← Eesti

2-20-5167/183

Obsah (8)§ 137§ 138§ 116§ 120§ 124§ 143§ 119§ 1231

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-5167 Kohtuasi X avaldus X j

) § 138 alusel, vaid taotleb vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist

§ 137alusel.

Enne avalduse lahendamist tuleks kohtul esmalt menetleda ema hooldusõiguse taastamise (selle üleandmise) küsimust lapse viibimiskoha määramise osas

§ 138alusel. Varasema kohtulahendi tegemise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ja alust 2

(13)2-20-5167 lapse emale lapse viibimiskoha osas (ja teistes küsimustes) ainuhooldusõiguse üleandmiseks ei ole. Seetõttu palus isa jätta avaldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 või lg 3 alusel läbi vaatamata. Lapse viimine Tallinna Laste Turvakodusse ja isa suhtes kriminaalasja algatamine on ema poolt kunstlikult korraldatud. Isa armastab last väga ja ei ole kunagi olnud lapse suhtes vägivaldne või last väärkohelnud, sh last füüsiliselt karistanud. Lapsel on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning tegemist on erivajadustega lapsega. Lapsel esinevad ATH tõttu käitumishäired ja impulsiivsed agressiivsushood, mil isa on sunnitud lapse maha rahustama, vajadusel ka last füüsiliselt kinni hoidma, et ta endale haiget ei teeks. Isa ei ole kasutanud füüsilist jõudu karistamise eesmärgil, vaid lapse rahustamise eesmärgil, et ta oma käitumisega ei kujutaks ohtu enda elule või tervisele. Samuti ei ole isa kunagi selliseid intsidente varjanud ja on neist omal initsiatiivil ka lastekaitsetöötajale rääkinud. Lapse huvides ei ole hooldusõiguse üleandmine emale, kes ei ole lapse kasvatamises viimased kuus aastat osalenud. Lapse hooldusõigus peaks olema üksnes sellel vanemal, kes seda faktiliselt igapäevaselt teostab. Menetluskulud palus isa jätta ema kanda.
  1. Lapsele määratud esindaja toetas oma viimases seisukohas avalduse osalist rahuldamist. Lapse huvides on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine osaliselt nii, et emale jääb ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise osas. Viibimiskoha määramise õiguse võiks piirata Eesti Vabariigiga. Vanemate erimeelsusi arvestades ei ole vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine lapse huvides. Lapsel on ema juures tagatud turvatunne ja heaolu. Puudub mõistlik põhjus lapsele püsivaks muutunud positiivset elukorraldust uuesti muutma hakata.
  2. Tallinna linna esindajad toetavad avalduse rahuldamist. Avaldus vastab lapse huvidele ja vajadustele ning tagab lapsele stabiilse ja turvalise elukorralduse. Ema arvestab lapse huvide ja vajadustega ning teostab lapse hooldusõigust lapse heaolust lähtuvalt ning tagab sellega lapsele stabiilse elukorralduse. Samas ei ole Tallinna linna esindajad veendunud, et isa poolt varasemalt lapse suhtes vastu võetud otsused on olnud lapse huve, arengut ja heaolu arvestavad (mitu korda kooli vahetamine, lapse vanemasse klassi panemine jmt). Lapse igapäevasel kasvatamisel ja hooldamisel ning lapsesse puutuvate oluliste otsuste vastuvõtmisel puudub vanemate vahel üksmeel, millest võib eeldada, et ka tulevikus jätkuvad vanemate vahel analoogse sisuga vaidlused lapse osas. Maakohtu määrus ja põhjendused
  3. Maakohus rahuldas
  4. novembri
  5. a määrusega avalduse osaliselt ja lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis emale üle ainuhooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Maakohus märkis, et ülejäänud osas säilib vanematel ühine hooldusõigus. Maakohus jättis riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
  6. Kohus ei nõustunud isa taotlusega jätta avaldus TsMS § 423 lg-te 2 või 3 alusel läbi vaatamata. Kohus jäi selles osas
  7. juuni
  8. a kirjas esile toodud seisukoha juurde.
  9. Maakohus selgitas, et

§ 116lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab

§ 116lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara 3

(13)2-20-5167 (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem

§ 120lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Vanema isikuhooldusõigus hõlmab

§ 124

lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda.

