KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-2540 Kohtuasi X ava

§ 41

lg 4 rikkumist seoses üldkoosoleku kokku kutsumata jätmisega uue majanduskava kehtestamiseks. Maakohtu hinnangul ei kujuta sellise kulutuse tegemise otsustamine, mida ei ole kajastatud kehtivas majanduskavas, endast iseenesest seaduse ega põhikirja rikkumist. Kulutuse tegemise otsuse vastavust seadusele ei mõjuta asjaolu, kas korteriühistu on rikkunud kohustust uue majanduskava koostamiseks ja üldkoosolekul kehtestamiseks. Siiski näeb KrtS § 40 lg 1 ette, et korteriomanikud teevad majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele ning KrtS § 40 lg 2 kohaselt võib korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades korteriühistu põhikirjaga ette näha viidatud sättest erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. Tulenevalt KrtS § 40 lg 2 esimesest lausest saab korteriomanike vahel teistsugust majandamiskulu jaotust kui omandiosa suuruse järgi ette näha ainult põhikirjaga. Vaidlustatud otsus sisaldab aga mh otsustust haldusteenuse kulu jagamiseks korteriomanike vahel võrdselt. Vaidlustatud otsusega põhikirja muudetud ei ole. Seetõttu on otsus haldusteenuse kulu jaotamise osas vastuolus KrtS § 40 lg 2 esimese lausega ja puudutatud isiku põhikirja p-dega 3.3 ja 3.4, mis näevad ette omandiosa suuruse põhise majandamiskulude jaotuse, välja arvatud tegelikust tarbimisest sõltuvate majandamiskulude puhul. Ülejäänud osas otsus seaduse või põhikirjaga vastuolus ei ole. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avalduse osalise rahuldamise tõttu menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebused ja menetluse edasine käik 4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles vaidlustab maakohtu määruse resolutsiooni p 1, 2 ja 4 ning palub avaldus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku kanda, alternatiivselt palub avaldaja end vabastada korteriomanike majanduskulude tasumise kohustusest menetluskulusid puudutavas osas. Maakohus ei ole saanud aru avaldaja seisukohtadest, milles seisneb avalduses esitatud üldkoosoleku otsuse tühisuse õiguslik alus. TsÜS § 38 lg 2 kohaselt on juriidilise isiku organi otsus tühine, kui see on tagajärjena seaduses otse sätestatud. Üldkoosoleku otsuse tagajärjeks 3 2-21-2540 oli majanduskava muutmine, mis on vastuolus seaduses sätestatuga, s.o KrtS § 37 lg-s 3 ja § 41 lg-s 4 sätestatuga. Samuti rikuti otsuse vastuvõtmisel oluliselt selleks ettenähtud korda. Majanduskava suhtes on seaduses sätestatud eraldi ettenähtud kord (KrtS §

§ 41lg 4), mida peavad juriidilised isikud järgima.

1. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määruse resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4 ning teha uus määrus, millega jätta avaldus täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud avaldaja kanda. Vaidlustatud määrus on üllatuslik osas, milles kohus leidis, et vaidlusalune otsus on vastuolus KrtS § 40 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb majandamiskulud jaotada vastavalt kaasomandi osa suurusele. Kohus ei ole sellisele asjaolule menetlusosaliste tähelepanu juhtinud ega ole sellele tuginenud ka kumbki menetlusosalistest. Uurimispõhimõte kohustab kohut selgitama välja üksnes selliseid asjaolusid, millest sõltub avaldaja õiguste rikkumine. Kuna vaidlustatud korteriomanike otsus asetab avaldaja seaduses sätestatust soodsamasse olukorda, ei oleks kohus tohtinud sellistel asjaoludel avaldust rahuldada.
2. Avaldaja vaidles puudutatud isiku määruskaebusele vastu. Puudutatud isik avaldaja määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
5. Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuste esitajate väide ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ja § 659 koosmõjust neid kõiki ei korda.
6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse lisana kinnistusraamatu väljavõtte. Ringkonnakohus keeldub TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel nimetatud dokumendi tõendina tsiviilasja materjalidesse vastu võtmast, kuivõrd menetlusosalised ei vaidle avaldaja kaasomandi mõttelise osa suuruse üle.
7. Vastuseks avaldaja määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8. Avaldaja leiab, et vaidlustatud otsus on tühine TsMS § 38 lg 2 alusel, kuivõrd otsuse tühisus on tagajärjena seaduses otse sätestatud ning rikutud on oluliselt otsuse vastuvõtmiseks ettenähtud korda. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ei ole rikutud otsuse vastuvõtmise korda. KrtS § 21 lg 1 lubab korteriomanikel vastu võtta otsuseid ka korteriomanike üldkoosolekut kokku kutsumata ning samas paragrahvis on sätestatud sellise otsuse vastuvõtmise tingimused. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vastavad tingimused otsuse vastuvõtmiseks olid täidetud. Kuivõrd vaidlustatud otsusega majanduskava ei kehtestatud, ei ole asjakohased avaldaja viited majanduskava kehtestamisele seatud nõuetele. Kuna seadus ei sätesta, et korteriomanike otsusega, millega otsustatakse teenusepakkujaga lepingu sõlmimise üle, tuleks samaaegselt kehtestada ka uus majanduskava, ei saa kolleegium nõustuda avaldaja väidetega, milles avaldaja viitab TsMS § 38 lg-le 2 ja KrtS § 37 lg-le 3 ja § 41 lg-le 4, mis avaldaja hinnangul sätestavad tagajärjena korteriomanike otsuse tühisuse. 4 2-21-2540 Ühtlasi märgib kolleegium, et KrtS § 37 lg 3 ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuivõrd korteriomanikud ei otsustanud kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike kulude kandmise üle, vaid haldusteenuse osutamise lepingu sõlmimise üle, mis on KrtS § 35 kohaselt tavapärase valitsemise küsimus. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus avaldaja nõude otsuse tühisuse tuvastamiseks õigesti rahuldamata ning avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust muuta.
9. Vastuseks puudutatud isiku määruskaebusele märgib kolleegium järgmist.
10. Avaldaja taotles vaidlustatud korteriomanike otsuse tühisuse tuvastamist ja alternatiivselt otsuse kehtetuks tunnistamist. Juriidilise isiku organi otsuse võib kehtetuks tunnistada huvitatud isiku nõudel, kui see on vastuolus seaduse või põhikirjaga (TsÜS § 38 lg 1). Kuigi avaldaja tugines KrtS §

