Obsah (6)

§ 113§ 118§ 68§ 56§ 4§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. august 2016 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-7796 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuus

§ 113

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. aprilli 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Olga Dorogan Süüdistatav T.N isikukood XXX; elukoht XXX; pensionär; tõkend elukohast lahkumise keeld. Kaitsja Vandeadvokaat Sergei Politšev RESOLUTSIOON
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. aprilli 2016 otsus osaliselt, s.o osas, millega T.N tunnistati süüdi

§ 118lg 1 p 1 ja 7 järgi ning karistati vangistusega 4 aastat.

2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega tunnistada T.N süüdi

113 lg 1 järgi ning mõista karistuseks 6 aastat vangistust. 3.

§ 68lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 2.

aprill kuni

1. aprill 2015, s.o kolm päeva, karistusaja hulka ning lugeda T.N-i ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. augustil 2016 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
5. augustist
6. Maakohtu otsus
7. Viru Maakohtu
8. aprilli 2016 otsusega tunnistati T.N süüdi

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ning mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva karistusaja hulka ning mõisteti T.N-ile lõplikuks karistuseks 3 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust, mida isik peab kandma asuma pärast kohtuotsuse jõustumist. 2. T.N süüdistati

§ 113lg 1 järgi selles, et 2.

aprillil 2015 kella 21.30 paiku lõi ta Kohtla-Järvel aadressil XXX enda korteri köögis ühise alkoholi tarvitamise ajal tekkinud tüli käigus kööginoaga V.S. it üks korda kaela. T.N tekitas kannatanule vasaku rangluuarteri väiksemate harude, rinnakelme ja vasaku kopsu ülasagara vigastusega torke-lõikehaava vasakul pool kaela ees-külgpinnal, mille tagajärjel suri V.S. sündmuskohal.