§ 137

lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

  1. Avaldusest, ärakuulamistel avaldatust ning tõenditest nähtuvalt elas laps kuni
  2. märtsini 2020 isa juures. Nimetatu vastas mh tsiviilasjas nr 2-14-56538
  3. novembri
  4. a määruses sätestatule. Seejärel viibis laps turvakodus, sest isa suhtes alustati kriminaalmenetlust KarS § 121 alusel, kus kannatanuks oli laps. Alates
  5. maist 2020 on laps viibinud ema hoole all, sest kohus kohaldas praeguses asjas esialgset õiguskaitset ja muutis tsiviilasjas nr 2-14-56538
  6. novembri
  7. a määrusega määratud otsustusõigust ning andis ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas isalt üle emale. Ülejäänud osas ei ole kohus vanemate hooldusõigust reguleerinud. Seega on laps olnud viimased 1,5 aastat ema hoole all ja kasvatada. Lapse elukoht vastab lapse vajadustele. Vaidlus puudub selles, et lapsel on kontakt isaga säilinud. Ka laps ise tõi ärakuulamisel esile, et suhtleb isaga sageli. Isa on emale ette heitnud asjaolu, et ema ei ole lapse elus osalenud kuus aastat. Kuigi vaidluse all ei ole asjaolu, et ema elas välismaal, siis tema suhe lapsega ei ole katkenud. Seda kinnitasid mh üle kuulatud tunnistajad. Tunnistaja C ütlustega on tõendatud, et
  8. a-l suhtles ema lapsega vahetult, kui ta Eestis käis. Tunnistaja W ütlustega on tõendatud, et
  9. a-l viibis ema Eestis ning kohtus sel ajal lapsega. Tunnistaja Q ütlustega on tõendatud, et
  10. a-l käis ema Eestis, mil suhtles ka lapsega. Tunnistaja Z ütlusega on tõendatud, et
  11. ja
  12. a-tel viibis ema Eestis, mil suhtles lapsega.
  13. Tõendamist ei ole leidnud isa väide, et ema viibib Eestis ajutiselt. Ema on esitanud tõendina mh eesti keele tasemetunnistuse ja kehtiva elamisloa. Samuti on emal Maksu- ja Tolliameti
  14. oktoobri
  15. a tõendi kohaselt igakuine püsiv sissetulek. Lapse huvid on emaga elades kaitstud.
  16. Isa on ärakuulamisel esile toonud, et talle pigem ei meeldi, et laps elab ema juures, sest siis ei saa ta jälgida lapse arengut ega näe teda iga päev. Samas ei ole isa esitanud taotlust (osalise) ainuhooldusõiguse saamiseks, kuigi kohus on seda isale selgitanud. Küll on isa
  17. septembri
  18. a ärakuulamisel möönnud, et kui kohus otsustab emale anda ainuhooldusõiguse lapse elukoha osas, siis tuleb seda piirata Eesti Vabariigiga. Viimati nimetatule ei esitanud avaldaja vastuväiteid.
  19. Kuna avaldaja ei toonud
  20. septembri
  21. a ärakuulamisel esile tugevaid erimeelsusi lapse tervise või hariduse osas, ei pidanud kohus põhjendatuks lõpetada vanemate ühist hooldusõigust lapse hariduse ja tervise küsimustes. Vaidlust ei ole selles, et laps õppis 2019/
  22. õppeaastal Tallinna XXX Gümnaasiumi
  23. klassis ning on jätkanud 2020/
  24. ja 2021/
  25. õppeaastatel õpinguid XXXX
  26. ja
  27. klassis. Kuigi vanemate vahel oli augustisseptembris 2020 vaidlus koolivaliku osas, siis olid mõlemad vanemad üksmeelel, et lapse huvidel vastab õppe jätkamine kuuendas klassis ning klassikursuse kordamine ei ole vajalik. Järgneval õppeaastal ei ole vanematel hariduse osas erimeelsusi olnud. Seda kinnitasid vanemad ka
  28. septembri
  29. s ärakuulamisel. Vaidlust ei ole selles, et kui
  30. a-l ja
  31. 4

(13)2-20-5167 a algul pöördus isa korduvalt lapsega tervishoiuteenuse osutaja poole, siis nüüdseks ei vaja laps igapäevast ravi.
  1. Vanematel ei olnud sisulisi erimeelsusi ka lapse elukoha osas. Isa nõustus sellega, et laps elab ema juures ja ta suhtleb lapsega. Küll oli maakohtu arvates põhjendatud lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse elukoha osas Eesti Vabariigi piires, millega vanemad on sisuliselt ka nõustunud, ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle emale. Vanemate ühise hooldusõiguse jätkamist takistab elukoha osas mh isa suhtes pooleliolev kriminaalmenetlus (kriminaalasi nr 1-21-5692), mis pärsib vanemate omavahelist usaldust seoses lapse elukohaga. Kohus jättis vanematele ühise hooldusõigus elukoha osas väljaspool Eesti Vabariiki, sest laps on jätkamas õpinguid Eesti haridussüsteemis, samas kui ema on aastaid elanud Tai Kuningriigis ning seal elab ka ema teine laps. Lapse elukohta on võimalik muuta väljapoole Eesti Vabariiki mõlema vanema nõusolekul. See ei takista kummalgi vanemal lapsega reisimist. Lapse huve kaitsvatel isikutel ei olnud nimetatule vastuväiteid. Laps ise on avaldanud soovi elada koos emaga.
  2. Kohus selgitas isale, et avalduse osalise rahuldamisega ei kaota ta õigust suhelda lapsega (

§ 143lg-d 1 ja 2).

Kohus selgitas ka

§ 138lg-s 1 sätestatut.

  1. Kohus ei andnud hinnangut vanemate teineteist süüdistavatele dokumentidele, samuti võõrkeelsetele dokumentidele ja dokumentidele, mis on esitatud seoses esialgse õiguskaitse taotlustega.
  2. Kohus jättis TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 järgi lapse esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, kuna kohus tegi lahendi lapse huvidest lähtuvalt. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
  3. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta ema avaldus rahuldamata või alternatiivselt läbi vaatamata. Isa palub jätta tema ja ema menetluskulud ema kanda. Isa väitel tulnuks ema avaldus jätta läbi vaatamata. Ema esitas praeguses asjas avalduse isa vastu vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes. Samas on tsiviilasjas nr 2-1456538 jõustunud
  4. novembri
  5. a määrusega juba piiratud ema hooldusõigust ning antud lapse viibimiskoha otsustusõigus üle isale. Selle kohtulahendi põhjenduste kohaselt peeti silmas isale lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse üleandmist

§ 137

mõttes, mitte ühekordset otsustusõigust

§ 119tähenduses.

