← Eesti

2-20-6416/32

Obsah (19)§ 657§ 651§ 456§ 463§ 662§ 238§ 457§ 272§ 232§ 348§ 442§ 696§ 173§ 172§ 171§ 174§ 176§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-6416 T

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel jätta muutmata osas, millega maakohus rahuldas avalduse osaliselt ning jättis rahuldamata avaldaja nõuded tuvastada korteriühistu

  1. märtsi
  2. a kordusüldkoosolekul vastu võetud otsuse
  3. a majanduskava kinnitamiseks tühisus ja
  4. detsembri
  5. a üldkoosolekul vastu võetud otsuse
  6. a majanduskava kinnitamiseks tühisus (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4), arvestades ringkonnakohtu määruse põhjendusi, samuti menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 5). Määruskaebus jääb rahuldamata.
  7. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja vaidlustab maakohtu määrust osas, milles avaldaja nõuded tuvastada korteriomanike

  1. märtsi
  2. a kordusüldkoosolekul ja
  3. detsembri
  4. a üldkoosolekul vastu võetud otsuste
  5. a ja
  6. a majanduskava kinnitamiseks tühisus jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks korteriomanike
  7. märtsi
  8. a kordusüldkoosolekul vastu võetud otsuse
  9. a majanduskava kinnitamiseks. Selles osas on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause (koosmõjus

§ 463lg-ga 2) alusel jõustunud.

  1. Puudutatud isik esitas koos määruskaebuse vastusega Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a määruse tsiviilasjas nr 2-19-8045, mida maakohtu menetluses ei esitatud.

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Uusi tõendeid saab esitada ka vastaspool. Arvestades asja sisu on kõnealune kohtumäärus asjakohane ja see tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

Samas märgib kolleegium, et kuna kõnealune lahend ei ole jõustunud, siis ei ole sellel siduvat toimet (

§ 457

lg 1 koosmõjus

§ 463

lg-ga 2) ning see on hinnatav üksnes dokumentaalse tõendina

§ 272lg 2 järgi.

Seejuures puudub sel

§ 232järgi ette kindlaksmääratud jõud.

Samuti ei ole kolleegium seotud selles märgitud õiguslike hinnangutega.

  1. Menetlusosalised vaidlevad määruskaebemenetluses jätkuvalt selle üle, kas vaidlusalused üldkoosoleku otsused on tühised või mitte. Avaldaja tugineb otsuste tühisuse alusena sellele, et otsused on vastuolus heade kommetega ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kolleegium märgib, et hindab kaebuse lahendamisel üksnes seda, kas avaldaja esile toodud asjaoludel võivad otsused olla tühised vastuolu tõttu heade kommetega. 10.
  2. Tühisuse aluseks saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38 lg 2 järgi olla otsuse vastuolu heade kommetega. Organi otsuse tühisuse aluseks ei ole otsuse vastuolu mõistlikkuse põhimõttega (võlaõigusseaduse § 7), mida kohaldatakse vaid juhul, kui see on seaduses ette nähtud ega ka väidetav vastuolu hea usu põhimõttega. Küll aga võib viimane olla otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks. Hea usu põhimõtte järgimise kohustus tuleneb KrtS § 12 lgst 2, mille kohaselt peavad korteriomanikud omavahelistes suhetes, samuti suhetes 4

