Obsah (8)

§ 309§ 181§ 66§ 7§ 314§ 306§ 173§ 175

1-22-1242 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2022.a, Haapsalu kohtumaja Kärdlas Kriminaalasja number 1-22-1242 (21239000026) Kohtukoosseis

§ 309lg 2, § 311, § 312, § 314, § 181 lg 1 kohus RESOLUTSIOON otsustas: 1. Õigeks mõista S V süüdistustes Kar

S § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja KarS § 120 lg 1 järgi. 2.

§ 181

lg 1 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt S V kasuks valitud kaitsja tasu ja kulud 3822 (kolm tuhat kaheksasada kakskümmend kaks) eurot.

1. Jätta riigi kanda tunnistajate sõidukulu ja päevapalk kokku 190,693 eurot. 2 4.Kustutada riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris S V andmed.
2. Kohtuotsus edastada kohtumenetluse pooltele. 6.Jõustunud kohtuotsus saata Rahandusministeeriumile ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav. SÜÜDISTUS, KOHTUS UURITUD TÕENDID ja KOHTU SEISUKOHT 1.Süüdistused 1.
3. I episood S Vd süüdistatakse selles, et tema tõstis alkoholijoobes olles 31.08.2019 kella 20:00-21:00 vahelisel ajal xxx kinnistu hoovis tekkinud tüli käigus rusika M A suunas ning ütles, et loeb kolmeni ja kui kannatanu ei ütle, kus on tema pudel, siis ta lööb teda rusikaga näkku ja tal läheb halvasti. Kannatanu M A’le tekitas süüdistatava käitumine hirmutunnet, kuna süüdistatav oli alkoholijoobes ja agressiivne ning oli ka varem kasutanud kannatanu suhtes füüsilist ja vaimset vägivalda. Sellise tegevusega pani S V toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.
4. II episood Peale selle S V 31.08.2019 kella 20:00-21:00 vahelisel ajal xxx kinnistu hoovis võttis peale oma elukaaslase M A ähvardamist parema käega tema kaela ümbert kinni ja kägistas kannatanut umbes 15 sekundit. Sellise tahtliku tegevusega tekitas S V M A’le füüsilist valu. Sellise tegevusega pani S V toime teisele inimesele valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. 1.
5. III episood Peale selle ütles S V 02.09.2019 kella 15.00 paiku yyy parklas mitu korda M A’le „sa ei tohi kellelegi xxx juhtunust rääkida, et muidu on sinu eluga kõik“. M A tundis öeldu tõttu ohtu oma elule ja tervisele, kuna S V oli kaks päeva varem xxx temale füüsiliselt haiget teinud ning M A pidas reaalseks, et S V on võimeline teda lööma, füüsiliselt temale haiget tegema või isegi tema elu lõpetama. Sellise tegevusega pani S V toime tervisekahjustuse tekitamisega ja tapmisega ähvardamise, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.
6. IV episood Peale selle lõi S V ajavahemikul 29.09.2020-02.10.2020 täpselt tuvastamata ajal, xxx sadama territooriumil asuvas garaažis oma alaealisele pojale R V’le (sünd 17.10.2014) vähemalt ühel korral rätikuga näkku. Sellise tahtliku tegevusega põhjustas S V kannatanule füüsilist valu ja mitteeluohtlikud lühemaajalised alla 4 nädalat kestvad tervisekahjustused - hematoomi parema silmalau peale ja paremale põsele ning parema silma sisenurka marrastuse. Sellise tegevusega pani S V toime teisele inimesele valu ja tervisekahjustuse tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. 3
7. Kohtus uuritud tõendid ja kohtu seisukoht 2.
8. I, II, III episood, kannatanu M A Kuna süüdistuse I, II ja III episood on tihedalt ajalis-ruumiliselt ja põhjuslikult seotud, kõikides episoodides on kannatanuks M A, analüüsib kohus nendes episoodides kohtule esitatud tõendeid koos. Süüdistatav S V end talle esitatud süüdistustes süüdi ei tunnista. Sündmuste kohta andis kohtus ütlusi ka kannatanu M A I ja II episoodi juures 31.08.2019 viibis süüdistatava alaealine poeg R V. Nii M A kui S V kinnitasid kohtus, et 31.08.2019 õhtupoolikul oli neil süüdistuses näidatud ajal ja kohas vaidlus. Süüdistatav S V kirjeldas kohtuistungil, et M A ärritus, sest S V rääkis oma laste ema E H’iga telefonis umbes 20 minutit. M A tuli vist autost oma kohvreid võtma, ta laamendas, asju lendas. Siis paugutas uksega. Kui S V küsis, et mida ta teeb, läks M A veel rohkem põlema. M A kiskus koos turvavööga välja lapse turvatooli, mille S V ostis lapse emaga kahe peale. S