← Eesti

4-21-4866/21

Obsah (17)§ 2§ 204§ 156§ 155§ 115§ 133§ 19§ 29§ 132§ 102§ 123§ 87§ 74§ 126§ 9§ 30§ 38

4-21-4866 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2022.a Pärnu kohtumaja Väärteoasja number 4-21-4866 Kohtunik Tambet Grauberg Kohtuistungi sekre

§ 2, § 132 p 1, § 133135, kohus otsustas: 1.

Jätta Monika Tammanni kaebus rahuldamata.

  1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III vanemväärteomenetleja A. L poolt 10.12.2021.a koostatud otsus väärteoasjas nr 2670,21,005974 muutmata.
  2. Rahatrahv 100 eurot tasuda Rahandusministeeriumi arvele xxx SEB, arvele xxx Swedbank, arvele xxx Luminor Bank või arvele nr xxx LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida viitenumber xxx. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Kui süüdlane ei tasu nõuet täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab kohtuväline menetleja vastavalt

§ 204

lg-le 3 kümne päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest kohtutäiturile lahendi koopia ning järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.

  1. Menetluskulud jätta Monika Tammanni enda kanda.
  2. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. 1

(15)4-21-4866 Edasikaebamise kord

§ 156

lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

§ 155

lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav 07.03.2022.a kell 15.00 Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu. Asjaolud ja menetluskäik Antud väärteoasjas on koostatud 10.11.2021 väärteoprotokoll selle kohta, et 10.11.2021 kella 14:55 ajal x linnas, Monika Tammann viibis x linnas asuvas kaupluses x ning ei kandnud maski ning keeldus maski ette panemisest ja temal puudus maski kandmisest vabastav tõend. Antud teoga rikkus Monika Tammann Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (edaspidi NETS) § 28 lg 2 ja lg 6 ning Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud (edaspidi korraldus nr 305) p 10, lg 8 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav NETS § 462 lg 1 järgi. Menetlusalune isik on 25.11.2021 esitanud vastulause, mille kohaselt ta nõustub turvamehe poolt kohale kutsutud ja väärteoprotokolli koostanud politseiametniku kirjapanduga, kuid täpsustab, et isegi kui oleks võimalik olnud taotleda mingisugust tõendit, et ei saa tervislikel põhjustel maski kanda, siis sellist võimalust kindlasti kasutanud ei oleks. Menetlusalune isik valib mitte kanda maski. 10.12.2021.a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2670,21,005974 on määratud kohtuvälise menetleja poolt Monika Tammannile eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahv 25 trahviühiku ulatuses, so summas 100 eurot. Kaebuse sisu Kooskõlas

§ 115lg 1 p-ga 7 teatab kaitsja, et vaidlustab väärteootsuse täies ulatuses.

Väärteoprotokollis heideti menetlusalusele isikule ette nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) § 28 lg 2 ja lg 8 ning Vabariigi Valitsuse

  1. augusti
  2. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“, kui kontekstist ei tulene teisiti) punkt 10 alapunkti 8 nõuete rikkumist. Väärteokvalifikatsiooniks märgiti väärteoprotokollis NETS §
  3. Väärteootsuses heidetakse menetlusalusele isikule ette aga üksnes NETS § 28 lg 6 rikkumist. Väärteokvalifikatsioon jäi väärteootsuses võrreldes väärteoprotokolliga samaks. Eelmärgitust tulenevalt osutab kaitsja maakohtule, et NETS § 28 lg 6 rikkumist ei saa menetlusalusele isikule kuidagi ette heita. Nii sätestab NETS § 28 lg 6, et kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 5 sätestatud meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, kehtestab need Vabariigi Valitsus korraldusega. Kaitsja juhib maakohtu tähelepanu asjaolule, et eelviidatud normi näol on õiguslikult tegemist volitusnormiga (delegatsiooninormiga), mille nõudeid ei ole võimalik rikkuda. Seega on väärteootsuses tehtud viide NETS § 28 lg 6 nõuete rikkumisele asjakohatu ja ekslik. Samas tuleb arvestada sellega, et süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamine toimub eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise teel. Õigusliku hinnangu puudulikkusega ei kaasne üldjuhul selliste asjaolude kindlakstegemise võimatust. Seega saab ja peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kõik

§ 133

p-des 2-7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu 2

(15)4-21-4866 alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud seisukohtade järgi ei tingi süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Nimelt on kolleegium märkinud, et kuivõrd

§ 133

p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-71-13, p 7 ja otsus asjas nr 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks loetud viitamist väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas

§ 19

lg 1 p-ga 1 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-80-05, p 8 ja nr 3-1-1-54-09, p 8.2). Eeltoodust tulenevalt saab pidada uueks õiguslikuks hinnanguks Vabariigi Valitsuse korralduse punkt 10 alapunkti 8 nõuete rikkumist. Sellise hinnangu kasuks kõneleb ka tõik, et ka väärteootsuses viidatakse Vabariigi Valitsuse

  1. augusti
  2. a korraldusele nr 305, ehkki seda ei tehta väärteootsuses väärteole antavat kvalifikatsiooni puudutavas osas ning seda tehakse abstraktselt, s.t konkreetsele sättele viitamata. Põhiseaduse § 15 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Riigikohtu halduskolleegium on oma
  3. mai
  4. a otsuses nr 3-3-1-31-10 selgitanud, et kohus peab lahendama menetlusosalise taotluse kontrollida kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust. Seejuures tähendab taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab põhiseaduse § 15 (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
  5. novembri
  6. a määrus nr 5-21-14, p 21). Kaitsja osutab, et kohaldatava õigusnormi põhiseaduspärasuse hindamisel ei ole kohus seotud üksnes kohtumenetluse poole taotlusega. Põhiseaduse § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 tuleneb iga kohtu kohustus tunnistada asjassepuutuv seadus, muu õigusakt või toiming, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, põhiseadusvastaseks ja see kohustus on kohtul ka siis, kui menetlusosalised ise sellist nõuet oma kohtuasja arutamise käigus ei esita (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. mai
  8. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 16). Kaitsja osutab sellelegi, et Riigikohtu üldkogu
  9. märtsi
  10. a otsuse nr 3-3-2-1-07 punktis 15 selgitas üldkogu, et üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Vabariigi Valitsuse korralduse punkt 10 alapunktis 8 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil kohaldatava meetmena nähakse ette, et sisetingimustes kaupluse müügisaalis ja kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis või teenuse osutaja teenindusalal on klientidel lubatud viibida ja liikuda, kui on täidetud punktides 7-81 ja 9 sätestatud nõuded. Vabariigi Valitsuse korralduse punkt 8 esimese lause järgi avalikus siseruumis on isikul kohustus kanda kaitsemaski. Ehkki väärteootsuses puudub lõikelise ja punktilise täpsusega viide Vabariigi Valitsuse korralduse nõude rikkumisele, tuleb käesoleva kaebuse punktide 11 ja 12 valguses ning ühtlasi ka käesoleva taotluse kontekstis lugeda põhiseaduse § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 esimese lause järgi asjassepuutuvaks sätteks Vabariigi Valitsuse korralduse punkt 8 esimene lause. Nii on Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu
  11. detsembri
  12. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral 3