Seega oldi juba enne praegust menetlust ema hooldusõigust jõustunud kohtulahendiga osaliselt, s.o lapse viibimiskoha määramise osas, piiratud. Ema ei esitanud avaldust osalise hooldusõiguse taastamiseks (üleandmiseks)

§ 138

alusel, vaid taotles vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist

§ 137alusel.

Kohtul tuleks enne

§ 137

kohase avalduse lahendamist menetleda emale lapse viibimiskoha määramise osas hooldusõiguse taastamise (üleandmise) küsimust

§ 138alusel. Seetõttu palub lapse isa jätta avalduse Ts

MS § 423 lg 2 või lg 3 alusel läbi vaatamata. Kuna puudub ühine hooldusõigus ja avaldaja pole taotlenud selle taastamist, siis ei ole võimalik avaldaja taotlust lahendada. Teiseks puuduvad määruses etteheited isale. Määrusest ei nähtu ühtegi kaalukat põhjust ega viidet tõenditele, millest nähtuks vajadus isalt lapse hooldusõigus elukoha valiku küsimuses ära võtta ja emale anda. Maakohus jättis hindamata XXX Gümnaasiumi 3. märtsi 2020. a iseloomustuse, GGG kooli iseloomustuse, XXXX klassijuhataja Ü iseloomustuse, B iseloomustuse ja G iseloomustuse ning Ä kirjaliku seisukoha, kust nähtub isa positiivne mõju lapsele. 5

(13)2-20-5167 Määruse põhiväide seisneb selles, et laps on viibinud alates
  1. maist 2020 praeguses asjas tehtud esialgse õiguskaitse määruse tõttu ema juures. Kohus ei saa lahendada asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt. Seega ei olnud esialgse õiguskaitse määrusel mingit tähtsust hooldusõiguse lõpetamise otsustamisel. Isa on tõendanud ema kavatsust vahendeid valimata laps enda ainukontrolli alla saada. On märkimisväärne, et ema on
  2. märtsil 2020, s.o päev enne isa suhtes politseile avalduse esitamist ning lapse turvakodusse viimist, soetanud endale Tallinnasse korteri, kuigi elas viimased kuus aastat püsivalt välismaal. Maakohus leidis ebaõigesti, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel omab tähtsust isa suhtes menetletav kriminaalasi, mis justkui pärsib vanemate suhtlust. Määrusest ei nähtu, et ema oleks kriminaalasjas menetlusosaline, ning jääb arusaamatuks, kuidas saab kriminaalasi vanemate lapsega seotud suhtlust pärssida. Veelgi enam, määrus tulnuks teha lapse huvides, mitte ajendatuna vanemate omavahelistest hüpoteetilistest suhtlemisprobleemidest. Maakohus ei hinnanud kummagi vanema käitumist lapse kasvatamisel ega seda, kumb vanem on usaldusväärsem last kasvatama. Kohus küll viitas sellele, et ema külastas last, kuid ema osalus lapse kasvatamises on olnud marginaalne. Puuduvad motiivid ja tõendid, miks lapse kasvatamisega alles viimasel ajal tegelema hakanud ja nelja-aastase tütre hüljanud ema peaks lapse kasvatamisega paremini toime tulema. Maakohus kajastas erapoolikult tunnistajate ütlusi. Ema tunnistajad R, K, Q ja V kinnitasid mh ka seda, et ema elas välismaal ja last kasvatas isa. Maakohus jättis käsitlemata isa väited ja tõendid selle kohta, et ema on ebausaldusväärne vanem. Ema jättis nelja-aastase lapse isa kasvatada ja lahkus Tai Kuningriiki. Ema pikaajalist elamist Tai Kuningriigis on kinnitanud ka tunnistajad R, K, Q ja V. Kohus jättis tähelepanuta tunnistaja K ütlused selle kohta, et oli perioode, mil ema kinnitas, et ta pole valmis Eestisse kolima. Kohus ei arvestanud, et isa tegeles üksi kõikide lapse hooldusõiguslike küsimustega aastatel
  3. a-st kuni
  4. a-ni ning sai sellega edukalt hakkama. Isa on teinud kõik, et tagada lapse võimetele vastav haridus. Isa on last õppetöös igati toetanud. Samuti on isa pidanud üksi tegelema aastatel 2014 kuni 2020 lapse tervise küsimustega ja on hoolitsenud nii lapse füüsilise kui ka vaimse tervise eest, sh taganud lapsele vajaliku psühholoogilise ja psühhiaatrilise ravi. Kõikides last puudutavates küsimustes on isa alati lähtunud ennekõike lapse huvidest ja vajadustest. Samal ajal ei osalenud ema lapse elus kuus aastat, vaid külastas sel perioodil last põgusalt. Määruses on nenditud, et laps soovib elada emaga. Samas omistab

alla 14-aastase lapse seisukohtadele vähest tähtsust, kuna lapseealise otsustusvõime on piiratud. Kohus pole kaalunud esialgse õiguskaitse mõju lapsele, kui laps jäeti pikemaks ajaks ema psühholoogilise mõju alla. Kaugelt alla 14-aastase lapse seisukoht, mis on antud ema ja esialgse õiguskaitse mõjul (ilmselt pärast seda, kui ema oli lapsele juhised andnud, ja teadmises, et tal tuleb koos emaga elada kuni vaidluse lõpuni), ei tähenda, et laps on ise oma huve adekvaatselt hinnanud. Lapsel ei ole isale etteheiteid. Maakohtu põhjendused selle kohta, et ema on sooritanud keeleeksami, saanud Eesti elamisloa ja tal on püsiv sissetulek, ei saa olla avalduse rahuldamise aluseks. Ka isa vastab kõigile neile kriteeriumitele ning isegi ületab neid. Isa on Eesti kodanik, kes valdab vabalt eesti keelt ning kellel on samuti püsiv sissetulek. Kohus ei tuvastanud, et isal puuduks vajalik sissetulek või elamistingimused, et elada lapsega. Selline väide oleks ka alusetu, kuivõrd kohus on tuvastanud, et enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist elasid laps ja isa pikka aega edukalt koos. Järelikult puuduvad emal lapse kasvatamisel igasugused eelised võrreldes isaga. 6

