Obsah (9)

§ 164§ 351§ 438§ 657§ 654§ 651§ 630§ 635§ 230

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 02.09.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-1565 Koht

§ 164lg 1 järgi.

Maakohus otsustas: • jätta rahuldamata kostja nõue hageja vastu XXX korteri kolme aasta üüritulu tagastamiseks ja hageja nõue kostja vastu ühisvara vähenemise hüvitamiseks; • jagada poolte ühisvara järgmiselt: - jätta hageja ainuomandisse sõiduauto Nissan Qashqai registreerimismärgiga XXXXXX; - jätta kostjale Renault CLIO 1,1 liisinglepingust nr 01297867L tulenevad õigused ja kohustused; - jätta Q AG aktsiad hageja ainuomandisse; - jätta kostja arvelduskontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (Swedbank AS) olevad rahalised vahendid tema ainuomandisse; - jätta hageja arvelduskontol nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY (AS SEB Pank) olevad rahalised vahendid tema ainuomandisse; - jätta hageja arvelduskontol nr CCCCCCCCCCCCCCCCC (Swedbank AS) olevad rahalised vahendid tema ainuomandisse; • välja mõista hagejalt enamsaadud ühisvara arvelt 165,49 eurot kostja kasuks.

1. Poolte abielu sõlmiti 01.09.2012 ja lahutati Harju Maakohtu 09.12.2020 osaotsusega, mis jõustus 12.01.
2. Abielu lõppes kohtulahendi jõustumisel, millega abielu lahutati. Järelikult kuuluvad ühisvara koosseisu vara, õigused ja kohustused abielu lõppemise aja seisuga.
3. Kostja vastuhagi üüritulu tagastamiseks jättis maakohus rahuldamata. Pooltel puudus vaidlus, et XXX korteriomand oli kostja lahusvara ja see üüriti abielu ajal välja W-le, kes tasus üüri ja kommunaalteenuste eest hageja arvelduskontole. Maakohus järeldas, et kostja ja hageja vahel oli kokkulepe, et üüritulu laekub hagejale, vastasel juhul ei oleks üürnik seda hageja kontole tasunud, vaid oleks tasunud kostja kontole. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist alusetult saadud varaga, mille osas oleks kostjal hageja suhtes nõudeõigus.
4. Maakohus tuvastas, et 29.11.2019 oli kostja pangakonto saldo 43 939,15 eurot ja 02.12.2019 seisuga oli kostja kontol 7924,81 eurot. Kostja soovis ühisvara hulgast välja arvata kostja ema poolt kostjale kingitud 4000 eurot ja hageja soovis saada hüvitist ühisvara 35 800 euro vähenemise arvelt. Maakohus tuvastas, et kostja ema Q kandis 27.09.2016 kostjale üle 4000 eurot märkega pereraha. Samasisulisi ülekandeid tegi kostja ka oma emale. Pooled ei vaielnud selle üle, et poolte ühiselu lõppes 29.12.
5. Seega ei olnud tehingute tegemise ajal poolt kooselu lõppenud. Kohus järeldas sellest, et kostja ja tema sugulaste vahel oli tavapärane teha ülekandeid eesmärgiga toetada perekonda rahaliselt. Ülekannete sisust ei ole aru saada, et tegemist oleks kingitusega, vastupidi, pereraha viitab selgelt perekonna vajadustest lähtuvalt tehtud ülekannetele. Kohus pidas vajalikuks märkida, et kostja ema poolt talle tehtud ülekanne on tehtud kostjale ning kostjal, olles arvelduskonto omanik, oli võimalus valida, millisel eesmärgil raha kasutada, ning raha on abielu lõppemise aja seisuga ära kasutatud. Seega isegi olukorras, kus raha oli mõeldud vaid kostjale, sai kostja selle enda hüvanguks ära kasutada PKS § 271 lg 1 mõttes enne ühisvara suhte lõppemist. Hageja hüvitise nõude osas märkis maakohus, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tehingud ei ole tehtud perekonna huvides.
