Obsah (5)

§ 209§ 344§ 345§ 64§ 74

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-7139 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel Gontšarov, Andres Parmas Istungisekretär

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1 Kriminaalasi ja § 345 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses Apellant XXX OÜ, kes taotleb enda kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamist Süüdimõistetu R.V (isikukood XXX Prokurör Deniss Medvedev Kaitsja Leelo Viil Kannatanu esindaja juhatuse liige MM Resolutsioon

1. Jätta kaebetähtaeg ennistamata ja kannatanu XXX OÜ apellatsioon läbi vaatamata.
2. Rahuldada vandeadvokaat Leelo Viili taotlus määrata R.V-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 96 eurot.
3. Mõista apellandilt XXX OÜ-lt Vanalinna Advokaadibüroo kasuks välja 96 eurot. Määruse vaidlustamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. Kannatanu ja süüdistatav saavad esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
5. augustil 2016 sõlmisid ringkonnaprokurör Deniss Medvedev, süüdistatav R.V ja tema kaitsja Kristina Isokoski kokkuleppe R.V-le

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude eest kohtus kokkuleppemenetluses taotletavate karistuste kohta. Kokkuleppe kohaselt pani R.V

§ 209lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toime sellega, et ta võttis 1.

juulil 2016 AN-lt rendile sõiduauto Hyundai i30 reg.nr-ga XXXXXX koos sõidukis olnud, OÜ-le YYY kuuluva taksovarustusega, kavatsemata lepingu tingimusi täita. Tegelikult oli R.V eesmärk müüa auto omaniku nõusolekuta maha. 05.07.2016 müüski R.V auto XXX OÜ-le. Ta sai osaühingu juhatuse liikmelt NP-lt sõiduki eest sularahas 4500 eurot ning andis sõiduki koos ühe võtme ja registreerimistunnistusega NP-le üle. Sõiduki müümisel oli R.V teadlik, et sõiduki omanik ei ole sõiduki müümiseks oma nõusolekut andnud. Sõiduki eest saadud 4500 eurot jättis R.V endale.

§ 344

lg 1 järgi kvalifitseeritava teo pani R.V toime sellega, et ta võltsis auto müümiseks kirjaliku müügilepingu, milles märkis müüjaks VN ning kirjutas müügilepingule müüja VN allkirja.

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritava teo pani R.V toime ülal nimetatud müügilepingu kasutamisega auto müümiseks XXX OÜ-le. Kokkuleppes on märgitud, et kannatanud AN ja OÜ YYY ei soovi esitada tsiviilhagi. 2. Harju Maakohus tegi 29. augustil 2016 kokkuleppemenetluses otsuse, millega tunnistas R.V kooskõlas kokkuleppega süüdi

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning karistas teda vastavalt 1 aasta, 2 kuu ja 4 kuu pikkuste vangistustega.

§ 64

lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused raskeimaga kaetuks, mõistes R.V-le liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendas kohus nimetatud tegude eest mõistetud liitkaristust Harju Maakohtu