(15)4-21-4866 otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu
  1. oktoobri
  2. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Vabariigi Valitsuse korralduse punkt 8 esimene lause näeb ette, et avalikus siseruumis on isikul kohustus kanda kaitsemaski. Õiguslik probleem ei peitu mitte selles, kas kauplused – käesoleval juhul väärteootsuses viidatud x linnas asuvas kaupluses X – on nimetatud sätte mõttes avalik siseruum või mitte (mida see kahtlemata on), vaid kas Vabariigi Valitsuse korralduse punkt 8 esimene lause on kooskõlas põhiseadusega. Põhiõiguse riive peab olema nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseaduspärane (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-5-05, p 7). Formaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-4-1-5-05, p 8; Riigikohtu üldkogu
  7. aprilli
  8. a otsus asjas nr 3-2-1-40-15, punkt 40). Riigikohus on oma varasemas ja õigusriiklikkuse põhja rajavas praktikas järjekindlalt rõhutanud põhimõtet, et põhiseaduse § 3 lõike 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-4-17-01 ja
  9. detsembri
  10. a otsus nr 3-3-1-41-06, samuti põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  11. jaanuari
  12. a otsused nr III-4/A-1/94 ja III-4/A-2/94 ning
  13. detsembri
  14. a otsus nr 3-4-1-1002). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust – õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-63-09, p 14). Teisiti öeldes on riigi kõrgeima kohtu kõige laiapõhjalisema koosseisu tasandil juurdunud arusaam, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Ka kriminaalmenetlus ja väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi – karistusvõimu – teostamist ja tulenevalt põhiseaduse § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-1-1-86-07, p 19). Olgu lisatud, et põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (näiteks õigusselgus, õiguskindlus, võimude lahusus ja tasakaalustatus) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse. (Vt nt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-3-1-41-06, p 21 ja nr 3-4-1-19-07, p 25). Põhiseaduse §-st 26 tuleneb isiku füüsiline ja psüühiline enesemääramisõigus. Seejuures on Euroopa Inimõiguste Kohus on väljendanud seisukohta, et isiku füüsiline ja psüühiline enesemääramisõigus asub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 kaitsealas. Nii leidis Euroopa Inimõiguste Kohus
  15. oktoobril 2003 asjas nr 24209/94 tehtud otsuse punktis 33, et inimese keha kujutab endast kõige intiimsemat eraelu aspekti. Avalikus siseruumis isikule kaitsemaski kandmise kohustuse kehtestamine riivab ennekõike põhiseaduse §-st 26 tulenevat isiku füüsilist ja psüühilist enesemääramisõigust. Järelikult saab ka seda põhiõigust piirata ainult seadusjõulise õigusaktiga. Vabariigi Valitsuse korraldus, millega kõnealune piirang on kehtestatud, ei ole seadus, vaid haldusmenetluse seaduse mõttes haldusakti eriliigina käsitletav üldkorraldus haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõttes. Seega Vabariigi Valitsuse korraldusega põhiseaduse §-st 26 tulenevat isiku füüsilist ja psüühilist enesemääramisõigust piirata ei saa ega ka tohi. Olgu siiski lisatud, et maskisundust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus üldse ette ei näegi. Eeltoodust tulenevalt ei ole Vabariigi Valitsuse korralduse punkt 8 esimene lause, mis näeb ette, et avalikus siseruumis on isikul kohustus kanda kaitsemaski, seadusereservatsiooni põhimõttele 4
(15)4-21-4866 mittevastavuse tõttu kooskõlas põhiseadusega (põhiseaduse §-st 26 tuleneva põhiõiguse riive ei ole formaalselt kooskõlas põhiseadusega). Seetõttu palub kaitsja maakohtul tunnistada Vabariigi Valitsuse
  1. augusti
  2. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 8 esimene lause põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. Kaitsja peab vajalikuks lisada, et samas on Riigikohus leidnud, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (Riigikohtu üldkogu
  3. detsembri
  4. a otsus nr 3-3-1-41-06, p 22.) Siinkohal tuleb maakohtu tähelepanu juhtida sellele, et Riigikohtu selline seisukoht on kujunenud kohaliku omavalitsuse poolt kohaliku elu küsimuste reguleerimise kontekstis (ehk põhiseaduse § 154 lg 1 valguses). Isegi kui asuda seisukohale, et selline lähenemisviis laieneb ka riigielu küsimuste reguleerimisele, siis tuleb arvestada järgnevaga. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse preambulist ei ole selgelt ja ühemõtteliselt arusaadav, milline selle seaduse säte on Vabariigi Valitsusele volitusnormiks (delegatsiooninormiks) Vabariigi Valituse korralduse punkti 8 esimese lause kehtestamisel. NETS § 28 lg 2 ja lg 5 selliseks volitusnormiks (delegatsiooninormiks) olla ei saa, sest need volitavad nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks (NTS § 28 lg 2) või eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks (NETS § 28 lg 5) erinevaid meetmeid ja piiranguid kehtestama Terviseametit. Politsei ja Piirivalveamet ei ole Terviseamet. Kui spekuleerida ja asuda seisukohale, et Vabariigi Valitsuse
  5. augusti
  6. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 8 esimeses lauses sisalduva põhiõiguse piiramise volitusnormiks (delegatsiooninormiks) on NETS § 28 lg 6 – ja mille rikkumist menetlusalusele isikule asjakohatult ja ekslikult ette heidetakse –, mille kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 5 sätestatud meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, kehtestab need Vabariigi Valitsus korraldusega, siis on see väga üldise iseloomu tõttu põhiseadusvastane (puudub täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm). Kaitsja juhib siinkohal maakohtu tähelepanu asjaolule, et sarnaselt on juba Tallinna Ringkonnakohus oma hiljutises ehk
  7. novembri
  8. a määruses nr 3-21-2245 leidnud, et „NETS § 27 lg 3 koosmõjus sama paragrahvi lõike 1 p-dega 1 ja 2 ning § 28 lg-ga 8 võimaldab COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 haiguskoldest väljapoole leviku piiramiseks Vabariigi Valitsusel kehtestada karantiininõude. Volitusnorm, mis Vabariigi Valitsusele karantiini kehtestamisel kaalutlusõiguse annab, ei pruugi siiski olla põhiseaduspärane, sest see on väga üldise iseloomuga.“

§ 29

lg 1 p 1 kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Väärteootsuses menetlusalusele isikule etteheidetava nõude rikkumise aluseks oleva sätte põhiseadusvastasuse ja kohaldamata jätmise tõttu tuleb Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri 10. detsembri 2021. a väärteootsus nr 2670,21,005974 tühistada ning väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel seoses teos väärteo tunnuste puudumisega lõpetada.

Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus hinnata ja analüüsida, kas umbmääraselt ja abstraktselt avalikus siseruumis isikutele kaitsemaski kandmise kohutuse kehtestamine – sealjuures täpsustamata, millistele tingimustele või nõuetele peavad kaitsemaskid üldse vastama – on põhiseaduspärane. Kuivõrd käesoleval juhul pakuti menetlusalusele isikule kaitsemaski väärteootsuses nimetatud kaupluse turvatöötaja poolt tasuta, siis puudub vajadus hinnata ja kontrollida, kas Vabariigi Valitsuse korralduse punkti 8 esimeses lauses sätestatud piirang on kooskõlas ka põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega. Kaitsja peab vajalikuks lisada, et kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 5

(15)4-21-4866 2020. a määrus nr 5-18-5/33, punkt 11). Samas ei saa eitada, et kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli tulemina muu hulgas konkreetse normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamine puudutab põhimõtteliselt kõiki isikuid. Seega on käesolevast taotlusest tõusev kasu laiaulatuslik ning ühtlasi õigusruumi tervikuna korrastav ja puhastav. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes põhiseaduse § 15 teisest lausest ja

§ 132p-st 3, palub kaitsja tunnistada Vabariigi Valitsuse 23.

augusti

  1. a korralduse nr 305„COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 8 esimene lause põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseiosakonna
  2. detsembri
  3. a väärteootsus nr 2670,21,005974 ning lõpetada väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel seoses teos väärteo tunnuste puudumisega.

Lisaks ning juhindudes

§ 102

lg-st 1 palub kaitsja määrata käesolevas väärteoasjas ekspertiis tuvastamaks, kas (sinine) meditsiiniline kaitsemask aitab COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut tõkestada ning teiste inimeste nakatumist vältida. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kohtuväline menetleja jääb oma otsuse juurde. NETS § 452 1g 1 kohaselt Terviseamet võib kaasata eriolukorras või hädaolukorras, mis on seotud nakkushaiguse epideemiaga, oma ülesannete täitmisse korrakaitseorgani juhul ja nii kaua, kui ta ei saa ise õigel ajal või piisavalt tulemuslikult neid üksandeid täita. Korrakaitseorgani kaasamise otsustab Vabariigi Valitsus. 11.08.

  1. a korraldusega nr 1.1-15/21/53 on Terviseamet tuvastanud tervishoiuteenuse osutajate toimepidevuse häirest ning nakkushaiguse COVID-19 epideemiast tingitud hädaolukorra. VV korralduse nr 305 punkt 18 sätestab: Korralduses kehtestatud nõuete üle teeb järelevalvet Terviseamet, kaasates vajaduse korral ametiabi korras või muul seaduses sätestatud viisil muu korrakaitseorgani. Politsei on kaasatud TA järelevalveülesannete täitmisesse alates 16.08.2021 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 294 (§ 452 lõike 1 ja Vabariigi Valitsuse
  2. mai
  3. a määruse nr 54 „Terviseameti ülesannete täitmisse korrakaitseorgani kaasamise tingimused ja kord" § 3 lõigete 2 ja 3 alusel). Seega maskikohustuse tingimuste täitmise üle teostab politsei järelevalvet muul seaduses sätestatud viisil, mitte kaasamisel ametiabi korras. Määrus 305 sätestab COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud. Meetmeid ja piiranguid on mitmeid ning üks neist on kohustus avalkus siseruumis kanda kaitsemaski (p 8). Kaitsemaskiks peetakse tavamõistes nii meditsiinilist kaitsemaski kui ka muid hingamisteede kaitsevahendeid, näiteks isetehtud maski. Ehk et kasutada võib kaitsemaski — meditsiinilist või muust materjalist (nt puuvillast, sünteetilisest materjalist jms). Maski kasutamise kohta on avaldatud Terviseameti pook juhis. Maski kandmisest on vabastatud (VV korraldus nr 305 p 81): • alla 12-aastane isik • tervislikul põhjusel, mille kohta maski mittekandjale on väljastatud tervishoiuteenuse osutaja tõend; • töötaja, kui tööandja riskianalüüs ei näe ette maski kandmist; • isik, kelle tegevuse (nt sportimine, söömine) või töö (nt suhtlemine kurdiga) iseloom ei võimalda. Menetlusalune isik on üle 12-aasta vanune, ta ei ole kogu väärteomenetluse jooksul esitanud kehtivat tervishoiuteenuse osutaja pook väljastatud tõendit tervislikest põhjustest mitte maski kanda, ta ei olnud kaupluses viibides selle töötaja ning teda ei saa lugeda isikuks, kelle tegevus või töö iseloom ei võimaldaks maski kanda. Menetlusalune isik viibis kaupluses ostude sooritamiseks ostjana. Terviseameti kodulehel antakse teave, et mask vähendab võimalust, et läheduses köhivalt inimeselt jõuab viirus pritsmetega terve inimeseni koguses, mis põhjustab nakatumise ja haigestumise. See näitab, et maski kandmise kohustus on seatud eelkõige teiste inimeste kaitsmiseks. 6

