← Eesti

1-13-6098/265

Obsah (8)§ 299§ 64§ 73§ 49§ 288§ 3112§ 311§ 22

KOHTUOTSUS E E S T I VABAR I I G I N I M E L Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2016 Tartu Kriminaalasja number 1-13-6098 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aarne Sar

§ 299

lg 1 - § 22 lg 2, § 311 2 - § 22 lg 2, § 3112 ja § 299 lg 1 ning Heiki Linduse, Mihkel Põdra, Kaur Ilvese, Andres Hintsi ja Andri Karpi süüdistuses

§ 299lg 1 ja § 3112 järgi üldmenetluses Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 11.

detsembri 2015 otsus Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova Süüdistatav XX isikukood xxxxxxxxx; elukoht XXX; töökoht XXX OÜ; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe Süüdistatav Heiki Lindus isikukood 37511082221; elukoht XXX; Kaitsja Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav Kaitsja töökoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud vandeadvokaat Kaido Kooga Mihkel Põder isikukood 38806296543; elukoht XXX; töökoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud vandeadvokaat Arri Tooming Kaur Ilves isikukood 38904022237 elukoht XXX; töökoht XXX AS; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud vandeadvokaat Kaarel Kais Andres Hints isikukood 37510082257; elukoht XXX ei tööta; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud vandeadvokaat Lembit Nirgi Andri Karp isikukood 37212162231; elukoht XXX; töökoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk RESOLUTSIOON 1. Tühistada Viru Maakohtu 11. detsembri 2015 otsus osaliselt, s.o osas, millega: 1.1. XX mõisteti

§ 299lg 1 ja § 3112 järgi täielikult õigeks.

1.

  1. XX i menetluskulu jäeti täielikult riigi kanda.
  2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega mõista XX süüdi

§ 299lg 1 (v.a ühe 20.

augusti 2011 patrullehe võltsimise osas) ja § 3112 järgi. 2 2 3.

§ 299

lg 1 järgi mõista XX ile karistuseks 1 aasta vangistust ja § 311 2 järgi 9 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõista XX ile liitkaristuseks 1 aasta vangistust. 4.

§ 73

lg 1 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata ning

§ 73lg 3 alusel määrata katseaja pikkuseks 3 aastat.

5.

§ 49

alusel mõista XX ile lisakaristuseks keeld töötada 3 aastat ametnikuna ATS § 7 lg-te 1, 2 mõttes.

  1. Mõista XX ilt välja menetluskulud kokku 282,45 eurot ja sundraha 585 eurot. Nimetatud summad tuleb süüdistataval tasuda ühele järgnevatest Maksu- ja Tolliameti arvelduskontodest: EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal. Tasumisel märkida viitenumber 99916700040261 ja selgitus: „XX , 1-13-6098, menetluskulud“.
  2. Jätta XX i kanda maakohtu otsusega Eesti Vabariigi kanda jäetud kaitsjatasu summas 3944,40 eurot.
  3. Muus osas jääb Viru Maakohtu otsus muutmata.
  4. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
  5. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Arri Tooming kaudu 552 eurot, sh käibemaks 92 eurot, vandeadvokaat Arri Toomingule apellatsioonimenetluses Mihkel Põdrale riigi õigusabi osutamise eest. Kaitsjatasu jätta riigi kanda.
  6. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere Advokaadibüroo kaudu 336,96 eurot, sh käibemaks 56,16 eurot, vandeadvokaat Lembit Nirgile apellatsioonimenetluses Andres Hintsile riigi õigusabi osutamise eest. Kaitsjatasu jätta riigi kanda.
  7. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt K. Kooga Advokaadibüroo kaudu 552,96 eurot, sh käibemaks 92,16 eurot, vandeadvokaat Kaido Koogale apellatsioonimenetluses Heiki Lindusele riigi õigusabi osutamise eest. Kaitsjatasu jätta riigi kanda.
  8. Mõista Eesti Vabariigilt Andri Karpi kasuks välja 1404 eurot, sh käibemaks 234 eurot, valitud kaitsjale advokaat Allan Valgule apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt Kaur Ilvese kasuks välja 1439,71 eurot, sh käibemaks 239,95 eurot, valitud kaitsjale vandeadvokaat Kaarel Kaisile apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
  10. Mõista Eesti Vabariigilt XX i kasuks välja 1284,48 eurot, sh käibemaks 214,08 eurot, valitud kaitsjale vandeadvokaat Argo Küünemäele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 3 3 Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
  11. juunil 2016 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
  12. juunist
  13. Süüdistuse sisu
  14. Politsei – ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuris töötanud politseiametnikke XX i, Heiki Lindust, Mihkel Põtra, Kaur Ilvest, Andres Hintsi ja Andri Karpi süüdistatakse kokkuvõtlikult ajavahemikus
  15. augustist 2011 kuni
  16. detsembrini 2011 ametiisiku poolt dokumendi võltsimises, võltsitud dokumendi väljaandmises ja kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetluses teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemises. XX i süüdistatakse ka teiste süüdistatavate kihutamises nendele tegevustele.
  17. Süüdistuse kohaselt möödus Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse (edaspidi LJVT) kasutuses oleva kiirusmõõdiku Stalker DSR 2X numbriga DP 009663 (antennid KC031279 ja KR 009147) taatlemistähtaeg
  18. augustil
  19. Ida prefektuuri korrakaitsebüroo LJVT juht politseileitnant XX oli antud asjaolust teadlik ning andis oma alluvatele liikluspolitseiametnikele H. Lindusele, M. Põdrale, K. Ilvesele, A. Hintsile ja A. Karpile suulise korralduse märkida teenistusülesannete täitmise käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kasutatud kiirusmõõteseadmeks politseimootorrattal Honda r/m XXX paiknev statsionaarne mõõteseade Stalker DSR 2X numbriga DP009643 (antennid KC 031253 ja KR 009168). Tegelikkuses täideti teenistusülesandeid politseiautoga Škoda r/m XXX ning sinna paigaldatud statsionaarse ja taatlemata kiirusmõõteseadmega Stalker DSR 2X numbriga DP 009663 (antennid KC031279 ja KR 009147).
  20. Kuigi LJVT politseiametnikud teadsid, et kasutavad teenistusülesannete täitmise käigus politseisõidukit Škoda r/m XXX ning sellele paigaldatud statsionaarset kiirusmõõteseadet Stalker DSR 2X, mis oli kõigile teadaolevalt taatlemata, märkisid nad
  21. augustist 2011 kuni
  22. detsembrini 2011 XX i korralduse kohaselt mõõteseadme kasutamise protokolli kasutatud mõõteseadmeks Stalker DSR, mis tegelikkuses oli püsivalt paigaldatud ja paiknes selles ajavahemikus politseimootorrattal Honda r/m XXX .
  23. Lisaks suulisele korraldusele andis XX ka kirjaliku korralduse, väljastades patrullteenistuses olevatele patrullidele, kes kasutasid teenistusülesannete täitmisel politseisõidukit Škoda Superb reg nr-ga XXX , enda koostatud ja allkirjastatud patrullilehti, millel olid muuhulgas märgitud tööülesanneteks „kiirusemõõtmine, liiklusjärelvalve“ ning töövahendiks Stalker DSR 2X DP009643 või lihtsalt DSR.
  25. septembril 2011 (toimkonna liikmed H. Lindus, K. Ilves) ja
  26. oktoobril 2011 (toimkonna liikmed H. Lindus, M. Põder) väljastas XX patrulltoimkondadele patrullilehed, märkides lahtrisse „Töövahendid, seadmed“ neile teenistusülesannete täitmisel lubatud sõidukiiruse mõõtmiseks ette nähtud mõõteseadmeks Stalker DSR 2X DP009643 (mootorrattale Honda paigaldatud ja taadeldud mõõteseade), märkides samal ajal kasutatavaks politseisõidukiks sõiduauto Škoda Superb, reg nr-ga XXX . XX oli teadlik, et tegelikkuses mõõdavad patrullitoimkonnad sõidukiirust politseiautole Škoda Superb paigaldatud mõõteseadmega Stalker DSR 2X DP
  28. Peale selle XX kustutas korrektorlinti kasutades
  29. augustil 2011 (toimkonna liikmed 4 4 A. Hints, M. Põder),
  30. augustil 2011 (toimkonna liikmed A. Hints, M. Põder),
  31. augustil 2011 (toimkonna liikmed A. Karp, M. Põder) ja
  32. augustil 2011 (toimkonna liikmed H. Lindus, M. Põder) väljastatud ja allkirjastatud patrullilehtede lahtritest „Töövahendid, seadmed“ mõõteseadme Stalker järgi trükitud mõõtevahendite numbrid ning kirjutas nende asemele omakäeliselt sinise pastapliiatsiga „MDR II AS006506“ (kaasaskantav mõõteseade).
  33. augustil 2011 väljastatud patrullilehele kirjutas XX „MDR II“. Selliste võltsimiste eesmärk oli jätta mulje, et patrullid kasutavad igapäevaste tööülesannete täitmisel tegelikkuses ettenähtud korras taadeldud mõõteseadet, mis omakorda võimaldaks neil teostada liiklusjärelevalvet, luues sellega liiklejatele kiiruse ületamisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Viru Maakohus tühistas ebaseaduslikud otsused väärteoasjades, kus kiiruse mõõtmine oli teostatud taatlemata mõõteseadmega.
  34. XX oli teadlik, et lubatud sõidukiiruse mõõtmise, s.o liiklusjärelevalve teostamise käigus tuvastatud kiiruse ületamise faktid fikseeritakse, nendes alustatakse väärteomenetlust ning õigusrikkumist menetletakse vajadusel kas kiir- või üldmenetluse raames. Seega olles teadlik, et mõõteseadet DSR 2X DP009663 koos antennidega KC031279 ja KR009147 ei saa teenistusülesannete täitmisel ning mõõtetegevuses kasutada, andis XX patrullitoimkondade liikmetele korralduse mõõta lubatud sõidukiirust taatlemata mõõteseadmega. Selliselt kallutas XX politseiametnikke menetlema kiiruse ületajaid tuvastatud kiiruse ületamise faktis ning tegema alustatud väärteoasjades ebaseaduslikke otsuseid, mida H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp ka teenistusülesannete täitmise käigus tegid. Ka XX tegi väärteootsuseid asjades, kus kasutati taatlemata mõõteseadet, märkides seejuures, et väärteo toimepanemised on muuhulgas tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollidega.
  35. Eelnevast tulenevalt süüdistatakse XX i