V läks ja võttis M A’l ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Läks u 3- 4 minutit, enne kui ta maha rahunes. Laps (R V) oli kogu aeg juures, ütles, et tal ei ole vaja näha, et ta ära läheks, laps jäi lõpuni sinna, korraks läks auto esinurga taha, tuli tagasi. Kannatanu M A kohtuistungil antud ütluste kohaselt 31.08.2019 konflikt tekkis S V’ga sellest, et S V tahtis edasi juua ning arvas, et M A üritab tema alkoholi tarbimist kontrollida ja peitis pudeli ära. Sündmuse juures oli S V poeg R, kes nägi pealt, kuidas S temaga käitus ja auto juures ähvardas teda, et kui pudelit ei ole, võib halvasti minna. M A ei mäletanud täpselt, milliseid sõnu S V teda ähvardades kasutas. Peale seda kui prokurör avaldas kannatanu M A kohtueelses menetluses antud ütlused (jõudsime auto ette ning S V astus minu ette, tõstis rusika üles, suunas minu näo poole ning ütles mulle, et kui ma kohe ei ütle talle, kus tema pudel on, siis ta lööb mulle rusikaga näkku), kannatanu selgitas, et Sander luges kolmeni, tõstis rusika ja ütles, et sul vedas seekord. Kui ähvardas, ütles, et ise oled süüdi kui saad rusikaga näkku. Samal ajal laps karjus, kisas, ütles, et ära tee nii, ta on hea inimene, hea sõber. M A kartis, oli nii endast väljas, hakkas autost asju välja loopima, et ruttu see pudel üles leida. Kui ta tuli tagumise ukse juurde, viskas lapsetooli välja, siis S V vihastas selle peale veel rohkem, sest see oli tema ostetud ja ta ütles, et sa ei tohiks seda välja visata, sest see on tema ostetud. Ta vabandas, oli seal tagumise ukse vahel, S V tuli ja võttis mõlema käega ta kõrist kinni (kaitsjale vastates ütles, et hoidis parema käega kõrist kinni) ja kägistas teda mingi 15 sekundit. Laps (R V) karjus ja röökis kõrval ja üritas teda ära tõmmata sealt. Ta sai lahti ja läks teisele poole autot ja S V läks last rahustama. M A kinnitas, et tal oli väga valus, väliselt polnud midagi näha, oli valus neelata ja rääkida, kurk oli seestpoolt punane nagu oleks külma saanud. Alaealine tunnistaja R V on rääkinud, et nägi ta pealt oma isa S V ja M A vahelist vaidlust auto juures, kuid kinnitab, et ta ei näinud, et isa oleks M A löönud ega riietest või kehast kinni võtnud. Mäletab, et issi ütles talle, et mine ära. Läks ära, aga natuke piilus veel. Algul R V eitas, et oleks nutnud, hiljem ütles, et võib-olla äkki üks pisar tuli. Kohus on seisukohal, et R V ütlused ei kinnita M A ütlusi – et S V oleks M A’d kägistanud ning selle juures oli karjuv ja röökiv laps. Kannatanu M A ütluste kohaselt oli laps kõrval nii sel ajal kui S V teda ähvardas rusikaga lüüa kui ka kägistamise ajal. Uurija on lapse ülekuulamisel korduvalt tagasi pöördunud küsimuse juurde, kas ta on näinud, et keegi kellestki, kas riietest või kehast kinni võttis või kinni hoidis, kuid laps on seda eitanud (R V ülekuulamise protokoll lk 7 ja 9). R V on rääkinud tülist, vaidlemisest. Laps ei ole rääkinud, et ta oleks karjunud või röökinud nagu on kannatanu väitnud. R V ja S V ütlused on kokkulangevad osas, et S V palus lapsel eemale minna. 4 Kohus on seisukohal, et kaitsja on õigesti välja toonud vastuolud M A ütlustes: mitme käega siis kägistamine toimus – korra on ta väitnud, et mõlema käega (kohtuistungi protokoll lk 4) ja siis, et parema käega (protokoll lk 9). Nii olulist asjaolu peaks kannatanu mäletama hästi, hoolimata sellest, et kuriteosündmusest on möödunud üpris pikk aeg. Samuti ei mäletanud kannatanu kohtuistungil S V poolt talle öeldud ähvardust. Ähvardus, nii nagu M A seda on kirjeldanud, on konkreetne – rusika näo ette tõstmine ja ähvardus rusikaga näkku lüüa. Kohus leiab, et sellist ähvardust oleks kannatanu pidanud mäletama, sest kannatanu on muidu sündmusi detailselt kirjeldanud. Kannatanu kinnitas hiljem ka ise kaitsjale vastates, et selline asi jääb meelde, kui inimene on kallale tulnud ning ähvardanud sinu ees rusikaga, näo poole olnud. Ometi ta ilma prokuröri poolt meenutamata seda kohtuistungil ei mäletanud. Kuigi süüdistus on esitatud valu tekitanud kehalises väärkohtlemises, on kohtu hinnangul oluline ka väliste