1. T.N tunnistas oma süüd täielikult, aga seletas, et ei soovinud kannatanu surma ega kavatsenud lüüa teda noaga vastu kaela, vaid hoopis vastu õlga. Kui süüdistatav tõusis laua tagant püsti ja hakkas nõudma, et V.S. lõpetaks tema solvamise, tõusis kannatanu ka püsti ja lükkas T.N kätega eemale. Lükkamisest kukkus süüdistatav seljaga vastu kraanikaussi ning haaras kraanikausi juures olnud kööginoa ja üritas lüüa kannatanut vastu paremat õlga. Löömise hetkel tegi kannatanu aga ootamatu liigutuse, kuidagi kummardus, ja löök tabas teda vastu kaela paremale küljele. Nuga hoidis süüdistatav paremas käes.
2. Tunnistaja L.K. kinnitas, et tol päeval tarvitasid nad kolmekesi koos isa T.N-iga ja elukaaslase V.S. iga alkoholi, õlut. Vitali ja isa läksid kööki ning hakkasid seal lärmama ja tülitsema. Möödus 3-4 minutit ning oli kuulda, et midagi kukkus. L.K. läks kööki ja isa tuli köögist välja. T.N oli käes telefon ja ta helistas kiirabisse. Kannatanu lebas põrandal peaga kraanikausi poole, jalad külmkapi juures. V.S. il oli haav kaela peal ja tunnistaja pani rätiku haava juurde. Isa pärast enam köögis ei käinud. Tavaline kööginuga musta käepidemega oli kannatanu pea juures.
4. aprilli 2015 asitõendi vaatlusprotokoll andmebaasi „Partcom“ (häirekeskusele laekunud kõnede andmebaas) kõnesalvestuste vaatluse kohta näitab, et
5. aprillil 2015 kell 21.45 saabus abonentnumbrilt XXX kõne, milles naisterahvas teatas, et aadressil XXX löödi noaga 32aastast meesterahvast unearteri piirkonda, isik ei ole teadvusel, on kahvatu (tl 46-48, DVD-R plaat salvestisega tl 96).
6. aprilli 2015 asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab, et süüdistatava kasutuses oli mobiiltelefon Samsung, klapiga, mille esi- ja tagakaas on verekahtlaste määrdumistega. Samuti on
7. aprillil 2015 T.N seljas olnud kampsunil verekahtlased määrdumised (tl 49-54). Patsiendikaart nr R524956 kinnitab, et süüdistataval kehavigastusi ei olnud (tl 67-68).
8. Tunnistaja M.A. kinnitas, et oli politseipatrullis, kui tuli maksimaalse ohutasemega väljakutse, mistõttu tuldi väga kiiresti kohale. Ukse tegi lahti vanem meesterahvas, s.o süüdistatav, kes väitis, et tema kutsus politsei ja ütles kohe, et on tapnud inimese. Kannatanu ei olnud kontaktivõimeline ning saabunud kiirabi konstateeris ta surma.
9. Kiirabikaart nr 66/5/999 kinnitab, et
10. aprillil 2015 kell 21.45 tuli väljakutse aadressile XXX , 2 Kohtla-Järve. Kiirabibrigaad saabus kohale kell 21.49 ja konstateeris V.S. i surma. Anamneesi all on kajastatud, et tegemist oli lahtise haavaga kaela piirkonnas tugeva verejooksuga ning saabumisel oli mees surnud (tl 27). Seda, et saadud vigastustest algas kannatanul tugev verejooks, kinnitavad ka vaadeldud asitõendid: tol päeval kannatanul seljas olnud riided, s.o kampsun, T-särk, teksapüksid, ujumispüksid ja sokid, mis on täis vereplekke (
11. mai 2015 vaatlusprotokoll, tl 38-45).
13. augusti 2015 surnu ekspertiisiaktist nr 15E-IDS0020/100 tulenevalt oli V.S. i surma põhjuseks vasaku rangluuarteri väiksemate harude, rinnakelme ning vasaku kopsu ülasagara vigastusega torke-lõikehaav vasakul pool kaela ees-külgpinnal, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust. Kannatanu asend talle torke-lõikehaava tekitamisel võis olla seisev, istuv või selili/külili lamav. Kannatanu surnukeha verest leiti toksikoloogiauuringul 3,11 mg/g etanooli (tl 28-34).
14. Süüdistatava ja tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas ja osutavad ühemõtteliselt T.N-ile kui kannatanut noaga löönud isikule. Mõningad ebakõlad süüdistatava ja tunnistaja L.K. ütlustes (nt süüdistatava ja kannatanu köögis tülitsemise kestus) on tingitud nende subjektiivse tajumisega ega muuda tervikpilti. Tuleb arvestada, et mõlemad isikud olid joobeseisundis. T.N ise ei eita, et lõi kannatanut noaga, kuid väidab, et tal ei olnud soovi viimast tappa.
15. Maakohtu hinnangul on T.N-ile süüks arvatud tegu leidnud tõendamist, kuid kuriteo kvalifikatsiooni tuleb muuta. Kuigi V.S. i surm on T.N-i tegevusega põhjuslikus seoses, ei leidnud tõendamist, et süüdistaval oli tahtlus kannatanu tapmiseks. Kohtuotsuse kohaselt oli T.N tahtlus tekitada kannatanule eluohtlik vigastus, mida süüdistatav ka ise tunnistab. Seega vastutab T.N

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi.

