Obsah (7)

§ 663§ 667§ 70§ 71§ 232§ 372§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Maris Kuurberg ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 05.10.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-22-7139 Kohtuasi AS LTH-B

) § 371 lõike 1 punkti 2 alusel ja jättis menetluskulud hageja kanda.

1. Maakohtu määruse kohaselt ei allu asi Eesti kohtule. Maakohus kontrollis Eesti Vabariigi ja Ukraina lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades (Eesti-Ukraina õigusabileping) alusel, kas vaidlus allub Eesti kohtule. Maakohus hindas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS-i) alusel, kas kostjate elukoht on Eestis ning leidis, et kostjatel ei ole Eestis elukohta. Samuti ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, kas kostjate elukoht on Ukrainas või Prantsusmaal, mistõttu lähtus maakohus kostjate viibimiskohast. Hageja väitel jäid kostjad tööle Prantsusmaale ning seega on nende tegutsemise koht Prantsusmaal. Sellest tulenevalt tuleks maakohtu hinnangul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüssel I bis määrus) art 22 lõikest 1 tulenevalt esitada hagi Prantsusmaa kohtusse. 2 2-22-7139 Määruskaebus ja menetluse edasine käik
2. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Määruskaebuse väidete kohaselt tegi maakohus menetlusvea, lugedes kõikide kostjate viibimiskohaks Prantsusmaa vaid hageja poolt avaldatu alusel selle kohta, milline oli kostjate viibimiskoht
4. a aprillis. Kohus on tuginenud oletustele ega ole teinud mistahes menetlustoiminguid tõendite hankimiseks, nt ei ole küsinud kostjate seisukohta nende viibimiskoha kohta. Sellise võimaluse näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 372 lõige 3, mille kohaselt võib kohus vajadusel küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise lahendamiseks ja pooled ära kuulata.

1. Hageja nõustub maakohtuga, et kostjate elukoha/viibimiskohana ei ole võimalik määratleda Ukrainat. Siiski leiab hageja, et maakohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta, et töö tegemise asukoht töölepingutes oli Tallinn ning et kostjatel olid Eestis elamisload ja registreeritud rahvastikuregistrijärgne aadress. Hageja palub ringkonnakohtul anda hinnang, kas maakohus leidis õigesti, et eelnimetatud asjaolude alusel ei saaks kostjate elukohana määratleda Eestit.
2. Kui ringkonnakohtu hinnangul peaks mingil põhjusel kohtualluvus kuuluma Ukrainale, on hagejal sõjaolukorra tõttu keeruline oma õigusi seal kaitsta. Samuti ei ole kostjatelt põhjendatud oodata, et nende sooviks oleks asja lahendamine Ukraina kohtus.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lõike 2 alusel tühistada ja tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et asi ei allu Harju Maakohtule, on ennatlik. Maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud.
2. Käesoleval juhul on hageja esitanud töölepingute ülesütlemisavalduste tühisuse tuvastamise, töölepingute lõpetamise ja kahju hüvitamise nõuded. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse

§ 70

lõike 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

§ 70

lõike 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

1. Kohtualluvuse määramisel kohaldas maakohus esmalt Eesti-Ukraina õigusabilepingut. Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lõige 1 sätestab, et kummagi lepingupoole kohtud on pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Eelnevast tulenevalt pidi maakohus kindlaks tegema kostjate elukoha. Selleks, et tuvastada, kas kostjate elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda TsÜS § 14 lõikes 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS-i kommentaaridest nähtuvalt tuleb isiku alaline või peamine elukoht välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline elamine tähendab sealjuures kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas. Elukohana ei ole käsitletavad kohad, kus isik võib viibida küll pikemat aega vabatahtlikult, kuid teatud põhjusel või eesmärgil, ilma soovita või võimaluseta asuda vastavasse kohta alaliselt 3 2-22-7139 elama (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne § 14/3.2.1.). Käesoleval juhul leidis maakohus, et kostjate elukoht ei ole Eestis.
2. Samuti ei ole maakohtu hinnangul võimalik kindlaks teha, kas kostjate elukoht on Ukrainas. Maakohus tugines hageja väitele, et kellele teadaolevalt jäid kostjad aprillis peale töösuhte lõppemist Prantsusmaale hageja konkurendi juurde tööle. TsÜS § 14 lõige 4 sätestab, et kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Maakohus luges kostjate viibimiskohaks Prantsusmaa. Kui kostja elab Euroopa Liidu liikmesriigis ja tegemist on tsiviil- või kaubandusasjaga, määratakse rahvusvaheline kohtualluvus Brüssel I bis määruse sätete kohaselt. Brüssel I bis määruse art 22 lõikest 1 tuleneb, et tööandja võib algatada kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus. Seega on maakohtu hinnangul Brüssel I bis määruse art 22 lõike 1 kohaselt pädev asja lahendama Prantsusmaa kohus.
3. Hageja on palunud ringkonnakohtu hinnangut, kas asjaolu, et töölepingutes oli töö tegemise asukohaks märgitud Tallinn, kostjatel olid Eestis elamisload ja registreeritud rahvastikuregistrijärgne aadress, ei anna piisavalt alust, et lugeda kostjate elukoha/viibimiskohana Eesti, mitte Prantsusmaa.
4. Ringkonnakohus selgitab, et töölepingutes töö tegemise asukoha märkimine ei ole elukoha ega ka käesoleval juhul kohtualluvuse määramisel otsustava tähtsusega, see ei ole käsitletav kohtualluvuse kokkuleppena