(9)korteriühistuga järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Sarnase kohustuse näeb ühinguõiguses üldisemalt ette TsÜS §
  1. Organi otsust on võimalik tunnistada kehtetuks juhul, kui see on vastuolus seaduse või põhikirjaga (TsÜS § 38 lg 1). Õiguskirjanduses on leitud, et otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks on mh ka hea usu põhimõtte kohustuse ning teiste liikmete õigustatud huvidega arvestamise kohustuse rikkumine (Saare, K. TsÜS § 38, komm 3.3.
  2. – Varul, P. jt (koost). Tsiviilseadustiku üldosa seadus: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010). 10.
  3. Kuivõrd maakohus leidis, et
  4. a majanduskava kinnitamise otsus tuleb kehtetuks tunnistada vastuolu tõttu seadusega, täpsemalt KrtS § 40 lg-te 1 ja 2 ning § 41 lg 1 p 5 rikkumise tõttu, siis puudus maakohtul vajadus analüüsida teisi kehtetuks tunnistamise aluseid. Kuna selles osas on maakohtu määrus jõustunud, siis ei anna kolleegium samuti hinnangut sellele, kas kõnealust korteriomanike üldkoosoleku otsust oleks olnud võimalik kehtetuks tunnistada ka vastuolu tõttu hea usu põhimõttega või mõnel muul alusel. 10.
  5. Avaldaja esitas kohtule
  6. a majanduskava kinnitamise otsuse osas üksnes tühisuse tuvastamise nõude (tl 6). Iseenesest on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus hageja on esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema nõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (Riigikohtu
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 31). Samas oli avalduse maakohtule esitamise ajaks möödunud
  9. a majanduskava kinnitamise otsuse kehtetuks tunnistamise nõude kohtusse esitamise tähtaeg. KrtS § 29 lg 3 kohaselt on korteriühistu organi otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtaeg 60 päeva otsuse vastuvõtmisest arvates. Korteromanike üldkoosolek, millel võeti vastu otsus
  10. a majanduskava kinnitamiseks, toimus
  11. detsembril 2018 (tl 15) ja avaldaja esitas avalduse kohtule
  12. mail 2020 (tl 1), mistõttu on avaldus esitatud kohtusse pärast KrtS § 29 lg-s 3 sätestatud õigust lõpetavat tähtaega. Seega ei kontrolli ringkonnakohus seda, kas esineb alus tunnistada otsused kehtetuks ka juhul, kui kolleegium peaks jõudma järeldusele, et otsus ei ole tühine.
  13. Kolleegium käsitleb esmalt avaldaja väiteid maakohtu menetlusõiguslike rikkumiste kohta. 11.
  14. Määruskaebuse väite kohaselt on maakohtu määrus üllatuslik. Samas ei ole avaldaja selgitanud, milles väidetav üllatuslikkus praegusel juhul seisneb. Kohtu selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustuse kohaselt ei või kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult (vt nt

§ 348lg-d 1–3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3; § 400 lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4).

Kolleegium möönab, et maakohtu õiguslik hinnang avalduses esitatud väidetele otsuste tühisuse kohta võis tulla üllatuslikult, sest toimiku materjalidest nähtuvalt ei arutanud maakohus seda menetlusosalistega. Samas ei ole põhjust vaidlustatud määrust seetõttu tühistada. Määruskaebuses oli avaldajal võimalik maakohtu õigusliku käsitluse kohta arvamust avaldada. 11.2. Avaldaja on maakohtule ette heitnud ka põhjendamiskohustuse (

§ 442lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2) rikkumist.

Kolleegium selle etteheitega ei nõustu. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt leidis maakohus, et avalduses ei ole märgitud asjaolusid, mille alusel saaksid vaidlusalused üldkoosoleku otsused olla tühised ja põhjendas oma sellekohast järeldust (maakohtu määruse põhjenduste p 5). Samuti märkis maakohus, et ei hinda tõendeid, mis ei sisalda teavet asja lahendamisel tähendust omavate asjaolude kohta (maakohtu määruse põhjenduste p 11). Maakohus ei pidanud vajalikuks tuvastada seda, kas korteriühistu majandab hotellina kasutatava hoone kaasomandi osa ja kas majanduskava sisaldab sellega seotud kulusid või mitte, sest leidis, et ka avaldaja esile toodud asjaolude tõendatuse korral ei oleks alust majanduskavade vastuvõtmise otsuste tühisust tuvastada. 5