1. Ükski tõend ei lükka ümber süüdistatava ütlusi, et tema löök oli sihitud vastu kannatanu õlga. Asjaolu, et V.S. i järsu liigutuse tõttu tabas löök kannatanut vastu kaela, tuli T.N-ile üllatusena. Seega ei näinud süüdistatav ette süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ega möönnud seda ehk tal puudus kannatanu surma suhtes tahtlus (sh kaudne).
2. Asjaolu, et enne lööki tekkinud tüli käigus tõukas kannatanu süüdistatavat ning süüdistatav, haarates ettejuhtunud noa, tahtis lüüa sellega kannatanut vastu õlga, osutab sellele, et T.N oli tahtlus tekitada kannatanule eluohtlik tervisekahjustus, mida süüdistatav ka ise tunnistab. Kuid sellest ei saa järeldada, et lüües kannatanut noaga vastu õlga, tahtis T.N kannatanut tappa. Antud juhul ei ole sellist küsimust eksperdile esitatud, kuid kohus luges üldiselt teadaolevaks asjaoluks, et tavapärase kulgemise korral ei põhjusta noalöök vastu õlga inimese surma. T.N-i ütlused, et noaga löömise hetkel tegi kannatanu järsu ja süüdistatavale ootamatu liigutuse, jäid kohtuliku uurimise käigus ümber lükkamata. Need ütlused on kohtu arvates eluliselt usutavad ning puudub alus nende kahtluse alla seadmiseks. Süüdistatava ütlused on tervikuna loogilised ja mõistlikud. Kohus ei leidnud põhjust, miks peaks T.N just selle asjaolu osas andma ebaõigeid ütlusi, kui kõik tema ülejäänud ütlused on tõepärased. Sellest tuleb järeldada, et kõik süüdistatava ütlused, sh kannatanu järsu liigutuse kohta, on usaldusväärsed. Need haakuvad ka teiste tunnistajate ütlustega ja kogutud tõenditega.
3. Tunnistaja L.K. ütlustest nähtub, et süüdistatav väljus köögist, hoides käes mobiiltelefoni ja helistades, et kutsuda kiirabi, See näitab, et teo tagajärg tuli T.N-ile ootamatult. Kohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et kuna peale löögi tegemist ei käinud süüdistatav enam köögis, siis ta suhtus kannatanu surma ja oma teo tagajärgedesse ükskõikselt. Köögis oli kannatanu juures L.K. , kes püüdis anda kannatanule abi käepäraste vahenditega (hoidis rätikut kannatanu kaela juures). Nii T.N kui L.K. , kutsusid kiirabi. Tunnistaja M.A. ütluste järgi saabusid nad kohale väga kiiresti ning T.N juba ootas neid välisukse juures. Samuti nähtub M.A. ütlustest, et juba kohapeal tunnistas T.N kannatanu tapmise üles ja avaldas 3 kahetsuse märke, seletades oma käitumist kannatanupoolsete solvangutega. See, et süüdistatav ei käinud peale löögi tegemist enam köögis ega lähenenud kannatanule, ei näita, et T.N suhtus oma teo tagajärjesse ükskõikselt. Eeltoodud asjaolud räägivad selle kasuks, et saabunud tagajärg tuli süüdistatavale üllatusena. Ta ei teadnud hästi, kuidas reageerida. T.N on algusest peale tunnistanud oma süüd kannatanu noaga löömises ja teinud aktiivset koostööd kohtueelse menetlejaga.
4. Hinnates kogutud tõendeid kogumis leidis maakohus, et süüdistatava käitumises on

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 sätestatud kuriteo tunnused, mille subjektiivset külge iseloomustab tahtlus kannatanule raske eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise suhtes ning ettevaatamatus kannatanu surma suhtes. Hädakaitse ja kuriteo toimepanemise tugeva hingelise erutuse seisundis maakohus välistas. Esitatud apellatsioon 15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Olga Dorogan, kes palub tühistada Viru Maakohtu 22. aprilli 2016 otsus T.N-i süüdimõistmises

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ja tunnistada isik süüdi

§ 113lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 8 aastat vangistust.

Prokurör taotleb ka menetluskulude väljamõistmist süüdistatavalt.

1. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et T.N ei olnud tahtlust V.S. it tappa. Süüdistatava ütlused on osaliselt vastuolus kohtus tuvastatud faktidega ning neid ei saa pidada täiesti usaldusväärseks. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga ei ole vastavuses T.N-i ütlused, et tema lõi kannatanut paremasse õlga, kuid löök sattus paremale kaela piirkonda. V.S. i surma põhjuseks oli torke-lõikehaav vasakul pool kaelal. Ka vastas T.N erinevalt kohtu ja prokuröri küsimusele selle kohta, millises asendis oli ta löömise hetkel kannatanu suhtes. Asitõendi vaatlusprotokolliga ei ole kooskõlas T.N-i ütlused, et tema kutsus kiirabi ja politsei. Nimelt helistas häirekeskusesse L.K. . Kaebuse kohaselt saab T.N-i ütlustele tugineda vaid osas, milles need kattuvad muude tõenditega.
2. Süüdistatava ütlusi ei saa pidada ka eluliselt usutavaks. T.N on lühikest kasvu meesterahvas ja V.S. oli 186 cm pikk. Ei ole mõeldav, et sihtides parema käega kannatanut õla piirkonna, tabab T.N noaga paremale kaela piirkonda ning põhjustab haava vasakule kaelapoolele. Kui süüdistatav hoidis nuga parema käes, siis pidi löök olema suunatud vastas seisva isiku vasakule poolele.
3. Apellandi hinnangul pani T.N tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Joobes süüdistatav lõi V.S. it 15 cm pikkuse noaga kaela, st elutähtsa organi piirkonda. Lüües torkelõikevahendiga elutähtsasse organisse, möönab isik muuhulgas surma saabumist. T.N ei olnud põhjust tõsimeelselt loota, et oht ei realiseeru tagajärjes. Tõendeid ei ole selle kohta, et süüdistatav oleks V.S. ile abi osutanud. T.N väitis, et ei tea, mis kannatanuga pärast lööki juhtus, sest ta ei käinud enam köögis. Seega ei huvitanud isikut tema teo tagajärjed. Asjaolu, et T.N tunnistas politseiametnikele kannatanu pussitamist, ei osuta süüdistatava soovile vältida kannatanu surma saabumist.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. juuni 2016 määrusega anti süüdistatavale ja kaitsjale võimalus esitada oma kirjalikke seisukohti prokuröri apellatsiooni kohta kuni
6. juulini 2016, kuid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu seisukoht 4
7. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuotsuse, apellatsiooni, kohtuistungi protokolli ja kohtu toimikute materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kuriteo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas tühistada. Prokuröri apellatsioon kuulub siiski ainult osaliselt rahuldamisele, sest ringkonnakohus leiab võimaliku olevat T.N-ile