§ 299lg 1 - § 22 lg 2, § 311 2 - § 22 lg 2, § 3112 ja § 299 lg 1 ning H.

Lindust, M. Põtra, K. lvest, A. Hintsi ja A. Karpi

§ 299lg 1 ja § 3112 järgi.

Maakohtu otsus

  1. Viru Maakohtu
  2. detsembri 2015 otsusega mõisteti süüdistatavad kõigis süüdistustes õigeks.
  3. Maakohtu otsuse järgi ei ole vaidlust, et süüdistatavad olid süüdistuses toodud perioodil ametiisikud

§ 288lg 1 tähenduses. Kõik süüdistatavad olid läbinud pädeva mõõtja koolituse ning olid väärtegude menetlemisel Mõõte

S § 5 mõttes pädevad mõõtjad. Samuti on kindel, et kiirusmõõdiku Stalker DSR 2X numbriga DP 009663 (antennid KC031279 ja KR 009147) taatlemistähtaeg lõppes

  1. augustil
  2. Uuesti taadeldi seade alles
  3. detsembril
  5. Maakohtu hinnangul ei ole XX pannud toime ametialast võltsimist ega sellele kihutamist.
  6. XX ile heidetakse ette ebaõige sisuga patrullilehtede väljaandmist, kuid kohtu hinnangul ei sisaldanud need patrullilehed süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ebaõigeid andmeid. Patrullilehtede allkirjastamisega ei kinnitanud XX , et sõidukil XXX paikneb üks või teine konkreetne kiirusemõõtja. XX andis vaid korralduse kasutada kõnealuses sõidukis kiirusemõõtjat Stalker DSR 2X DP
  7. Arvestades asjaolu, et viidatud kiirusemõõtja oli ka korrektselt taadeldud, puudub alus väita, et vastavasisulise korralduse andmine oli ebaseaduslik. Korraldust ei muudaks ebaseaduslikuks ka see, kui XX ile oli teada, et kõnealune mõõtur paikneb teisel sõidukil. Miski ei välista korralduse täitmiseks kiirusemõõteseadme ümbertõstmist sõidukile XXX , seda enam, et tegemist on sama tüüpi seadmega (Stalker DSR 2X). Samuti ei oleks korraldus ebaseaduslik, kui XX ile olnuks teada, et hoolimata korraldusest minnakse kiirust mõõtma seadmega, mis ei ole taadeldud. 5 5
  8. Ka heidetakse XX ile ette korrektorlindiga tema väljastatud ja allkirjastatud patrullilehtedelt mõõtevahendi numbri kustutamist ning nende asemele omakäeliselt „MDR II AS006505“ kirjutamist. Kohtu hinnangul ei ole süüdistuse tekstist üheselt aru saada, kas XX ile heidetakse ette andmete tagantjärele kustutamist ja üle kirjutamist või patrullilehtede väljaandmisel nendes ebaõige info kajastamist. Samuti ei ole kohtule esitatud kahte
  9. augusti 2011 kuupäevaga patrullilehte, seega on ühe selle kuupäevaga patrullilehe võltsimises esitatud süüdistus alusetu (korrektorlindile „MDR II“ kirjutamine). Kuigi nelja patrullilehe osas on tuvastatud, et korrektorlindil oleva teksti kirjutas XX , ei ole tõendeid selle kohta, millal vastavad parandused tehti ja mida parandati. A. Karpi ja K. Ilvese ütlustest tuleneb, et nad ei ole taoliste parandustega patrullilehti näinud. See viitab, et patrulli minevatele ametnikele patrullilehtede üleandmise ajal neid parandusi tekstis ei olnud ning muudatused tehti hiljem. Samas ei ole aga kohtumenetluses esitatud tõendeid selle kohta, milline oli patrullilehtedes kajastatud algne tekst ja kas lindile kirjutatud uus tekst on oma sisult üldse erinev. Seega ei saa rääkida ka

§ 299

tähenduses dokumendi võltsimisest, kuivõrd pole teada, kas dokumendi algset sisu on muudetud või oli tegemist nt halvasti arusaadava käekirja parandamisega.

  1. Süüdistuses ei ole ka märgitud, milles seisnes võltsitud dokumendi väljaandmine. Kui dokumentide sisu muutmine toimus pärast nende patrullpolitseinikele üle andmist, ei saa väljaandmisena käsitleda patrullilehtede patrullpolitseinikele üleandmist. Vastav koosseisuline tunnus peaks olema sisustatud muu tegevusega. Juhul, kui dokumendi koostaja tegi enne väljaandmist tekstis korrektorlindi abil sisulise muudatuse, ei saa seda automaatselt pidada võltsimiseks karistusseadustiku tähenduses. Kõnealune dokument oli oma iseloomult kirjalik töökorralduse andmine. Sealjuures oli korralduse andja pädevuses otsustada, milles seisneb korralduse sisu, st millise mõõteseadmega peaksid politseiametnikud tööd tegema. Kui korralduse andja asendab enne korralduse saajale üleandmist dokumendis algselt märgitud seadme teisega, ei muuda see dokumenti oma sisult ebaõigeks ega võltsituks. Võltsimisest saaks rääkida vaid juhul, kui muudatus tehti tagantjärele ning näiteks eesmärgiga varjata tegelikult antud korralduse sisu. Süüdistuses aga taolisi faktilisi asjaolusid ei kajastu.
  2. Maakohus tuvastas, et
  3. augustist 2011 jätkati paralleelselt mõlema sõidukiga (mootorratas ja sõiduk XXX ) kiiruse mõõtmist ning XX i versioon mõõteseadmete vahetamise kohta ei ole usutav. Tunnistaja V.M. ja OTRS andmetest nähtub, et
  4. a detsembris oli sõidukil Škoda XXX peal kiirusemõõteseade, mis tuli saata taatlemisele. Kuna seade DP009643 oli taadeldud, ei saanud sõiduautos olla mootorratta mõõteseadet. Samuti ei pidanud kohus usutavaks, et XX andis augusti keskel korralduse mõõta kiirust üksnes mootorrattal paiknenud seadmega või mittestatsionaarse mõõturiga MDR. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollide kohaselt on sellel ajal mõõtmisi teostanud ka sõidukiga XXX töötanud ametnikud. XX i versiooni kehtimise korral pidanuks olema mõõtjana märgitud vaid A. Karp ja A. Hints, sest üksnes nemad omasid mootorratta juhtimisõigust. 20., 21.,
  5. ja
  6. augustil kutsungi 4071 (Škoda XXX ) patrullilehtedel on tehtud korrektorlindiga parandused ja sellele on kirjutatud MDR. Ometi on neil kuupäevadel patrullitoimkonda määratud isikud märkinud seadme kasutamise protokollidesse seadme nr DP
  7. Ei ole usutav, et kõik neil päevil töötanud isikud märkisid ekslikult protokolli statsionaarse kiirusmõõturi või siis eirasid korraldust mõõta mittestatsionaarse seadmega.
  8. Ühegi süüdistatava ütlusest ei nähtu, et XX oleks andnud korralduse jätkata kiiruse mõõtmist taatlemata seadmega ning märkida protokolli seade, mida tegelikult ei kasutatud. Süüdistatavad kinnitavad, et
  9. aasta augusti keskel teavitas XX neid, et varasemalt sõidukis XXX olnud mõõturi Stalker DSR 2X DP009663 taatlemistähtaeg on möödunud ja edaspidi kasutatakse mõõturit Stalker DSR 2X DP
  10. Vastav muudatus tuleb märkida ka kiirusemõõteseadme 6 6 kasutamise protokolli. Maakohtul hinnangul saaks XX i käsitleda kihutajana ametialasele võltsimisele vaid siis, kui ta andis korralduse märkida protokolli seade DP009663, olles teadlik, et tegelikult mõõdetakse kiirust teise seadmega. Samuti oleks ta pidanud sellest informeerima oma alluvaid. Kohtule esitatud tõendite kohaselt ei teadnud H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp, et sõidukis ei ole seadet, mida neil kästi protokolli märkida. Samuti ei ole põhjust arvata, et XX ile teadaolevalt olid tema alluvad teise mõõturi kasutamisest teadlikud. Seega ei ole XX pannud toime

§ 299lg 1 - § 22 lg 2 kuritegu.

17. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp pannud toime

§ 299lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu.

  1. Kohus tuvastas, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse on märgitud seade, mida tegelikkuses mõõtmisel ei kasutatud. Samas ei olnud ametnikud teadlikud, et nad kasutavad mõõtmiseks taatlemata seadet DP
  2. Sõidukiga XXX süüdistuses nimetatud perioodil tööd tehes ei olnud kiirusemõõturile paigaldatud taatluskleebis nähtaval. Selle vaatamiseks oleks ametnikud pidanud seadme auto keskkonsoolist välja võtma. Kui lähtuda versioonist, et XX võis asendada sõidukis XXX asunud kiirusemõõturi antenni Stalker DSR 2X nr DP009643 antenniga ning süüdistatavatel oli võimalik veenduda seadme taatluse kehtivuses üksnes antenne taatlustunnistusega võrreldes, siis puudus süüdistatavatel võimalus kontrollimisel tuvastada, et kiirust mõõdeti taatlemata seadmega. Sel juhul ei saa süüdistatavatele heita ette tahtlikult kiiruse mõõtmist taatlemata seadmega ega ka taatluse kontrollimata jätmist. Kui aga ka antenn oli vahetamata, siis saaks tulla kõne alla etteheide vaid selles, et ametnikud jätsid enne mõõtmist taatluse kehtivuse kontrollimata.
  3. PPA peadirektori
  4. juuni 2011 käskkirjaga nr 245 kinnitatud „Mõõtmiste käsiraamatust“ ja Ida prefektuuri käskkirjast nr 101 tuleneb, et
  5. aastal ei olnud liiklusjärelevalve talituses või korrakaitsebüroos määratud kiirusemõõteseadme taatlemise tähtaja kontrollimise eest vastutavat isikut. Mõõtjatel ei lasunud otsest kohustust kontrollida enne iga mõõtmist, kas seade on taadeldud. Neil oli kohustus kontrollida üksnes seadme korrasolekut. Tulenevalt käsiraamatu punktis 3.6.4 sätestatust oli politseiametnikel alust eeldada, et kui nende kasutuses oleva sõiduki seadmel ei ole silti taatlemata, siis on mõõtur taadeldud. Ka XX il ei olnud kontrollimise kohustust. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et süüdistatavatel oli kohustus kontrollida taatluse kehtivust, siis selle kohustuse täitmata jätmine ning kergemeelselt XX i usaldamine ei kinnita nende tegevuses

§ 299lg 1 subjektiivsete tunnuste olemasolu.

XX ilt saadud informatsiooni usaldamine ning sõidukile XXX paigaldatud seadme seerianumbri ja taatluse kontrollimise kohustuse täitmata jätmine ei näita, et süüdistatavad pidid vähemalt möönma, et tegelikkuses võis olla sõidukile paigaldatud teine seade. Ka ei pidanud süüdistatavad möönma, et märkides kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli XX i nimetatud seadme, võivad nad panna toime dokumendi võltsimise

§ 299lg 1 tähenduses.

Seega ei ole H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp pannud toime

§ 299lg-s 1 kirjeldatud kuritegu.

20. XX ile

§ 3112

järgi esitatud süüdistusse puutuvalt märkis maakohus, et isik ei ole süüdistuses kajastatud 11-s väärteoasjas teinud otsust süüdistuses märgitud kuupäevadel. Ka H. Lindusele

§ 3112

järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud asjaolud ei ole täiel määral tuvastamist leidnud. H. Lindusele heidetakse ette 58-s väärteoasjas ebaseadusliku otsuse tegemist, kuid süüdistatav on ainult 4-s asjas teinud otsuse süüdistuses märgitud kuupäevadel. Seega on süüdistus nende väärteomenetluse otsuste osas juba ainuüksi seetõttu põhjendmatu ning XX ja H. Lindus tuleb vastavas osas õigeks mõista. 21. H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi tegevusele

§ 311

2 kohase etteheite tegemiseks peab olema tuvastatud, et ametnike tehtud väärteootsused olid ebaseaduslikud. 7 7 Väärteomenetluses seadusele mittevastava otsuse tegemine saab seisneda kas materiaalõiguse ebaõiges kohaldamises või menetlusõiguse rikkumises. Antud juhul ei ole aga süüdistuses viidatud ühelegi konkreetsele menetlus- või materiaalõiguslikule normile, mida süüdistatavad otsuseid tehes rikkusid või ebaõigesti kohaldasid. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et H. Lindusele, M. Põdrale, K. Ilvesele, A. Hintsile ja A. Karpile

§ 311

2 järgi esitatud süüdistuses ei ole ära näidatud faktilisi asjaolusid ja õigusnorme, millest lähtuvalt oleks võimalik väita, et väärteomenetlustes tehtud otsused olid ebaseaduslikud. Tegemist on minetustega, mida kohus ei saa ise kõrvaldada. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei ole piisavad tuvastamaks süüdistavate tegevuses

§ 3112või mõne muu kuriteo objektiivsete tunnuste esinemist.

22. Täiendavalt märkis kohus, et isegi kui leida, et süüdistuse faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, oleks

§ 3112järgi esitatud süüdistus siiski alusetu.

Subjektiivse koosseisu tunnuste esinemine ei ole kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud. Esiteks ei ole tõendatud XX i kihutustegevus ega ka H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi teadlikkus sellest, et sõidukisse XXX ei ole tegelikkuses paigaldatud kiirusemõõtur, mida XX i juhiste kohaselt kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse märgiti. 23. Samuti ei ole leidnud kinnitust, et XX oleks pannud toime

22 lg 2 - § 311 2 järgi teise isiku kallutamise teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemisele väärteomenetluses. Ka XX i puhul on süüdistuses sisustamata, milles seisnes väidetav väärteomenetluse otsuste ebaseaduslikkus. Kohtumenetluses ei ole leidnud tõendamist, et XX i alluvad olid tema arusaama kohaselt teadlikud väärteomenetlustes koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollides sisalduvatest ebaõigetest andmetest ning XX i juhiste täitmisega kaasnevatest ebaseaduslikest otsustest. Seega ei ole tuvastatud kallutamine tahtlikule õigusvastasele teole. Isegi kui lugeda tuvastatuks, et XX ise mõistis, et andes juhise märkida protokolli seade DP009643, võib sellega kaasneda väärteomenetluses ebaseadusliku otsuse tegemine, siis ei saa selle pinnalt teha järeldust, et ta kihutas oma alluvaid teadlikult ebaseaduslike otsuste tegemisele. Prokuröri apellatsioon 24. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova, kes palub tühistada Viru Maakohtu 11. detsembri 2015 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatavad kõigis neile esitatud süüdistustes süüdi. Prokurör palub süüdistatavaid karistada maakohtu kohtuvaidlustes taotletud karistuse liigis ja määras. Juhul kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks uue kohtuotsuse tegemist, siis taotleb prokurör kriminaalasja saatmist maakohtu teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks. 25. Maakohus ei pidanud XX i tegevust võltsimiseks

§ 299lg 1 tähenduses, kuna patrullilehed ei sisaldanud ebaõigeid andmeid.

Prokurör toob välja, et XX kinnitas kohtus, et oli seadme taatlemise tähtaja möödumisest teadlik. Süüdistatava koostatud patrullilehed sisaldasid konkreetset juhist kiirusemõõtmise seadme liigi kohta. Sisestades patrullilehtedele ebaõigeid andmeid, edastas XX enda alluvatele ebaõiget infot, kohustades alluvaid panema toime kiiruse mõõtmise protokolli võltsimise. Talituse juhi korralduse täitmine oli tema alluvatele kohustuslik. Samuti teadis XX , et võltsitud dokumente kasutatakse edaspidi väärteomenetluses karistusotsuse tegemisel.