(15)4-21-4866 Seega ühiskonnana toimimine ei tähenda vaid ise enese õiguste tagamist, vaid ka teiste õiguste aktsepteerimist. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (EV PS § 19 lg 2) Maski kohustus ei ole üleüldine, vaid kohustus on seotud teatud kohtadega — avaliku siseruumiga, milleks on nt toidukauplus. Maskita kaupluses viibimine on tõendatud tunnistaja ütlustega, mille kohaselt märkas turvamees menetlusalust isikut kaupluses ning pakkus talle maski, millest ta keeldus. Menetlusalune isik ei ole väärteornenetluses ütlusi andnud, kuid ta on saatnud kohtuvälisele menetlejale selgituse, milles annab teada, miks ta on valinud maski mitte kanda. Ka kohtule esitatud kaebuses ta kinnitab, et ta ei kanna avalkus kohas maski. Kui kaebust arutatakse suulises menetluses, taotleb kohtuväline menetleja tunnistaja V. M ülekuulamist kohtuistungil. Kohtuväline menetleja ei leia seost maskikohustusel ja politsei pook pakutud maski vahel. Kui menetlusalusel isikul oli kahtlus politsei poolt pakutava maski osas, siis võimalust soetada mask lähimast kauplusest, apteegist on endiselt olemas. Politsei pook pakutav mask ei ole ainus, mida maskkandmise kohustuse täitmiseks kanda. Maski ekspertiis selles mõttes ei ole põhjendatud. Tartu Ülikool on ka testinud maske. Kõigile anti võimalus testimiseks saata oma mask ja need testi tulemused on avaldatud https://atmos.utee/et/masks/maskitabel/. Politsei poolt pakutaval maski pakil on kirjas tootjana Sungo Europe ja sellise nimega mask on leitav testitute nimekirjas. Kaebusest ja vastulausest on arusaadav, et menetlusalune isik on teinud oma valku, maski mitte kanda, toetudes muuhulgas EV Põhiseadusele, kuid on unustanud, et EV Põhiseadus annab igale ühele, mitte valitutele õigused ja vabadused ning nende kaitse on seadusandlku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Piisknakkuse leviku tõkestamiseks maski kasutamine kaitseb kõigi avalkus ruumis asuvate inimeste õiguseid ja vabadusi. Kui on valk mitte kanda maski, ei tähenda see, et puudub esmatarbekaupade kättesaadavus. E-poodide võimalused on aasta aastalt kasvanud. Maski kasutamise kohustus üldiselt on vaidlustatav siiski halduskohtus, kuivõrd kohustus on sätestatud Vabariigi Valitsuse korraldusega. Kohtulahendite otsingust nähtuvalt on VV korraldust 305 vaidlustatud halduskohtutes erinevate piirangute osas, mh ka maskkohustuse osas. Menetlusalune isik on väljendanud maski mitte kandmise soovi, mistõttu väärteomenetluses selle kohustuse EV Põhiseaduspärasuse kontroll ei ole eesmärgipärane ja tulemuslik. Väärteomenetluses saab tulemuseks olla vaid väärteootsuse tühistamine ja väärteomenetluse lõpetamine ning kaebuse alguses viidatud tahtlikult väärteomenetluse läbiviimise soov ei ole seetõttu mõistetav. Õige on, et väärteoprotokollis on nõuete rikkumise osa täpsemalt kirjas, kui otsuses. Otsuses on viide NETS § 28 lg 6 pole asjakohatu kuid ainuüksi sellest ei piisa. Väärteoprotokollil on viide VV korralduse nr 305 p 10 ap 8 (sisetingimustes kaupluse müügisaalis ja kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis või teenuse ostkaja teenindusalal on klientidel lubatud viibida ja liikuda, kui on täidetud punktides 7-81 ja 9 sätestatud nõuded) õige ja kohus, lahendades

§ 123

lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning

§ 87

alusel olles seotud väärteoprotokollis sätestatud ulatusega, saab teha lahendi just väärteoprotokollis esitatud põhjal. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes

§ 132p 1 palun jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata.

Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja kaitsja jäi kaebuses toodud seisukohtade juurde. Menetlusalust isikut Monika Tammanni kohus kohtusaali siseneda ei lubanud, kuna M. Tammann ei kandnud kaitsemaski. Kohtuvälise menetleja esindajad tuginesid kaebusele esitatud kirjalikus vastuses toodud seisukohtadele ning leidsid, et kaebaja süü antud väärteorikkumiste toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust ning palusid jätta otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Esindajad leiavad, et Vabariigi Valituse korraldust saab vaidlustada haldusmenetluses 7

(15)4-21-4866 Halduskohtus. Pärnu Maakohtu seisukoht 1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära tunnistaja ütlused ning kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133

loetletud küsimused.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Menetlusaluse isiku poolt esitatud vastulausega ei ole arvestatud, kuid menetleja on vastulausega arvestamata jätmist otsuses põhjendanud (vt

§ 74lg 1p 8).

Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks.

  1. Antud väärteoasjas on koostatud 10.11.2021 väärteoprotokoll selle kohta, et 10.11.2021 kella 14:55 ajal viibis Monika Tammann x linnas, asuvas kaupluses X ning ei kandnud maski ning keeldus maski ette panemisest ja temal puudus maski kandmisest vabastav tõend. Antud teoga rikkus Monika Tammann NETS § 28 lg 2 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 p 10, ap 8 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav NETS § 462 lg 1 järgi.
  2. Kohtuistungil ei osalenud menetlusalune isik Monika Tammann. Kohus andis kaitsjale kohtuistungil tulenevalt

§ 126

lg 21 kohast taotlust kaebuse arutamise edasilükkamiseks ei esitanud ning nõustus kaebuse arutamise jätkamisega. Kohtu hinnangul oli Monika Tammanni süüasja võimalik arutada menetlusaluse isiku kohalolekuta, kuna kaebuses ei vaidlustata teo toimepanemist, vaid peamiselt kohaldatava normi põhiseaduspärasust ning kohtuistungil osales menetlusaluse isiku kaitsja.

  1. Väärteoprotokollis menetlusalune isik M. Tammann omapoolset seisukohta talle etteheidetava käitumise osas anda ei soovinud. Kohtuvälisele menetlejale 25.11.2021 edastatud kirjalikus selgituses, mida menetleja on korrektselt käsitlenud kui vastuväidet väärteoprotokollile, on aga kirjeldanud, et kaupluses vajalikke kaupu valides, lähenes talle turvamees ettesirutatud maskikarbiga, viibeldes ebamääraselt. Monika Tammann tänas ja ütles, et ei kanna maski, misjärel turvamees lahkus. Vajalikud toidukaubad ostukorvis, suundus menetlusalune isik nende eest tasuma. Kassa ees oli seesama turvamees ja viiples talle jälle midagi. Tekkis kahtlus, et isik on tumm ja seda Monika Tammann temalt ka küsis. Selgus siiski, et ei ole. Vestlusse sekkus ka kassas olnud müüja. Järgnes mantra reeglitest ja määrustest, millistele menetlusalune isik esitas omapoolse seisukoha. Kuna talle eluks esmavajalikke toidukaupu keelduti müümast, avaldas Monika Tammann soovi intsident vormistada, pakkudes kaupluse töötajatele valikut, kas kutsuvad politsei kohale nemad, või tema ise. Kokkuvõtvalt on Monika Tammann vastuväites kirjeldatu alusel teinud valiku maski mitte kanda.
  2. Tunnistaja V. M ütluste järgi 09.02.2022 kohtuistungil (vt istungi protokoll al lk 4), töötab tema turvafirma F. turvatöötajana. 10.11.2021 oli naine kaupluses maskita. Maski kandsid kõik, sõltumata sellest, kas nad olid vaktsineeritud või mitte. Kaupluses oli selline korraldus ja isegi jagati maske. Konkreetne isik keeldus maski ette panemast, kuigi tunnistaja kahel korral pakkus talle. Pakkudes oli tunnistajal karp käes maskidega. Naine keeldus ja ei öelnud tunnistajale sõnagi vastu, vaid võttis ostukorvi ning läks kauplusesse. Tunnistaja suhtles naisega vene keeles. Edasi ütles tunnistaja kassiiridele, et ärge müüge naisele kaupu, kuna ta on ilma maskita. Kassiirid samuti pakkusid talle maski, aga tema ei tahtnud. Siis tuli naise juurde kaupluse vanem ning ütles samuti, et ta paneks maski ette, aga tema ei reageerinud. Seejärel kaupluse vanem ütles tunnistajale, et viimane kutsuks politsei maski kandmise režiimi rikkumise eest, mida tunnistaja V. M ka tegi. Maski kandmisest keeldunud 8

