta hindas tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt. Kolleegium suhtus kannatanute ütlustesse kriitikavabalt, jättes samas põhjendamatult arvestamata süüdistatava ütluste ja teiste kaitseversiooni kinnitavate isikuliste tõenditega. Teise astme kohus andis eksliku hinnangu ka ülejäänud tõendikogumile. Vastuolusid süüdistatava ja kannatanu ütlustes tuleb käsitada kõrvaldamata kahtlusena ja tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtus uuritud tõendid kinnitavad üksnes bagatellründeid. Kassatsioonivastus
  13. Prokuratuuri hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Lisaks ei kohusta menetlusseadus apellatsiooniteadet allkirjastama, mistõttu on prokuröri ametlikult e-posti aadressilt elektrooniliselt saadetud teavitus nõuetekohane. 3

(5)1-21-22431-21-2243 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegium ei nõustu kaitsjatega, et prokuröri allkirja puudumine apellatsiooniteatelt pidanuks tooma kaasa prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmise. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata KrMS § 326 lg-s 2 nimetatud juhtudel, sh olukorras, kus apellant ei ole sama seadustiku § 319 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul teatanud otsuse teinud kohtule kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, kui sellest teatamine oli kohustuslik (KrMS § 326 lg 2 p 2). KrMS § 319 lg 1 esimese lause kohaselt teatatakse apellatsiooniõiguse kasutamise soovist otsuse teinud kohtule kirjalikult, kuid sama sätte kolmanda lause kohaselt võib apellatsiooniõiguse soovist teatada ka elektrooniliselt. Seega eristab seadusandja kahte apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise viisi – kirjalikku ja elektroonilist.
  2. Kassaatoritega tuleb nõustuda selles, et KrMS § 319 lg 1 ls-s 1 nimetatud kirjalik teatamine eeldab apellatsiooniteatel omakäelise või digitaalse allkirja olemasolu. Kriminaalmenetluse seadustik küll ei defineeri kirjalikku vormi, aga eristab seda menetlusdokumendi vormistamisest kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil (vt nt KrMS § 10 lg 7 p 2, § 91 lg 5 ja § 206 lg 21). Sellest järeldub seadusandja soov eristada tahteavaldusi, mis peavad olema avaldaja poolt allkirjastatud, avaldustest, millele allkirjanõue ei laiene. Järeldust kinnitab ka võrdlus tsiviilõigusega, kus eristatakse muu hulgas tehingu kirjalikku (ja sellega üldjuhul võrdsustatud vormi) ning kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 78, 79 ja 80).
  3. Samas on seadusandja näinud ette, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kolleegiumi hinnangul ei saa see kõnealuses kontekstis tähendada muud kui seda, et sel viisil esitatud tahteavaldus ei pea olema allkirjastatud. Siinkohal on paslik viidata ka regulatsiooni tekkeloole. Kuni
  4. märtsini 2015 nägi KrMS § 319 lg 1 teine lause ette, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib otsuse teinud kohtule teatada ka faksi teel. Kuivõrd praktikas faksi enam ei kasutatud, asendati see võimalus elektroonilise vormiga (vt seaduseelnõu 770 SE, Riigikogu XII koosseis, seletuskiri). Faksi saatmisel puudus dokumendi allkirjastamise nõue, mistõttu ei laiene see ka e-kirja teel edastatavale apellatsiooniteatele. Liiatigi puuduks vastupidise seisukoha korral KrMS § 319 lg 1 kolmandal lausel igasugune mõte. Seetõttu jääb kassaatorite kõnesolev väide edutuks.
  5. Ehkki ringkonnakohtu kriitikaga maakohtu otsuse aadressil tuleb paljuski nõustuda, näeb kolleegium siiski kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist selles, et teise astme kohus lahendas kriminaalasja kirjalikus menetluses. Maakohus mõistis O. Kalause õigeks, leides, et süüdistatava tegude tõendatuses on kõrvaldamata kahtlused ning olemasolev tõendikogum võimaldab tõsikindlalt tuvastada vaid bagatellründele vastavad teod. Ringkonnakohus asus aga sama tõendikogumi põhjal diametraalselt erinevale seisukohale, tunnistades O. Kalause kõigis kolmes süüdistuses märgitud kehalises väärkohtlemises süüdi. Seejuures oli nii esimese kui ka teise astme kohtus keskseks vaidlusküsimuseks isikuliste tõendiallikate usaldusväärsus.
  6. Lisaks tuli ringkonnakohtul, kes tegi erinevalt maakohtust süüdimõistva otsuse, lahendada esmakordselt küsimus süüdistatavale mõistetavast karistusest. Karistuse esmakordsel mõistmisel üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata nende tähendust konkreetsel juhul. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid.
  7. Arvestades eeltoodut ja lähtudes Riigikohtu
  8. juuni
  9. a otsuse nr 1-20-2143/118 punktides 26–29 väljendatud seisukohtadest, märgib kolleegium, et ka käsilolevas asjas oli apellatsioonimenetluse raskuspunkt selline, et eelduslikult pidanuks ringkonnakohus vaatama kriminaalasja läbi suulises menetluses, ja seda olenemata apellatsioonimenetluse poolte 4
(5)1-21-22431-21-2243 taotlustest. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu vaidlustatud otsusest ühtki kaalukat põhjust, mis õigustanuks kriminaalasja lahendamist kirjalikus menetluses (vt viidatud otsus nr 1-20-2143/118, p 29).
  1. Seega tegi apellatsioonikohus käesolevat kriminaalasja kirjalikus menetluses lahendades KrMS § 331 lg 12 kohaldamisel kaalutlusvea, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kirjeldatud eksimust kassatsioonimenetluses kõrvaldada ei saa ja seetõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  2. Kuivõrd tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine tingib kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise, ei käsitle kolleegium kassatsiooni ülejäänud väiteid, kuid märgib siiski veel järgmist. Ringkonnakohus arvestas karistuse mõistmisel raskendava asjaoluna teo toimepanemist süüdlase pereliikmete suhtes (

§ 58

p 4).

§ 121

lg 2 p 2 sätestab kvalifitseeriva tunnusena süüteo toimepanemise lähi- või sõltuvussuhtes. Niisiis sisaldub

§ 58

p-s 4 nimetatud karistust raskendav asjaolu ka süüdistatavale inkrimineeritud käitumises.

§ 59

kohaselt ei arvestata aga sama seaduse §-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Seega kohaldas ringkonnakohus karistust mõistes valesti materiaalõigust.

  1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse osas, millega tühistati osaliselt maakohtu otsus, tunnistati O. Kalaus süüdi ja karistati teda

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning jäeti menetluskulud süüdistatava kanda.

Tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu teisele koosseisule. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt. 24. O. Kalause kaitsja esitas Riigikohtule taotluse kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 3375 euro hüvitamiseks. Taotluse kohaselt osutas kaitsja süüdistatavale õigusabi 18,75 tundi tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium peab osutatud õigusabi vajalikuks ja õigusteenuse tunnihinda põhjendatuks, kuid leiab, et taotluses märgitud ajakulu pole õigustatud. Kriminaalasi ei ole keerukas ega mahukas, samuti ei esitanud kaitsjad kassatsioonis ega täiendavas vastuses argumente, mida varasemas menetluses ei oleks juba käsitletud. Eeltoodut arvestades tuleb kaitsjatasu lugeda kassatsioonimenetluse kuluks ja süüdistatavale hüvitada 7,5 tunni ulatuses. Seega tuleb riigilt KrMS § 186 lg 1 alusel O. Kalause kasuks välja mõista 1350 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.