6. Maakohtu hinnangul kuulus 12.01.2021 seisuga ühisvara koosseisu kostja arvelduskontol olev raha, hageja arvelduskontodel olev raha, hageja investeerimiskontol olevad Q AG aktsiad 4 2-20-1565 väärtusega 100 eurot, sõiduauto Nissan Qashqai registreerimismärgiga XXXXXX ja Renault CLIO 1,1 liisinglepingust nr 01297867L tulenevad õigused ja kohustused.
7. Pooled ei vaielnud selle üle, et sõiduauto Nissan Qashqai soetati abielu ajal ja selle turuväärtuseks on 8000 eurot ega ka selle üle, et abielu ajal sõlmiti sõiduauto Renault Clio kasutamiseks liisingleping, millest tulenev kohustus ehk liisingu jääk on abielu lahutamise seisuga 1836,95 eurot, liisinglepingu väärtus 7687,73 eurot. Maakohtu hinnangul oli kõige mõistlikum jagada sõiduautod selliselt, et hageja saab Nissan Qashqai ainuomanikuks ja kostjale jäävad liisinglepingust tulenevad õigused ja kohustused ning hagejal tuleb kostjale hüvitada enamsaadud ühisvara arvelt 312,27 eurot.
8. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja nimel avati abielu ajal investeerimiskonto ja abielu lahutamise seisuga on investeerimiskontol Q AG aktsiad väärtusega 100 eurot. Kohtu hinnangul oli mõistlik jagada aktsiate rahaline väärtus, aktsiad jäävad hageja ainuomandisse ning hagejal tuleb kostjale hüvitada 50 eurot enamsaadud ühisvara arvelt.
9. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et abielu kestel omandatud raha, mis on poolte arvelduskontodel, on poolte ühisvara. Vaidlus on selles, millise ajahetke seisuga ühisvara koosseisu tuleb arvestada. Poolte väitel ei pidanud nad ühist majapidamist alates 29.12.2019, kuid ühisvaraline õigussuhe lõppes alles abielu lahutamisega. Kohtule 17.05.2021 esitatud hageja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et talle on laekunud elatis ja peretoetused, mis ei ole poolte ühisvara. Hageja arvelduskontol YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY oli abielu lõppemise seisuga 4169,93 eurot, millest peretoetus on 480 (4*120) eurot ja elatis 2336 (4*584) eurot, seega ühisvarana on käsitatav 1353,93 eurot. Hageja arvelduskontol nr CCCCCCCCCCCCCCCCC oli abielu lõppemise aja seisuga 1156 eurot, mis kõik on lastele tasutud elatis ega ole seega käsitatav ühisvarana. Kostja 17.05.2021 esitatud arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest nähtub, et sellel oli abielu lõppemise aja seisuga 1747,49 eurot, mis on kõik käsitatav ühisvarana.
10. Maakohus asus seisukohale, et arvelduskontodel olev raha tuli jagada abielu lõppemise seisuga, s.o 12.01.
11. Pooltel oli ühisvara 3101,42 eurot, millest kummalegi tuleb jätta 1550,71 eurot. Kuna kostjal oli raha arvelduskontol rohkem, tuleb kostjal tasuda hagejale enamsaadud ühisvara arvelt 196,78 (1550,71-1353,93) eurot. Hageja peab kostjale tasuma enamsaadud ühisvara arvelt 312,27 eurot ning 50 eurot ja kostja peab hagejale hüvitama 196,78 eurot. Poolte hüvitamiskohustused tuleb tasaarvestada ja hageja peab kostjale tasuma 165,49 eurot. Apellatsioonkaebus
12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude ühisvara vähenemise hüvitamiseks (otsuse resolutsiooni p 3 osaliselt) ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 165,49 eurot (otsuse resolutsiooni p 5), ning teha uue otsuse, millega rahuldada hageja nõue ühisvara vähememise hüvitamiseks ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 18 492,64 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
13. Maakohus rikkus selgitamiskohustust (

