Obsah (12)

§ 1131§ 76§ 8§ 101§ 108§ 158§ 100§ 159§ 9§ 16§ 20§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Anna Liiv Kohtujurist Lii Zerel Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2022. a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-102150 Tsiviil

§ 1131lg 1).

Tegemist on seadusest tuleneva nõudeõigusega, mis kohaldub erikokkulepete puudumisel. Kindlaksmääratud hüvitise suurus ei sõltu otseselt võlausaldaja konkreetsetest pingutustest ega tegelikest kuludest võla sissenõudmisel ehk siis tegelikust kahjust. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud.

1. Seega nõuab hageja kostjalt kokku 70 eurot, millest 30 eurot on leppetrahvivõlgnevus ning 40 eurot on sissenõudmiskulu. Kostja vastuväited
2. Kostja on esitanud 01.07.2022 hagile vastuse, milles ta haginõuet ei tunnista. Kostja leiab, et hagis sätestatud nõuetel puudub vajalik õiguslik alus, need põhinevad hageja väidetel, mis ei vasta 3 tegelikkusele. Kostja ei ole rikkunud mistahes kohustusi hageja ees. Kostja ei ole isikuks, kes kannab vastutust autojuhi süüliste toimingute eest. Samuti toob kostja välja, et tal ei ole autot registreerimismärgiga XXX.
3. Väljavõte Transpordiameti saadetud andmetest ning sõiduki detailandmetest ei kinnita, et sõiduk registreerimismärgiga XXX kuulub kostjale. Väljatrükk 11.02.2019 leppetrahvist koos piltidega sõidukist ei tõenda, et just nimelt kostja parkis auto nimetatud ajal ja nimetatud kohta. Fotod parkimislepingu tingimustest, parkimisaladest ja liiklus- ning teavitusmärkidest ei ole kostja süülise tegevuse tõenduseks või ka selle tõenduseks, et kostja oleks rikkunud lepingulisi kohustusi. Eeltoodut ei tõenda ka väljavõte hageja kohtueelsest 16.04.2021 meeldetuletuskirjast.
4. Samuti ei ole tõendatud, et nimetatud leppetrahvinõue oli üle antud kostjale hageja poolt ära toodud ajal. Seoses leppetrahvi vaidlustamisega ettenähtud tähtaja jooksul ei ole hageja kostja hinnangul toonud ära määratud tähtaja kuupäeva ega seda, kuivõrd mõistlik on, et 11.02.2019 toimunud rikkumise osas saadeti meeldetuletus 16.04.
6. Asja materjalidest nähtub, et trahvidokumentide vormistamise aeg kestis vaid 2 minutit (16:2716:28). Kostja hinnangul võis sel ajal käia autojuht kaubanduskeskuses kauba järgi või sellega väljuda, teostamaks selle laadimise või mahalaadimise autost, mida ei saa nimetada parkimiseks.
7. Vastavalt LS § 72 lg-le 2 peab mootorsõiduki omanik, kui ta annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ja kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi, aadress, sünniaeg või isikukood ning juhiloa number. Hageja ei teavitanud kostjat nimetatud tähtaja jooksul mingite lepinguliste kohustuste rikkumisest. Kostjal puudub võimalus esitada andmeid isiku kohta, kes kasutas autot 11.02.
8. Kostja ise ei kasutanud nimetatud päeval autot ning hagejaga lepingulistesse suhetesse ei astunud.
9. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on parkla omanik ja et tal on õigus esitada selliseid nõudeid.
10. Kokkuvõttes leiab kostja, et hagis avaldatud nõude põhjendatust kinnitavaid tõendeid ei ole hagi materjalide juurde lisatud. . KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
13. Tulenevalt TsMS §-s 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3 500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7 000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud. 4
14. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
15. Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 22 leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (

) § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. 20.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 8lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab

§ 101

, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab

§ 108

.

