TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-1113 Otsuse kuupäev 19.12.2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ Convocata kaebus Lõuna Maksu- ja Tolliameti Lõuna

) § 3 lõike 1 punktile 1 halduskohtu pädevusse, sest maksuõigus kuulub avaliku õiguse valdkonda.

§ 6

lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist, seega on maksuotsuste kehtetuks tunnistamiseks esitatud kaebused lubatavad.

§ 9

lõige 3 sätestab, et kohtueelse menetluse läbimisel võib kaebuse halduskohtusse esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. OÜ Convocata asjas on 17.04.2008.a tehtud vaideotsus ja kuna kaebus on elektrooniliselt esitatud 19.05.2008.a, siis võttes arvesse vaideotsuse kaebajale kättetoimetamise aega, on kaebus esitatud seaduses sätestatud 30 päevase tähtaja jooksul. OÜ Kaver Invest asjas on vaideotsus tehtud 08.05.2008.a, kaebus on esitatud elektrooniliselt 06.06.2008.a, mille tõttu on ka see kaebus esitatud seaduses sätestatud 30 päevase tähtaja jooksul. 8.

§-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti koostoimest tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku õigusi rikkuva õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamine. Halduskohus, tutvunud esitatud kaebuste ja vastustega ning menetlusosaliste poolt kirjalikus menetluses esitatud täiendavate seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

§ 26

lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata, kuna vaidlusalused haldusaktid ei riku kaebajate õigusi ega piira nende vabadusi. Vaidlusalused maksuotsused on õiguspärased ja vastustaja seisukohad on kooskõlas kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega (vt näit Riigikohtu lahend nr 3-3-1-34-07). Vastuseks kaebajatele märgib halduskohus, et kui on kahtlus selles, et kui tehingu väidetavate poolte vahel ei ole majandustehinguid tegelikkuses toimunud, siis ei ole oluline, et leping ja arve on nõuetekohaselt vormistatud. Kui maksuhaldur on maksuotsuses oma kahtlusi nõuetekohaselt põhjendanud, siis läheb tõendamiskohustus üle maksumaksjale. Kaebajad ei ole selle asjaoluga aga arvestanud ja rõhutavad asjakohatult vastustajal lasuvat tõendamiskoormist. Kohtupraktika kohaselt tähendaks vastupidise seisukoha aktsepteerimine seda, et maksumaksja saab kontrollimatult maksukohustust vältida, kui ta esitab vastava vormiliselt nõuetekohase dokumendi, millel 14 märgitud tehingu toimumist kinnitab ka müüja. Selline seisukoht poleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lõikes 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2). Kohtu seisukoht tuleneb MKS § 59 lõike 2 esimesest lausest, mis sätestab, et maksuhalduril on õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandusvõi kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. Samuti MKS §-st 82, mis sätestab, et maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid.