vigastuste puudumine M A kaelal. Kannatanu on selgitanud, et välised vigastused puudusid, samas rääkis, et kurk oli punane ja paistes, nagu külma saanud. Kohus nõustub kaitsjaga, et 15 sekundit kestva kägistamise tagajärjed peaks tekitama jäljed kaelale. Kohus leiab, et kui kannatanu kurk oleks olnud kägistamise tagajärjel paistes ja punane, oleks pidanud kägistamise jäljed ka kannatanu kaelal näha. Kohus on seisukohal, et kannatanu poolt kirjeldatud kägistamisel tekkinud tagajärjed ei vasta kannatanu poolt kirjeldatud S V teole. Eelnev seab kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Eeltoodu põhjal ei saa kohus nõustuda prokuröri seisukohaga, et kannatanu ütlustes vastuolusid ei ole. Seega on olukord, kus kannatanu ja süüdistatava ütlused süüdistuses kirjeldatud sündmuste kohta erinevad. Samas ei ole tegemist nn klassikalise sõna-sõna vastu olukorraga. Tülitsejate kõrval seisis R V, kes ei kinnita M A sõnu, et ta karjus ja röökis. R V on selgelt uurijale vastanud, et ta ei hakanud nutma ja kui uurija veelkord nutmise kohta küsis, siis ütles, et võib-olla üks pisar tuli. See ei ole kindlasti nutmine ja röökimine nagu M A seda korduvalt kirjeldas. Kohus märgib, et R V on uurija korduvatele ühesugustele küsimustele vastanud järjekindlalt ühtmoodi. Laps on hakanud muid vastuseid pakkuma, kui temalt jälle ja jälle sama asjaolu kohta on küsitud. Laps on hakanud pakkuma näiteks, et äkki nad lõid siis kui tema ei näinud. Kohus leiab, et uurija korduvad samasisulised küsimused on viinud lapse olukorda, kus ta ilmselt arvab, et tema poolt räägitut ei usuta ja üritab leida õigeid vastuseid. Samas R V ei ole rääkinud midagi sellest, et R V M A’l ümbert kinni hoidis. R V on rääkinud tülist ja vaidlusest. Ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et laps on pigem uurija pakutud versioonile eitavalt või jaatavalt vastanud ja ka öelnud, et ta hästi ei mäleta. Kohus leiab, et S V poolne sündmuste kirjeldus näitab, et tüli lõppes sellega, et ta hoidis M A’lt ümber kinni kuni M A rahunes. Kohus leiab, et kuna tüli lõppes ümbert kinni hoidmisega, ei pruugi laps seda enam tüli osaks lugeda. Prokurör leidis, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, sest ta andis kohtus ütlusi, mis teda kõige paremas valguses ei näita, tunnistas näiteks kanepi tarvitamist. Samuti leidis prokurör, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, sest kannatanu andis kohtus ütlusi vaikselt aga kindlalt, mingit bravuurikust ega vaenulikust ei olnud, mis näitab, et ta ongi rahulik ja tagasihoidlik naisterahvas. Prokurör leidis, et kannatanu ja süüdistatava varasemad suhted ja käitumine mingit tähtsust ei oma, tuleb hinnata vaid konkreetsete süüdistuste kohta esitatud tõendeid. Kohus märgib, et ainuüksi asjaolu, et isik tunnistab enda käitumisele negatiivset varju heitvat asjaolu, ei saa automaatselt muuta tema ütlusi usaldusväärseks. Kannatanu on ise tunnistanud, et 31.08 sündmuste ajal käitus närviliselt, oli päeval alkoholi, 2-3 siidrit ja kanepit tarvitanud. Kohus leiab, et nii kannatanu kui süüdistatava poolt kirjeldatud kannatanu poolt valimatult autost asjade väljaloopimine näitab, et kannatanu oli endast väljas. Lisaks sellele kohus leiab, et hoolimata kannatanu käitumisest kohtuistungil (vaikne ja tagasihoidlik), ei saa välistada, et pingesituatsioonis 5 inimene muutub ja samuti, et isik käitub erinevalt sõprade ringis ja võõraste inimestega, sh ametnikega. Kohus tõepoolest ei aruta sündmusi, mis ei puuduta esitatud süüdistust, kuid käeolevas asjas on tõusetunud küsimus kannatanu ütluste usaldusväärsusest ja prokurör on leidnud, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed tulenevalt tema käitumisest kohtuistungil. Seetõttu leiab kohus, et on asjakohased ka kannatanut iseloomustavad tõendid. Tunnistaja T T ütluste kohaselt M A’ga silmast silma ta kohtunud ei ole, kuid kõrvalt S V telefonikõnesid kuuldes M A tundus talle väga närviline inimene, kelle oli ebanormaalne tähelepanuvajadus S V suhtes. Tunnistaja E T sõnade kohaselt kuulis ja nägi ta 2019.a