  1. Maakohus leidis ekslikult, et korralduse täitmiseks oleks saanud mõõteseadme ümber tõsta. PPA-s kehtis kindel mõõteseadmete arvestuse kord ning selle üle peeti arvestust mõõtevahendite registris. Lisaks on oluline, et taatlemisele kuulub kogu kiirusemõõturi komplekt, st 8 8 kiirusemõõtur koos selle juurde kuuluvate antennidega. SMIT vastuskirja kohaselt ei olnud mootorrattale paigaldatud kiirusemõõtur üldse tehniliselt töökorras ega kasutamiskõlblik. Ka on kohtuotsuses jäetud tähelepanuta, et XX i sõnade kohaselt vahetas ta taatlemata seadme osad taadeldud osade vastu alles
  2. a septembri lõpus. Seega on tõendatud, et selle ajani oli igal juhul kasutuses taatlemata seade. Vastavalt Riigikohtu praktikale oleks XX pidanud oma väidet ise aktiivselt kaitsma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri 2005 otsus asjas nr 3-1-110405). Ka maakohus nõustus, et kiirusemõõturi ümbertõstmise oli XX il välja mõeldud tagantjärele.
  4. Apellant ei nõustu maakohtuga, et süüdistavad ei saanud kontrollida, millist seadet nad kiiruse mõõtmiseks kasutavad. Mõõtmise käsiraamatus on nähtud ette, et ametnik peab veenduma, millise seadmega ta kiirust mõõdab. Liikluspolitseinikud olid saanud erialase väljaõppe ning omasid pikka töökogemust mõõteseadme kasutamisel. Seega pidid nad teadma, millist seadet nad kasutavad. Sealjuures ei ole käsiraamatus normi, mille kohaselt saaks järeldada, et mõõtjad pidid usaldama XX i väiteid, millist seadet kasutatakse. Kuna maakohus välistas, et XX oli seadme ümber vahetanud, ei oleks ametnikel olnud mingit probleemi kontrollida antenni järgi seadme vastavust patrullilehes märgitule. Ka olnuks ametnikel lihtne kontrollida vahemuunduri numbrit keerates lahti vaid liblikkruvid. Süüdistatavad täitsid oma ametiülesandeid, mis on täpselt reguleeritud. Seetõttu on asjakohatu maakohtu järeldus, et ametiisikud ei teadnud ega näinud, millise seadmega töötavad. 28.

§ 299

kohaldamisesse puutuvalt selgitab prokurör, et patrullilehtede ja kiiruse mõõtmise protokollide võltsimise puhul ei ole tegemist vormivea parandamisega. Väärteoasja lahendamine on materiaalses mõistes õigusmõistmine, kus tuleb pidada kinni menetlusnormidest. Kiiruse mõõtmise protokolli viide seadmele, mida tegelikult ei kasutatud, oli väärteomenetluses oluliseks tõendiks. Maakohus tuvastas, et kõik ametnikud olid pädevad mõõtjad. Pädevuse aluseks on ka teadmine, et taatlemata seadmega kiiruse mõõtmine on ebaseaduslik. Seega saab teo subjektiivse koosseisu tuletada süüdistatavate objektiivsest käitumisest. Kõik süüdistatavad olid ametiisikud, kellele olid teada seadusesätted, millest nad olid kohustatud juhinduma. Lisaks jättis maakohus hinnanguta asjaolu, et süüdistatavate koostatud väärteootsused on Viru Maakohtus tühistatud. 29. Süüdistuse järgi võltsis XX kasutades korrektorlinti viit patrullilehte. Maakohus jättis täielikult hindamata vaatlusprotokolli, millega tuvastati, et korrektorlindi all olev tekst oli politseimootorrattal paiknenud seadme nimetus. XX märkis patrullilehte esmalt kasutatavaks seadmeks vale mõõturi ning muutis pärast patrullilehe tagastamist nende sisu. M. Põder, A. Hints ja H. Lindus kinnitasid, et nemad ei ole selliste parandustega patrullilehti näinud. 30. Maakohus mõistis XX i ja osaliselt H. Linduse

§ 311

2 järgi õigeks, sest isikud ei teinud väärteootsuseid süüdistuses nimetatud kuupäeval. Kohtule on esitatud kõik süüdistuses toodud väärteootused, v.a XX i 27. novembri 2011 otsus. Seda lahendit ei võtnud maakohus vastu, sest süüdistusaktis oli märgitud vale leheküljenumber. Tõenditest nähtuvad väärteoasja number, otsuse koostamise ja sündmuse kuupäev ning menetleja nimi. Nende andmete alusel oleks maakohtul olnud kerge leida õigeid väärteootsuseid. 31.

§ 3112

järgi esitatud süüdistusest ei nähtu maakohtu hinnangul, milles seisnes väärteootsuste ebaseaduslikkus. Prokurör toob aga välja, et süüdistuses on näidatud ära, milliste Viru Maakohtu lahenditega on väärteootsused tühistatud. Kohtulahendid tagastas aga maakohus prokurörile, kuna ei pidanud neid asjasse puutuvateks tõenditeks. Kuigi politseiametnikud olid teadlikud, et nad võltsisid ametlikke dokumente, koostasid nad nende pinnalt väärteootsuseid. 9 9 32. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega XX i õigeksmõistmises

§ 22lg 2 - § 311 2 järgi.

Maakohus tuvastas, et XX i korraldusel märkisid tema alluvad kiiruse mõõtmise protokollidesse taatlemata seadme asemel seadme, mida tegelikkuses ei kasutatud.

  1. Prokurör taotles uute tõendite vastuvõtmist, kuna maakohus ei võtnud vastu
  2. juuni 2013 süüdistusakti tõendite loetelus märgitud mõningaid tõendeid, kuigi need on kriminaalasja lahendamiseks vajalikud. Need tõendid on distsiplinaarmenetluse kokkuvõte; H. Linduse koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli juurde kuuluvad väärteoprotokollid ja kiirmenetluse otsused; asitõendi vaatlusprotokolli juurde kuuluv XX i koostatud väärteomenetluse
  3. novembri 2011 otsus; Viru Maakohtu määrused/otsused. Distsiplinaarmenetluses andsid isikud ütlusi vahetult pärast süüdistuses kirjeldatud sündmusi ning need erinevad oluliselt kohtumenetluse ütlustest. Menetlus ringkonnakohtus
  4. Ringkonnakohus rahuldas
  5. jaanuari 2016 määrusega eelmises punktis esitatud prokuröri taotlused ning võttis KrMS § 321 lg 6 alusel asja juurde kõik apellatsiooni lisas toodud dokumendid. Seejuures anti kaitsjatele ja süüdistatavatele võimalus eelnevalt nende dokumentidega ringkonnakohtu kantseleis kuni
  6. aprillini 2016 tutvuda, kuid seda võimalust ei kasutatud.
  7. Ringkonnakohus arutas
  8. aprilli 2016 istungil käesolevat kriminaalasja süüdistatavate osavõtul (v.a K. Ilves, kes ei osalenud KrMS § 334 lg 1 p 1 alusel). Täiendavaid ütlusi soovis süüdistatavatest anda ainult XX .
  9. Apellatsioonile lisatud tõenditest ei uuritud
  10. märtsi 2012 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet (tõendite kd 8, tl-d 1-30). Sellest tulenevalt ei rahuldatud ka prokuröri taotlust kuulata süüdistatavad distsiplinaarmenetluse raames antud seletuste pinnalt üle kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Ülejäänud tõendeid (tõendite kd-d 6 ja 7 ning kd 8, tl-d 31-39) uuriti ja loeti poolte kokkuleppel avaldatuks. Seejuures vastas XX kd-s 8, tl 39 asuva tõendi pinnalt talle esitatud küsimustele. Ringkonnakohtu järeldused
  11. Ringkonnakohus tutvus maakohtus peetud istungite protokollide, kohtuotsuse, apellatsiooni ja kohtutoimikute materjalidega. Lisaks uuris kohus täiendavalt apellatsioonile lisatud dokumente ja nende osas antud süüdistatava XX i ütlusi. Arvestades eelnevat ja kuulanud ära ringkonnakohtu istungil kohtuvaidlustes esitatud seisukohad, leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud väited toovad kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise. Apellatsioon tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega XX mõisteti täielikult õigeks

§ 299lg 1 ja § 311 2 järgi.

Samuti tühistatakse otsus osaliselt menetluskulude osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. 38. Kõigepealt selgitab kohtukolleegium välja süüdistuse aluseks olevad üldised asjaolud (I). Seejärel lahendatakse XX i süüküsimus

§ 299lg 1 (II) ja § 311 2 järgi (III) esitatud süüdistuste osas.

Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus XX ile kihutamise osas esitatud süüdistust ning H. Lindusele, M. Põdrale, K. Ilvesele, A. Hintsile ja A. Karpile esitatud süüdistusi (IV). Edasi võtab kohus seisukoha XX i karistuse osas (V), lahendab menetluskuludega seotud küsimused (VI) ja võtab kokku menetlustulemused (VII). 10 10 I

  1. Käesolevas kriminaalasjas on kõige aluseks fakt, et PPA Ida prefektuuri LJVT kasutuses oleva kiirusmõõdiku Stalker DSR 2X numbriga DP009663 (antennid KC031279 ja KR009147) taatlemistähtaeg möödus
  2. augustil
  3. Uuesti taadeldi kiirusemõõdik alles
  4. detsembril
  5. Nimetatud asjaolusid tõendavad AS Metrosert mõõtevahendi taatlustunnistused (tõendite kd I, tl 6-7). Asjas kogutud tõendeid uurides ei ole kahtlust, et XX oli taatlmise kehtivuse lõpuajast teadlik. Tunnistaja R. Väli teavitas LJVT juhti taatlemistähtaja saabumisest (II kd, tl 27). XX kinnitab, et oli teadlik taatlemistähtaja lõppemisest ning enda sõnade järgi teavitas ta nimetatud asjaolust ka teisi talituse liikmeid (III kd, tl 27 pöördel).
  6. XX i ja süüdistuse versioon lahknevad selles, kuidas süüdistatav taatlemistähtaja möödumisele reageeris. Prokurör on seisukohal, et politseiametnikud jätkasid XX i teadmisel kiiruse mõõtmist taatlemata seadmega. Süüdistatav aga kinnitab, et mõõturiga Stalker DSR 2X numbriga DP009663 pärast taatlemistähtaja möödumist enam kiirust ei mõõdetud. Väidetavalt vahetas XX sõidukis Škoda paiknenenud mõõturi Stalker DSR 2X numbriga DP009663
  7. aasta septembri lõpus välja mootorrattal Honda paiknenenud taadeldud mõõturi DP009643 vastu (st vahemuundur koos esimese antenniga). Seni mõõtsid Škodaga patrullis käinud ametnikud kiirust käsimõõturiga MDR või abistasid kiiruse mõõtmisel mootorratast Honda.
  8. Ringkonnakohtu jaoks ei ole XX i kaitseversioon usutav. Siinjuures on asjakohased maakohtu vastavad põhistused (vt p 15 ja MK otsuse lk 11-13). Nimelt on otsuses õigesti välja toodud, et V.M. ja OTRS andmete kohaselt võeti detsembris 2011 sõiduautolt Škoda maha taatlemata kiirusemõõtur nr DP
  9. Tunnistaja ülusi mahavõetud seadme taatlemisele saatmise vajaduse kohta kinnitas ka A.M. (II kd, tl 42 pöördel). XX i ringkonnakohtus antud täiendavad ütlused, et tegelikult oli vaja taadeldada vaid mõõturi esitablood, ei ole usutavad ega ühti teiste tõenditega. On ilmselge, et selle versiooni on süüdistatav mõelnud välja alles apellatsioonimenetluses. Samuti on selge, et pärast
  10. augustit 2011 mõõtsid ametnikud kiirust ka Škodas oleva mõõturiga DP009663, kuivõrd mootorrattaga said kiirust mõõta vaid Akategooria juhtimisõigust omavavad ametnikud A. Karp ja A. Hints. Ometi on sellel perioodil märgitud seadmega nr DP009643 mõõtjaks ka teised ametnikud. XX väidab veel, et kuni septembri lõpuni mõõdeti Škodaga kiirust käsimõõturiga MDR või koos mootorrattaga. Kohus tutvus siinjuures patrullilehtedega, mille XX väljastas kuni
  11. septembrini 2011 (tõendite kd I, tl 62 jj). Eelduslikult pärast seda aega tõstis XX enda väite kohaselt taadeldud mõõturi Škodale. Uuritud patrullilehtedest nähtub, et käsiseade MDR on patrullilehele märgitud tavaliselt juhul, kui kasutatavaks sõidukiks oli 271MND. Kui kasutatavaks seadmeks oli märgitud Stalker DSR ja sõidukiks XXX , ei olnud määratud ülesandeks koostööd mootorrattaga. Eeltoodut arvesse võttes järeldab ringkonnakohus, et tegelikult mõõtsid ametnikud sõidukiga XXX XX ile teadaolevalt kiirust seadmega, mis oli taatlemata.
  12. Oluliseks küsimuseks on veel see, kas teised LVJT ametnikud peale XX i olid teadlikud, et kasutavad kiiruse mõõtmisel taatlemata seadet. Vaidlust ei ole, et talituse juht ütles kõigile LVJT ametnikele, et kiirusemõõturi nr DP009663 taatlemise tähtaeg lõppes augustis. H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ega A. Karp ei kontrollinud enne kiiruse mõõtmist, millist konkreetset seadet nad kasutavad ning usaldasid XX i. Kuigi on asjaolusid, mis võiksid anda alust arvata, et kiirust mõõdetakse märgitust erineva seadmega, on neid asjaolusid hooletusest eiratud. Näiteks mõõdeti Škoda ja mootorrattaga mõni aeg paralleelselt kiirust. Samas ei kinnita ükski tõend, et süüdistatavad olid tegelikult teadlikud asjaolust, et nad kasutavad mõõtmisel taatlemata seadet. 11 11 Kohtukolleegiumi jaoks on usutav, et pikka aega igapäevaselt kiirust mõõtnud ametnikud ei kontrollinud sageli, millist seadet nad mõõtmisel kasutavad. Arvestades ka politseiasutuse teatavat võimustruktuuri võidi pisut pimesi usaldada oma juhti, sest see oli muutunud tavaks.
  13. Prokuröri hinnangul on ametnikud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse tegelikult mitte kasutatud mõõteseadme märkimisel tegutsenud kaudse tahtlusega. Süüdistatavad usaldasid talituse juhti ega pidanud vajalikuks ise veenduda, millist seadet tegelikult kasutatakse. Seega on ka prokurör möönnud, et süüdistatavad ei olnud teadlikud, et nad ei kasutanud protokollidesse märgitud seadet. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole leidnud tõsikindlalt kinnitust, et H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp teadsid, et kasutavad sõidukiga XXX kiiruse mõõtmisel taatlemata seadet. II
  14. Apelleeritava kohtuotsuse kohaselt ei sisaldanud XX i koostatud
  15. septembri ja
  16. oktoobri 2011 patrullilehed süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ebaõigeid andmeid. Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus aga seisukohal, et kirjutades vastavatele patrullilehtedele teadvalt ebaõigeid andmeid pani XX toime

§ 299

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning maakohus on materiaalõigust valesti kohaldanud. 45. Riigikohtu praktika kohaselt on

§ 299

lg 1 järgi tegemist intellektuaalse võltsimisega juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (RKKKo asjas nr 3-1-1-40-11, p 13). Maakohus ei pidanud patrullilehtedesse kiirusemõõturina mõõtja nr DP009643 märkimist ebaõigeks ning korraldust selle kasutamiseks ebaseaduslikuks. Kõnealune mõõtur oli taadeldud, mistõttu ei olnud välistatud korralduse täitmiseks kiirusemõõteseadme ümbertõstmist mootorrattalt sõidukile XXX . Maakohtu hinnangul ei muuda korraldust ebaõigeks ka see, kui XX ile oli teada, et kiirust minnakse siiski mõõtma taatlemata seadmega.