(13)2-20-5167 Ebaõige on maakohtu järeldus, et isa on andnud nõusoleku, et laps elab koos emaga. Vastupidi, isa on palunud jätta ema avaldus läbi vaatamata või rahuldamata. Alternatiivselt palus isa
  1. septembri
  2. a istungil piirduda avalduse rahuldamise korral Eesti Vabariigi piiridega. Isa alternatiivne avaldus tähendas tingimuslikku taotlust kahe võimaliku halva variandi puhul vähem halvema kasuks. Kohaliku omavalitsuse seisukohtade käsitamisel tuleb arvestada isa vastuväidetega nende kohta, samuti C
  3. aprillil 2020 esitatud vastuväidetega. Ebaselgeks jääb kohtu sedastus võõrkeelsete materjalide arvestamata jätmise kohta. Kui peeti silmas venekeelset materjali, siis kumbki pool valdab seda keelt vabalt. Isa oli seisukohal, et kohus jättis mitmed tõendid hindamata.
  4. Ema ja Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu ja Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Lapsele määratud esindaja määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
  5. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  6. Isa esitas
  7. juulil 2022 täiendava seisukoha ja tõenditena Tallinna Ringkonnakohtu
  8. mai
  9. a õigeksmõistva otsuse ja Harju Maakohtu
  10. veebruari
  11. a õigeksmõistva otsuse.
  12. Isa esitas
  13. augustil 2022 taotluse maakohtu
  14. mai
  15. a esialgse õiguskaitse määruse tühistamiseks, millega anti kuni praeguses tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni emale ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Isa väitel andis laps talle
  16. augustil 2022 teada, et ta sõidab emaga Gruusiasse. Ema helistas isale ja teatas, et sõidab lapsega
  17. augustil 2022 Gruusiasse, peatudes teepeal ligi neli päeva Türgis ning naastes eelduslikult
  18. augustil
  19. Isa väitel ei ole tal iseenesest midagi selle vastu, et laps puhkab koos emaga, kuid ema keeldus isale reisi kohta teavet andmast, väites, et tal ei ole isa nõusolekut vaja. Isa hinnangul on tegemist ohtlike piirkondadega. Lisaks tuleks sellised küsimused lahendada vanemate koostöös, mitte teise vanema seljataga ja tema seisukohti eirates. Ema viis lapse ilma isa nõusolekuta Gruusiasse ja Türki. Eeltoodu kinnitab, et avaldaja ei ole vastutustundlik vanem, ning on ilmne, et avaldaja ei kavatse ka tulevikus kohtulahendeid järgida. Esialgse õiguskaitse määruse rikkumine koosmõjus sellega, et määruse põhimotiiviks olnud kriminaalasi on õigeksmõistmise tõttu ära langenud, on esialgse õiguskaitse määruse tühistamise aluseks.
  20. Ema palub jätta isa
  21. augusti
  22. a taotlus rahuldamata. Ema väitel ei ole ta esialgse õiguskaitse määrust rikkunud. Laps elab praegu ja jääb alaliselt elama Eestisse. Isa keeldus võimaldamast tütrele puhkust välisriigis, mis on vastuolus põhiseadusega. Isa ei saa senini aru, et praeguses menetluses kaitstakse lapse huve ning ei tegeleta endiste partnerite eriarvamuste, kiusu ja kättemaksuga.
  23. Lapse esindaja hinnangul ei anna isa nõusoleku puudumine lapsega välisriiki reisimiseks alust muuta esialgse õiguskaitse määrust ja anda ainuotsustusõigust lapse viibimiskoha määramise osas üle isale. Esindajale ei nähtu, et ema lapsega välisriiki reisimine oleks kuidagi kahjustanud lapse huve, sh ei nähtu, et reis oleks kujutanud ohtu lapse tervisele. Esindaja möönis, et ema oleks pidanud saama reisiks isalt nõusoleku, kuid viitas, et isa ei oleks tohtinud nõusoleku andmisest põhjuseta keelduda. Isa väited võimalikust ohust sihtriigis on jäänud paljasõnaliseks. Esindaja on arvamusel, et arvestades lapse erivajadusi ning asjaolu, et lapse 7
(13)2-20-5167 igapäevane füüsiline kontakt isaga on olnud väga vähene, on lapse huvid kõige paremini tagatud siis, kui ta viibib ka edaspidi ema juures.
  1. Lasnamäe Linnaosa Valitsus ei toeta isa taotlust maakohtu
  2. mai
  3. a määruse tühistamiseks, leides, et see ei ole lapse huvides. Linnaosavalitsus tõi välja, et
  4. septembri
  5. a telefonikõnes emale selgus, et ema reisis koos lapsega augustis kaheks nädalaks Gruusiasse. Sinna mindi turvaliselt läbi Türgi, kus viibiti kohapeal kolm päeva. Ema sõnul oli isa reisist teadlik ning öelnud, et tal ei ole midagi selle reisi vastu, kuid kirjaliku loa asemel oli ta kirjutanud, et ei luba lapsega reisile minna. Laps suhtleb isaga, on isale vahepeal ka ise helistanud. Laps ei soovi isaga suhelda, kuid teeb seda, sest nii on vaja. Ema sõnul ei soovi laps isa juurde ööseks jääda. Linnaosavalitsus nõustus isa avaldusega selles osas, et lähtuvalt
  6. mai
  7. a kohtumäärusest otsustavad vanemad ühiselt väljaspool Eesti Vabariigi piire toimuvate reiside üle. Vanemad peavad tegema omavahel koostööd selleks, et laps saaks suvel reisida ja puhata ka väljaspool Eesti Vabariigi piire. Lapsevanemad peavad seadma esikohale lapse heaolu ja huvid ning jätma tahaplaanile omavahelised keerulised suhted. Lapse emaga vesteldes selgus, et ta on reisi korraldades arvestanud turvalisusriskidega ning seadnud välisriikidesse reisides esikohale lapse turvalisuse. Linnaosavalitsus ei nõustunud lapse isa väitega, et esialgse õiguskaitse kohaldamise põhimotiiv oli kriminaalmenetlus, mis on isa õigeksmõistmise tõttu ära langenud. Isa käitumine lapse suhtes ei sõltunud tema süüdimõistmisest, vaid sellest, et isa ei lähtunud lapse heaolust.
  8. Tallinna Kesklinna Valitsus ei toeta isa taotluse rahuldamist, kuna see ei vasta lapse huvidele ja vajadustele. Kesklinna valitsus selgitas, et isa käis
  9. augustil 2022 ja