§ 158

lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. 21. Kohus selgitab, et leppetrahvinõude edukaks esitamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: a) poolte vahel on kehtiv leping, sh peab olema poolte vahel sõlmitud kehtiv leppetrahvikokkulepe (

§-d 9, 16 ja 20); b) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (

§ 100

); c) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (

§ d 103 ja 160); d) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159lg 2); Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on Ts

MS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal. 22. Hageja heidab kostjale ette parkimislepingu alusel tasu (üüri) maksmata jätmist, st lepingu rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Hageja nõue on võimalik lahendada

§ 108järgi.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 108lg 1).

Hageja nõude rahuldamiseks peavad seega olema täidetud käesoleva otsuse punktis 26 toodud eeldused.

1. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostja oli lepingu osapooleks, st kas poolte vahel oli kehtiv leping, sh kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leppetrahvikokkulepe (I), ning leppetrahvinõude esitamise ning vaidlustamisega seonduva üle (II). (I)
2. Hageja leiab, et tema leppetrahvinõue kostja vastu on põhjendatud, kuivõrd kostja sõiduk oli 11.02.2019 pargitud hageja hallataval parkimisalal Maxima, Smuuli 9 (EP95) parkimistingimusi rikkudes. Nimelt ei olnud kostja sõidukil parkides armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat kehtivat parkimiskaarti, parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud (2 h tasuta parkimist) ning alustatud ei olnud ka mobiilset parkimist. Hageja hinnangul oli poolte vahel sõlmitud leping liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel, kuivõrd oli olemas hagejapoolne pakkumus (s.o liiklus- ja teavitusmärkide tüüptingimustest tulenev hageja selgesõnaline tahe lepingu sõlmimiseks) ja sõiduki kasutaja (kostja) nõustumus (s.o sõiduki parkimine hageja hallatavale 5 parkimisalale hageja tingimustel) lepingu sõlmimiseks. Hageja selgitab, et hageja on hagiavalduse lisaga 2 tõendanud, et hageja poolt hallatavas kõnealuses parklas olid vastavad märked ja infotahvlid olemas. Parkimislepingu sõlmimine ning leppetrahvi väljastamine on tõendatud hagiavalduse lisas 1 esitatud fotodega.
3. Kostja toob välja, et asja materjalidest nähtub, et trahvidokumentide vormistamise aeg kestis vaid 2 minutit (16:27-16:28). Kostja hinnangul võis sel ajal käia autojuht kaubanduskeskuses kauba järgi või sellega väljuda, teostamaks selle laadimise või mahalaadimise autost, mida ei saa lugeda parkimiseks LS § 2 p 49 mõttes.
4. Ühtlasi on kostja seisukohal, et hageja poolt esitatud tõendid ei tõenda, et just nimelt kostja parkis auto nimetatud ajal ja nimetatud kohta, st ei tõenda kostja süülist tegevust ega ka seda, et kostja oleks rikkunud lepingulisi kohustusi. Kostja on 01.07.2022 vastuses hagiavaldusele toonud välja, et tal ei ole autot registreerimismärgiga XXX ning leidnud, et väljavõte Transpordiameti saadetud andmetest ning sõiduki detailandmetest ei kinnita, et sõiduk registreerimismärgiga XXX kuulub kostjale.
5. Kohus loeb tsiviilasja materjalidega tuvastatuks, et sõiduki registreerimismärgiga XXX omanikuks / vastutavaks kasutajaks 11.02.2019 seisuga oli kostja ehk Galore Grupp OÜ (dtl 85). Nimetatud asjaolu on tõendatud väljavõttega Transpordiameti andmetest, mille kohaselt oli sõiduki omaniku / vastutava kasutaja registrikoodiks 11508747, mis kuulub Äriregistri andmetel Galore Grupp OÜ-le. Kostja vastuväide, mille kohaselt ei tõenda hagiavalduse lisana 3 esitatud väljavõtted (dtl 81-85), et vaidlusalune sõiduk kuulus kostjale, on vastuolus tõendite sisuga. Kuivõrd hageja tõendas, et registriandmete järgi oli sõiduki XXX omanikuks/vastutavaks kasutajaks kostja, tuli kostja oma vastupidine väide tõendada ehk esitada tõend selle kohta, et sõiduki XXX omanik/vastutav kasutaja on kolmas isik. Kostja nimetatut teinud ei ole. Kohus juhib tähelepanu, et antud küsimuses on vastuolulised ka kostja enda seisukohad – kostja on väitnud nii seda, et nimetatud sõiduk ei kuulu kostjale kui ka seda, et kostja ise ei kasutanud sõidukit nimetatud kuupäeval.