(9)
  1. Järgnevalt käsitleb kolleegium rikkumist, millele avaldaja on mõlema korteriühistu üldkoosoleku otsuse vaidlustamisel tuginenud. 12.
  2. Avaldaja on tuginenud sellele, et korteriühistu ei majanda hotellina kasutatava hoone kaasomandi osa ning sellega seotud kulusid majanduskavad ei sisalda ja seega peab avaldaja kandma need üksi, aga elamiseks kasutatavate hoonete kaasomandi osa majandamisega seotud kulud on majanduskavades jaotatud kõigi korteriomanike vahel, sh peab nende kulude kandmises osalema avaldaja. Avaldaja tugineb mõlema otsuse osas tühisuse alusena nende otsuste vastuolule heade kommetega. 12.
  3. Korteriomanike üldkoosoleku otsus võib olla tühine TsÜS § 38 lg 2 järgi, kui see on vastuolus heade kommetega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et avaldaja avalduses esile toodud ja kaebuses korratud asjaolud ei tingi ka nende õigsuse korral otsuste tühisust sel alusel, sh ei esine TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud tehingu heade kommete vastasust tingivaid asjaolusid. Seetõttu on põhjendamatu ka avaldaja etteheide maakohtule uurimispõhimõtte väidetava rikkumise kohta. Kohtul tuleb välja selgitada asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud. 12.
  4. See, et majanduskavades on ette nähtud ka avaldaja osalemine korteriomandite kaasomandi osa majandamiskulude kandmises, ei ole ebamoraalne ega taunitav. Avaldaja kohustus osaleda majandamiskulude kandmisel tuleneb asjaolust, et avaldaja on korteriomandi omanik ja ühistu liige. KrtS § 40 lg 1 järgi teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. Maakohus tuvastas, et põhikirja korteriühistul ei ole ega ole ka omavaheliste kokkulepetega reguleeritud korteriomanike kohustuste jaotust majandamiskulude kandmisel (KrtS § 40 lg 2). Seega ei ole avaldajat ka majandamiskulude tasumisest vabastatud. Kolleegium märgib täiendavalt, et korteriomanikul on võimalik erandlikel asjaoludel KrtS § 40 lg 3 alusel keelduda kehtiva majanduskava täitmisest täies mahus, kui korteriühistu nõuab majandamiskava alusel korteriomanikult selliste kulude kandmist, millega ta ei ole nõustunud ning nende kandmise nõudmine temalt oleks vastuolus hea usu põhimõttega. 12.
  5. Heade kommete vastaseks ei muuda otsuseid ka see, et majanduskavad ei sisalda avaldaja sõnul hotellina kasutatava hoone kaasomandi osa valitsemisega seotud kulusid. Korteriomanikud teostavad üldjuhul oma otsustusõigust elamu valitsemisel korteriomanike üldkoosoleku vahendusel (KrtS § 20) ning elamu majandamiseks toimub teatavate rahaliste vahendite kogumine ja üldkoosolekul otsustatud korras kulutamine (KrtS §-d 40–41). Ei ole heade kommete vastane, kui korteriomanikud hääletavad sellise majanduskava kehtestamise poolt, mis teatud kulutuste tegemist ette ei näe. Seda ei muuda asjaolu, kui mõnele korteriomanikule ei ole selline otsus meelepärane. Pole võimalik eeldada, et korteriomanike huvid otsuste vastuvõtmisel alati kattuksid ning avaldajale on tagatud mehhanism oma õigustatud huvide kaitsmiseks. Isegi kui korteriomanikud hääletavad sellise majanduskava kehtestamise poolt, mis perioodilisi ettemakseid hotelli kaasomandi osa majandamisega seotud kulude katmiseks ette ei näe, ei piira see avaldaja õigust nõuda ka enda korteriomandi kaasomandi osa majandamist. Maakohus märkis õigesti, et KrtS § 34 lg 2 kohaselt peab majandamine toimuma korteriühistu kaudu ning kui korteriühistu oma kohustust ei täida, on avaldajal õigus nõuda kaasomandi osa majandamist. Vajadusel saab korteriühistu juhatus koostada uue majanduskava ja kutsuda kokku korteriomanike erakorralise üldkoosoleku uue majanduskava kehtestamiseks (KrtS § 41 lg 4). Kui korteriühistu avaldaja korteriomandi kaasomandi osa majandamise kohustust ei täida, siis on avaldajal õigus teha seda ise ja nõuda kulutuste kahjuna hüvitamist võlaõigusseaduse § 115 lg 1 alusel. 12.