  10. augustil 2022 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsespetsialisti vastuvõtul ja andis teada murest, et ema reisib aastas mitu korda lapsega välismaale, andmata isale sellest teada või teavitades isa viimasel hetkel. Isa ei olnud vastu, et ema ja laps käivad välisreisidel, kuid soovis, et ema teavitaks teda sellest ette võimalikult varakult ning annaks reisi kohta täpse info, st lennuajad, sihtkohariik, majutusasutus jmt. Isa sõnul ei ole ta kordagi andnud lapsele reisile kaasa oma kirjalikku nõusolekut, kuid sellele vaatamata on emal õnnestunud reisida lapsega erinevatesse riikidesse. Isa avaldas, et ta võib soovida oktoobri koolivaheajal ise koos lapsega Türki reisida, kuid kahtles, kas ema annab selleks nõusoleku. Isa kurtis, et ta kohtub lapsega liiga harva, ühes kuus 2–3 korda. Lastekaitsespetsialist vestles
  11. augustil 2022 telefoni teel emaga ning selgitas vanemale ühisest hooldusõigusest tulenevaid kohustusi, st kohustust teist vanemat varakult teavitada lapsega reisimisest ning vajadust küsida lapsega reisimiseks teise vanema nõusolek. Ema sõnul on ta alati kas ise või lapse kaudu lapse isa teavitanud, kui nad on plaaninud reisile minna, ning isa ei ole kunagi selleks takistusi teinud. Isa on alati teadnud, millises riigis nad viibivad ning kui kauaks reis on planeeritud. Samuti on laps igalt reisilt toonud isale suveniire ja kingitusi. Lastekaitsespetsialist vestles
  12. augustil 2022 emaga täiendavalt, mille käigus ema oli seisukohal, et kohus on
  13. novembri
  14. a määrusega andnud mõlemale vanemale õiguse lapsega reisida ja ema on seda võimalust kasutanud. Kesklinna valitsus leidis, et ehkki mõlemal vanemal on võimalus minna koos lapsega välisreisile, ei tähenda see seda, et lapsega reisile minekut planeeriv vanem ei peaks teavitama teist vanemat reisiplaanidest nii vara kui võimalik, sh andma teada reisi kestuse, lennuajad, sihtkohariigi, majutusasutuse jmt. Kuigi vanemate vahel on olnud lapsega reisimisega seoses arusaamatusi ja segadust, ei ole siiski põhjendatud
  15. mai
  16. a määrust tühistada. Lastekaitsespetsialist on kahel korral selgitanud emale tema kohustust teavitada lapse isa lapsega reisimisega seonduvast ning eeldatavasti võtab ema seda järgnevate reiside planeerimisel arvesse ja käitub vastavalt. Kesklinna valitsuse hinnangul on reisimisega seotud erimeelsused praegusel juhul tingitud sellest, et ema on kohtumäärusi ebaõigesti tõlgendanud, ning isa ebapiisav teavitamine ei ole olnud tahtlik. 8
(13)2-20-5167 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb osas, millega ema avaldus osaliselt rahuldati, TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel menetlusõiguse normi ja materiaalõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus lahendab praeguse määrusega ka isa
  2. augusti
  3. a taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks.
  4. Esmalt käsitleb kolleegium asja määruskaebemenetluses lahendamise ulatust. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 koosmõjus §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pärast
  5. oktoobri
  6. a määrusega menetluse osalist lõpetamist jätkas maakohus menetlust ema avalduses vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja lapse hooldusõiguse üleandmiseks emale elukoha, hariduse ja tervise küsimustes. Vaidlustatud määrusega rahuldas maakohus ema avalduse osaliselt, lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis emale üle ainuhooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Maakohus märkis, et ülejäänud osas säilib vanematel ühine hooldusõigus. Samuti jaotas maakohus menetluskulud. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta ema avaldus rahuldamata või alternatiivselt läbivaatamata ning menetluskulud ema kanda. Ema määruskaebust ei esitanud. Eelnevast tulenevalt on maakohtu määrus vaidlustatud ja ringkonnakohus kontrollib selle seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega maakohus lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja andis emale ainuhooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires, samuti menetluskulude jaotuse osas. Osas, millega maakohus ei rahuldanud ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja emale üleandmiseks hariduse ja tervise küsimustes, on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause koosmõjus § 463 lg-ga 2 järgi jõustunud.
  7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus on ema avalduse lahendanud ebaõigel materiaalõiguslikul alusel, kvalifitseerides ema taotluse valesti. 30.
  8. Asja materjalidest nähtuvalt esitas ema avalduse tema ja isa ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks. Menetluse käigus loobus ema nõudest lapse hooldusõiguse täielikult temale üleandmiseks ning soovis jätkata menetlust lapse hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks emale lapse elukoha, hariduse ja tervise küsimustes. Maakohus lõpetas
  9. oktoobri
  10. a määrusega menetluse avalduses ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes ja lapse hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks emale, v.a elukoha, hariduse ja tervise küsimustes. Maakohus jätkas menetlust avalduses ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja lapse hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks emale elukoha, hariduse ja tervise küsimustes. Seega menetles maakohus ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks

§ 137järgi.

Vaidlustatud määrusega maakohus rahuldas

§ 137

alusel ema avalduse osaliselt ja lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis emale üle ainuhooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Muus osas jättis kohus ema avalduse rahuldamata. 30.2. Ringkonnakohtu hinnangul on isa menetluses õigesti esile toonud, et ema on pöördunud avaldusega kohtusse valel õiguslikul alusel. Isa on õigesti märkinud, et vanemate ühine hooldusõigus

§ 137tähenduses lapse viibimiskoha määramise osas on jõustunud 9

(13)2-20-5167
  1. novembri
  2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-56538 lõpetatud ning lapse viibimiskoha määramise õigus on antud isale. Ringkonnakohus nõustub selle käsitusega. Viidatud määruse resolutsioonist koosmõjus selle põhjendustega on kolleegiumi hinnangul selge, et määrusega on reguleeritud vanemate hooldusõigust lapse suhtes, mitte antud isale üksnes otsustusõigust. Määruse resolutsiooni tuleb mõista nii, et kohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ja andis isale osalise ainuhooldusõiguse, s.o ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas, mis iseenesest hõlmab ka selle küsimuse otsustusõigust (vt ka Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p-d 24 ja 25). 30.
  5. Lapse viibimiskoht hõlmab ka tema elukohta. Olukorras, kus vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas on varasema jõustunud kohtulahendiga lõpetatud ning ema eesmärk on saada ainuhooldusõigus lapse elukoha osas, tulnuks emal esitada

§ 138kohaselt avaldus hooldusõiguse selles osas talle üleandmiseks.

Arvestades, et vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas on jõustunud kohtulahendiga lõpetatud, ei saanud ema pöörduda kohtusse uue avaldusega

§ 137alusel vanemate ühise hooldusõiguse samas osas lõpetamiseks.

  1. Eelnevaga seoses on maakohus rikkunud ka menetlusõiguse normi, rikkudes hagita menetlusele omast uurimispõhimõtet ja kohtu selgitamiskohustust. 31.
  2. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited maakohtu uurimispõhimõtte rikkumise kohta on põhjendatud. Maakohus on lahendanud asja õigesti hagita menetluses (TsMS § 550 lg 1 p 2), kuid ei ole järginud hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Samuti ei ole kohus asja lahendamisel seotud avaldaja antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Menetlusosaliste esitatule peab õigusliku hinnangu andma kohus. Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik (Riigikohtu
  3. mai
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19). Seejuures tuleb kohtul lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral täpsustada (vt samas, p 22). 31.
  5. Praegusel juhul soovis ema saada ainuhooldusõigust mh lapse elukoha määramise osas. Maakohtul tulnuks selgitamiskohustuse täitmiseks emale selgitada, et olukorras, kus vanemate ühine hooldusõigus on lapse viibimiskoha määramise osas lõpetatud, tuleks emal esitada

§ 138

lg 1 järgne avaldus hooldusõiguse üleandmiseks (või ühise hooldusõiguse taastamiseks), mitte

§ 137kohane avaldus hooldusõiguse lõpetamiseks.

Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks selgitamiskohustust täitnud. 32. Olukorras, kus vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes oli lapse viibimiskoha määramise osas jõustunud kohtulahendiga lõpetatud, on ema avaldus ühise hooldusõiguse (osaliselt) kattuvas osas lõpetamiseks õiguslikult perspektiivitu (TsMS § 371 lg 2 p 2 ja § 423 lg 2 p 2 koosmõjus § 477 lg-ga 1). Sellele vaatamata ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse väitega, et nimetatud põhjusel tuleb jätta ema avaldus läbi vaatamata. Ema avaldus on õiguslikult võimalik lahendada ja rahuldada

§ 138alusel.