§ 113lg 1 järgi mõista kergema karistuse, kui taotleb prokurör.

21. Alljärgnevalt toob ringkonnakohus esiteks välja asjaolud, mida maakohus T.N-i teo kvalifikatsiooni muutes küllaldaselt ei arvestanud (I). Seejärel esitatakse põhjendused, miks on tegemist kuriteoga

§ 113lg 1 järgi (II).

Lõpetuseks mõistab kohtukolleegium T.N-ile karistuse ja võtab seisukoha menetluskulude osas (III). I 22. Maakohus leidis, et T.N-ile süüks arvatud tegu on leidnud tõendamist kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditega, kuid kuriteo kvalifikatsiooni tuleb muuta. Keskseks vaidluspunktiks antud asjas on, kas süüdistatav pani kuriteo toime tahtlikult või ettevaatamatusest ja kuidas seda tuleb kvalifitseerida. Kohtuliku arutamise käigus jäi prokurör esialgse kvalifikatsiooni juurde

§ 113järgi, s.o tapmine.

Kaitsja aga leidis, et T.N-i teod tuleb kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi.

Kohtu arvates tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida

§ 118lg 1 p-de 1, 7 järgi.

23. Sarnaselt prokurörile leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas T.N-i teo kvalifikatsiooni muutes ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu järeldused süüdistataval tapmistahtluse puudumise kohta on põhjendamatud ja vastuolulised. Ringkonnakohus ei nõustu, et T.N tahtis lüüa kannatanut õla piirkonda ning lootis, et tekitatud noahaav ei põhjusta kannatanu surma. Maakohtu järeldused tõendite hindamise osas, et süüdistatava ütlused on ainuke ja usaldusväärne tõend selle kohta, kuidas kuritegu oli toimepandud, ei vasta tegelikele asjaoludele. Kohtukolleegiumi hinnangul vastab T.N-i tegu

§ 113lg 1 koosseisule, mis on realiseerunud läbi kaudse tahtluse.