1. Käesoleval juhul ongi vastustaja niiviisi toiminud ja kogunud tõendid, mis annavad aluse vaidlusaluste maksuotsuste tegemiseks. Vastustaja on oma seisukohtade põhistamiseks tuginenud muuhulgas mitmetele kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele, sh Arnold Lõhmuse kahtlustatavana antud ütlustele, aga ka viimase poolt maksumenetluses antud seletusele. A. Lõhmuse ütluste kohaselt kasutati OÜ-d Reima Auto ja OÜ-d Krepling arvete kirjutamiseks erinevatele äriühingutele, kusjuures arved ei kajastanud reaalseid tehinguid. Samuti on vastustaja tuginenud Tartu Maakohtu 21.09.2007.a otsuses Margo Mölleri ja T.B.i süüasjas tuvastatud asjaoludele, mille kohaselt olid OÜ Reima Auto ja OÜ Krepling nn varifirmadeks, mille tegevust nimetatud isikud perioodil 01.01.2004.a kuni 01.04.2006.a korraldasid osutades nn arvevabriku teenust. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on tõenditeks ka maksumenetluses või halduskohtumenetluses, kui nende tõendite kasutamist neis menetlustes ei välista haldusmenetluse seadus või vastav menetlusseadus (näiteks MKS), nähtub näiteks Riigikohtu lahenditest nr 3-3-1-2-03 ja 3-3-1-54-
2. Halduskohus on seisukohal, et käesoleval juhul menetlusõigus ja asjakohane kohtupraktika ei välista vastustaja poolt kogutud tõenditele tuginemist, kuna kohtupraktikas on maksuvaidlustes tehtud mööndusi tõendite vahetu uurimise printsiibi osas ja on peetud võimalikuks isikute poolt teistes menetlustes antud seletusi ja ütlusi hinnata kirjalike tõenditega. Kohus on seisukohal, et kehtiv õigus ei välista A. Lõhmuse kahtlustatava ülekuulamise protokolli kriminaalasjas nr 05930000231 arvestamist kirjaliku tõendina, mille alusel on vastustaja tuvastanud, et OÜ Reima Auto ja OÜ Krepling puhul on tegemist firmadega, mida kasutati arvete kirjutamiseks erinevatele äriühingutele ja mis ei kajastanud reaalselt toimunud tehinguid, kusjuures arveid tellisid äriühingud, kes andsid ka vajaliku info ning makstud raha liikus arveid tellinud äriühingule tagasi. Halduskohtumenetluse käigus on vastustaja tõendamiskoormise kaebuse esitajale üleminekut põhjendanud ka Tartu Maakohtu 21.09.2007.a jõustunud kohtuotsuses (arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kohus.ee/kohtulahendid/temp/1-07-7134.pdf, 18.12.2008.a) tuvastatuga, mille kohaselt on OÜ Reima Auto ja OÜ Krepling rekvisiitidega dokumendid fiktiivsed, s.t sellised dokumendid on vormistatud ilma majandusliku sisuta ning väljastatud äriühingutele, kes vajasid neid ettevõttest maksuvabalt raha väljaviimiseks ning valeandmete esitamiseks maksudeklaratsioonides. Tuginedes lisaks eelnimetatud tõenditele ka Tiia Lindmetsa, Aimar Kaelepi, Lembo Veidemanni, Tiit Reiteri, Anti Seli, Aavo Kabaneni kirjalikele seletustele ja ütlustele on vastustajal tekkinud põhjendatud kahtlus teenuse tegelikus edasimüümises, kuna nimetatud isikud on andnud vastukäivaid ütlusi vedude tellimise, -iseloomu ja 15 veodokumentide kohta, mille alusel on vastustaja järeldanud, et vaidlusalustel arvetel märgitud teenust kaebajad ei soetanud. Halduskohtule ei ole kaebaja poolt esitatud selliseid tõendeid, mille alusel saaks tuvastada vastustaja seisukohtade ekslikkust. Kohus on seisukohal, et vastustaja on teinud õige järelduse, et neil asjaoludel ei kohaldu asjas maksukohustuslase heausksusega seonduvat küsimust ja seega ei olnud alust sel alusel teistsuguste maksuotsuste tegemiseks, sest kaebajad ei ole usaldusväärselt tõendanud faktilisi asjaolusid vaidlusaluse teenuse soetamisega. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et maksuotsusega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid (MKS § 95 lõiked 1 ja 2). Maksuotsust tuleb mõista kui maksuhalduri sekkumist maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuse ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Käesoleval juhul põhjendavad tõendid maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslaste esitatud andmete õigsuse ning on piisavad selleks, et vastustajal oli nii faktiline kui õiguslik alus vaidlustatud maksuotsuste tegemiseks. Kuna vaidlusalused maksuotsused on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läks käesolevas asjas tõendamiskoormus üle maksukohustuslastele. MKS § 150 lõike 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-40-03, 3-3-1-43-03, 3-3-1-21-04 ja 3-3-1-34-06 märkinud, et käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal õigus käibemaksu maha arvata. Sisendkäibemaksu mahaarvamise põhimõtted ei ole muutunud ka uues käibemaksuseaduses. Seda on kinnitanud Riigikohus lahendis nr 3-3-1-34-
3. Eeltoodust tulenevalt on õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt juhul, kui arvel näidatud müüja pole tegelikult kaupa või teenust müünud ja põhjendatud on kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus. Kaebajate väited sellest, et käibemaksupettuses osalesid teenuste väidetavad müüjad, kes kasutasid selleks OÜ-d Reima Auto ja OÜ-d Krepling on paljasõnalised ja vastuolus vastustaja poolt tuvastatuga. Käesolevas asjas on maksuotsuste põhjendustest nähtuvalt olnud tulumaksu osas ettekirjutuse tegemise aluseks asjaolu, et väljamakseid on tehtud seoses sellise väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust, kuna tõendatud on, et tegemist on fiktiivsete arvetega. Samuti on kinnitust leidnud maksuotsuses väljendatud seisukoht, et kaebajad teadsid või pidid teadma sellest, et arvetel märgitud OÜ Reima Auto ja OÜ Krepling ei olnud tegelikud teenuse müüjad. Riigikohus on lahendis 3-3-50-03 leidnud, et põhjendatud kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehing on arvel märgitud äriühinguga siiski toimunud ja kuna kaebajad ei ole selliseid täiendavaid 16 tõendeid esitanud, mille alusel saaks tuvastada vaidlusaluste tehingute toimumist, siis puudub kaebajatel käibemaksu mahaarvamise õigus ja nad on kohustatud tulumaksu tasumiseks. Kaebajad ei ole ka kohtumenetluses esitanud selliseid tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et käesoleval juhul oleks maksusummad määratud valesti. Neil asjaoludel ei toeta halduskohus kaebajate seisukohta, et vastustaja on asjakohast materiaalõigust, milleks on KMS § 29 ja TMS § 51 kohaldanud vääralt.
4. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist, kaebajate menetluskulud jäävad nende endi kanda seoses kaebuste rahuldamata jätmisega. Roby Koik kohtunik 17 18 19