  1. Kohtukolleegiumi jaoks tundub maakohtu seisukoht kummastav. Esiteks tuvastas kohus, et kiirust mõõtnud politseiametnikud ei teadnud, et sõidukil XXX on endiselt taatlemata mõõtur nr DP
  2. Maakohtu otsuse kohaselt olid H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp kindlal arvamusel, et XX on mõõteseadmed ära vahetanud ning politseiautos Škoda on taadeldud seade nr DP
  3. Seega ei ole asjakohane väita, et ametnikud oleksid saanud mõõturi ise ära vahetada. Samas on tuvastatud, et XX oli teadlik, et tegelikult oli sõidukis XXX taatlemata seade ning autos oleva seadmega oli kiiruse mõõtmine keelatud. Samuti ei ole eluliselt usutav, et ametnikud hakkavad igakordselt enne kiiruse mõõtmist statsionaarset mõõteseadet ühelt sõidukile teisele tõstma ning XX il ei olnud ka mingit põhjust seda eeldada.
  4. XX il oli tulenevalt ametijuhendist (tõendite kd IV, tl-d 83-85) kohustus tagada, et LVJT töö oleks häireteta ning liiklusjärelevalvet teostatakse kooskõlas valdkonda reguleerivate õigusaktidega. Samuti oli tal kohustus anda vaid seaduslikke korraldusi ja vastutada koostatud dokumentide õigsuse eest. Seega vastutas just XX , et LVJT töö, sh kiiruse mõõtmine, oleks seaduslik. PPA
  5. jaanuari 2010 käskkirjaga nr 38 (tõendite kd IV, td-d 170-178) kinnitati patrullitegevuse kord. Patrullilehte märgitakse p 16.6 kohaselt ka sõiduki andmed ja töövahendid. Patrullilehtede eesmärk on anda patrullitoimkonnale teada, kuidas oma tööülesandeid teostada. Eeltoodust tulenevalt pidi XX märkima patrullilehte õiged andmed ning tagama, et patrulli tegevus oleks häireteta ja kooskõlas õigusaktidega. Patrullilehe koostaja peab dokumenti märkima just selle sõiduki ja need töövahendid, mida töö tegemisel reaalselt kasutatakse. Märkides aga patrullilehtedele, et kiirust tuleb mõõta seadmega nr DP009643 ja 12 12 sõidukiga XXX , kandis XX patrullilehte sisult ebaõiged andmed ning taotles, et kiirust mõõdetaks tegelikult Škodas oleva taatlemata seadmega. Süüdistatav teadis juba patrullilehe koostamise hetkel, et tegelikult kiirust selle seadmega ei mõõdeta. Seega ei taganud XX koostatud dokumendi õigsust ega talituse töö seaduslikkust. Ringkonnakohtu hinnangul oli XX i tegevuse eesmärk jätta mulje, et kiirust mõõdetakse taadeldud seadmega. Seepärast kandis süüdistatav dokumenti andmeid, mis ei olnud oma sisult õiged, ja pani toime dokumendi intellektuaalse võltsimise. 48.

§ 299lg 1 järgi süüdistatakse XX i veel 20., 21., 24., 25.

ja veel ühe

  1. augustil 2011 väljastatud patrullilehelt korrektorlindiga mõõtevahendi numbri kustutamises ning nende asemele vale mõõteseadme kirjutamises. Maakohtu hinnangul oleks alust rääkida võltsimisest vaid juhul, kui muudatused tehti patrullilehtedesse pärast korralduse saajale üleandmist eesmärgiga varjata tegelikult antud korralduse sisu. Süüdistuses aga taolisi faktilisi asjaolusid ei kajastu. Lisaks märgitakse otsuses, et kohtule ei esitatud tõendeid, milline oli korrektorlindi all olev algne tekst. Seega ei saa teha järeldust, kas hiljem kirjutatud tekst üldse esialgsest erineb.
  2. Kohtukolleegium ei nõustu taaskord maakohtu põhjendustega. Kuigi XX ile esitatud süüdistus on pisut konarlik, on sellest siiski aru saada, et isikule heidetakse ette tema väljastatud patrullilehtede hilisemat muutmist, mitte muudetud lehtede väljaandmist. Samas on õige maakohtu järeldus, et süüdistuses on märgitud kahe
  3. augusti 2011 kuupäevaga patrullilehe võltsimine, kuigi tegelikult oli teise lehe puhul tegemist hoopis
  4. septembri 2011 patrullilehega. Kuna ei ole tõendatud, et XX oleks võltsinud kahte
  5. augusti 2011 patrullilehte, on maakohus põhjendatult mõistnud süüdistatava õigeks teise
  6. kuupäevaga lehe võltsimises (kirjutas omakäeliselt „MDR II“).
  7. Nelja patrullilehe (20., 21.,
  8. ja
  9. augusti) osas pani XX toime nende võltsimise. Asitõendi vaatlusprotokolliga (tõendite kd IV, tl-d 130-131) on tõendatud, et patrullilehtedel ei ole korrektorlindi all sama tekst, mis korrektorlindi peal. Nimetatud tõendi on maakohus jätnud aga tähelepanuta. Seega on selge, et XX kirjutas varasemalt patrullilehte märgitud kiirusemõõturi DSR 2XDP00966 või DSR 2XDP009643 asemele „MDR II“.või „MDR II AS006506“. Seda, et parandused tegi just XX , tõendab ekspertiisiakt (tõendite kd IV, tl-d 102-104). Asjaolu, et need muudatused on sisse viidud pärast lehtede väljastamist, kinnitavad kaassüüdistatavate ütlused. Nii on K. Ilves ja A. Karp väitnud, et patrullilehtede kättesaamisel seal selliseid muudatusi ei olnud (III kd, tl 35 pöördel; tl 44). Ka ei ole eluliselt usutav, et XX eksis mitmel järjestikusel päeval patrullilehtedesse kiirusemõõturi märkimisel ning pidi seetõttu parandused sisse viima.
  10. Lisaks peab ringkonnakohus oluliseks, et
  11. augustil 2011 koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollides on kiirusmõõteseadmena märgitud Stalker DSR 2X nr DP009643 (tõendite kd II, tl-d 76, 78, 132). See viitab, et ametnikud täitsid algselt patrullilehel olnud korraldust ja märkisid mõõturi, mida nad teadaolevalt kasutasid. Samal päeval mõõtis A. Hints kiirust mootorrattaga ning ka nendel kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidel on seadmeks märgitud Stalker DSR 2X nr DP009643 (tõendite kd V, tl-d 4, 6, 8, 10). Kuigi on ilmselge, et auto ja mootorrattaga ei saanud samal ajal mõõta kiirust sama seadmega. Nimetatud asjaolu kinnitab veelgi, et LJVT kasutas Škodas kiiruse mõõtmisel tegelikult taatlemata seadet. Kuna XX teadis, et sõiduautol Škoda oli tegelikult taatlemata seade, muutis ta hiljem patrullilehtedel mõõturi ära, et varjata taatlemata seadme kasutamist. Samuti seda, et paraleelselt kasutasid kaks patrulli näiliselt sama kiirusemõõteseadet. Eeltoodust tuleneb, et XX muutis pärast patrullilehtede väljaandmist nende sisu ja asendas seal algselt märgitud mõõturi numbri teisega. Süüdistatav oli teadlik, et märgib patrullilehtedesse vale mõõturi numbri ja täitis

§ 299lg 1 koosseisu.

13 13 III 52. Ringkonnakohtu hinnangul on leidnud tõendamist ka XX ile

§ 3112 järgi esitatud süüdistus.

Sealjuures on maakohtu põhjendus, et süüdistatav ei teinud ühtegi otsust süüdistuses märgitud kuupäeval, täiesti asjakohatu. Ka ei saa nõustuda apelleeritavas otsuses esitatud seisukohaga, et süüdistuses ei ole sisustatud, milles seisnes väärteootsuste ebaseaduslikkus.

  1. XX ile esitatud süüdistuses on loetletud 11 väärteoasja, mille raames tegi süüdistatav ebaseadusliku otsuse. Nimetatud on väärteoasja number ja väärteoasja materjalide koostamise päev. Seega ei olegi süüdistuses toodud kuupäevi, millal XX ebaseaduslikud otsused tegi. Selle asemel on toodud andmed väärteoasja kohta, milles otsused tehti. Nende andmete abil on võimalik lihtsasti leida ülesse ka konkreetsed väärteootsused, mis on asitõendi vaatlusprtokolli lisaks (tõendite kd IV, tl-d 61-73). Küll ei ole asitõendi vaatlusprotokolli lisana toimikus väärteoasjas nr 240211001393 tehtud
  2. novembri 2011 otsust, milles väärteoprotokoll koostati süüdistuse kohaselt
  3. oktoobril
  4. Nimetatud otsust ei võtnud maakohus vastu. Ringkonnakohus aga rahuldas prokuröri apellatsioonis esitatud taotluse otsuse vastuvõtmiseks ning lisas väärteootsuse kriminaalasja materjalide juurde (tõendite kd VIII, tl 39). Samuti on kriminaaltoimikutes olemas otsuste aluseks olevad väärteomaterjalid.
  5. Kohtukolleegiumi hinnangul on

§ 3112

järgi esitatud süüdistuses teokirjeldus piisavalt arusaadav ning mõiste ebaseaduslik on sisustatud. Ebaseaduslikkuse sisustamisel viidatakse süüdistuses MõõteS § 5 lg-le

  1. Säte näeb ette, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. LJVT mõõtmiste puhul ei olnud mõõteseaduses nimetatud nõuded täidetud ning mõõtetulemuste jälgitavus ei olnud tõendatud. XX toimis ebaseaduslikult, kui tegi väärteoasjas otsuseid teades, et tegelikult ei ole väärteo toimepanemine nõuetekohaselt tõendatud. Järelikult olid XX i tehtud otsused ebaseaduslikud, sest nende aluseks olevate tõendite kogumisel ei olnud süüdistatavale teadaolevalt järgitud MõõteS § 5 lg-t
  2. Süüdistatava teadlikkus taatlemata mõõtevahendi kasutamisest on sisustatud eelpool ning XX i poolt otsuste tegemist tõendavad konkreetsed väärteootsused. Seega tuleb XX

§ 3112järgi süüdi mõista.