suvel M A ja S V vahelist tüli, M A oli kättpidi venna pluusi küljes. Ta vahele ei hakanud minema, oli ikkagi laps. Vend kinnitas, et tal oli M A’ga tüli ja M A karjus ta peale. Kohus märgib, et kannatanu käitumine igapäevaelus ja konfliktsituatsioonides ei muuda samamoodi tema ütlusi automaatselt mitte usaldusväärseks, kuid tunnistajate poolt räägitu kinnitab, et käitumine kohtuistungil ei saa olla asjaoluks, mille põhjal hinnata ütluste usaldusväärsust. E T kirjeldus ja 31.08.2019 kannatanu poolt autost valimatu asjade väljaloopimine näitavad, et konfliktsituatsioonides kannatanu ei suutnud jääda rahulikuks ja tasakaalukaks. Kaitsja on viidanud, et M A ei ole usaldusväärne, sest alles kaks aastat peal sündmust pöördus politseisse ja on andnud erinevaid ütlusi selle põhjuste kohta. Kohus märgib, et asjaolu, millal kannatanu pöördub politseisse, ei oma tähtsust, see on kannatanu isiklik otsus. Teisest küljest peab kohus nõustuma kaitsjaga, et M A ütlused selle kohta, mis oli politseisse pöördumise ajendiks, on erinevad. Nimelt kohtuistungil M A ise selgitas, et politseisse pöördus ta seetõttu, et mõistis, et temaga oli halvasti käitutud ja ta soovis ikkagi oma loo ära rääkida, mõeldes ka järgmiste naisterahvaste peale, kui nendel peaks S V’ga mingi jama tekkima, siis on vähemalt mingi märk maas sellest (kohtuistungi protokoll lk 5). Vastates aga kaitsja küsimusele, kas ka uurijale sellest rääkis või pöördus muul põhjusel, tunnistas M A, et pöördus muul põhjusel, sest ta avastas, et tema autosid on rüüstatud ning ta arvas, et S V on seda teinud, kuna ta oli talle rääkinud, kuidas ta on seda teistele teinud. Politseis hakati uurima, et miks ta seda arvas ning ta selgitas ka xxx juhtunut. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kas uurimine tuvastas, kes kahjustas M A ja tema elukaaslase autosid 2020.a oktoobrist 2021 .a maini. M A esitas avalduse politseisse S V vastu. M A ja S V on mõlemad kinnitanud, et peale
9. septembrit 2019 ei ole suhelnud. Kannatanu ei ole kohtus avaldanud, et peale 02.09.2019 oleks S V püüdnud tema ellu sekkuda. Vastupidiseid asjaolusid ei ole M A avaldanud ka prokuratuurile kui ta taotles lähenemiskeelu kohaldamist (Lääne Ringkonnaprokuratuuri 12.07.2021.a taotluse rahuldamata jätmise määrus). Riigikohus on selgitanud, et isikulise tõendiallika korral tuleb hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). Kohus märgib veel, et 31.08.2019 KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on süüdistuses kirjas, et kannatanule tekitas S V käitumine hirmutunnet, kuna süüdistatav oli … ka varem kasutanud kannatanu suhtes füüsilist ja vaimset vägivalda. M A on kohtuistungil avaldanud, et S V on varem olnud vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne tema suhtes. Nimetatud vägivalla konkreetse sisu, aja kohta ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit. Kokkuvõtvalt olulised vastuolud kannatanu enda ütlustes, vastuolu R V ütlustega ja kannatanu poolt kirjeldatud politseisse pöördumise motiivid muudavad kannatanu ütlused ebausaldusväärseteks ning kohus jätab need I ja II episoodis tõendite kogumist välja. 6 02.09.2019 ähvardamise, s.o III episoodis on osalenud vaid kannatanu ja süüdistatav, mõlemad kinnitavad, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas kohtusid. Süüdistatav kannatanu ähvardamist vastavalt esitatud süüdistusele ei tunnista. Seega selles episoodis on vaid üks süüstav tõend – kannatanu ütlused. M A on kirjeldanud, et S V ütles talle, et ei tohiks tema tuttavatega kokku puutuda ja nendele rääkida, et temaga niimoodi käitus, et muidu on tema eluga kõik. Tundis hirmu, sest S V oli teda eelnevalt xxx kägistanud. S V kinnitas, et ei ähvardanud M A’t, ütles talle, et ära enam tagasi uju. Kohus on M A ütlused, millega ta süüdistas S V’d 31.08.2019 tema kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises, ebausaldusväärseteks tunnistanud. Eespool kirjeldatud põhjendustel tuleb M A ütlused lugeda ebausaldusväärseks ka käesolevas episoodis. Tunnistaja B T ütlused saaksid olla tõendiks