1. Tahtluse tuvastamisel lähtus maakohus sellest, et T.N ise on tapmise tahtlust eitanud ning süüdistatava ütlusi, et tema löök oli sihitud vastu kannatanu õlga, ei lükka ükski tõend ümber. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu käsitlusega, et kõik süüdistatava ütlused on usaldusväärsed ja haakuvad teiste kogutud tõenditega. T.N-i ütlused on osaliselt vastuolus kohtus tuvastatud faktidega. Võttes aluseks kohtuistungi protokollis toodud süüdistatava ütlused (lk 31-35) leiab kohtukolleegium, et järgmised tahtluse tuvastamise seisukohalt olulised T.N-i ütlused ei vasta teistele tõenditele. 24.
2. T.N-i ütlused (lk 34 pöördel), et tema lõi kannatanule parema õla piirkonda, löök sattus kaela piirkonda paremale - ei vasta surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktile, mille kohaselt kannatanu surma põhjuseks on torke-lõikehaav vasakul pool kaela ees-külgpinnal. Seejuures pole maakohus analüüsinud ega arvestanud asjaoluga, et T.N vastas prokuröri küsimusele, et löömise momendil oli kannatanu pööratud tema poole näoga. Vastates aga kohtu samale küsimusele kinnitas süüdistatav, et kannatanu oli parema õlaga tema poole. Ütluste olustikuga seostamisel süüdistatav näitas, kuhu kannatanu pärast lööki kukkus ja kuidas asus kannatanu keha pärast lööki. Maakohtu istungil aga kinnitas T.N, et pärast seda kui löök oli kannatanut tabanud, sulges V.S. käega haava ja jäi seisma samale kohale, aga tema läks kohe helistama ega tulnud rohkem kööki tagasi. 24.
3. T.N-i ütlused, et tema kutsus kiirabi ja politsei, ei vasta asitõendi vaatluseprotokollile, mille kohaselt helistas tunnistaja L.K. häirekeskusesse ja kutsus kiirabi välja. Samuti ei vasta T.N-i ütlused DNA ekspertiisiaktile, millega on tuvastatud, et süüdistatavalt äravõetud mobiiltelefonil on ainult kannatanu ja L.K. bioloogiline materjal. 5 Seega jääb lugejale otsusest arusaamatuks, miks leiab maakohus, et T.N-i ütlusi tuleb eelistada teistele tõenditele ja võtta need aluseks ning ütluste usaldusväärsust pole võimalik võrrelda teiste tõenditega (surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga, asitõendi vaatluse protokolliga, DNA ekspertiisiaktiga).
4. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et puudub alus süüdistatava ütluste kahtluse alla seadmiseks, kuna need haakuvad teiste kogutud tõenditega. Võttes arvesse eelnimetatud vastuolusid, tuleb lugeda T.N-i ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. Süüdistatava ütlustele on võimalik tugineda vaid osas, milles need kattuvad ka muude tõenditega. T.N-i ütluste see osa, kus ta väidab, et tahtis lüüa kannatanut parema õla piirkonda, aga lõi kogemata kaela piirkonda paremale, ning kutsus pärast juhtunut kohe kiirabi ja politsei, on ebausaldusväärne, kuna teised tõendid neid ütlusi ei kinnita.
5. Samuti ei ole süüdistatava ütlused eluliselt usutavad ning tervikuna loogilised ja mõistlikud. T.N-i kirjeldatud olukord ei ole eluliselt usutav. Tema kui lühikest kasvu meesterahvas sihib parema käega õla piirkonda kannatanut, kes on 186 cm pikk ning seisab löömise momendil süüdistatava poole kas näoga või parema õlaga. Seejärel lööb kannatanut noaga parema õla piirkonda, tabab kogemata noaga kaela piirkonda paremal, aga tegelikkuses põhjustab haava kaelal vasakul haavakanali suunaga ülevalt alla (surnu kohtuarstliku ekspertiisiakt). Eluliselt on arusaadav, et juhul, kui süüdistatav hoiab nuga paremas käes, siis löök pidi olema suunatud vastas seisva isiku vasakule poole. Seega, T.N-i väide, et tema löök oli sihitud vastu kannatanu paremat õlga ning kannatanu järsu ja ootamatu liigutuse tõttu löök tabas kannatanut vastu kaela paremal, ei ole kooskõlas tuvastatud vigastusega, mis asus kaelal vasakul.
6. Ringkonnakohus leiab, et kannatanul tuvastatud torke-lõikehaava tekkemehhanism viisil, nagu seda vastuoluliselt kirjeldas T.N , on vähetõenäoline. Objektiivsed tõendid lükkavad üheselt süüdistatava kaitseversiooni tahtluse puudumisest surma põhjustamiseks ümber. II
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus uuritud tõendid annavad aluse mõista T.N süüdi tapmise toimepanemises. Süüdistatav pani teo toime tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu surma põhjustamisele.
8. Kaudse tahtluse tuvastamisel on välja kujunenud kindlad reeglid (RKKK nr 3-1-1-79-15 p 6). Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel tuleb esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Põhilise kriteeriumina on kohtupraktikas subjektiivse külje tuvastamisel nimetatud teo objektiivseid asjaolusid (RKKK nr 3-1-1-142-05). Eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel tuleb vältimatult analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu. Isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Lootus, et selline tagajärg – konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale, ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema 6 tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (RKKK nr 3-1-1-128-06).
9. Antud juhul annavad kohtus uuritud tõendid aluse järeldada, et joobes olev süüdistatav lõi kannatanut kaela piirkonda, st elutähtsa organi piirkonda ja tekitas noahaava pikkusega 5-7 cm. T.N kasutas selleks nuga, mille tera pikkus on 15 cm. Kohtupraktika kohaselt lüües torke-lõike vahendiga elutähtsasse organisse, möönab isik mis tahes tagajärje, muuhulgas ka surma, saabumist.
10. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolusid arvestades sai T.N aru oma tegevuse ohtlikkusest, kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel, pidas võimalikuks ja möönis, et sellise teo tagajärjel võib saabuda V.S. i surm. Elukogemust ja toimepandud tegu silmas pidades polnud T.N võimalik tõsimeelselt loota mingitele asjaoludele, mis oleks lubanud tal uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, st ei saabu kannatanu surm.
11. Riigikohus on selgitanud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine (RKKK nr 3-11-79-15). Antud kriminaalasjas tuleb arvestada, et puuduvad tõendid selle kohta, et T.N osutas kannatanule abi ning lootis tagajärge vältida. T.N kinnitas, et ta ei tea, mis pärast lööki juhtus kannatanuga, ta ei käinud enam köögis. Seega teda ei huvitanud, millised tagajärjed V.S. il tekivad ning ta suhtus oma teo tagajärjesse ükskõikselt. Asjaolu, et T.N helistas kiirabisse, ei ole usaldusväärselt kinnitust leidnud. Tõendite kohaselt helistas tunnistaja L.K. kell 21.45 häirekeskusesse. Kannatanu surm saabus lühikese aja jooksul pärast vigastuse saamist. Kiirabi väljakutse tehti kell 21.45 ja kiirabi saabus kohale kell 21.49 ning konstateeris kannatanu surma. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti alusel tekkis surmav vigastus väga lühikese ajavahemikul vahetult enne surma saabumist. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, et T.N osutas selle aja jooksul kannatanule abi. Asjaolu, et T.N tunnistas politseiametnikele, et ta pussitas kannatanut, ei osuta süüdistatava soovile vältida kannatanu surma saabumist. Kuna süüdistatava käitumisest ei nähtu selliseid asjaolusid, mille alusel saaks teha järelduse, et süüdistatav lootis surma mittesaabumisele, tegutses T.N V.S. ile kehavigastuse tekitamisel kaudse tahtlusega surma põhjustamisele. Seega on kohtuliku uurimise käigus leidnud tõendamist, et süüdistatav pani toime