§ 351

lg-d 1 ja 2), kui ei selgitanud pooltele, millisel viisil nad peavad tõendama asjaolusid, millistele nad oma dokumentides tuginevad. Maakohus ei selgitanud hagejale, kuidas ta saab tõendada negatiivseid asjaolusid, et kostja tehingud ei ole tehtud perekonna huvides. Hageja hinnangul on sedalaadi tõendite hankimine võimatu. Maakohtu põhjendused tuginevad valesti tuvastatud asjaoludel. 5 2-20-1565 24. Maakohus rikkus otsuse põhjendamiskohustust (

§ 438

lg 1) osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude vara vähenemise hüvitise 35 800 euro väljamõistmiseks. Hageja rõhutab veelkord, et 29.11.2019 seisuga oli kostja kontol 43 939,15 eurot, kuid 29.11.2019– 02.12.2019 tegi kostja ülekandeid ja sularahaväljavõtteid enda huvides ühisvara arvelt, mistõttu oli 02.12.2019 seisuga kostja kontol vaid 7924,81 eurot.

1. Abikaasade ühisvaras olevad asjad ja õigused jagatakse PKS § 37 lg 3 (koosmõjus AÕS § 70 lg-tega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Vastavalt PKS § 34 lg 1 kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. PKS § 34 lg 3 sätestab, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.
2. Hageja arvates tuleb jagatava ühisvara hulka arvata nii kostja arvelduskontol olev 1182,27 eurot kui ka ühisvara vähenemise hüvitis 35 800 eurot. Hageja ei teadnud kostja pangatehingute sooritamisest. Maakohtu väide, et kostja ja tema sugulaste vahel oli tavapärane teha ülekandeid eesmärgiga toetada perekonda rahaliselt, on väär. Kostja tegevustes esineb pahatahtlus, kuna ta teadlikult varjas pere vara koosseisu. Hageja eeldab, et pangaülekanded ja sularahaväljavõtted olid tehtud eesmärgiga vähendada poolte ühisvara koosseisu enne abielu lahutust. Hagejale ei ole teada, kuidas kulutati poolte ühisvara hulka kuuluv 35 800 eurot, s.t kostja kasutas raha lähtudes vaid enda huvidest. Kostja selgitas, et 35 800 eurot oli kingitus emale, kuid hageja leiab, et paar kuud enne abielulahutuse avalduse esitamist seda liiki kingituste tegemine kostja emale ei saa olla põhjendatud pere huvidega.
3. Poolte faktiline kooselu lõppes pöördumatult 29.12.2019, kuid kooselu kestel 29.11.2019– 02.12.2019 kasutas kostja ära pooltele kuuluva ühise raha 35 800 eurot, mistõttu abikaasade vara koosseis vähenes oluliselt. Kuna raha ei kasutatud lähtudes pere huvidest ja nimetatud tehingud sooritati hageja nõusolekuta, peab kostja kasutatud vara väärtuse hüvitama. Seega on hagejal õigus ühisvara jagamise tulemusena nõuda kostjalt ühisvara vähenemise eest 18 492,64 eurot ((35 800+1185,27)/2). Tasaarvestuse tulemusel väheneb summa hagejalt väljamõistetud 165,49 euro võrra. Kostja peab hagejale hüvitama ühisvara vähenemise eest 18 327,15 eurot (18 492,64–165,59). Vastustaja seisukoht
4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada hagejalt kostja kasuks hüvitise väljamõistmise osas ja ringkonnakohtu otsusega tuleb enamsaadud ühisvara arvel välja mõista kostjalt hüvitis hageja kasuks.

§ 654

lg 22 järgi esitatakse ringkonnakohtu otsuses kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. 30.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostja poolt perioodil 29.11.2019 – 02.12.2019 arvelduskontolt tehtud ülekanded ja väljavõetud sularaha kokku 35 800 eurot ning kostja arvelduskontol olnud 1182,27 eurot ühisvara suuruse kindlaksmääramisel arvestamata ja mõistis hagejalt kostja 6 2-20-1565 kasuks välja hüvitise. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb hüvitis välja mõista kostjalt hageja kasuks. Ülejäänud osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud. Ringkonnakohus märgib, et kostja on vastuses apellatsioonkaebusele palunud rahuldada kostja nõue hageja vastu 3121,80 euro saamiseks, kuid kuna kostja ei ole apellatsioon- ega vastuapellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale esitanud, siis tuleb kostja vastuses toodu jätta tähelepanuta. Maakohtu otsuse saab vaidlustada vaid apellatsioon- või vastuapellatsioonkaebuses (

§ 630

lg 1 ja

§ 635lg 1).