§ 66

lg 21 p 2 alusel, kui M A rääkis sündmuse asjaoludest vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta. Siinjuures ei piisa sellest, kui vahendlik tunnistaja väidab, et isik oli rääkimise ajal veel vahetult tajutu mõju all. Samuti ei tohiks esineda asjaolusid, millele tuginedes on alust arvata, et vahetult asjaolusid tajunud isik moonutas tõde. Kuna kohus luges ebausaldusväärseteks M A ütlused, ei ole võimalik tõendina kasutada ka B T ütlusi, kuna M A, kui vahetult asjaolusid tajunud isik, moonutas tõde. Kuriteoepisoodides, kus kannatanuks on M A, on kohtule S V süü tõendamiseks esitatud M A ütlused. Kuna kohus tõendeid kogumis hinnates leidis, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ja jätab kannatanu ütlused tõendite kogumist välja, ei ole tõendmaist leidnud, et S V oleks toime pannud süüdistustes kirjeldatud teod kannatanu suhtes, tõendatud ei ole kuritegude objektiivne külg. Ka Riigikohus on selgitanud, et kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (nt RKKKo asjas nr 3-11-78-05, p 7.2). Põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on kohtuotsuses pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. (RK 12.02.2021 otsus asjas nr 1-20-1301, p 11). Kohus märgib, et tunnistaja E V ei andnud ütlusi, mis puutuksid süüdistusesemesse. E V ja E T ütlused selles osas, kas M A elas nende juures ei ole kohtu hinnangul enam asjakohased, kuna kohus on leidnud, et S V ei ole toime pannud talle süüks arvatud tegusid, seega puudub vajadus lähisuhte olemasolu/puudumise tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtus tõendamist leidnud, et S V oleks kannatanu M A suhtes 31.08.2019 xxx ja 02.09.2019 yyy parklas toime pannud süüdistustes kirjeldatud teod. Kohus mõistab S V talle esitatud süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks. 2.2. IV episood, alaealine kannatanu R V Süüdistatav S V end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista. Sündmuse juures olid S V ja tema alaealine, sündmuse toimumise ajal 5-aastane poeg R V. R V on rääkinud, et autos läks üks asi laiali, oli garaažis dušši all, issi lõi teda rätikuga, sai pea piirkonda haiget, hakkas nutma. S V rääkis, et hakkasid xxx ära sõitma, käis ise viimasena dušši all ja kui autosse läks, siis R ütles, et juhtus selline asi, värv oli laiali läinud. Selle äraminekuga on alati kiire, pinge peal, lõi nagu vastu 7 maad rätikuga kaks või kolm korda, et kas saad kiiremini. Kui see rätik läkski silma vastu, siis ta saigi haiget. Silm oli paistes, roosakas. Ei mäleta, et laps oleks nutma hakanud, tusane oli küll. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et S V rätikulöök tabas R V nägu, mille tulemusel sai R V haiget. Süüdistuses on S V’le süüks arvatud, et rätikulöögiga põhjustas ta R V’le järgmised tervisekahjustused – hematoomi parema silmalau peale ja paremale põsele ning parema silma sisenurka marrastuse. R V on rääkinud, et silm läks natuke siniseks. Enne oli oksaga natuke siia saanud, aga rätikuga läks veel sinisemaks. S V on rääkinud, et R V päev enne vigastas paremat silma oksaga. Rääkis sellest ka E H’le, E V’le ja T T’ile, kes seda kohtus kõik kinnitasid. E H ütluste kohaselt läks ta lapsele sünnipäevale järgi, kuhu S V oli lapse viinud ning nägi, et see ei ole üks oksaga tehtud vigastus, vaid see tundub midagi enamat. Kuna oli sügisõhtu, oli hämar ja nad läksid kohe magama, siis ta ei hakanud seda rohkem vaatama, aga hommikul, kui laps tuli ta voodisse, siis ta nägi, et ei ole väike asi ja tegi sellest pilti. R V’l parem silm oli lillakas-sinine lau pealt, nin juure pealt katki nagu kriibitud. See vigastus oli päris laiaulatuslik, mis tekitas temas kahtluse, et see ei ole oksaga saadud vigastus. R V’st E H’i poolt tehtud pildilt (tl 15) on näha R V’l hematoom paremal silmalaul, paremal silmalul on ka kaks kriimustust, hematoom paremal põsel ning parema silma sisenurgas marrastus. E H kirjeldas, et R’il oli silm lau pealt sinine, ninajuure pealt katki nagu kriibitud. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita ümberlükkamatult, et süüdistuses nimetatud tervisekahjustused tekkisid R V’l rätikulöögi tagajärjel. Kohus leiab, et pildilt nähtuvalt on vigastuste - triibud silmalaul ja marrastus silmanurgas - iseloom selline, mis viitab pigem oksaga pihta saamisele, kriimustamisele. R V on kinnitanud, et oksaga silma saades läks silm natuke siniseks, kui rätikuga sai pihta, läks silm veel sinisemaks. Võib tekkida küsimus, kas oksaga pihta saamisest saab tekkida põsele hematoom. Samas R V on rääkinud ainult sellest, et rätikulöögi tagajärjel läks silm sinisemaks, muudest vigastustest rätikuga löömise tagajärjel ei ole rääkinud. Tunnistajad E H ja E H on süüdistuses kirjeldatud sündmusest saanud teada R V käest. Sellisel juhul võiks neile kannatanu poolt räägitu olla kaudseks tõendiks kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Kuna kohtule ei ole tekkinud kahtlust R V ütluste usaldusväärsuses, ei ole vajalik E H ja E H ütlusi neile R V poolt räägitu kohta hinnata. Tulenevalt