  6. Seadusandja on ette näinud, et kui korteriomaniku huvid erinevad korteriomanike enamuse omadest, siis on tal võimalus nõuda suhete reguleerimist kokkuleppega KrtS § 13 6
(9)alusel. Näiteks juhul, kui korteriomandite esemeks on erineva otstarbega ruumid ja korteriomanike huvid sellest tulenevalt vastandlikud (vt ka KrtS eelnõu 462 SE seletuskiri, lk 37). Korteriomanikud võivad KrtS § 13 lg 1 kohaselt korraldada korteriomandist ja korteriühistust tulenevaid õigussuhteid kokkuleppel. Juhul kui mõni korteriomanikest ei ole nõus kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevat tahteavaldust andma, võib korteriomanik nõuda kohase tahteavalduse andmist KrtS § 13 lg-st 2 tulenevalt KrtS § 9 alusel. Kolleegium leiab, et ka sel põhjusel avaldaja puhul raskeid asjaolusid TsÜS § 86 lg 2 mõttes ei esine. 12.
  1. Lisaks on avaldaja leidnud, et majanduskavades hotellina kasutatava hoone kaasomandi osa valitsemisega kaasnevate kulude arvesse võtmata jätmisega on rikutud KrtS § 41 lõikeid 1 ja
  2. Kuigi avaldaja on põhjendanud sellega otsuste heade kommete vastasust, siis märgib kolleegium, et see ei oleks rikkumise tõendatuse korral tühisuse aluseks ka TsÜS § 38 lg 2 esimese lause kolmanda alternatiivi järgi. TsÜS § 38 lg 1 esimese lause järgi on juriidilise isiku organi otsus tühine, kui see on tagajärjena seaduses otse sätestatud või kui otsus on vastuolus heade kommetega või kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui selle vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Seega võib otsus vastuolu tõttu seadusega olla tühine eelkõige siis, kui see rikub võlausaldajate kaitseks või avalikes huvides kehtestatud seaduse sätteid. Kõigil muudel juhtudel peab selleks, et otsust saaks vastuolu tõttu seadusega lugeda tühiseks, seaduses olema selgelt ette nähtud, et normi rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse. KrtS § 41 lg-d 1 ja 4 ei näe ette, et selle rikkumise tagajärjeks oleks otsuse tühisus. Samuti ei ole kolleegiumi hinnangul tegu võlausaldajate kaitseks ega avalikes huvides kehtestatud seadusesätetega. Majanduskava kehtestamine tähendab, et otsustatakse korteriomanike poolt korteriühistule tehtavate perioodiliste ettemaksete suurus. Otsustamise eesmärk on luua olukord, kus korteriomanik teab, kui suure kuluga ta peab arvestama, ja korteriühistu juhatus teab, millised on korteriühistu tulud (KrtS eelnõu 462 SE seletuskiri, lk 69). Seega ei tingi avaldaja väidetud puudused otsuste tühisust. Arvestades määruse p-des 10.2–10.3 märgitut, ei kontrolli kolleegium seda, kas otsuseid oleks alust tunnistada kehtetuks väidetava vastuolu tõttu viidatud seadusesätetega (TsÜS § 38 lg 1 esimene lause). 12.
  3. Nõustuda ei saa avaldaja etteheitega, et kohus suunab avaldajat uut kohtuvaidlust alustama, mis on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Kohus selgitab, et võimalikust vastuolust seadusega ei järeldu, et otsus on tühine heade kommete vastasuse tõttu ning seadusandja on korteriomaniku kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid.
  4. Neil põhjendustel leidis maakohus õigesti, et vaidlustatud korteriomanike üldkoosoleku otsused ei ole TsÜS § 38 lg 2 alusel tühised. 14.