(15)4-21-4866 naisterahvas oli ka nõus ise, et võib kutsuda politsei. Patrull tuli kohale ja võttis naise kaasa.
  1. Antud väärteoasjas puudub vaidlus selles, et Monika Tammann viibis x linnas asuvas kaupluses X ning ei kandnud kaitsemaski ning keeldus vaatamata teenuse pakkuja poolsele ettepanekulegi kaitsemaski ette panemast. Kusjuures kaitsemaski, millega suu ja nina katta, pakuti menetlusalusele isikule poe turvatöötaja poolt. Eeltoodu on tõendamist leidnud tunnistaja V. M kohtuistungil antud ütluste põhjal ning menetlusalune isik Monika Tammann isegi ei ole kohtuvälisele menetlejale esitatud vastuväites eitanud, et ta poes kaitsemaski kandmisest keeldus. Toodud asjaoludes langevad tunnistaja kohtuistungil antud ütlused ja menetlusaluse isiku vastuväites kirjeldatu ka kokku.
  2. Väärteoprotokollis viidatud NETS § 28 lg 2 p 5 alusel võib Terviseamet muuhulgas nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks haldusaktiga kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid. NETS § 28 lg 5 p 3 kohaselt eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võib Terviseamet, kui see on vältimatult vajalik, haldusaktiga lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud meetmetele ja piirangutele ajutiselt muuhulgas kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Sama sätte lg 6 järgi kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 5 sätestatud meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, kehtestab need Vabariigi Valitsus korraldusega. Kaitsemaski kandmise kohustus selliselt Vabariigi Valitsuse korraldusega ka kehtestatud on. Täpsemalt Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ teo toimepanemise ajal 03.11.2021 - 14.11.2021 kehtinud redaktsiooni p 10 ap 8 järgi sisetingimustes kaupluse müügisaalis ja kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis või teenuse osutaja teenindusalal on klientidel lubatud viibida ja liikuda, kui on täidetud punktides 7–81 ja 9 sätestatud nõuded. Kaitsemaski kandmise nõue tuleneb viidatud punktivahemiku punktist 8 - avalikus siseruumis on isikul kohustus kanda kaitsemaski. Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud tagama avalikus siseruumis kaitsemaski kandmise kohustuse täitmise.
  3. Korralduse nr 305 muudatuste seletuskirjas kuupäevast 28.10.2021 on kirjeldatud (vt lingilt https://kriis.ee/covidi-kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-jaseletuskirjad#korraldus-305, korralduse muudatuse nr 373 seletuskiri), et maski kandmine on üldjuhul isiku vastutus, kuid avalikus siseruumis toimuva tegevuse korral, kus on ette nähtud maski kandmise kohustus, vastutab kohustuse täitmise eest samuti tegevuse eest vastutav isik. See tähendab, et näiteks teenusepakkuja või kaupleja, kelle müügi- või teenindusalal isik ei kanna maski, peab suunama isiku maski kandma või mitte lubama teda müügi- või teenindusalale. Vastavalt väljatoodule teenusepakkuja käesoleval juhul menetlusaluse isiku suhtes ka käitus ning sellega, et x linnas asuv kauplus X on avalik siseruum, on menetlusaluse isiku kaitsja kohtule esitatud kaebuses nõustunud (vt kaebuse lk 6).
  4. Kohtule esitatud kaebuses on kaitsja märkinud, et vaidlust ei ole selles, et menetlusalune isik on rikkunud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punktide 8 ja 10 alapunkt 8 nõudeid (alates 14.02.2022 p 10 alapunkt 7; RT III, 10.02.2022, 2), mille järgi peab sisetingimustes kaupluse müügisaalis ja kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis või teenuse osutaja teenindusalal on klientidel lubatud viibida, kui isik kannab maski. Menetlusalune isik ei kandnud ja keeldus Rimi kaupluses maski kandmisest, milles puudub ka vaidlus. Kaitsja on leidnud, et VV korralduse nr 305 p 8 ei ole formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane, sest kaitsja hinnangul ei ole põhiõiguste piirangut kehtestatud seadusega. Kaitsja on põhjendanud oma väidet sellega, et selline kohustus on seotud inimese eraelu intiimseima aspektiga, mis riivab isiku füüsilist ja psüühilist enesemääramisõigust. Tuleb esmalt märkida, et madalama õiguse rakendamise prioriteet ütleb, et kui on olemas madalam õigusnorm, siis tuleb seda rakendada esmajärjekorras. Juhul, kui õigusakt, antud juhul VV korraldus, on antud seaduse alusel, tuleb kohtul kontrollida kõigepealt määruse vastavust seadusele ning alles seejärel seaduse vastavust põhiseadusele (PS). PS lubab riigivõimu teostamiseks põhiõigusi piirata 9
(15)4-21-4866 üksnes põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse alusel (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 11). Täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning menetlusnormid peavad olema seda üksikasjalikumad, mida intensiivsem on põhiõiguste riive (vt RPJKo 3-4-1-42-13, p 41). Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et seaduses puudub asjakohane volitusnorm Vabariigi Valitsusele piirangute kehtestamiseks. Kaitsja on seejuures kaebuses ja ka kohtuistungil leidnud, et NETS § 28 lg 6, et Vabariigi Valitsusel on õigus sätestada NETS § 28 lg 2 ja 5 korraldusega meetmeid ja piiranguid, mis toovad kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju. Üheks meetmeks on viidatud sätetes ettenähtud võimalus isikute kohustamiseks nakkusohutuse ettevaatusabinõude järgimiseks ja kehtestada liikumisvabaduse piiranguid. Maski kandmise kohustus avalikus ruumis on üheks ettevaatusabinõuks, mida on VV korraldusega nr 305 ja seega seaduse alusel kehtestatud. Üksikisiku kohustus kanda avalikus ruumis maski on kohtu hinnangul PS § 26 riive kohaldamisalas, kuid kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et maski kandmine peaks olema sätestatud üksnes seadusega. NETS sätestab ettevaatusabinõude kasutamist, et nakkusohtu vähendada, kuid seaduses ei pea olema ammendav loetelu, mida ettevaatusabinõudeks pidada, nt lisaks maskile ka kummikindad, käte desinfektandi dosaatorid jne. Seaduse täiendamine alamalseisva õigusaktiga kannabki seda eesmärki, et kõik üksikasjalikud meetmed oleksid viimases detailsemalt kirjeldatud, mis on põhiseadusega kooskõlas.
  1. Järgnevalt annab kohus hinnangu, kas VV korraldusega nr 305 sätestatud maski kandmise kohustus on sedavõrd ulatuslik üksikisiku õigustesse sekkumine, et seda tuleks lugeda ebaproportsionaalseks. Nakkushaiguse tõrje korral tuleb arvestada, et seadus lubab kehtestada üksnes neid piiranguid, mis on nakkuse leviku tõkestamiseks vältimatult vajalikud (nn proportsionaalsuse nõue, mis tuleneb PS §-st 11). Hindama peab iga piirangut eraldi, aga ka kõiki samaaegselt seatud piiranguid kogumis. Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega. Käesoleval juhul on konkreetseks piiranguks, mida tuleb hinnata korralduse nr 305 p 8 sätestatud avalikus siseruumis kaitsemaski kandmise kohustus. Viidatud korralduse nr 305 muutmise seletuskirjas on märgitud et, maskide kandmise kohustuse eesmärk on tõkestada nakkushaiguse COVID-19 epideemilist levikut ning kaitsta inimeste elu ja tervist. Proportsionaalsuse põhimõtte osadeks on sobivus, vajalikkus ja mõõdukus.
  2. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Mask vähendab võimalust, et läheduses köhivalt inimeselt jõuab viirus pritsmetega terve inimeseni koguses, mis põhjustab nakatumise ja haigestumise ning selgitatakse täiendavalt, et uuringud on näidanud, et nina ja suu katmine vähendab viiruse levikut. Suurim kõigist seni tehtud uuringutest hõlmas ligikaudu 350 000 katsealust.1 Maskikandmise tõkestav efekt viiruse levikule saavutati nimetatud uuringus siiski meditsiiniliste maskidega, kusjuures näo katmine (sh isetehtud maskidega) andis üksnes minimaalse efekti. Maski kandmist koroonaviiruse COVID-19 leviku tõkestamise lisameetmena toetavad ka teadusuuringud.2 Näiteks on viidatud uuringus jõutud järeldusele, et viiruse ülekandumise risk meditsiiniliste ja N95 respiraatorite kandmisel väheneb keskmiselt viis korda. Nõutav ei ole, et abinõu eesmärgi absoluutse kindlusega saavutaks. Piisab, kui tegemist on sammudega õiges suunas, vahendiga, mis seatud eesmärgi saavutamisele kaasa aitab (vt Riigikohtu otsuseid asjade 3-4-1-9-10, p 58; 3-4-1-1-02, p 15). Selge on, et kaitsemaski kandmine ei taga COVID-19 leviku piiramist 100%, kuid seda ei ole viidatud uuringutes ega käesolevas menetluses ka väidetud. Ehk määrav ei ole, et vaidlusalune meede peaks tagama just 100%-lise nakkusohu tõrjumise iga juhtumi The Impact of Community Masking on COVID-19: A Cluster-Randomized Trial in Bangladesh. Kättesaadav: https://www.poverty-action.org/publication/impact-community-masking-covid-19-cluster-randomized-trial-bangladesh (20.10.2021) 2 European Centre for Disease prevention and Control. Technical report. „Using face masks in the community: first update Effectiveness in reducing transmission of COVID-19.“ 1 10