1. aprilli 2016 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aasta vangistuse võrra, mõistes kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 3 aastat vangistust.
3. detsembril 2017 esitas XXX OÜ seaduslik esindaja NP maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles XXX OÜ kaasamist menetlusse kannatanuna, apellatsioonitähtaja ennistamist ning maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile. Apellant leiab, et XXX OÜ oleks tulnud kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna, kuna ta vastab KrMS § 37 lg 1 ja 2 nõuetele. Nimelt tekitas R.V XXX OÜ-le varalist kahju 4500 eurot. XXX OÜ tasus R.V-le auto eest, mille omandiõigus ei läinud XXX OÜ-le üle, 2 kuna müügilepingut ei olnud tegelikult allkirjastanud VN ja leping oli seetõttu tühine. Ka ei omandanud XXX OÜ autot heauskse omandamise regulatsiooni alusel. Nimelt ei kaitse AÕS § 95 omandaja heausksust käsutustehingu teinud isikul õigustatud isiku esindamise õiguse olemasolu suhtes. Apellant leiab, et apellatsioonitähtaeg on lastud mööda mõjuval põhjusel. XXX OÜ-d ei olnud kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud, menetleja ei olnud andnud talle võimalust tsiviilhagi esitada ning ta ei olnud teadlik menetluse käigust. Osaühing sai Harju Maakohtu otsusest teada alles prokuratuuri
4. detsembri 2017 vastusest XXX OÜ
5. detsembril 2017 tehtud päringule. Apellant leiab, et osaühingul ei olnud kohustust ise uurida, mis staadiumis menetlus on, et mitte lasta mööda tsiviilhagi esitamise võimalust.
6. Tallinna Ringkonnakohus määras apellatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks eelistungi, et kuulata ära apellandi, prokuröri ja kaitsja seisukohad küsimuses, kas XXX OÜ on käsitatav kannatanuna ja kas on alust kaebetähtaja ennistamiseks. Apellant jäi apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Prokurör ja kaitsja asusid seisukohale, et XXX OÜ ei ole R.V teo tulemusel kahju saanud ega ole seega käsitatav kannatanuna. Samuti ei ole alust kaebetähtaja ennistamiseks, vaid XXX seaduslik esindaja oleks pidanud kohe tema ülekuulamisel või selle järgselt taotlema XXX OÜ kaasamist kannatanuna. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kohtukolleegium leiab, et XXX OÜ on isik, kellele R.V tekitas kokkuleppes kirjeldatud teoga kahju. Seega on XXX OÜ KrMS § 37 lg-le 1 vastav isik ja tal on õigus esitada apellatsioon Harju Maakohtu
8. augusti 2016 otsusele. 5.1 Selle kriminaalmenetluse ese, milles maakohus
9. augustil 2016 otsuse tegi, hõlmab tegu, millega R.V XXX OÜ väitel talle kahju tekitas. Kokkuleppes, mille alusel maakohus R.V süüdi tunnistas, on muuhulgas kirjeldatud, kuidas R.V müüs 05.07.2016 VN-lt rendile võetud auto XXX OÜ-le. Sõiduki müümisel oli R.V teadlik, et sõiduki omanik ei ole sõiduki müümiseks oma nõusolekut andnud. R.V sai osaühingu juhatuse liikmelt NP-lt auto eest sularahas 4500 eurot ning andis auto koos ühe võtme ja registreerimistunnistusega NP-le üle. Sõiduki eest saadud 4500 eurot jättis R.V endale. Kirjeldusest nähtuvalt eksitas R.V NP auto omaniku soovis seda müüa. Selle eesmärk oli saada varalist kasu (saada auto eest raha). NP tegigi XXX OÜ nimel varakäsutuse, andes üle sularaha 4500 eurot. 5.2 Prokurör selgitas, et prokuratuuri hinnangul ei ole XXX OÜ sellest hoolimata varalist kahju saanud, kuna XXX OÜ omandas heauskse omandajana auto. Ringkonnakohus prokuratuuri seisukohaga ei nõustu. 