← Eesti

2-15-8367/94

Obsah (10)§ 657§ 654§ 456§ 163§ 372§ 168§ 171§ 162§ 174§ 177

Tsiviilasi nr 2-15-8367 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2020. a, Tallinn

§ 657

lg 1 p 2¹ järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas muutmata, kuid muudab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja taotluse jätta hageja apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Nõustuda võib kostja arusaamaga, et hageja ei ole täpselt selgeks teinud, mida ja mis alusel ta kostjalt nõuab, kuid see ei anna alust jätta hageja apellatsioonkaebust läbi vaatamata. 22. Kostja apellatsioonkaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel rahuldada ja maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt. 23.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

  1. Maakohus rahuldas
  2. veebruari
  3. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2493 eurot 50 senti ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi 6336 euro 50 sendi saamiseks jäeti rahuldamata ning rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 6954 eurot 6 senti. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Eelnevast tulenevalt on maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus

§ 456

lg-te 1 ja 4 järgi jõustunud osas, millega hagi 2493 eurot 50 sendi osas rahuldati ning osas, millega hagi jäeti 6954 eurot 6 senti ületavas osas rahuldamata.

  1. Pooled ei vaidle järgmise oluliste asjaolude üle: - vaidlusalune XXX kinnisasi oli poolte kaasomandis; - kostja on raiunud hageja nõusolekuta kinnisasjal metsa.
  2. Hageja on väitnud, et vaidlusalusel kinnistul on puidu tagavara 1998-2014 vähenenud 373 tihumeetri võrra ning puidu väärtus on vähenenud kinnistul 17 661 euro võrra, millest pool tuleb hagejale hüvitada. Seega saab järeldada, et hageja hinnangul on metsa 5