(15)4-21-4866 korral. Samas on viidatud uuringud näidanud, et nina ja suu katmine vähendab viiruse levikut, kusjuures maski kandmise tõkestav efekt viiruse levikule on saavutatud N95 respiraatorite kõrval just käesolevalgi juhul menetlusalusele isikule pakutud meditsiiniliste kaitsemaskidega. Kaitsemaski kandmise kohustus avalikus siseruumis soodustab selle kehtestamise eesmärgi – COVID-19 epideemilist leviku tõkestamise saavutamist, et kaitsta inimeste elu ja tervist, ja on seega sobiv abinõu.
  1. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erineva abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes (vt nt Riigikohtu otsuse nr 3-4-11-02, p 15 ja otsuse nr 3-4-1-2-16 p 103). Eestis on COVID-19 riigisisene epideemiline levik (seoses sellega on riigis kehtestatud hädaolukord, vt käesoleva otsuse p 19), mistõttu on vajalik võtta meetmeid, mis piiraks nakatumist. Konkreetselt kaitsemaski kandmise kohustus on vajalik selleks, et tõhusamalt tõkestada nakkushaiguse COVID-19 epideemilist levikut ning kaitsta inimeste elu ja tervist. Kuna uuringutega on tuvastatud, et kaitsemaski kandmine vähendab viiruse levikut, ei saa öelda, et kaitsemaski kandmine on ebavajalik abinõu nakkushaiguse COVID-19 epideemilise leviku tõkestamise ja inimeste elu ning tervise kaitse eesmärgi saavutamiseks. Kaitsemaski kandmise kohustus on vajalik, sest käesoleva otsuse p 10 viidatud uuringute põhjal muul moel (nt kaelussalliga) hingamisteede kinni katmist ei saanud pidada piisavalt tõhusaks meetmeks COVID-19 viiruse leviku tõkestamisel. Ehk leebem vahend hingamisteede kinni katmise näol muul moel ei ole eesmärgi saavutamiseks sama kohane, rääkimata siinkohal hingamisteede üldse kinni katmata jätmisest, milliselt käitus X kaupluses Monika Tammann. Lisaks on korralduse nr 305 muutmise nr 373 seletuskirjas märgitud, maski kandmine on vajalik õigusselguse huvides ning järelevalve tõhustamiseks. Järelevalve teostamisel ei hakata seejuures tegema täpset analüüsi, millisele standardile mask vastab või millisest materjalist see on tehtud, vaid veendutakse visuaalsel vaatlusel, kas isik kannab disaini ja materjali üldiste omaduste poolest maski. Seega kaitsemaski kandmise kohustus siseruumis tagab ka parema ülevaate inimeste poolt kohustuse täitmisest, kui seda oleks leebem piirang hingamisteede kinni katmise näol (isiku enda poolt valitud rõivaeseme vm vahendiga). Sellega koormab kehtiv kaitsemakski kandmise abinõu järelevalve osas ka kolmandaid isikuid teenusepakkujate näol ning riiki vähem. Kuna pole üheselt ilmne, et esineb teine sama efektiivne meede, mis koormaks küll isikut vähem, kuid aitaks maski kandmise eesmärke sama tõhusalt saavutada, saab kaitsemaski kandmise kohustust pidada vajalikuks abinõuks (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-17-13 p 34).
  2. Seadus on mõõdukas, kui kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-17-13 p 35). Korralduse nr 305 p 8 ei kehti mitte üksnes kaebaja, vaid laiema isikute ringi suhtes (Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2). See tähendab korralduse nr 305 konkreetne punkt ei reguleeri mitte üksnes menetlusaluse isiku, vaid ka teiste isikute käitumist ning nendest lähtuvat tõenäolist ohtu COVID-19 haiguse levitamisel. Need on meetmed, mille eesmärk on vähendada inimeste COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust üleriigiliselt. Põhiseaduses nimetatud õigusi ja vabadusi on riigil lubatud piirata arvestades õiguse ja vabaduse olemust ning põhiseaduse enda tingimusi. Põhiseaduse § 28 lõige 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Praegusel juhul on põhiõiguse kaitsealas erinevad väärtused. Esiteks on kaitsealas inimeste õigus nende tervise kaitsele seeläbi, et riik teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut. Samuti on kaitsealas avalik huvi, et viiruse levik ja inimeste massiline haigestumine ning tervishoiusüsteemi ülekoormus ei suureneks. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sealhulgas võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Põhiseadus näeb ette õigused ja vabadused, mille 11
(15)4-21-4866 tagamine on samuti riigi kohustus. Põhiseaduses nimetatud õigusi ja vabadusi on riigil lubatud piirata, arvestades õiguse ja vabaduse olemust ning põhiseaduse enda tingimusi. Näiteks on PS § 34 kohaselt igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Õigust vabalt liikuda on lubatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata muu hulgas teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks (vt ka korralduse nr 305 rakendussätete p 25). Kaalukausi teise poolena riivab kohtule esitatud kaebuse kohaselt avalikus siseruumis isikule kaitsemaski kandmise kohustuse kehtestamine ennekõike menetlusaluse isiku põhiseaduse §-st 26 tulenevat isiku füüsilist ja psüühilist enesemääramisõigust. Kohtu hinnangul on kaebaja poolt välja toodud riive olemas, kaebaja poolt kaalukausil olev õiguste realiseerimise vabadus ei ole aga selliseks ülekaalukaks argumendiks, mis jääks riivatud põhiõigustele alla. Kolmandate isikute elu ja tervis, sh tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, on väga kaalukad õigushüved. Näiteks oli Terviseameti andmete kohaselt väärteo toimepanemise päeva
  1. novembri 2021.a seisuga haiglas 563 koroonaviirusega nakatunud patsienti ning neist 438 vajas haiglaravi raskeloomulise COVID-19 tõttu. Haiglate koormus ei ole vähenenud ka käesoleva kohtuotsuse koostamise ajaks, vaid on vastupidiselt kasvanud (vt https://www.terviseamet.ee/et/uudised). Mida enam inimesi nakatub COVID-19 haigusesse, seda suurem on eelduslikult ka tervishoiusüsteemi koormatus. Selle tõttu ei kannata mitte üksnes haiglaravi vajavad COVID-19 patsiendid, vaid ka teised inimesed, kelle ravi kas lükkub COVID-19 patsientide suure hulga tõttu edasi või nad jäävad õigel ajal ravimata. Seega seab ülekaalukas avalik huvi kaebaja riive intensiivuse madalamale astmele kui seda õigustavate põhjuste kaalukus ning õigusakt on põhiseadusega kooskõlas. Kohtu hinnangul on inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine kaalukamad õigushüved kui kaebaja füüsiline ja psüühiline enesemääramisõigust viibida avalikus siseruumis ilma kaitsemaski kandmata. Nõustuda tuleb ka kohtuvälise menetleja tähelepanekuga, et kui isik ei soovi kanda kaitsemaski (või soovib seda teha harvemini), on tal võimalus tellida toidukaupu veebipoe vahendusel, ehk muuta mingiks perioodiks teatavate teenuste tarbimisest. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et maski kandmise kohustus on põhiseadusega kooskõlas.
  2. Kokkuvõtvalt käesoleva otsuse p 7 viidatud NETS § 28 lg 2 p 5, lg 5 p 3 ja lg 6 ning korralduse nr 305 p 10 ap 8 ja p 8 tulenevalt menetlusalusel isikul süüteo toimepanemise kohas avalikus siseruumis kaitsemaski kandmise kohustus seega oli, kuid menetlusalune isik seda ei iseseisvalt ega vaatamata ka teenusepakkuja konkreetsele tegevusele suunamisele ei teinud. Tunnistaja poolt kohtuistungil kirjeldatud Monika Tammanni käitumise põhjal kaupluses ja Monika Tammanni poolt esitatud vastulause järgi on selge, et menetlusalune isik mõistis, et temalt nõutakse kaupluse müügisaalis kaitsemaski kandmist, kuid Monika Tammann keeldus sellest. Andmed selle kohta, et Monika Tammanni suhtes oleks väljastatud kaitsemaski kandmisest vabastav tõend, puuduvad. Vastava kaitsemaski kandmise nõude eiramise eest näeb NETS § 462 lg 1 ette väärteokaristuse, sätestades, et käesoleva seaduse § 28 alusel kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Seega tuleb asuda seisukohale, et tuvastatud on Monika Tammanni käitumises NETS § 462 lg 1 sätestatud väärteo objektiivne koosseis.
  3. Kaitsja poolt on kriitikana kohtuvälise menetleja otsusele välja toodud, et väärteootsuses heidetakse erinevalt väärteoprotokollist menetlusalusele isikule ette üksnes NETS § 28 lg 6 rikkumist. Kaitsja juhib kaebuses kohtu tähelepanu asjaolule, et eelviidatud normi näol on õiguslikult tegemist volitusnormiga (delegatsiooninormiga), mille nõudeid ei ole võimalik rikkuda. Seega on kaitsja hinnangul väärteootsuses tehtud viide NETS § 28 lg 6 nõuete rikkumisele asjakohatu ja ekslik. Küll toob kaitsja välja, et väärteokvalifikatsioon jäi väärteootsuses võrreldes väärteoprotokolliga samaks.
  4. Kohus nõustub selles osas kaitsjaga, kuid leiab, et vastav tähelepanujuhtimine ei too kaasa 12
(15)4-21-4866 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud seisukohtade järgi ei tingi süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetluse lõpetamist. Nimelt on kolleegium märkinud, et kuivõrd