3 Ringkonnakohus leiab, et heauskset omandamist ei välista apellatsioonis viidatud asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes väljendatud seisukoht, et AÕS § 95 ei kaitse omandaja heausksust käsutustehingu teinud isikul õigustatud isiku esindamise õiguse olemasolu suhtes. See ei tähenda, et ringkonnakohus nõustuks prokuröri seisukohaga, mille kohaselt tuleb lähtuda seadusest, mitte selle kommentaaridest. Kõnealused kommentaarid sisaldavadki seadusesätte argumenteeritud tõlgendust, mille on esitanud valdkonna tunnustatud spetsialist. Seega eeldaks positsioon, et kommentaaride seisukohtadest ei saa lähtuda, omapoolse argumentatsiooni esitamist, miks tuleb sätet tõlgendada teisiti. Sellist argumentatsiooni ei ole prokurör esitanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis viidatud kommentaarid ei käsitle praeguse menetluse esemeks olevat olukorda. Nimetatud kommentaarides käsitletakse, kus vallasasi omandatakse isikult, kes teeb tehingu õigustatud isiku esindajana, kuigi tal esindusõigus tegelikult puudus. TsÜS § 116 lg 1 kohaselt teeb esindaja tehingu esindatava nimel, st esindaja peab olema tehingu tegija. Seega esindamise puhul teeb tehingu esindaja. Kommentaarides kirjeldatud olukorraga oleks seega tegu, kui müügilepingul oleks märgitud, et R.V esindab VN, ning R.V oleks ka lepingule alla kirjutanud. Praegusel juhul on olukord teine. Kriminaaltoimikus oleval müügilepingul ei ole ühtki viidet sellele, et tehingu tegemisel osaleks R.V: lepingus on müüjaks märgitud VN ning leping kannab (väidetavat) tema allkirja (kd I; tl. 56). Seega sisuliselt R.V ei tegutsenud tehingu tegemisel VN esindajana vaid üksnes vahendas tehingut XXX OÜ ja (väidetavalt) VN vahel. Sellises olukorras ei ole vallasasja heauskne omandamine AÕS § 95 lg 1 alusel võimalik. Omandaja heausksus kompenseerib küll võõrandajal puuduva käsutusõiguse, kuid heauskseks omandamiseks peavad olema täidetud kõik tavapärased vallasomandi tehinguga üleandmise tingimused vastavalt § 92 lg-le 1, s.o sõlmida tuleb asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta ning üle tuleb anda vallasasja valdus (Riigikohtu
10. oktoobri 2002 otsus tsiviilasjas nr 32-1-118-02, p 22). Praegusel juhul eeldaks see kehtiva asjaõiguskokkuleppe olemasolu müügilepingus märgitud poolte VN ja XXX OÜ esindaja NP vahel. Selline asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta puudub. 5.3 Kohtukolleegium ei saa jätta märkimata, et kriminaalasja menetlejate seisukoht sõiduauto Hyundai i30 kuuluvuse suhtes ja sellest tulenev tegutsemine on olnud kahepalgeline. Kuigi prokurör õigustab XXX OÜ kannatanuna menetlusse kaasamata jätmist sellega, et auto omandiõigus oli XXX OÜ-le üle läinud, on menetleja kohtueelses menetluses väljendanud seisukohta, et see, kellele auto kuulub, on ebaselge. 02.08.2016 teatises nr 16,2301,03658 on juhtivuurija MS märkinud, et sõiduki i30 registreerimismärgiga XXXXXX omandiküsimus ei ole üheselt selge (tl I; kd. 71 pöördel). Kuigi oli ilmne, et segadus auto omandiküsimuses oli tingitud teost, mille toimepanemises R.V kahtlustati, ei teinud menetleja midagi selleks, et nimetatud küsimus lahendataks kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Menetleja ei reageerinud sellele, kui AN viis auto minema Pärnu mnt 158f parklast (kd I, tl 68-69), kuhu see oli menetleja nõusolekul paigutatud (kd I; tl. 41 pöördel). Kõnealune sõiduauto oli kriminaalasjas asitõend (asitõendi vaatlusprotokoll: kd I; tl. 58). Kuigi KrMS § 126 lg 4 näeb ette, et kui asitõendi omandisuhe ei ole selge, otsustab asitõendi suhtes kohtueelses menetluses võetavad meetmed prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtunik määrusega, sellist taotlust kohtule 4 ei esitatud. Selle asemel soovitas menetleja NP-l pöörduda omandiõiguse tuvastamiseks ja auto teise isiku valdusest väljanõudmiseks tsiviilkohtupidamise korras Harju Maakohtusse (kd I, tl. 71 pöördel). Kuigi on ilmne, et see, kes autost ilma jääb, oleks huvitatud R.V-lt selle eest hüvitise saamisest, lõi menetleja olukorra, kus ei AN ega XXX OÜ nõuet ei esitanud. XXX OÜ-d ei olnud üldse kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud – prokuröri selgituse kohaselt põhjusel, et tema oli auto omanik. AN nõustus kokkuleppemenetlusega tsiviilhagi esitamata ilmselgelt põhjendusel, et menetleja oli jätnud talle mulje, et aktsepteerib teda auto omanikuga (AN oli saanud auto enda valdusse ja selle maha müünud, millesse menetleja ei sekkunud).
