KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellant Pro

§ 424lg 3 kohaselt ei ole Kar

S § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul juhtimisõiguse äravõtmine kohustuslik, vaid juhtimisõiguse ära võtmine on kohtu otsustada. Apellant leiab, et sellega rikkus prokurör KrMS § 245 lg 1 p 61 ja VÕS § 14 lg 2 nõudeid. N.B heidab ette, et prokurör ei selgitanud talle, et kui kriminaalasja ei lahendata kokkuleppemenetluses, vaid üldmenetluses, saaks süüdistatav selgitada kohtule oma olukorda ja põhjendada ning tõendada, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine omaks tema jaoks raskeid tagajärgi ehk et esinevad erandlikud asjaolud, mis annavad kohtule aluse jätta lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata. St prokuratuur jättis apellandile avaldamata, et kui asja ei lahendata kokkuleppemenetluses, vaid asi läheb üldmenetlusse, siis on olemas (kasvõi teoreetiline) võimalus, et kohus jätab lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata. N.B nõustus kokkuleppemenetlusega, sest sai aru, et karistus tema jaoks on sama, sõltumata sellest, kas asi lahendatakse üld- või kokkuleppemenetluses. Kui talle oleks selgitatud, et on olemas (vähemalt teoreetiline) võimalus, et asja lahendamisel üldmenetluses saab kohus karistust vähendada, sh. jätta lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata, ei oleks apellant kokkulepet sõlminud. Veel leiab apellant,

§ 424lg 3 on põhiseadusega vastuolus, kuna näeb ette, et lisakaristuse kohaldamise korral algab tähtaeg 3 kuust. Kui Kar

S § 424 lg 3 võimaldab kohtul jätta lisakaristuse täielikult kohaldamata, on asjakohatu ja ebaproportsionaalne see, et võimalik ei ole kohaldada 1–2 kuulist lisakaristust. Apellant leiab, et lisakaristuse kohustuslikkus alates kindlast miinimumtähtajast võib olla põhjendatud näiteks teo korduvuse puhul. 2