§ 133

p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses välistatud menetlusaluse isiku teole ka uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu otsused asjas nr 3-1-1-71-13, p 7 ja nr 3-1-1-75-03, p 7). Seega ei too otsuses kohtuvälise menetleja poolt ka puudulik õigusliku hindamine kaasa väärteomenetluse lõpetamist. 17. Nagu ülalpool märgitud, lahendab kohus

§ 123

lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning

§ 87

alusel olles seotud väärteoprotokollis sätestatuga, saab teha lahendi väärteoprotokollis esitatud põhjal. Käesolevalt on väärteoprotokollis menetlusalusele isikule ette heidetud õigete normide rikkumist, samuti on õige väärteokvalifikatsioon. Seega on üksnes kohtuvälise menetleja vormistatud otsuses viited rikutud normile jäänud ebapiisavaks. NETS § 28 lg 6 kõrval oleks tulnud viidata ka ülaltoodud NETS § 28 lg 2-le. Viited korraldusele nr 305 ja kaitsemaski kandmise kohustusele on kohtuvälise menetleja otsuse tekstis aga ka välja toonud, kuid seda küll mitte vajaliku p 10 ap 8 ja p 8 täpsusega. Samas ei ole kohtu hinnangul vastavatele sätte äramärkimata jätmine otsuses toonud menetlusaluse isiku jaoks kaasa üllatuslikku väärteokvalifikatsiooni, sest väärteoprotokollis olid rikutud normid ära toodud ning nagu kaitsjagi märkinud on, jäi väärteokvalifikatsioon väärteootsuses võrreldes väärteoprotokolliga samaks. Samuti on kaitsja kõiki asjakohaseid NETS ja korralduse nr 305 punkte tsiteerinud kaebuses isegi, märkides ka, et konkreetne kaitsemaski kandmise kohustus siseruumis tuleneb korralduse nr 305 p 8 ning veelgi enam palunud kaebuses vastava korralduse punkti tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Ehk kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et kaitsjale oli aru saada, milliste normide rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse ning milline on väärteokvalifikatsioon. 18. Kohus leiab, et väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud NETS § 462 lg 1 ettenähtud väärteona (

§ 133p 4).