(8)Tsiviilasi nr 2-15-8367 mahavõtmisega kinnisasja kahjustatud, mistõttu nõuab ta VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Kahjuhüvitis hõlmab VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi asja väärtuse vähenemise.
  1. Arvestades, et hageja põhjendas oma kahju asja väärtuse vähenemisega, kuivõrd kinnistul kasvava metsa väärtus on vähenenud, ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et VÕS § 132 lg 3 järgi peab hageja tõendama kinnisasja osaks oleva puidu turuhinna väärtuse vähenemise. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendust ja märgib, et hageja pidanuks esitatud asjaoludel kahju hüvitamise nõude edukaks maksmapanekuks tõendama raiutud metsa tõttu kinnisasja väärtuse vähenemise. See ei muuda aga ebaõigeks maakohtu järeldust, et hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõude eelduseks olevaid asjaolusid.
  2. Hageja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu järeldust, et Metsakorralduse Büroo OÜ koostatud dokument puidu väärtuse vähenemist ei tõenda. Antud tõendist ei ole võimalik teha järeldusi ka selle kohta, kuidas puidu tagavara 1998-2014 väidetav vähenemine 373 tihumeetri võrra ning samas puidu väärtuse väidetav vähenemine 17 661 euro võrra, on vähendanud samavõrra kinnisasja turuhinda. Kinnisasja väärtuse vähenemine raiutud puidu tõttu 17 661 euro võrra ei nähtu ka muudest tõenditest.
  3. Arvestades, et kaasomanik võib nõuda teiselt kaasomanikult, kes tema nõusolekuta ühist asja käsutas, VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist, kontrollis maakohus hageja nõuet ka alusetu rikastumise sätete alusel ja leidis, et hageja ei ole tõendanud, milline oli kostja poolt saadu harilik väärtus. Maakohus leidis, et hagi tuleb osaliselt rahuldada AÕS § 71 lg 2 alusel, kusjuures metsa müümisest saadud kasuks tuleb lugeda 4987 eurot. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud seda, et tõendamata on nii kahju hüvitamise kui ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud. Hageja heidab apellatsioonkaebuses ette seda, et maakohus ei ole kostja kasu hindamisel arvesse võtnud maakohtu tuvastatud mahavõetud metsa mahtu, mistõttu on ebaõige hagejale välja mõistetud rahasumma.
  4. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 71 lg 2 on nn nõudenorm, mille aluse saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (RKTKo
  5. juuni 2011, nr 3-2-1-51-11 p 23 ja seal toodud viited). Kaasomandis oleval kinnisasjal kasvava metsa mahavõtmisest ja müügist saadud raha saab lugeda asjast vilja saamiseks AÕS § 71 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo
  6. juuni 2011, nr 3-2-1-51-11 p 16), millest teistel kaasomanikel on õigus nõuda enda osa. Seega ei piisa AÕS § 71 lg 2 kohase nõude rahuldamiseks ainuüksi asjaolu tõendamisest, kui palju kostja kaasomandis oleval kinnisasjal metsa maha võttis, vaid hagejal tuli tõendada, et kostja on kaasomandis oleval kinnisasjal kasvava metsa mahavõtmisest ja müügist saanud raha, millest hageja nõuab poolt. Nõustuda võib hagejaga, et maakohtu otsuse põhjendustes ei ole üheselt jälgitavalt seostatud asjaolu, et puidu tagavara on vähenenud vähemalt 241 tihumeetrit maakohtu tuvastatud asjaoluga, et kostja on raiunud aastatel
  7. a kuni
  8. a kinnisasjalt metsa 187 tihumeetri ulatuses. See ei oma asjas kolleegiumi arvates määravat tähtsust, sest ka juhul, kui lugeda aastatel 2005 kuni 2014 kinnisasjalt raiutud metsa mahuks 247 tihumeetrit või 187 tihumeetrit, nagu maakohus tuvastas, ei ole hageja näidanud ega tõendanud, et kostja oleks selles ulatuses raiest saadud metsamaterjali müünud ja saanud selle eest vastavalt 13 908 eurot 11 senti või 10 791 eurot 77 senti, millest hagejal oleks õigus nõuda oma osa st poolt. Hageja arvestuse aluseks on kostja poolt omaks võetud asjaolud, et ta sai
  9. a 86.41 6
(8)Tsiviilasi nr 2-15-8367 tihumeetri raiutud puidu eest 4987 eurot, mis teeb ühe tihumeetri hinnaks 57.71 eurot. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei saa AÕS § 71 lg 2 tähenduses asjast saadud vilja määratlemisel lähtuda ainuüksi arvestusest, mille aluseks on mingi
  1. a konkreetse tehingu tagajärjel kujunenud tihumeetri hind, sest raha saab selle järgi, kui palju raiest puitu tekkis. Seega, kui hageja väitel võeti maha 247 tihumeetrit metsa, pidi hageja tõendama, palju kostja sellest raiest saadud konkreetse metsamaterjali müügist raha sai. Eelnevat arvestades ei ole maakohus tõendamiskoormist ebaõigesti jaganud ning õige on maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on saanud puidu müümisest suuremat tulu kui 4987 eurot. Kolleegium möönab, et hagejal võib olla antud asjaolu tõendamine keeruline, mis ei tähenda, et asjaolu tõendamine hagejal ei ole võimalik. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta saab tõendada, kui palju kostja pidi eelduslikult maha võetud metsa müügist raha saama. Seega on hageja igal juhul mõistnud, et tal oli võimalik tõendada lubamatult võõrandatud metsamaterjali harilikku väärtust, mis andnuks alust VÕS § 1037 lg-te 1-3 ja § 1039 kohaldamiseks.
  2. Eelnevat arvestades ei ole hageja suutnud kohtumenetluses tõendada kahjunõude ja/või alusetu rikastumise nõude aluseks olevaid asjaolusid ning maakohus rahuldas neil asjaoludel põhjendatult hagi AÕS § 71 lg 2 alusel osaliselt summas 2493 eurot 50 senti.
  3. Lisaks eelnevale vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses ka selle üle, kelle kanda tuli jätta maakohtu menetluse kulud.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest otsustus menetluskulude jaotuse kohta on sisuliselt motiveerimata. Ringkonnakohus kõrvaldab selle minetuse ja märgib, et kuna hagi rahuldati vähem kui pooles ulatuses, tuleb jaotada menetluskulud

§ 163lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega protsendi täpsusega.

Hagi rahuldati cà 28% ulatuses, mistõttu tuleb menetluskuludest 28% jätta kostja ning 72% hageja kanda.

  1. Õige on, et esialgses hagiavalduses esitas hageja lisaks rahalisele nõudele ka nõude kohustada kostjat uuendama mets metsakasvukohatüübile sobivate puuliikidega omal kulul. Kohtu korraldusel puuduste kõrvaldamiseks esitatud
  2. septembri 2015 avalduses kinnitab hageja, et esitab vaid rahalise nõude (tl 29-32, I kd). Arvestades, et hageja loobus kohustamisnõudest enne hagi menetlusse võtmist (

§ 372

lg 1), ei ole alust

§ 168lg 4 kohaldada.

34. Ülalnimetatud põhjendustel jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid rahuldab kostja apellatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad tema kaebuse menetlemise kulud

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus rahuldamise ja tema menetluskulude jaotuse taotluse rahuldamise tõttu jäävad ka tema apellatsioonkaebuse menetlemise kulud

§ 162lg 1 järgi hageja kanda. 7

(8)Tsiviilasi nr 2-15-8367
  1. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt
  2. aprilli 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22

§ 174

lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.