1. Ringkonnakohus määras
2. juulil 2019 kriminaalasja arutamisele kirjalikus menetluses, andes kohtumenetluse pooltele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi
3. juulini
5. juulil esitas N.B taotluse talle kaitsja määramiseks ja asja arutamiseks suulises menetluses. N.B teatas taotluses, et lepingulise kaitsjaga sõlmitud leping lõpetati poolte kokkuleppel juba enne apellatsioonkaebuse esitamist. Seetõttu uuendas ringkonnakohus
6. juulil 2019 menetluse, määras N.B-le riigi õigusabi ja määras asja suulisesse menetlusse.
7. Ringkonnakohtu istungil jäi N.B esitatud apellatsiooni juurde ning kaitsja toetas apellatsiooni. N.B selgitas, et talle ei olnud selge, millised oleks muud võimalused peale kokkuleppemenetluse ja mis võimalused oleks tal neis menetlustes olnud. Tema hinnangul oleks pidanud talle seda selgitama prokurör. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele, kas ta kaitsjalt oma võimaluste kohta uuris, vastas N.B, et nad suhtlesid pigem põgusalt. Samuti tunnistas ta, et maakohtule tal otseselt etteheiteid ei ole. Kaitsja leidis, et kuna N.B-le teisi menetlusi peale kokkuleppemenetluse ei tutvustatud, on sellega rikutud menetlusõigust. Ka pidas kaitsja oluliseks seda, et N.B on küll allkirjastanud kokkuleppe, kuid ei ole andnud eraldi allkirja selle kohta, et talle on tutvustatud tema õigusi. Prokurör leidis, et menetlusõigust rikutud ei ole, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
9. Apellatsioonis esitatud väide, nagu puuduks kokkuleppes ja maakohtu otsuses märge selle kohta, et süüdistatavale on tutvustatud tema õigusi, on ekslik. Kokkuleppe alguses on süüdistatava õiguste loetelu ja kokkuleppe punktis kaks on märgitud: „Süüdistatavale on selgitatud tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi.“ N.B ja tema kaitsja on kokkuleppe allkirjastanud. Ringkonnakohtu istungil leidis N.B kaitsja, et kokkulepe ei ole korrektne, sest õiguste loetelu juures süüdistatava allkirja ei ole. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Menetlusseadustikust ei tulene kohustust võtta kokkuleppes eraldi allkiri süüdistatavale õiguste tutvustamise kohta. KrMS § 245 lg 1 p 61 kohaselt peab kokkuleppes olema üksnes märkus selle kohta, et kahtlustatavale või süüdistatavale on selgitatud tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Ka selle märkuse õigsust kinnitavad kokkuleppe sõlmijad kokkulepet allkirjastades – allkirja andmisega kinnitatakse kokkulepe tervikuna. Seega on alusetu apellatsioonis esitatud väide, et kokkuleppemenetluses on rikutud KrMS § 245 lg 1 p-s
10. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt on ka maakohus tutvustanud süüdistatavale tema õigusi. 3
11. Apellant heidab prokurörile ette seda, et prokurör ei selgitanud talle, et lisakaristuse kohaldamine ei ole obligatoorne ja üldmenetluses oleks tal vähemalt teoreetiline võimalus pääseda lisakaristusest. Ka kohtuistungil kinnitas N.B, et küsimus ei olegi selles, et talle ei oleks tutvustatud menetlusseadustikus ette nähtud kahtlustatava või süüdistatava õigusi, vaid selles, et talle ei tutvustatud seda, millised oleks tema võimalused erinevate menetlusliikide korral. Selle etteheite puhul on apellatsioonis tuginetud lisaks KrMS § 245 lg 1 p-le 61 VÕS § 14 lg-le
12. Viimane viide on asjakohatu. Kriminaalmenetluses sõlmitav kokkulepe ei ole võlaõiguslik leping, kokkuleppe sõlmimist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik ja VÕS-i regulatsioon sellele ei laiene. Mis puutub kriminaalmenetluse regulatsiooni, siis KrMS § 244 lg 1 kohaselt peab prokurör kahtlustatavale või süüdistatavale tutvustama tema õigusi ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Kuivõrd nimetatud säte räägib kokkuleppemenetluse tagajärgedest, tähendab see prokuröri kohustust selgitada just seda, milline on kokkuleppe sõlmimise mõju edasisele menetlusele. Selle sätte alusel ei ole prokurörile alust heita ette seda, kui ta ei ole kahtlustatavale või süüdistatavale üksipulgi kirjeldanud, milliseid karistusi on talle süüks pandava teo eest üldse võimalik mõista. Kokkuleppe läbirääkimised eeldavad seda, et prokurör teeb oma ettepaneku võimaliku karistuse kohta. Süüdistataval ei ole kohustust prokuröri ettepanekuga nõustuda. Hindamisel, kas prokuröri ettepanek on seaduses sätestatud karistusraame ja kohtupraktikat arvestades sobiv, samuti omapoolsete ettepanekute tegemisel on kahtlustataval või süüdistataval vastavalt KrMS § 244 lg-le 1 abiks kaitsja. N.B kaitsjana osales kokkuleppe sõlmimisel vandeadvokaat V. Krinal. Kui süüdistatava jaoks oli oluline lisakaristuse kohaldamata jätmine, oli tal võimalik küsida kaitsjalt, kas see on võimalik, ja rääkida prokuröriga selle üle läbi.
13. Apellatsioonkaebus on kaebus maakohtu otsuse peale. Maakohtu otsuse tühistamise aluseks saab olla KrMS §-s 3411 nimetatud maakohtu tehtud viga. Esitatud apellatsiooni kontekstis saaks rääkida sellest, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, juhul kui maakohus ei oleks nõuetekohaselt kontrollinud, kas sõlmitud kokkulepe vastab poolte tegelikule tahtele. Sellist etteheidet apellatsioonis maakohtule tehtud ei ole. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on maakohus N.B kokkuleppe sõlmimise kohta küsitlenud. Muuhulgas on kohus esitanud küsimuse lisakaristuse kohta. N.B on maakohtule kinnitanud, et lisakaristusega seonduv on talle arusaadav, kokkulepe vastab tema tegelikule tahtele ja ta soovib kohtult selle kinnitamist. Seega ei kasutanud N.B maakohtus võimalust öelda, et juhtimisõigus on talle oluline, või küsida, kas lisakaristuse kohaldamine on kohustuslik. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka maakohtule õiguslikult midagi ette heita, mistõttu ei ole alust ka maakohtu otsust tühistada.
14. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga,

§ 424lg-s 3 sätestatud lisakaristuse alammäär on põhiseadusega vastuolus.

Karistusraamide kehtestamisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus, sest karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. See tähendab, et karistusraamide põhiseadusvastaseks tunnistamiseks on alust üksnes nende ilmse ebaproportsionaalsuse puhul. Praegusel juhul sellest ilmselgelt rääkida ei saa – KarS § 424 4 lg-s 3 sätestatud lisakaristuse alammäär ei ole märkimisväärselt kõrgem sanktsiooniliigi ülemmäärast. Kohtu otsustusõigus lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise üle ei tähenda, et eriosanormis ei või näha ette lisakaristuse üldisest alammäärast kõrgemat alammäära.

1. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud otsuse, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
2. Apellatsioonimenetluses N.B-le riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat J. Grossmann esitas ringkonnakohtule taotluse osutatud õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kirjalikult esitatud taotluses oli märgitud taotletava tasu suuruseks 100 eurot, millele lisandus käibemaks 20 eurot. Sellest 75 eurot moodustas tasu kriminaalasja arutamiseks valmistumise eest ning 25 eurot tasu 0,5 tunni pikkusel istungil osalemise eest. Suuliselt lisas kaitsja, et tegelikult kujunes istung taotlusel märgitust pikemaks, ning palus kohtul seda tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada. Ringkonnakohus nendib, et kell 12.00 algama pidanud istung, mis algas mõnevõrra hiljem, lõppes kell 12.
3. Vastavalt tasu arvestamist reguleerivale korrale lähtutakse tasu arvestamisel menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi alguse ja istungiprotokollis märgitud kohtuistungi lõpu kellaajast. Seega on kaitsja suuliselt esitatud taotlus põhjendatud. Ringkonnakohus määrab apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 125 eurot, millele lisandub käibemaks 25 eurot. Kuna ringkonnakohus jättis apellatsiooni rahuldamata, tuleb vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 mõista apellatsioonimenetluse kulud välja N.B-lt. 5