§ 41lg 4 rikkumisele, ei ole kohus hagita asjas Ts

MS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti ei ole kohus seotud menetlusosaliste õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7 ja § 463 lg 2). KrtS § 40 lg 1 järgi teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele ning teistsuguse kohustuste aluse ja tasumise korra saab ette näha üksnes korteriühistu põhikirjaga korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades. Korteriühistu põhikirja p-de 3.3 ja 3.4 kohaselt teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi suurusele, v.a tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud, mille eest tasuvad korteriomanikud vastavalt tarbitud teenuse mahule (tl 22 ja 22 pöördel). Kuivõrd vaidlustatud otsusega põhikirja ei muudetud, ei saanud korteriomanikud KrtS § 40 lg-st 1 ja põhikirja p-des 3.3 ja 3.4 sätestatust erinevat kulude jaotust, s.o et haldusteenuse kulu jagatakse võrdselt korteriomanike vahel, üldkoosolekul kindlaks määrata. Kuna avaldaja vaidlustas kogu korteriomanike otsust ning palus see alternatiivse nõudega kehtetuks tunnistada, tuli maakohtul tühisuse aluste puudumisel hinnata kogu otsust, sh kõiki vaidlustatud otsuses märgitud otsustusi ning kontrollida otsuse kehtetuks tunnistamise aluseid. Tuvastades vaidlustatud otsuse osalise mittevastavuse seadusele ja põhikirjale, tuli maakohtul lähtuvalt avaldaja esitatud taotlusest vaidlustatud otsus selles osas kehtetuks tunnistada.

1. Puudutatud isik on määruskaebuses tuginenud sellele, et maakohtu määrus oli üllatuslik. TsMS § 436 lg 4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse eeltoodut ka kohtumäärusele. Kumbki menetlusosalistest ei olnud maakohtu menetluses esitanud seisukohta, mille järgi on vaidlustatud otsus osaliselt kehtetuks tunnistatav osas, milles otsustati haldusteenuse kulu jagada võrdselt korteriomanike vahel.
2. Üllatamine saab olla alama astme kohtu lahendi tühistamise aluseks juhul, kui menetlusosaline oleks käitunud teisiti, kui ta oleks vaidlusalusele asjaolule tuginemisest teadnud ja kui tema menetluslik käitumine oleks toonud kaasa või võinud tuua kaasa asja teistsuguse lahendamise (Riigikohtu
3. novembri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-10073 p 17). Puudutatud isiku määruskaebuse väidete kohaselt ei olnud avaldaja huvides vaidlustatud otsuse selles osas kehtetuks tunnistamine, kuivõrd vaidlustatud otsusega ette nähtud kulude jaotamise kord oli avaldajale soodsam. Avaldaja aga ei ole maakohtu määrust selles osas vaidlustanud ning on vastuseks puudutatud isiku määruskaebusele mh märkinud, et on teadlik vaidlustatud otsuse vastuolust seadusega ning soovib korteriühistu poolt õigusnormide rakendamist. Kuigi maakohus rikkus määruse tegemisel menetlusnormi, kui jättis vastava asjaolu menetlusosalistega arutamata, puudub kolleegiumi hinnangul põhjus asuda seisukohale, 5 2-21-2540 et kui menetlusosalised oleksid olnud enne maakohtu määruse tegemist teadlikud, et maakohus kaalub vaidlustatud otsuse osalist kehtetuks tunnistamist seetõttu, et haldusteenuse kulude jaotamine ei vasta seadusele, oleksid menetlusosalised käitunud teisiti, mis oleks võinud kaasa tuua asja teistsuguse lahenduse. Nii avaldaja kui ka puudutatud isik on määruskaebemenetluses saanud esitada oma seisukohad seoses vaidlustatud otsuse osalise kehtetuks tunnistamisega ning mõlemad menetlusosalised on leidnud, et vaidlusalune otsus on vastuolus KrtS § 40 lg-ga
4. Eeltoodust tulenevalt ei too maakohtu määruse üllatuslikkus kaasa vaidlustatud määruse tühistamist.
5. Ülaltoodut arvestades ei ole kolleegiumil alust määruskaebusi rahuldada ega maakohtu määrust tühistada.
6. Määruskaebuste rahuldamata jätmise tõttu ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Kuivõrd maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ega mõistnud kummagi menetlusosalise kasuks menetluskulusid välja, puudub alus avaldaja vabastamiseks puudutatud isiku menetluskulude kandmisest. Kuigi Riigikohtu praktika järgi ei pruugi olla õiglane, kui korteriühistuga peetavas kohtuvaidluses peaks menetlusosaliseks olev korteriomanik kandma osa korteriühistu õigusabi kuludest (vt Riigikohtu
7. novembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-13 p 14), siis ei ole praeguses menetluses avaldajalt talle langevat osa korteriühistu enda õigusabikulude hüvitamiseks nõutud.
8. Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel määruskaebustega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
9. Käesoleva määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata TsMS § 617 lg 2 ja § 696 lg 1 teise lause alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 6