1. Kostja esitas 27.07.2022 menetlusdokumendiga tõendid. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendid tuleb jätta vastu võtmata, kuna kõik tõendid on varem esitatud maakohtule ja asuvad tsiviilasja toimikus. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis neid kostjale ei tagastata.
2. Pooled ei vaielnud, et kostja võttis abielu ajal perioodil 29.11.2019 – 02.12.2019 oma arvelduskontolt välja 12 800 eurot ja kandis oma emale Q-le kolme maksega kokku 23 000 eurot, kirjutades maksete selgituseks „pereraha“. Samuti ei vaielnud pooled selles, et abielulised suhted, sh ka majanduslikud, lõppesid 29.12.
3. Vaidlus oli selle üle, kas kostja poolt perioodil 29.11.2019 – 02.12.2019 tehtud rahakulutus oli pere huvides ja/või hageja nõusolekul toimunud.
4. PKS § 34 lg 1 järgi kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ja lg 2 kohaselt, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama ning hüvitis arvatakse nii lg-s 1 kui ka lg-s 2 sätestatud eelduste täitmisel ühisvara hulka. Seega tuleb ühisvara suurendada hüvitise võrra juhul, kui kohus tuvastab, et üks abikaasadest on kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides või on ühisvara vähendanud süüliselt või teinud tehingu abikaasa tahteavalduseta. PKS § 29 lg 1 kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel PKS § 34 lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool (Riigikohtu 27.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑108‑16, p 23).
5. Hageja on esile toonud, et kostja on sularaha välja võtnud ja oma emale ülekanded teinud lühikese ajavahemiku jooksul enne abielu lahutamist, hageja ei olnud neist maksetest teadlik ja alates augustist 2019 kuni kooselu lõppemiseni ei olnud pere huvides sooritatud ühtegi ostu, mille väärtus oleks enam kui 100 eurot. Hageja väidetel on kostja hagejale rõhutanud, et tema arvelduskontol olevad vahendid on tema ainuomand ja hagejal lastega ei ole sellega mingit seost. Hagejale ei ole teada, milleks raha kulutati (I kd, tl 93). Kostja väitis, et ta on teinud perele vajalikke kulutusi, täpsustamata, mis need on, ning hageja oli neist teadlik (II kd, tl 23 pöördel).
6. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et hageja ei ole tõendanud kostja arvelduskontolt väljavõetud raha ja tehtud ülekannete osas, et need ei ole tehtud perekonna hüvanguks. Apellatsioonkaebuses väitis hageja, et maakohus ei ole selgitanud pooltele tõendamiskoormist ega seda, et hageja peaks tõendama, et raha ei olnud kulutatud perekonna vajaduste katteks. Maakohus on 16.11.2020 kirjas selgitanud, et pooled peavad suutma selgitada, kas kostja emale 7 2-20-1565 tehtud ülekanded on tehtud abikaasa nõusolekul või pere hüvanguks (II kd, tl 1-2), samas seda, milline on tõendamiskoormus, ei ole kohus selgitanud.
7. Kuigi