IV 55. Ringkonnakohus nõustub üldjoontes apelleeritava otsuse põhistustega XX i õigeksmõistmises H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi kuritegude toimepanemisele kihutamises ning nende ametnike täieliku õigeksmõistmise osas. 56.

§ 299

lg 1 - § 22 lg 2 järgi esitatud süüdistuse osas märkis maakohus õigesti, et LVJT ametnikud said XX ist aru, et sõidukil XXX olnud kiirusemõõtur on asendatud mootorrattal paiknenud taadeldud seadmega. H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi ütlustest ei tulene, et talituse juht oleks andnud neile arusaadava korralduse jätkata kiiruse mõõtmist taatlemata seadmega ning märkida protokolli seade, mida ametnikud teadlikult ei kasutanud. 14 14 Ringkonnakohus tuvastas juba, et LJVT ametnikud ei teadnud, et kasutavad kiiruse mõõtmisel taatlemata seadet. Kuna XX il ei olnud põhjust usukuda, et tema alluvad saavad aru, et nad panevad toime kuriteo, siis ei ole süüdistatav ka kedagi võltsimise toimepanemisele kihutanud. 57. Ka

§ 3112

- § 22 lg 2 järgi esitatud süüdistus ei ole tõendatud, kuna kohtule teadaolevalt ei öelnud XX LVJT amentikele, et nad kasutavad kiiruse mõõtmisel taatlemata seadet. Seega ei kallutanud XX oma alluvaid H. Lindust, M. Põtra, K. Ilvest, A. Hintsi ja A. Karpi ebaseadusliku otsuse tegemisele. 58. Ka H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi täieliku õigeksmõistmise tingib asjaolu, et kohtus uuritud tõendid ei kinnita, et ametnikud teadsid, et kasutavad taatlemata seadet (vt p-d 42, 43). 59.

§ 299

lg 1 eeldab, et ametnikud pidasid võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönsid seda. Maakohus on õigesti leidnud, et tõendid ei kinnita kaudse tahtluse olemasolu. Prokurör heidab süüdistatavatele sisuliselt ette hooletust: nad oleksid pidanud kontrollima ja veenduma, millist seadet nad kasutavad. Seda ametnikud ei teinud. Seega vastab süüdistatavate käitumine kergemeelsuse või äärmisel juhul hooletuse tunnustele. Olles tähelepanelikud ja kohusetundlikud, oleksid H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp teadnud, et kasutavad taatlemata kiirusemõõturit. Küll aga ei pidanud nad võimalikuks ega möönnud, et kannavad kiirusemõõte protokolli mõõturi, mida nad tegelikult ei kasuta. 60. Kohus ei pea asjakohaseks prokuröri järeldust, et kuna liiklusrikkujate suhtes alustati väärteomenetlus ja üheks tõendiks oli võltsitud kiirusemõõteseadme protokoll, on väärteomenetluse otsused tehtud otsese tahtlusega ehk teadvalt. Kuna maa- ja ringkonnakohus leidsid üksmeelselt, et H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp ei olnud teadlikud, et kasutavad taatlemata seadet, siis ei saanud nad ka teadvalt teha väärteomenetluses ebaõigeid otsused. Seega on ametnikud õigesti

§ 299lg 1 ja § 3112 järgi õigeks mõistetud.

  1. Asjaolu, et Viru Maakohus tühistas väärteootsused, ei sisusta süüdistatavate tahtlust ehk subjektiivset koosseisu. Otsuste tühistamine kinnitab vaid asjaolu, et menetlus viidi läbi valedel alustel ehk ebaseaduslikult. See ei näita aga kuidagi, et H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp olid otsuste ebaseaduslikkusest teadlikud. V
  2. Apellatsioonkaebuses taotles prokurör XX ile sama karistuse mõistmist, mida taotleti juba maakohtus:

§ 299

lg 1 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust ja

§ 311

2 järgi 1 aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga mõista talle liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 73

lg 2 alusel taotles prokurör 3 kuu vangistuse täitmisele pööramist ning lg-te 1, 3 järgi 1 aasta 3 kuu vangistuse kohaldamist tingimisi. Prokurör soovis maakohtus, et XX i katseaja pikkuseks määrataks 3 aastat. Lisakaristusena

§ 49

kohaselt võtta XX ilt lisakaristusena kolmeks aastaks õigus töötada riigi- või kohaliku omavolitsuse asutuses või eraõiguslikus juriidilises isikus ametikohal, kus temale on pandud juhtimis-, haldamis-, või järelevalveülesanded või varaliste väärtuse liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Arvestades, et ringkonnakohtu hinnangul ei leidnud kogu XX ile ette heidetud süüdistus tõendamist, tuleb isikule mõista väiksem karistus, kui taotles prokurör. 63. Karistuse mõistmisel lähtub kohus eelkõige toimepandud kuritegude olemusest. XX kuritarvitas riigi usaldust ning tema teod õõnestasid õigusemõistmise usaldusväärsust ühiskonnas üldiselt. XX i ebaõigest käitumisest sai alguse sündmuste ahel, mille tulemusel toimus mitmeid ebaseaduslikke väärteomenetlusi. Süüdistatav süütegusid ei tunnista ega kahetse, vaid õigustab 15 15 oma käitumist ning leiab, et tema ei vastuta juhtunu eest. Hinnates XX i süü suurust tuleb võtta veel arvesse, et isik on PPA-s töötanud pikka aega ning oli igati teadlik sellest, kuidas talituse tööd tuleks juhtida ning liiklusjärelevalvet teostada. Ometi eiras XX enda ametijuhendist tulenevaid kohustusi ning lubas hoolimatusest jätkuda olukorral, kus riiklikku järelevalvet teostati ebaseaduslikul moel. Seda arvestades ei saa pidada XX i süüd väikseks. Kohus ei tuvastanud XX i puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Arvestades süüdistatava suhtumist oma tegudesse ja seda, et XX i käitumisel olid ühiskonna õiglustunnet silmas pidades rasked tagajärjed, ei saa pidada põhjendatuks tema karistamist rahalise karistusega. Seega saab karistuse eesmärke saavutada vaid vangistusega. 64.

§ 299

lg 1 järgi mõistab ringkonnakohus XX ile karistuseks 1 aasta vangistust ja § 311 2 järgi 9 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeb kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ning mõistab XX ile liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

§ 73lg 1 alusel jääb mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata.

Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui XX ei pane 3aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kuna kuritegude toimepanemisest on praeguseks ajaks möödunud üsna pikk aeg, ei omaks šokivangistuse kandmine enam soovitud efekti. Seega ei pea ringkonnakohus põhjendatuks prokuröri taotlust pöörata osa karistusest koheselt täitmisele. Lisaks peab kohtukolleegium vajalikuks kohaldada XX ile

§ 49

alusel lisakaristusena keeldu töötada 3 aastat ametnikuna ATS § 7 lg-te 1, 2 mõttes. Süüdistatava kuritegude olemus on selline, mis välistab tema usaldamise avaliku võimu teostamisel pikema aja jooksul. Rikkudes oma kohustusi riikliku järelevalve teostamisel ning väärteomenetluse läbiviimisel õõnestas XX õigusriigi alustalasid. Eeltoodust tulenevalt määratakse tegutsemiskeeld maksimaalses määras. Lisaks on põhjendatud tegutsemiskeelu kohaldamine kogu katseaja vältel, sest alles pärast katseaja edukat läbimist saab teha järeldusi selle kohta, kas XX on oma käitumisest õppinud. VI