Seega puuduvad väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

§ 133p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (

§ 133

p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (

§ 133p 3).

  1. NETS §-des 461 ja 462 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka Politsei- ja Piirivalveamet, kui ta on kaasatud §-s 452 sätestatud korras Terviseameti ülesannete täitmisse. Kohtuväline menetleja on oma vastuses viidanud, et 11.08.2021.a korraldusega nr 1.1-15/21/53 on Terviseamet tuvastanud tervishoiuteenuse osutajate toimepidevuse häirest ning nakkushaiguse COVID19 epideemiast tingitud hädaolukorra. Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 punkt 18 sätestab, et korralduses kehtestatud nõuete üle teeb järelevalvet Terviseamet, kaasates vajaduse korral ametiabi korras või muul seaduses sätestatud viisil muu korrakaitseorgani. Politsei- ja Piirivalveamet korrakaitseorganina on kaasatud Terviseameti järelevalveülesannete täitmisesse alates 16.08.2021 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 294 (§ 452 lõike 1 ja Vabariigi Valitsuse
  2. mai 2021.a määruse nr 54 „Terviseameti ülesannete täitmisse korrakaitseorgani kaasamise tingimused ja kord" § 3 lõigete 2 ja 3 alusel). Seega kaitsmaski kandmise kohustuse tingimuste täitmise üle teostab järelevalvet ka politsei. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III vanemväärteomenetleja A. L , kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

§ 9

p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (

§ 133p 5). 20. Arvestades süüteo asjaolusid, sh seda, et menetlusalune isik on väljendanud maski mitte kandmise 13

(15)4-21-4866 tahet ning keeldunud kaitsemaski kandmisest sooviga kutsuda tema käitumise peale kohale politsei, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on tahtliku rikkumisega. Kohus leiab, et menetlusalune isik pani antud väärteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Monika Tammann pani rikkumise toime kavatsetult, st kaitsemaski mitte kanda oli tema enda valik ja teadliku käitumise tulemus. Isikule pakuti poes kaitsemaski ning selgitati siseruumis kaitsemaski kandmise nõuet. Seega Monika Tammann oli täielikult teadlik sellest, et kaitsemaski kandmise kohustus tal avalikus siseruumis teo toimepanemise ajal oli, kuid isiku soov oli kaitsemaski mitte kanda ja sellega toime panna süütegu. Karistus 21. Menetlusalust isikut karistati NETS § 462 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, so summas 100 eurot. NETS § 462 lg 1 kohaselt karistatakse nakkushaiguste tõrje nõuete rikkumise või nakkusohtliku materjali käitlemise nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Toodust järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonivahemiku keskmise määra. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (

§ 133

p 7) ja süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30

alustel (

§ 133p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks

§ 133p 9 mõttes. 22. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 23. Kar

S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistus kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt Monika Tammannil varasemad kehtivad karistused puuduvad. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).

  1. Riigikohus on
  2. mai
  3. a otsuses nr 3-1-1-52-13 jätkuvalt selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
  4. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Käesolevas asjas on karistusraam kuni 200 trahviühikut. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole. Kohtuväline menetleja on karistanud Monika Tammanni alammäära lähedasse ulatusesse jääva rahatrahviga - 25 trahviühikut. Arvestades, et ühtegi kehtivat väärteorikkumist eespool välja toodud karistusregistri andmeid silmas pidades isikul ei ole, saab pidada keskmisest määrast väiksema trahvisumma kohaldamist iseenesest kohaseks. Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et tegemist oli raskeima tahtluse vormiga, ehk kavatsetult toime pandud süüteoga, ning oma süüd Monika Tammann ei tunnista. Kusjuures isikul oli võimalus normikuulekalt käituda ja kaitsemaski kanda, kaitsemaski mittekandmisega valis isik aga tema käitumise põhjal sisuliselt teadliku õiguskorrale vastu võitlemise 14

(15)4-21-4866 sooviga ning mingit vajadust maski mitte kanda ei ole menetluse käigus tõstatatud. Kohtu hinnangul on alammäära lähedane määratud karistus – 25 trahviühikut - leebe ja igal juhul ei ületa Monika Tammanni süü raskust. Kohtu arvates samalaadse süüteo korral oleks võinud määrata ka rangema karistuse, kuid kuna kohus arutab asja menetlusaluse isiku kaebuse alusel, ei tohi kohus halvendada tema olukorda. Seega puuduvad igasugused alused määratud karistuse muutmiseks. Menetluskulud 26. Monika Tammanni kaitsja Marko Tammann on esitanud kohtule taotluse mõista Monika Tammanni kasuks välja 1440 euro suurune kaitsjatasu (sh käibemaks), mille menetlusalune isik on kohustunud tasuma advokaadibüroole P. P Advokaadibüroo OÜ talle osutatud õigusabi eest.

§ 38lg-st 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kr

MS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Marko Tammann on taotluse kohaselt osutanud Monika Tammannile õigusabi 10 tunni vältel, kusjuures ühe tunni maksumus on 120 eurot (käibemaksuta). Kohtule on esitatud menetluskulude spetsifikatsioonid, millest nähtuvad kaitsja toimingud. Kohtu arvates tuleb kaitsja poolt tehtud toiminguid ja neile kulutatud aega pidada üldiselt vajalikuks ja põhjendatuks. Mõistlikuks tuleb lugeda ka tunnihinda. Kohus ei pea vajalikuks kaitsja toiminguks ajakulu osas üksnes kohtukõne koostamist 1 tunni ja 45 minuti vältel. Kohtukõnes on kaitsja poolt peamiselt korratud juba kaebuses esitatud seisukohti, mistõttu loeb kohus kaitsekõne koostamise vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 45 minutit. Kattuva sisuga on kaitsekõne p 15-31 ja kaebuse p 9-27, ehk kokku 5 lehel, kajastuv. Kaitsekõne ise on 8 lehte pikk. Seega tuleb menetluskuluks lugeda õigusabi osutamine 9 tunni vältel kogumaksumusega summas 1080 eurot ning käibemaksuga summas 1296 eurot. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Seega jääb kaitsja tasu menetlusaluse isiku enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg Kohtunik 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.