§-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas

§ 7

lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et rätikulöögi tagajärjel sai R V haiget ja silmalaul olnud hematoom läks suuremaks, sinisemaks. Kohtus ei ole tõendamist leidnud, et S V oleks oma tegevusega põhjustanud R V’le järgmised tervisekahjustused – hematoomi paremale põsele ning parema silma sisenurka marrastuse – nende tagajärgede osas kohus vähendab süüdistuse mahtu. Seega on tõendamist leidnud, et S V on toime pannud teo, mis täidab KarS § 121 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu. Kuna kannatanu R V on S V poeg, täidab S V tegu KarS § 121 lg 2 p 2 objektiivse koosseisu. Tegemist ei ole aga korduva teoga (KarS § 121 lg 2 p 3) kuna süüdistus 31.08.2019 kehalises väärkohtlemises ei leidnud kohtus tõendamist. Subjektiivne kooseis. 8 Subjektiivsest küljest eeldab kehaline väärkohtlemine tahtlust ning süüteokooseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. S V avaldas, et last rätikuga lüüa ei tahtnud, lõi rätikuga 2-3 korda vastu maad, oli kiire, olukord oli pingeline. Kannatanu on öelnud, et isa tahtis mulle niimoodi teha (näitab käega jalgade suunas), aga rätik lendas hoopis niimoodi (näitab pea piirkonda). Prokurör leidis, et S V pani teo toime tahtlikult - ärritunult rätikuga mitmel korral lapse lähedal vastu maad löömine, vehkimine ohustas last ja isegi kui süüdistatav tahtis vastu maad lüüa, siis tehes seda lapse vahetus läheduses, kus oli ka teisi esemeid, pidi ta aru saama ja võimalikuks pidama vähemalt kaudse tahtlusega, et laps võib rätikuga pihta ja haiget saada. Kõigepealt märgib kohus, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et rätik oleks suunda muutnud mõne lähedal asuva eseme tõttu. Riigikohus on selgitanud, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 19). Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (RKKKo nr 3-1-128-01). Kui uurija küsis R V käest, kas issi nägi sind ka või ta kogemata rätikuga lõi sind kuidagi, vastab R V – ei, ta lõi meelega. Kohus leiab, et kannatanu sellist selgitust tuleb hinnata tema poolt vahetult eelnevalt öelduga, kus R V selgitas, et issi tahtis nii teha (näitab käega jalgade suunas, maa poole), aga rätik lendas hoopis niimoodi (näitab pea piirkonda). Kohus leiab, et R V ütlus, et issi lõi meelega, tähendab üldse rätikuga löömise fakti. Kannatanu selgitus, et rätik lendas hoopis pea piirkonda, näitab, et S V ei löönud last rätikuga pea piirkonda tahtlikult. Ka S V kinnitab ise, et lõi rätikuga vastu maad, aga kui see rätik läkski vastu lapse nägu, siis ta saigi haiget. S V on kinnitanud, et ta ei läinud nii endast välja, et oleks teadmata suunas löönud. Kohus on seisukohal, et S V ja R V ütlused rätikuga löömise kohta on üldjoontes kokkulangevad ja seda ka osas, mis näitavad, et S V ei löönud R V’d tahtlikult rätikuga näo piirkonda. Asjaolust, et vastavalt E H ütlustele laps ei tahtnud pärast kõnealust sündmust pool aastat isa juurde minna, ütles, et ta teeb pahandust ja issi annab talle vitsa, et ta on teda rätikuga löönud, ei saa siiski järeldada, et S V oleks last rätikuga tahtlikult löönud. S V on tunnistanud, et oli ärritunud ja 5aastane laps