§ 230

lg 1 järgi PKS § 34 lg-te 1 ja 3 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid peab üldreeglina tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool, leiab ringkonnakohus, et hageja on kohtu ette toonud asjaolud, millest võiks järeldada, et kostja on arveldusarvelt tehtud tavapäratult suures summas ülekannete ja sularaha väljavõtmisega vähendanud ühisvara. Seda, et hageja ei olnud kostja arveldusarvel toimunud tehingutest ja sularaha väljavõtmisest täpselt teadlik, kinnitab kaudselt ka see, et alles kohtumenetluse käigus said vastavad asjaolud hagejale teatavaks. Ringkonnakohus leiab, et hagejal ei ole tema poolt esile toodud asjaoludest nähtuvalt teavet selle kohta, millisel otstarbel on kostja vahetult enne abielusuhte lõppemist lühikese perioodi jooksul oma arvelduskontolt raha välja võtnud ja mis võis olla raha ülekandmise eesmärk. See, et hageja kostja poolt raha väljavõtmisest ja ülekannete tegemisest teadlik ei olnud ega nõusolekut ei andnud, on negatiivne asjaolu, mida hageja ei saa tõendada. Eeltoodu tõttu on hagejal keerukas või võimatu tõendada PKS § 34 lg-te 1 ja 3 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid. Samas on kostjal võimalik tõendada, et raha kasutati perekonna huvides ja selleks oli hageja nõusolek. Riigikohus on jaatanud sellistes olukordades tõendamiskoormuse ümberpööramist lähtuvalt hea usu põhimõttest. Maakohus ei ole pooltele tõendamiskoormust selgitanud. Ringkonnakohus on selle minetuse kõrvaldanud 14.07.2022 kirjaga, selgitades tõendamiskoormust ja andes võimaluse esitada asjaolusid ja tõendeid.