§ 696lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 15. Avaldaja on vaidlustanud maakohtu menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vastuseks määruskaebuse väidetele menetluskulude jaotuse osas märgib kolleegium järgmist. 15.1. Tegemist on hagita menetluse asjaga.

§ 172

lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, siis annab sama lõike teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel

§ 172lg 1 teise lause 7

(9)alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (vt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-87-14, p 29). Seejuures on

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11804/175, p 25). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades diskretsiooni piire ületanud ja kolleegiumil ei ole alust maakohtust teistsugusele seisukohale asuda. 15.
  3. Avaldaja heidab ette, maakohus on jätnud oma diskretsiooniotsuse kujunemise selgitamata. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus põhjendas, et jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, sest avaldus rahuldatakse osaliselt, st kohtusse pöördumine oli põhjendatud osaliselt.

§ 172

lg 1 võimaldab arvestada kohtusse pöördumise põhjendatust ja avalduse rahuldamise ulatust (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-1-17, p 21). 15.
  3. Avaldaja leiab ka, et kulude menetlusosaliste endi kanda jätmine ei ole õiglane, sest korteriühistu ei majanda avaldaja korteriomandi kaasomandi osa ja see on ebaõiglane ning seetõttu, et kohus ei ole ümber lükanud väidet, et selline olukord on ebaõiglane, vaid on soovitanud algatada uus kohtuasi. Kolleegium märgib, et asjas ei ole tuvastatud seda, kas korteriühistu majandab hotellina kasutatava hoone kaasomandi osa või mitte, nagu leiab ekslikult avaldaja, sest selle tuvastamine ei oleks aidanud kaasa asja lahendamisele, kuid oleks toonud menetlusosalistele kaasa kulusid. Seejuures heidab avaldaja küll ette, et korteriühistu ei majanda kogu kinnistu kaasomandi osa, kuid korteriühistu väite kohaselt ei ole avaldaja vastava kohustuse täitmist ka nõudnud. Samuti põhjendas maakohus, miks avaldaja esitatud asjaolud ei tingiks ka nende tõele vastavuse korral vaidlustatud otsuste tühisust ja seega on avaldaja pöördunud rahuldamata jäetud nõuete osas põhjendamatult kohtusse, mistõttu on õiglane jätta menetluskulud osaliselt avaldaja kanda. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Kuivõrd avaldaja pöördus kohtusse kahe otsuse vaidlustamiseks ja neist ühe osas ta oma taotletud eesmärgi saavutas (otsus tunnistati kehtetuks), kuid teise osas tehti lahend tema kahjuks, siis oli kulude menetlusosaliste endi kanda jätmine õiglane.
  6. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel avaldaja kanda.

17. Kolleegium määrab

§ 174lg 3 järgi kindlaks puudutatud isikule hüvitatavad menetluskulud.

Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus alama astme kohtus kantud menetluskulud on jäetud menetlusosaliste endi kanda ja selle määruse peale esitatud määruskaebus jääb rahuldamata, on põhjendamatu, et maakohus määrab

§ 174

lg 4 järgi kindlaks üksnes kõrgema astme kohtus kantud menetluskulud (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-9006/24, p 15). 17.
  3. Määruskaebemenetluses on puudutatud isik palunud avaldajalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1075,20 eurot. Puudutatud isik on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Menetluskulude nimekirja järgi tegi esindaja puudutatud isikut esindades tunnitasuga 140 eurot (käibemaksuta) kokku toiminguid 6 tunni ja 24 minuti ulatuses, sh: vaidlustatud määrusega tutvumine, ülevaade ja soovitused kliendile seoses avaldaja võimaliku määruskaebusega, vastuse koostamine avaldaja tasaarvestusavaldusele 30 minutit; tutvumine kohtu kirjaga seoses määruskaebusega, kaebuse läbi töötamine, kohtule vastuskirja koostamine, e-kiri kliendile 48 minutit; määruskaebuse vastuse koostamine ja esitamine 4 tundi ja 48 minutit; ning menetluskulude nimekirja koostamine 18 minutit. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 8

(9)17.
  1. Puudutatud isiku esindaja vastuse koostamine avaldaja tasaarvestusavaldusele ei ole seostatav tsiviilasja materjalidega, seega ei kuulu selle toimingu kulu hüvitamisele. Arvestades asja keerukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mh asjaolu, et määruskaebuses on suures osas korratud varasemaid seisukohti ja vastus kaebusele ei ole sisult õiguslikult keerukas, on kolleegiumi hinnangul määruskaebusele vastuse koostamise ja sellele eelnenud toimingute ajakulu vajalik ja põhjendatud kokku 4 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aeg 18 minutit ei ole ülemäärane. Samuti ei ületa puudutatud isiku vandeadvokaadist esindaja tunnitasu määr 140 eurot (käibemaksuta), s.o 168 eurot koos käibemaksuga keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 17.
  2. Eeltoodut arvestades on puudutatud isiku põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtus koos käibemaksuga 722,40 eurot (= 4,3 tundi x 168 eurot). Kuna puudutatud isik on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, tuleb menetluskulud

§ 174lg 10 kohaselt hüvitada koos käibemaksuga.

Lisaks peab avaldaja tulenevalt puudutatud isiku taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni. 18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.