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

III 33.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on

§ 4

lg 2 kohaselt esimese astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette 6 kuni 15 aastat vangistust. 34. Ringkonnakohus nõustub prokuröri karistusettepanekuga karistuse liigi osas ning leiab, et T.N tuleb karistada reaalse vangistusega. Karistuse määra osas märgib kohus, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-11-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo nr 3-1-1-76-12, 7 p 7; 3-1-1-52-13, p 19; 3-1-1-58-13, p-d 7-8).

1. T.N-i süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus toimepandud kuriteo raskust, laadi, teo toimepanemise asjaolusid ja kuriteo toimepanemist kaudse tahtlusega. Arvestada tuleb ka kannatanu käitumist ühisel alkoholi tarvitamisel tekkinud situatsioonis. Karistusregistri väljavõte kohaselt on T.N ühel korral väärteomenetluse korras karistatud liiklusseaduse rikkumise eest trahviga. Andmed teiste karistuste kohta on arhiveeritud (tl 105-107).
2. T.N-i karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Karistust kergendava asjaoluna võttis maakohus arvesse süü tunnistamist ja kahetsust. Maakohus leidis, et T.N ei tegutsenud tugeva hingelise erutuse seisundis ega hädakaitseseisundis, seega puudub alus kergendavateks asjaoludeks

§ 57lg 1 p 6 ja p 8 mõttes.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud järeldustega. 37. Kohtukolleegium leiab, et süü suurust, karistust raskendavate asjaolude puudumist, karistust kergendavate asjaolude (süü ülestunnistus ja kahetsus) esinemist, kehtivate kriminaalkaristuste puudumist ning eripreventiivset prognoosi arvestades tuleb süüdistatavat karistada vangistusega

§ 113

lg 1 ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, s.o 6 aastat vangistust, mis on piisav süüdistatava puhul karistuse eesmärkide saavutamiseks.

§ 68lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistus karistusaja hulka.

T.N peeti kahtlustatavana kinni 02.04.2015 ning vabastati 04.04.

1. Seega lõplikust karistusest tuleb maha arvata 3 päeva ning mõista karistuseks 5 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.
2. Prokurör on apellatsioonis taotlenud süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmist. Apellatsioonimenetluses ei ole aga menetluskulusid tekkinud. Maakohtus väljamõistetud menetluskulusid prokurör ei ole vaidlustanud. Seega käesoleva otsusega ei ole alust menetluskulude küsimust käsitleda. allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 8