11. XXX OÜ on esitanud apellatsiooni ilmselgelt pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Apellant taotleb apellatsioonitähtaja ennistamist, väites, et sai maakohtu otsusest teada alles
12. detsembril 2017 ning tal ei olnudki võimalik sellest varem teada saada. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonitähtaeg tuleb jätta ennistamata. Apellant on saadetud päringuga ja prokuröri vastusega sellele tõendanud, et sai maakohtu
13. augusti 2016 otsusest teada
14. detsembril
15. Ringkonnakohus ei nõustu aga apellandi väitega, et ta ei pidanudki varem maakohtu otsusest teada saama. Küsimus on ringkonnakohtu hinnangul selles, kas esines mingi mõjuv põhjus, miks XXX OÜ esitas avalduse just nüüd. Päringus tundis XXX OÜ esindaja huvi, kas on tuvastatud, et auto müügileping oli võltsitud. Kui selline asi on tuvastatud, palub XXX OÜ esindaja kaasata osaühing kannatanuna kriminaalmenetlusse. Seega selgub päringust, et XXX OÜ ongi alles nüüd jõudnud järeldusele, et võis saada R.V teo tulemusel kahju. Seetõttu tuleb hinnata seda, kas esines mõjuvaid põhjuseid, miks ei olnud XXX OÜ-l võimalik jõuda varem järeldusele, et R.V tekitas talle kahju ning oleks põhjendatud tema kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamine. Kohtukolleegiumi hinnangul selliseid asjaolusid ei esine. XXX OÜ seaduslik esindaja oli kriminaalmenetlusest teadlik juba
16. aasta suvel, kuna ta kuulati
17. juulil 2016 tunnistajana üle (kd I; tl. 36–42). Samuti kajastati kriminaalmenetlust talle
18. augustil 2016 saadetud teatises (kd I; tl. 71). Samuti oli ta hiljemalt
19. augustist 2016 teadlik asjaoludest, millele tuginedes on
20. detsembri 2016 päringus taotletud tema kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamist. Nimelt taotleb XXX OÜ seaduslik esindaja osaühingu kaasamist kannatanuna, kui kriminaalmenetluses on tuvastatud, et müügilepingul on müüja allkirja kirjutanud R.V. Seda, et R.V kahtlustatakse müügilepingu võltsimises, on nimetatud juba
21. augusti 2016 teatises. Kuna see info oli kannatanule teada, ei esine ringkonnakohtu hinnangul mõjuvat takistust, miks ei olnud XXX OÜ-l võimalik varem teha järeldust, et põhjendatud oleks tema kaasamine kannatanuna. Sellekohase taotluse esitamisel varem oleks olnud võimalik ka apellatsiooni esitamine varem.
22. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 172 lg 1 alusel tähtaja ennistamata ja jätab sellest tulenevalt KrMS § 326 lg 2 p 1 alusel kannatanu apellatsiooni läbi vaatamata. Ringkonnakohus korraldas apellatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks eelistungi, millel osales ka süüdimõistetu S. Belovi kaitsja L. Viil. Kaitsja on taotlenud, et ringkonnakohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot. Ringkonnakohus leiab, et esitatud 5 taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Arvestades, et L. Viil osales S. Belovi kaitsjana ainult ringkonnakohtu eelistungil, eeldas istungiks ettevalmistamine enda kurssi viimist kriminaalasja materjalidega. KrMS § 185 lg-st 2 tuleneb, et kui apellatsioon jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud mõista välja XXX OÜ-lt. (allkirjastatud digitaalselt) Parandatud 25.01.2018 määrusega Resolutsioon Asendada Tallinna Ringkonnakohtu
23. jaanuari 2018 määruse resolutsiooni punktis 3 sõnad „Vanalinna Advokaadibüroo kasuks“ sõnaga „riigieelarvesse“. Vea parandamise määrus ei ole vaidlustatav. 6