võib ehmuda ka S V poolt kirjeldatud mitmel korral rätikuga vastu maad löömise peale ja kindlasti siis, kui rätik talle vastu nägu lendab. Riigikohus on selgitanud, et tahtluse küsimuse lahendamisel ei tohi heita kõrvale teo toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas tema võimalikku emotsionaalset seisundit. Vanema ja lapse vahelise suhte korral tuleb arvestada selliseid asjaolusid nagu vanema üldine suhtumine lapsesse, tema varasem käitumine lapsega, sh varasem väärkohtlemine. Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda. Need tunnused võivad anda teavet 9 isiku käitumise motiivide kohta. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 20). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et S V oleks varem laste või kellegi teise suhtes agressiivne olnud. Kannatanu R V on kinnitanud, et talle meeldib issi juures käia, ootab sinna minekut, räägib, mida toredat isaga koos teevad, isa ei ole talle rohkem haiget teinud. Tunnistaja E H kinnitas kohtus, et R ei enne ega pärast ei ole rääkinud midagi isapoolse vägivalla kohta. Tunnistaja E V sõnade kohaselt on S suhted lastega olnud alati väga head. Laste suhtes kindlasti ei ole olnud vägivaldne. Tunnistaja E T ütluste kohaselt lapsed hindavad enda isa väga kõrgelt ning on alati kurvad, kui peavad isa juurest ära minema, S püüab nendega võimalikult palju aega koos veeta. Ka T T on kinnitanud, et S armastas oma lapsi, oli soov lastega suhelda, kuid ta oli kogu aeg pinges, kuna kartis, et äkki ta teeb midagi valesti ja talle ei näidata lapsi. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et S V suhtus lapsesse hästi, soovis tema kasvatamises osaleda. Peale juhtumit S V ütluste kohaselt palus ta lapselt andeks, et ta ei tahtnud pahaseks saada, lihtsalt kiire on, kuna nad pidid minema praamile ja sealt sünnipäevale. Kohus leiab, et S V, lüües lapse lähedal kahel kuni kolmel korral rätikuga vastu maad, rikkus hoolsuskohustust, ta oli hooletu. S V on ise öelnud, et last ta lüüa ei tahtnud. Kohus leiab, et S V sõnu kinnitavad sündmuse asjaolud. R V on näidanud ja S V on ise kinnitanud, et lõi rätikuga vastu maad. Tõepoolest võib rätik tugevalt vastu maad lüües muuta liikumissuunda. S V võinuks ja pidanuks seda ette nägema. Kohus leiab, et S V ütlustest tuleneb, et ta ei näinud ette oma hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuid ta oleks pidanud seda hoolsa käitumise puhul ette nägema. Seega on S V talle süüks arvatud teo toime pannud hooletusest. Kuna kehalise väärkohtlemine, KarS § 121 sätestatud kuritegu, on karistatav vaid tahtliku teo puhul, ei ole käesoleval juhul tõendamist leidnud süüteokoosseisu subjektiivne koosseis ja kohus mõistab S V esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks. 3.Tõkendit kohaldatud ei ole. 4.Tsiviilhagi ei ole esitatud. 5.Asitõendeid ei ole. DVD plaat alaealise kannatanu R V ülekuulamise videosalvestusega asub kriminaalasja juures. 6.Riiklikusse registrisse kantud andmed. Käesolevas kriminaalasjas on Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti saadetud kahtlustatavalt S V’lt võetud DNA-proov riiklikusse DNA registrisse kandmiseks ja sõrmejäljed riiklikusse registrisse kandmiseks.