6. Seonduvalt kostja väitega, et tegemist võis olla peatumisega, mitte parkimisega nõustub kohus hageja käsitlusega, et lähtuvalt asjaolude kirjeldusest ning hageja poolt esitatud tõenditest on tõendatud, et sõiduk mitte ei peatunud, vaid parkis. Tulenevalt LS § 2 p-st 49 ja 52 loetakse parkimiseks sõiduki ettekavatsetud seismajätmist kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks ning peatumiseks sõiduki ettekavatsetud seismajätmist sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks. Riigikohus on 30.05.
7. a lahendis asjas nr 3-1-1-30-14 p-s 7 ja 8, kus hinnati peatumise ja parkimise erinevusi, toonud välja, et sõiduki seismajätmisest sõitja pealeminekuks saab kõneleda eeskätt juhtudel, mil autosse tulla soovija on juhi jaoks nähtav ja pealeminek ise toimub vahetult pärast sõiduki seiskumist. Sõitja pealemineku protsessi alguseks ei saa pidada seismajäämist sooviga hakata ootama inimest, kes peaks eeldatavasti mõne aja jooksul auto juurde jõudma. Samad põhimõtted kohalduvad käesoleval juhul kohtu hinnangul ka kauba laadimisele, st kauba laadimine peab toimuma vahetult pärast sõiduki seiskumist ning seega peab sõiduki juures olema nähtavad reaalsed kauba laadimisega seotud tegevused. Asja materjalidest ei ole võimalik tuvastada sõidukis ega selle ümber mingit liikumist.
8. Seoses vaidlusega, kas kostja ise (eeldatavalt kostja juhatuse liige, kuivõrd kostja on juriidiline isik) parkis sõiduki registreerimismärgiga XXX 11.02.2019 hageja poolt opereeritavale parkimisalale Maxima, Smuuli 9 (EP 95) selgitab kohus, et kuigi üldjuhul peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, siis Riigikohus on 26.01.
9. a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 p-s 24 leidnud, et autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine on hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seega kehtib eeldus, et parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omanikku / vastutavat kasutajat kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. See tähendab, et parkimise korraldajal on õigus 6 eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik / vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik / vastutav kasutaja ümber lükata (Riigikohtu 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11).
10. Kohtu hinnangul ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et sõiduki juhiks 11.02.2019 oli ning parkimislepingu hagejaga sõlmis muu isik. Kostja on oma vastuses hagiavaldusele viidanud LS § 72 lg-le 2, mille kohaselt peab mootorsõiduki omanik, kui ta annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ja kohtu nõudmisel esitama andmed järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi, aadress, sünniaeg või isikukood ning juhiloa number. Kostjal puudub võimalus esitada andmeid isiku kohta, kes kasutas autot 11.02.
11. Siinkohal selgitab kohus, et LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm, mis ei ole eraõiguslikus vaidluses kohaldatav (Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2022 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-121855, p 12.3). Eraõiguslikes suhetes peab sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul (Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.
12. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-12366, p 37). Vastasel juhul on tegemist sõiduki omaniku enda riskiga. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et konkreetsel kuupäeval kasutas sõidukit keegi muu isik.
13. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 9

lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (

§ 16lg 1).

Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (

§ 20lg 1).

Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (RKTKo 3- 2-175-10, p 14). Kostja väide, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on parkla omanik, ei oma asjas tähtsust. Hageja ehk Osaühing EUROPARK ESTONIA on parkimisteenust osutav ettevõte, kes opereerib parkimisalal Maxima, Smuuli 9 (EP 95). 32. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping

§ 8

lg 1 mõttes ning seega oli kehtiv ka poolte vahel sõlmitud leppetrahvikokkulepe ning hagejal on õigus nõuda kostjalt

§ 158sätestatud leppetrahvi.

(II)

1. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist kostjale kui sõiduki omanikule / vastutavale kasutajale leppetrahvinõude (leppetrahv nr 0781 1021 9162 7373 summas 30 eurot, maksetähtajaga 25.02.2019), paigutades selle sõiduki kojamehe vahele, kuid kostja on jätnud leppetrahvi tasumata.
2. Kostja leiab, et ei ole tõendatud, et leppetrahvinõue nr 0781 1021 9162 7373 oli üle antud kostjale hageja poolt ära toodud ajal. Seoses leppetrahvinõude vaidlustamisega ettenähtud tähtaja jooksul ei ole hageja kostja hinnangul toonud ära määratud tähtaja kuupäeva ega ka seda, kuivõrd mõistlik on, et 11.02.2019 toimunud rikkumise osas saadeti meeldetuletus 16.04.
4. Hageja selgitab täiendavalt, et kui sõiduki kojamehe alla asetatakse leppetrahv, siis tulenevalt leppetrahvi sisust on kostjal võimalik esitada neljateistkümne päeva jooksul vaie või tasuda leppetrahv. Pärast seda muutub leppetrahv sissenõutavaks. Seega on hageja teavitanud kostjat leppetrahvi olemasolust 11.02.2019 ning leppetrahvinõudes on märgitud maksetähtajaks 25.02.
5. Täiendavalt saatis hageja kostjale kohtueelselt meeldetuletuse võlgnevuse kohta 16.04.2021 lootuses lahendada tekkinud vaidlus kiiremini ning ilma täiendavate menetluskuludeta. 7
6. Kohtu hinnangul on tõendatud hagiavalduse lisas nr 2 esitatud fotodega, et sõiduki registreerimismärgiga XXX kojamehe alla on paigutatud leppetrahvinõue. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-17-117146 p-s 12 selgitanud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele loetakse tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes. Seoses kostja etteheitega hagejale, et viimane ei ole toonud ära vaidlustamiseks ettenähtud tähtaega, nõustub kohus hageja 12.08.2022 täiendava seisukohaga, et leppetrahvinõue on väljastatud koheselt peale rikkumise toimumist ning lepptrahvi maksetähtaeg oli 25.02.
7. Leppetrahvinõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest, käesoleval juhul seega 26.02.
8. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitanud 19.01.
9. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostjale 16.04.2021 saadetud meeldetuletuskiri, kuivõrd leppetrahvinõue oli kostjale tehtud teatavaks 11.02.2019, st mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist vastavalt

§ 159lg-le 2.

37. Kohus on p-s 37 tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv parkimisleping, sh kehtiv leppetrahvikokkulepe,

§ 8lg 1 mõttes.

Hagejal oli õigus nõuda kostjalt

§ 158

sätestatud leppetrahvi, mille tasumise kohustust on kostja rikkunud (

§ 100

). Hageja on leppetrahvi nõudmisest kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159lg 2).

Seega kuulub kostja poolt tasumisele hageja poolt esitatud leppetrahvinõue summas 30 eurot. (III)

1. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuded kostja vastu leppetrahvide summat ületavas osas, s.o võla sissenõudekulud summas 40 eurot, on põhjendatud.
2. Hageja selgitab, et kohtueelselt 16.04.2021 saatis hageja kostjale meeldetuletuskirja äriregistris märgitud kostja elektronpostiaadressile svetus@hot.ee. Kostja ei reageerinud hageja saadetud nõudekirjale ega muudele võlgnevusega seotud meeldetuletustele. Seetõttu nõuab hageja kostjalt võla sissenõudekulude hüvitamist summas 40 eurot (

§ 1131lg 1).