1. 21.07.2022 ringkonnakohtule esitatud vastuses tõi kostja esile, et tema on aastaid peret ülal pidanud, kuna hageja ei töötanud, ja hageja on kasutanud kostja antud raha ka oma isiklike vajaduste rahuldamiseks. Samuti on kostja teinud ka pärast abielusuhete lõppemist hageja huvides kulutusi. Hageja oli teadlik raha liikumisest kostja arvelduskontol, kuna 23.03.2020 menetlusdokumendis toob hageja esile, et kostja on oma arvelduskontol olevat raha kulutanud ilma hageja nõusolekuta. Samuti tuleneb see, et hageja teadis rahakasutusest hageja poolt kostjale 23.12.2019 saadetud sõnumist. Emale tehtud ülekannete kohta väidab kostja, et tegemist oli vanematele laenu tagastamisega. Sularaha väljavõtmise osas selgitab kostja, et tegemist oli tema lahusvaraks oleva korteri üürirahaga, mis on tema lahusvara.
2. Hageja väitis 27.07.2022 menetlusdokumendis, et kostja poolt esile toodu selle kohta, et ta on pere vajadusteks teinud abielu ajal ja pärast lahutust kulutusi, ei ole asjakohane. Tõendeid arvelduskontolt tehtud ülekannete ja väljavõetud sularaha perekonna huvides kasutamise kohta ei ole kostja enne kohtumenetlust esitanud. Samuti ei ole tõendatud, et hageja on raha kasutamiseks andnud nõusoleku.
3. Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud väited jäävad paljasõnalisteks. Esiteks ei ole ta esile toonud täpseid asjaolusid, mis tema väidete aluseks võiks olla, ja teiseks ei ole esitatud ka ühtegi tõendit. 21.07.2022 esitatud väited on vastuolus kostja maakohtus esitatud väidetega. Nii on kostja maakohtu menetluses väitnud, et tema arvelduskontol olnud raha oli poolte ühisvara (I kd-d, 43, 76, 106).
4. Vaidlust ei ole, et kostja on 29.11.2019, 30.11.2019 ja 01.12.2019 oma emale Q-le üle kandnud kokku 23 000 eurot. Kostja 21.07.2022 väidete kohaselt oli tegemist vanematele laenu tagastamisega. Kostja ei ole maa- ega ringkonnakohtu menetluses esile toonud, millal, millisel otstarbel ja millises summas on vanemad (ema) laenu andnud ja millal tuli see tagastada. 8 2-20-1565 Eeltoodu tõttu on kostja väide 23 000 euro ulatuses emale laenu tagastamise kohta asjaoludega seostamata ja tõendamata.
5. Vaidlust ei olnud, et kostja on oma Swedbank AS-i arvelduskontolt perioodil 29.11.2019 – 02.12.2019 sularahas välja võtnud 12 800 eurot. 21.07.2022 selgitas kostja, et tal oli õigus kasutada talle lahusvarana kuuluva korteri XXX üürileandmisest saadavat raha. Ka eeltoodud väide on vastuolus kostja poolt varem esitatud väidetega. Kostja on maakohtu menetluses väitnud, et üüriraha on laekunud hageja arvele ja kostja on käsitanud seda kui vara, mis tuleks ühisvara hulgast välja arvata (I kd, tl 43, 76, 106). Selles, et üür laekus hageja arvelduskontole, ei olnud poolte vahel maakohtu menetluses vaidlust. Maakohus tuvastas otsuses, et üüri laekumine hageja kontole ja selle kulutamine perekonna huvides toimus poolte kokkuleppel. Asjaolu, et üür oleks laekunud kostja kontole, ei ole kostja maakohtu menetluses esitanud ja see on vastuolus kostja eelnevate väidetega ning üüri laekumise kohta esitatud tõenditega. Seega ei ole kostja tõendanud, et arvelduskontolt sularahas väljavõetud 12 800 eurot oli tema lahusvara. Seda, et raha oleks kulutatud perekonna huvides hageja nõusolekul, ei tõenda hageja 23.12.2019 viberi keskkonnas saadetud kiri (I kd, tl 117). 23.12.2019 kirjas palub hageja kostjat selgitada, milleks on raha kulutatud. Lisaks, kui ka hageja 23.12.2019 kostja pangakontol toimunud ülekannetest ja sularaha väljavõtmisest teadis, ei tähenda see, et ta oli kostja poolt raha kasutamisega nõus. 23.03.2020 menetlusdokumendis on hageja rõhutanud, et kostjal puudus hageja nõusolek.
6. Arvestades, et ülekanded olid tehtud ja sularaha välja võetud vahetult enne poolte abielusuhete lõppemist
7. aasta lõpus ja kostja pole tõendanud, et ülekanded oleksid tehtud ja sularaha kulutatud perekonna huvides võetud kohustuse täitmiseks või hageja nõusolekul või et tegemist oli kostja lahusvaraga, leiab ringkonnakohus, et poolte ühisvara on vähenenud kostja süülise käitumise tõttu ja kostja peab vara vähenemise hüvitama. Poolte suhted olid 2019 lõpuks pingelised, mis nähtub hageja 23.12.2019 sõnumist, milles hageja avaldab, et ta jääb abielu lahutamisele kindlaks ja ainult teatud tingimustel on võimalik abielu jätkata. Ringkonnakohus järeldab sellest, et kontolt raha väljavõtmise ja emale ülekannete tegemise ajal oli kostja teadlik hageja soovist abielu lahutada ja ka ühisvara jagada, mistõttu on kostja tegutsenud ülekandeid tehes ja raha välja võttes sooviga ühisvara vähendada, s.t süüliselt. Seega tuleb ühisvara hulka arvata 35 800 eurot ja ühisvara jagamisel tuleb kostjal hagejale hüvitada pool sellest, s.o 17 900 eurot, millest tuleb lahutada maakohtu poolt hagejalt kostja kasuks väljamõistetud 165,49 eurot, ja väljamõistmisele kuulub 17 734,51 eurot.
8. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata osas, milles hageja palus ühisvara hulka lugeda ka kostja Swedbank AS-i kontol olnud 1185,27 eurot. Hageja ei ole kaebuses põhjendanud, miks nimetatud summa peaks olema arvatud ühisvara hulka. Selline summa oli kostja kontol seisuga 28.12.2019 (II kd, tl 80), kuid maakohus jagas ühisvara abielu lahutamise seisuga (PKS § 35 p 3), kui kostja kontol oli 1747,49 eurot (II kd, tl 161). Ringkonnakohus leiab, et puudub alus arvata ühisvara hulka kostja kontol 28.12.2019 olnud raha. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. Maakohus on õigesti menetluskulud jätnud

§ 164

lg 1 järgi poolte enda kanda, kuna tegemist on hagilise perekonnaasjaga ja nii hagi kui ka vastuhagi rahuldati osaliselt. Asjaolusid, mis annaksid aluse

§ 164lg 2 kohaldamiseks, kohtu ette toodud ei ole.

Kolleegium jätab ringkonnakohtu menetluskulud

§ 164lg 1 järgi poolte enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 9