§ 314

p 5- 1 alusel tuleb riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris sisalduvad andmed kustutada. 7.Menetluskulud

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

§ 181

lg 1 alusel õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega, on

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskuluks.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üksnes valitud esindajale makstud selline tasu, mis on mõistliku suurusega. Õigusabitasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures 10 tuleb silmas pidada nii õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. S V’le on kriminaalasjas osutanud õigusabi kokkuleppel vandeadvokaat Mart Missik. 02.08.2022.a esitatud menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt on valitud kaitsja süüdistatavatele osutatud õigusteenuste tasu 3822 eurot. Kohtule on esitatud arve nr 2022105. Arvestades käesoleva kriminaalasja mahtu, keerukust, saab pidada vastavalt arvel esitatud spetsifikatsioonile põhjendatud ja vajalikuks õigusabi osutamise ajakuluks 24,5 tundi. Kohtu hinnangul on arvel kajastatud toimingud olnud õigusteenuse osutamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Järgnevalt hindab kohus, kas kaitsja õigusabi tunnihinda 130 eurot, millele lisandub käibemaks, saab pidada mõistlikuks. Kriminaalasjas nr 1-16-8601 on Riigikohus oma 24.08.2018.a lahendis pidanud põhjendatuks kassatsioonimenetluse ajakuluks 6 tundi summas 1092 eurot (sh käibemaks) ehk 182 eurot (sh käibemaks) tunnis. 26.04.2019.a lahendi nr 1-16-4665 p-s 32 on Riigikohus märkinud, arvestades kassatsioonivastuse sisu ning selle esemeks oleva probleemi keerukust ja mahtu, loeb kriminaalkolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsjate viiele töötunnile vastava summa, s.o 960 eurot (sh käibemaks 160 eurot). Seega on Riigikohus mõistlikuks õigusabi tunni hinnaks pidanud 960:5=192 eurot (sh käibemaks). Arvestades eeltoodut saab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt õigusabi tunnihinda 130x1,2=156 eurot pidada põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et õigusabiga seotud põhjendatud kulu on 24,5x130=3185eurot, millele lisandub käibemaks 3185x0,2=637 eurot, kokku 3185+637=3822 eurot. Seega tuleb seoses õigeksmõistmisega

§ 181

lg 1 alusel riigieelarve vahenditest S V’le hüvitada lepingulise kaitsja tasu ja kulud summas 3822 eurot.

§ 175

g 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 1 ja 3 alusel on menetluskuluks tunnistaja E H sõidukulu 40,06 eurot, kannatanu M A sõidukulu 32,89 eurot, tunnistaja B T sõidukulu 38,08 ja keskmine päevapalk 79,663 eurot. Eeltoodud kulud kokku summas 190,693 eurot jätab kohus

§ 181lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo kohtunik