  1. Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb XX i kanda jätta käekirjaekspertiisi kulu summas 282 eurot, sest ekspertiis puudutas süüdistust, milles isik ka süüdi mõisteti. Arvestades, et XX mõistetakse süüdi siiski vaid osaliselt, jäävad 50% teistest menetluskuludest riigi kanda. Seega jääb kohtueelses- ja kohtumenetluses osutatud õigusabiteenuse eest riigi kanda pool, s.o 3944,40 eurot, ja teine poolt tuleb tasuda XX il endal. Kriminaaltoimikutest koopiate tegemise eest tuleb süüdistataval tasuda 0,45 eurot. Seega kuulub XX il täiendavalt tasumisele kokku 282,45 eurot. Samuti tuleb XX il KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt tasuda süüdimõistva otsuse tegemisega kaasnev sundraha summas 585 eurot.
  3. XX esitas taotluse hüvitada talle ringkonnakohtu istungile ilmumisega tekkinud sõidukulu 27.59 eurot. KrMS § 178 lg 1 p 3 kohaselt hüvitatakse kriminaalmenetlusega tekkinud sõidukulu vaid kannatanule, tunnistajale, koosseisuvälisele tõlgile ning eksperdile ja asjatundjale, kes ei tööta riiklikus ekspertiisiasutuses. Seega ei näe menetlusseadustik ette, et sõidukulu tuleks hüvitada süüdistatavale. Vastavat kohustust ei tulene ka kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast, mille § 1 järgi kohaldub see kord kriminaalmenetluses vaid kannatanu, tunnistaja, koosseisuvälise tõlgi, eksperdi ja spetsialisti menetlusest osavõtuga seotud kulude hüvitamisel. Eeltoodust tulenevalt jääb XX i 16 16 taotlus sõidukulude hüvitamiseks rahuldamata, sest seadusest ei tulene vastavat korda sellise kulu hüvitamiseks.
  4. Kuna ringkonnakohus vaatas antud kriminaalasja läbi prokuröri apellatsiooni alusel, jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 2 ls 2 kohaselt riigi kanda. RÕS § 22 lg 7 järgi kuuluvad hüvitamisele üksnes põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud.
  5. Esmalt tuleb märkida, et RÕS § 22 lg 7 mõttes ei saa pidada mõistlikuks, et riik peab hüvitama valitud kaitsjate tasu sõidule kulutatud aja eest. Eesti Advokatuuri
  6. septembri 2015 otsusega kehestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi õigusabi kulude kord) ei näe määratud kaitsjale sõidule kulutatud aja eest tasu maksmist ette. Kolleegium ei näe põhjust, miks peaks riik selles osas kohtlema erinevalt määratud ja lepingulisi kaitsjaid. Seetõttu jäävad rahuldamata kõigi kaitsjate taotlused hüvitatada tasu sõidule kulutatud aja eest.
  7. Lähtudes Riigikohtu üldkogu
  8. aprilli 2016 otsusest asjas nr 3-2-1-40-15, millega tunnistati õigusabi kulude korra p-d 51-54 põhiseadusega vastuolus olevaks, peab kolleegium määrama kindlaks ka põhjendatud sõidukulu. Sõidukulude põhjendatuse kindlaks määramisel juhindub kolleegium lisaks viidatud Riigikohtu üldkogu otsusele ka kriminaalkolleegiumi
  9. mai 2016 otsusest asjas nr 3-1-1-33-16 (vt p 29 jj). Viidatud lahendites on leitud, et keskmise sõiduauto kasutamisel kulub ühe kilomeetri läbimisele 8 senti, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus peab samuti sellist sõidukulu hüvitise määra põhjendatuks.
  10. A. Karpi lepinguline kaitsja advokaat Allan Valk palub otsusega mõista A. Karpi kasuks apellatsioonimenetlusega seotud kulu 2160 eurot, sh käibemaks 360 eurot. Nimetatud summast moodustab õigusabikulu 1998 eurot, sh käibemaks 333 eurot, ja sõidule kulutatud aeg 162 eurot, sh käibemaks 27 eurot. Kohtukolleegium rahuldab advokaadi taotluse osaliselt, s.o kohtuotsuse ja apellatsiooni läbitöötamise eest 4 tunni ulatuses, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumise eest 4 tunni ulatuses ja ringkonnakohtu istungil osaletud aja eest 5 tunni ulatuses ehk kokku 13 tunni ulatuses. Tuleb arvestada, et A. Karpi süüdistus ei olnud võrreldes teiste süüdistatavatega mahukam, ometi taotleb tema kaitsja teistega advokaatidega võrreldes tunduvalt suuremat tasu. Kaitsja sõnavõtt ringkonnakohtu istungil toetus suuresti samadele asjaoludele, millele ka maakohtus ega olnud teiste advokaatidega võrreldes õiguslikult mahukam. Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks, et kaitsjal kulus istungiks ettevalmistamiseks oluliselt rohkem aega kui teistel kaitsjatel. Ka kohtukolleegium tutvus maakohtu otsuse ja prokuröri apellatsiooniga ning on seisukohal, et seda on edukalt võimalik teha kuni 4 tunniga. Sarnasel arvamusel on ka teised kaitsjad. Eelnevast tulenevalt rahuldatakse advokaat A. Valki taotlus 1404 euro ulatuses, sh käibemaks 234 eurot.
  11. K. Ilvese lepinguline kaitsja vandeadvokaat Kaarel Kais esitas taotluse, mille kohaselt kulutas ta apellatsioonimenetluses õigusabile 16 tundi. Kaitsja taotleb kokku 1768 euro hüvitamist, sh käibemaks 294,67 eurot: õigusabi kulu eest 1728 eurot, sh käibemaks 288 eurot ja kütusekulu eest 40 eurot, sh käibemaks 6,67 ehk. Kaitsja sõitis kohtuistungile Tallinnast ning läbis seega keskmiselt kokku 372 km. Ka K. Ilvese kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o õigusabile kulutatud aja eest 13 tunni ulatuses ehk 1404 eurot, sh käibemaks 234 eurot, ning sõidukulu eest hüvitatakse 35,71 eurot, sh käibemaks 5,95 eurot. Vandeadvokaat K. Kaisi kaitsealuse süüdistuse maht ühtis advokaat A. Valki kaitsealusega ning kaitsjate ettevalmistus istungiks oli sarnane. Samuti tuleb märkida, et ringkonnakohtu istung kestis 5 tundi, kuid kaitsja 17 17 on taotlenud tasu 6 tunni eest. Seega rahuldatakse vandeadvokaat K. Kaisi taotlus kokku 1439,71 euro ulatuses, sh käibemaks 239,95 eurot.
  12. M. Põdra määratud kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming taotleb kokku 618 euro hüvitamist, sh käibemaks 103 eurot: õigusabi eest 528 eurot ja sõidukulu eest 90 eurot. Vandeadvokaat A. Toomingu tasutaotlus on üldiselt põhjendatud, vähendada tuleb vaid sõidukulu eest tasumisele kuuluvat summat. Kaitsja läbis 250 km ja eeltoodust lähtuvalt (vt p 70) on põhjendatud kulu selle eest 24 eurot, sh käibemaks 4 eurot. Kokku kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele 552 euro ulatuses, sh käibemaks 92 eurot.
  13. A. Hintsi määratud kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi taotleb kokku 405,60 euro hüvitamist, sh käibemaks 67,60 eurot: õigusabi osutamise eest 312 eurot ja sõidukulu eest 93,60 eurot. Ka vandeadvokaat L. Nirgi tasutaotlust peab kohtukolleegium üldiselt põhjendatuks, v.a sõidukulu osas. Kaitsja läbis 260 km ja põhjendatud tasu selle eest on 24,96 eurot, sh käibemaks 4,16 eurot. Vandeadvokaat L. Nirgi tasutaotlus kuulub rahuldamisele kokku 336,96 euro ulatuses, sh käibemaks 56,16 eurot.
  14. XX i lepinguline kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe taotleb kokku 1774,80 euro, sh käibemaks 295,80 hüvitamist. Õigusabi osutamise tasu on 1248 eurot, sõidukulu oli 136,80 eurot ja sõidule kulutatud aja eest taotleb kaitsja 390 eurot. Vandeadvokaat A. Küünemäe taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o õigusabile kulutatud aja eest 8 tunni ulatuses ehk 1248 eurot, sh käibemaks 208 eurot, ja sõidukulu 380 km eest 36,48 eurot, sh käibemaks 6,08 eurot. Seega rahuldatakse kaitsja taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks kokku 1284,48 euro ulatuses, sh käibemaks 214,08 eurot.
  15. H. Linduse määratud kaitsja vandeavokaat Kaido Kooga taolteb kokku 621,60 euro, sh käibemaks 103,60 eurot hüvitamist. Taotluse kohaselt oli õigusabikulu 528 eurot ja sõidukulu 93,60 eurot. Kohtukolleegium rahuldab täielikult kaitsja taotluse õigusabikulu eest. Põhjendatud kulu 260 km läbimise eest on 24,96 eurot, sh käibemaks 4,16 eurot. Seega rahuldatakse vandeadvokaat K. Kooga taotlus kokku 552,96 euro ulatuses, sh käibemaks 92,16 eurot. VII
  16. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4 ja 338 p 1, 2 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  17. detsembri 2015 otsuse osaliselt. Otsus tühistatakse XX i täielikus õigeksmõistmises

§ 299lg 1 ja § 3112 järgi ning isik mõistetakse selles osas süüdi (v.a ühe 20.

augusti 2011 patrullehe võltsimise osas). Seoses XX i osalise süüdimõistmisega tuleb osaliselt tühistada ka maakohtu otsus menetluskulude osas ja mõista XX ilt menetluskulude eest välja kokku 282,45 eurot. Süüdistatava kaitsjale makstud tasust jääb XX i kanda 3944,40 eurot. Samuti tuleb isikul tasuda sundraha 585 eurot. Muus osas jääb Viru Maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldatakse osaliselt. allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas 18 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.