Tegemist on seadusest tuleneva nõudeõigusega, mis kohaldub erikokkulepete puudumisel. Kindlaksmääratud hüvitise suurus ei sõltu otseselt võlausaldaja konkreetsetest pingutustest ega tegelikest kuludest võla sissenõudmisel ehk siis tegelikust kahjust. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. 40. Kohus nõustub hagejaga, et

§ 1131

lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Tegemist on minimaalse hüvitise suurusega, mille nõudmiseks ei pea võlausaldaja tõendama tegeliku kahju tekkimist. Nõude eelduseks on võlausaldaja õigus nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka sissenõudmiskulu summas 40 eurot. 41. Ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada

§ 108lg 1 alusel täies ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 30 eurot ja vastavalt

§ 1131lg-le 1 sissenõudmiskulu summas 40 eurot, kokku 70 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
2. TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline 8 peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Hageja esindaja esitas 06.07.2022 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja tsiviilasja nr 2-22-102150 raames kandnud järgmisi menetluskulusid: hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot, õigusabikulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ning lepingulise esindaja õigusabikulu 192 eurot (s.o 2 tundi tööd tunnihinnaga 96 eurot).
4. Hageja on täiendanud menetluskulude nimekirja 12.08.2022 esitatud seisukohtade raames, lisades 1 tunni lepingulise esindaja õigusabikulusid (96 eurot), mis kulus hagejal kostja seisukohtadega tutvumisele ja analüüsile ning hageja vastuse koostamisele ja maakohtule esitamisele.
5. Kostja ei ole esitanud vastuväidet hageja menetluskuludele.
6. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §s 218 sätestatu kohaselt.
7. Hagejat esindas lepingulise esindajana EFTA Legal OÜ jurist. Menetluskulude hüvitamist nõuab hageja lisaks riigilõivule ja maksekäsu kiirmenetluse kulule ka lepingulise esindaja töö eest. Esindaja õigusabikulud on põhimõtteliselt hüvitatavad.
8. Hageja esindaja tasumäär oli maakohtus 96 eurot (ilma käibemaksuta). Tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14.). Kohus leiab, et asja mahtu ja keerukust arvestades võib TsMS § 175 lg 1 järgseks esindaja põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks pidada 96 eurot käibemaksuta. Seega kohtu hinnangul vastab hageja esindaja tasumäär kohtupraktikas mõistlikuks peetud tasemele, asja sisule ja keerukusele ning sellist tasumäära saab Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda ja Riigikohtu senist praktikat arvestades pidada mõistlikuks.
9. TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p 16). Kuivõrd hageja ei ole kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta.
10. Hageja lepingulise esindaja ajakuluna on näidatud 2 tundi esialgse hagiavalduse esitamisega seonduvalt ning 1 tund kostja vastuväidetega tutvumisega ning hageja vastusega seonduvalt. Riigikohus on varasemalt leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on 14.04.
11. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike 9 menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele.
12. Käesolev tsiviilasi on pigem vähemahukas ning õiguslikult vähese keerukusega. Lisaks on tegemist n-ö tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides erinevad sisuliselt üksnes kostjate andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks sisuliselt arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad. Eeltoodust tulenevalt võib kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja keerukust ning hageja menetlusdokumentide ja kostja esitatud vastuväidete sisu arvestades pidada põhjendatud ajakuluks kokku 2 tundi, millest 1 tund seonduvalt esialgse hagiavalduse esitamisega ning 1 tund seonduvalt kostja vastuväidetega tutvumisega ning neile hageja vastuse esitamisega. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on käesolevas menetluses kokku 192 eurot (2 x 96).
13. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu 100 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2 ning § 139 lg 2), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Riigilõivu väljamõistmine vastaspoolelt on põhjendatud, kuivõrd hagi võeti menetlusse ning rahuldati – tegemist on vältimatu kuluga. Eelpooltoodust lähtuvalt tuleb kostjal hagejale hüvitada avalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot.
14. Kooskõlas TsMS§ 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Kohtu hinnangul on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu hüvitamise nõue summas 20 eurot põhjendatud vastavalt TsMS §-le
16. Kohus rahuldab hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 312 eurot (ilma käibemaksuta), mille moodustavad hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot ning lepingulise esindaja tasu summas 192 eurot (s.o 2 töötundi tasumääraga 96 eurot). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hageja menetluskulud summas 312 eurot. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust.
17. Hageja taotlusel ja juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 57. Ts

MS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. /allkirjastatud digitaalselt/ Anna Liiv kohtunik 10