§ 71järgi.

Samuti selgitab ringkonnakohus, et rahvastikuregistrisse kantud andmetel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus ning kohus ei ole kohtualluvuse määramisel seotud rahvastikuregistri andmetega. Elukoha kanne rahvastikuregistris on vaid üks võimalikest tõenditest alalise elukoha kohta, mida tuleb hinnata koos teiste tõenditega (

§ 232lõige 1).

Ühtlasi ei ole isiku alalise elukoha kindlaks tegemisel oluline tema elamisloa olemasolu. Küll aga ei nähtu ringkonnakohtule, millel põhineb maakohtu veendumus, et kostjatel Eestis elukoht puudub. Kohtul on kohustus teha mõistlikud jõupingutused kostjate elukoha teadasaamiseks. Kohtul on võimalik koguda kostjate kohta andmeid erinevatest registritest, sh Politsei- ja Piirivalveametilt, äriregistrist, kinnistusraamatust, liiklusregistrist, täitemenetluse registrist jms. 19. Samuti võib kohus

§ 372

lõike 3 järgi vajaduse korral küsida kostjate seisukohta hagi menetlusse võtmise lahendamiseks ja pooled ära kuulata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-123-12 (punktis 11) leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Eesti kohtule, on üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada arvamust enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks rohkem infot. Kostjate teavitamine nende vastu esitatud hagist on oluline antud juhul ka seetõttu, et Brüssel I bis määruse art 26 lõike 1 kohaselt allub asi üldjuhul ka sellele kohtule, kuhu kostja ilmub, st kostjal on võimalik kohtualluvusega nõustuda ja osaleda menetluses isegi juhul, kui muudest Brüssel I bis määruse sätetest kohtualluvust ei tulene. Seega ei saa enne kostjalt seisukoha küsimist välistada, et asi allub Brüssel I bis määruse järgi Eesti kohtule. Hagi menetlusse võtmisest saab maakohus keelduda, kui kostjate elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Asja materjalide kohaselt on hagejal olemas ning ka kohtule esitatud kostjate telefoninumbrid ja e-posti aadressid. Samas ei nähtu toimikust, et maakohus oleks püüdnud kostjatega kontakteeruda, et selgitada välja, kus on nende tegelik elukoht.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul teha vajalikud päringud, küsida kostjate seisukohti ja tõendeid kogumis hinnates anda uus hinnang sellele, kas kostjate alaline elukoht asub Eestis. Lisaks peab maakohus kaaluma ka TsÜS § 14 lõike 2 kohaldamist. Selle sätte järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas, sel juhul on 4 2-22-7139 mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13-16, punkt 13).
2. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui maakohus leiab, et kostjate alaline elukoht ei ole Eestis, tuleb Brüssel I bis määruse art 62 lõikest 2 lähtuvalt kohaldada nende alalise elukoha kindlakstegemiseks vastava riigi seadust (antud juhul eelduslikult Prantsusmaa õigust).
3. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud ja on keeldunud ennatlikult hagi menetlusse võtmisest. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule tagasi hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 23.

§ 173

lõige 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) 5