Hagita menetlusele omane uurimispõhimõte ei anna praegusel juhul alust jätta avaldust läbi vaatamata, vaid kohtul lasub hagita menetluses vastutus asja sisuliselt õige lahendamise eest. Lisaks sellele, et kohtul tuleb välja selgitada, missugusel õiguslikul alusel on asja lahendamine tegelikult vajalik, tuleb kohtul selgitada menetlusosalistele ka seda, milliseid asjaolusid tuleb konkreetse nõudenormi kohaldamiseks menetluses esile tuua ja tõendada. 33. Kuna maakohus on avalduse osaliselt rahuldanud ebaõigel materiaalõiguslikul alusel ja lähtunud seega ka vale normi kohaldamise eeldustest, tuleb vaidlus lahendada sisuliselt uuesti. 10

(13)2-20-5167 Emal tuleb võimaldada muuta kohtule esitatud nõuet ning põhjendada ja tõendada

§ 138

lg 1 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, mh seda, et tsiviilasjas nr 2-14-56538 jõustunud kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Selle tegemine määruskaebemenetluses väljuks kolleegiumi hinnangul määruskaebuse lahendamise piiridest. Asja lahendamisel oluliste asjaolude esmakordne tuvastamine maakohtu poolt on ka menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul säilib neil võimalus tõendite hindamist ja asjaolude tuvastamist ringkonnakohtus vaidlustada. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et praegusel juhul ei ole ringkonnakohtul endal võimalik asja määruskaebemenetluses lahendada, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks lahendamiseks. 34. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita selgitamiskohustust ning emale selgitada, et kord lõpetatud ühist hooldusõigust on võimalik

§ 1231

lg 3 ja § 138 lg 1 kolmanda lause kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele, või ühele vanemale antud ainuhooldusõigus teisele vanemale üle anda, kui täidetud on

§ 138lg 1 kolmandas lauses sätestatud eeldused.

  1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arvestada ka sellega, et ei tekiks vastuolu praeguses asjas tehtava lahendi ja jõustunud
  2. novembri
  3. a määruse vahel tsiviilasjas nr 2-14-
  4. 35.
  5. Ringkonnakohus selgitab, et hooldusõigus elukoha määramise osas puudutab kitsalt lapse elukoha määramist. Seevastu lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta (Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 12). 35.
  8. Tsiviilasjas nr 2-14-56538 jõustunud määrusega on vanemate ühine hooldusõigus

§ 137

tähenduses lõpetatud lapse viibimiskoha määramise osas ning antud lapse viibimiskoha määramise õigus üle isale. Vaidlustatud määrusega lõpetas maakohus vanemate ühise hooldusõiguse

§ 137

tähenduses lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires ning andis selles osas ainuhooldusõiguse üle emale. Seega tekiks vaidlustatud määruse jõustumise korral olukord, kus ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas on varasema lahendiga antud isale ja lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires on hilisema lahendiga antud emale. Arvestades, et lapse viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka võimalust määrata lapse elukohta, oleks vaidlustatud määrus ja tsiviilasjas nr 2-14-56538 jõustunud määrus osaliselt vastuolus. Isegi kui selle vastuolu saaks kõrvaldada sellega, et lähtuda lapse elukoha määramise osas hilisemast määrusest, oleks kolleegiumi hinnangul ebaloogiline selline olukord, kus üks vanem saab ainuisikuliselt määrata lapse elukoha, aga teisele vanemale kuulub õigus ainuisikuliselt otsustada muude lapse viibimiskohta puudutavate küsimuste üle. Igal juhul võiks selline lahendus tekitada vanemate vahel täiendavaid vaidlusi. 35.3. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul vanematele eeltoodut selgitada ja välja selgitada, kas ema avalduse eesmärk on saada ainuõigus üksnes lapse elukoha otsustamiseks või soovib ta (ainu)hooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas laiemalt. Sellest lähtuvalt tuleks maakohtul emale selgitada

§ 1231

lg-st 3, § 138 lg-st 1 ja §-st 119 tulenevaid võimalusi taotleda ühise hooldusõiguse taastamist lapse viibimiskoha osas, sh koos konkreetses küsimuses (nt lapse peamise elukoha osas) otsustusõiguse andmisega, või lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse ühelt vanemalt osaliselt või täielikult teisele vanemale üleandmist. Seejuures tuleb kohtul TsMS § 447 lg-st 5 tulenevalt hinnata, mille üle vanemad tegelikult vaidlevad, ning selgitada, missugune elukorraldus oleks kõiki asjaolusid arvestades lapse huvides, mitte lähtuda pelgalt taotluste sõnastusest (vt ka Riigikohtu 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 20). 11

(13)2-20-5167 Kolleegium märgib, et kui vanemate vahel on vaidlus sisuliselt üksnes lapse peamise elukoha üle, võib ema eesmärgi saavutamiseks piisata sellest, kui kohus taastaks vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha osas ning annaks emale

§ 119järgi otsustusõiguse lapse peamise elukoha osas.

Riigikohus on selgitanud, et ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleks võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Kui vaieldakse vaid kindla küsimuse üle, on kohtu sekkumine põhjendatud üksnes konkreetses vaidlusaluses küsimuses. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (

§ 116

, § 118, § 143 lg-d 1–21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-201708, p 19). Seega, isegi kui kohus peaks asja uuel lahendamisel pidama põhjendatuks anda emale õigus otsustada lapse peamise elukoha üle, siis selleks, et piirata isa hooldusõigust ülejäänud lapse viibimiskohta puudutavates küsimustes (s.o võtta talt ära võimalus rääkida kaasa selle osas kellega, kus ja millal laps viibib, ning saada teavet lapse viibimiskoha kohta), peaksid esinema kaalukad põhjused, miks selline lahendus oleks lapse heaolu ja huvide tagamiseks vajalik. 35.
  3. Kolleegium leiab, et ka eelnev õigustab asja saatmist maakohtule uueks lahendamiseks. Kuna määruskaebemenetluses saaks ringkonnakohus hinnata üksnes maakohtu lahendi põhjendatust osas, milles emale anti ainuhooldusõigus lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires, ei oleks ringkonnakohtul võimalik käsitleda vanemate hooldusõiguse küsimusi laiemalt osas, mis puudutab lapse viibimiskohta.
  4. Isa esitas määruskaebemenetluses oma
  5. juuli
  6. a menetlusdokumendiga kaks uut tõendit: Harju Maakohtu
  7. veebruari
  8. a otsus kriminaalasjas nr 1-21-5692 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  9. mai
  10. a otsus samas asjas. Ema esitas oma
  11. septembri
  12. a seisukohaga uue tõendina XXXX kinnituse lapse õpingute jätkumise kohta selles koolis. Kuna ringkonnakohus ei tee asjas uut sisulist lahendit, vaid asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb uute tõendite vastuvõtmine otsustada maakohtul.
  13. Ringkonnakohus lahendab ühtlasi ka isa
  14. augusti
  15. a taotluse maakohtu
  16. mai
  17. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks. 37.
  18. Harju Maakohtu
  19. mai
  20. a määrusega praeguses asjas rahuldati ema taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja anti ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas isalt üle emale. Kohus määras, et emal on ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires kuni praeguses tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni. Maakohus märkis määruse resolutsioonis, et ülejäänud osas säilib vanematel ühine hooldusõigus. Maakohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine oli lapse huvides põhjendatud, kuna laps viibis alates
  21. märtsist 2020 isa nõusolekul turvakodus ning poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu ei saanud laps kolida elama tagasi isa juurde. 37.
  22. Isa
  23. augusti
  24. a taotlus on käsitatav taotlusena esialgse õiguskaitse abinõude tühistamiseks TsMS § 386 lg 2 ja § 477 lg 1 ning § 4771 lg 3 tähenduses. Nimetatud sätetest tulenevalt võib kohus avalduse alusel tühistada esialgse õiguskaitse kohaldamise, kui asjaolud muutuvad, mh kui esialgse õiguskaitse kohaldamise alus langeb ära. Isa tugineb taotluses sellele, et ilmnenud on uued asjaolud, mis toovad kaasa vajaduse muuta
  25. mai
  26. a esialgse 12

(13)2-20-5167 õiguskaitse määrust. Isa põhistab taotlust sellega, et ema reisis lapsega isa nõusolekuta Gruusiasse ja Türki, mis isa hinnangul on ohtlikud piirkonnad, ja keeldus isale reisi kohta teavet andmast. Isa leiab, et ema selline tegevus viitab sellele, et ta ei ole vastutustundlik lapsevanem ning ei kavatse ka tulevikus kohtulahendeid täita. Samuti viitas isa sellele, et määruse põhimotiiviks olnud kriminaalasi on õigeksmõistmise tõttu ära langenud. 37.
  1. Ringkonnakohus leiab, et isa
  2. augusti
  3. a taotluses esile toodud asjaoludel ei ole maakohtu
  4. mai
  5. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõude tühistamine põhjendatud. Kohus nõustub isaga selles, et
  6. mai
  7. a esialgse õiguskaitse määrusest tulenevalt on emal praeguse menetluse ajal lapse viibimiskoha määramise ainuõigus üksnes Eesti Vabariigi piires. Seega on emal vaja lapsega välismaale reisimiseks isa nõusolekut. Samas nähtub nii isa taotlusest kui ka menetlusosaliste seisukohtadest selle taotluse kohta, et ema oli isa reisi sihtkohast, marsruudist ja kestusest eelnevalt teavitanud. Asjaoludest ei nähtu, et reis oleks olnud lapsele ohtlik või ebaturvaline. Ka lapse huve kaitsma kohustatud isikud (lapsele määratud esindaja, kohalikud omavalitsused) ei ole leidnud, et reis oleks lapse huve kahjustanud. Isa ei ole toonud oma taotluses esile selliseid asjaolusid, mille alusel oleks olnud põhjendatud keelduda reisiks nõusoleku andmisest. Ainuüksi selle ühe juhtumi põhjal, kus ema läks lapsega reisile ilma isa kirjaliku nõusolekuta, ei ole alust arvata, et ema tahtlikult rikuks esialgse õiguskaitse määrust või et ema ei oleks lapsevanemana vastutustundlik. Tallinna Kesklinna Valitsuse seisukohast isa taotluse kohta saab järeldada, et ema käitumine võis olla tingitud sellest, et ta tõlgendas kohtumäärusi valesti, ning eelduslikult arvestab ema järgmiste reiside planeerimisel sellega, et tal on kohustus lapse isa reisidest teavitada ja reisimiseks on vajalik lapse isa nõusolek. Ringkonnakohtu hinnangul ei õigusta
  8. mai
  9. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse meetmete tühistamist ka asjaolu, et isa suhtes algatatud kriminaalmenetlus on õigeksmõistva kohtuotsusega lõppenud. Lapse huvides on tagada menetluse lõpuni stabiilsus tema elukoha ja elukorralduse osas. Praegusel juhul ei anna esile toodud asjaolud alust muuta lapse ajutist, s.o kuni tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni kehtivat elukorraldust, mille kohaselt ta elab ema juures ja suhtleb ka isaga.
  10. Maakohtu määruse osalise tühistamise tõttu osas, mis puudutab asja sisulist lahendamist, tuleb määrus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt jääb menetluskulude jaotus asja uuel lahendamisel maakohtu otsustada.
  11. Kuna tegemist ei ole menetlust lõpetava määrusega, ei saa määruse peale esitada määruskaebust (vt Riigikohtu
  12. mai
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p-d 11 ja 12). Ka osas, millega ringkonnakohus jätab rahuldamata isa
  14. augusti
  15. a taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks, ei näe TsMS ette kaebeõigust. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.