EP on parkimisteenust osutav ettevõte. Iga EP poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on EP avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto EP parklasse pargib. Ka Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 tunnistanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklusja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator EP on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Võttes arvesse, et sissesõidul on Sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks EP eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja EP avaldas tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda EP-poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Vastavalt parkimistingimustele tegi EP pakkumuse lepingu sõlmimiseks sõiduki parkimisel parklasse. See tähendab, et isikul on õigus EP esitatud lepingutingimustega tutvuda ning juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi või tal puudub nõutav parkimisõigust andev parkimiskaart/luba, EP-le kuuluvast parkimisalalt lahkuda ja parkida oma sõiduk mujale. Juhul, kui talle parkimistingimused sobivad ja/või ta omab nõutavat parkimisõigust antavat parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki, annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Lähtudes eeltoodust ning võttes arvesse, et käesolevaga on tõendatud EP pakkumus ja Sõiduki kasutaja nõustumus lepingu sõlmimiseks, oli poolte vahel sõlmitud leping. Vastavalt kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist (Riigikohus 23.03.2016 lahendis nr 3-2-1-3-16, 25.01.2017 lahendis 3-2-1-68-16 (p 31), 26.01.2017 lahendis 32-1-77-16, 06.12.2017 lahendis 2-15-3430). Vastavalt Transpordiametist saadud teabele oli sõiduki omanik/vastutav kasutaja hagiavalduse punktis 2 väljatoodud leppetrahvinõuete esitamise ajal S E. Sõiduk oli pargitud EP opereeritavale parkimisalale hagiavalduse punktis 2.1. väljatoodud aegadel. Kuna kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, väljastas EP hagiavalduse punktis 2.1. nimetatud kuupäevadel leppetrahvid. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli EP-l õigus esitada leppetrahvi nõue.
lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. EP esitas leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle Sõiduki kojamehe vahele. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (RKTsKO 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Seega EP-l oli/on õigus nõuda parkimislepingu rikkumisel leppetrahvi, olles täitnud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse. Leppetrahvinõudeid ei ole käesoleva ajani tasutud. Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Hageja tõendab oma nõuet kostja vastu hagiavalduse Lisas 1–2 esitatud leppetrahvinõuetega, millel on märgitud parkimise aeg ja koht, ning rikkumise tuvastamisel Sõidukist tehtud fotodega. EP esitas leppetrahvinõude koheselt pärast parkimistingimuste rikkumise tuvastamist, millest tulenevalt on hagiavalduse esemeks kaks tasumata leppetrahvinõuet kogusummas 60 eurot.
on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostjapoolset raha maksmise kohustuse täitmata jätmist tuleb seega käsitleda kohustuse rikkumisena
mõttes.
on sätestatud õiguskaitsevahendite loetelu, mida võlausaldaja võib kasutada juhul kui võlgnik rikub kohustust.
lg 1 p 1 on sätestatud õiguskaitsevahendina võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuabki kostjalt rahalise kohustuse täitmist. EP tegi kõik endast oleneva, et asja lahendada kohtueelselt, teavitades kostjat võlgnevuse olemasolust. Kohtueelselt saatis EP kirja teel nõudekirja kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile Tallinna tn 72-17, Kuressaare, Saare maakond, 93818, mis oli avaldatud rahvastikuregistris. Kostja oma kohustust täiendava tähtaja jooksul ei täitnud. Võlaõigusseaduse (
) § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Sissenõudmiskuludesse (10 eurot) on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti füüsiline kiri tähitult Omniva vahendusel võlgnevuse kohta Sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale. Vaidlusalused ei ole asjaolud, et kostja on oma rahalise kohustuse täitmisega sattunud viivitusse ning kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni toimus kostjalt võlgnevuse sissenõudmine EP poolt, milles hageja on kulutusi kandnud päringute tegemise näol andmete saamiseks ning meeldetuletuskirja välja saatmiseks. Kõigest eelnevast tulenevalt on kostja võlg hageja ees hagiavalduse esitamise päeva seisuga kokku 70 eurot, millest 60 eurot on leppetrahvivõlgnevus ja 10 eurot sissenõudmiskulu. Tuginedes eeltoodule palub hageja: 1) rahuldada hagi; 2) välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus summas 70 eurot, millest 60 eurot on leppetrahvide võlgnevus ja 10 eurot on sissenõudekulud; 3) märkida vastavalt TsMS § 177 lg 2 menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; jätta poolte menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja seisukohad
lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. EP esitas leppetrahvinõude 27.02.2019, mille maksetähtaeg oli 13.03.
lõike 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja on kohtule tõendanud, et esitas leppetrahvinõude 27.02.2019, mille maksetähtaeg oli 13.03.
lõike 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
lõige 1 näeb ette, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
lõike 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja rikkus parkimistingimusi. Kohus leiab, et võla sissenõudmiseks tehtud kulutused on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja teinud järelepärimise sõiduki omaniku/vastutava kasutaja ja tema kontaktandmete väljaselgitamiseks ning saatnud kohtueelse nõudekirja. Tegemist on mõistlike kuludega kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks.
§-s 1132 on sätestatud piirangud tarbijalt sissenõudmiskulude nõudmise kohta.
lg 2 punkti 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja nõutavad võla sissenõudekulud jäävad eeltoodud piiridesse.
lõike 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on kohtule fotodega tõendanud, et esitas leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (RKTsKO 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Seega oli hagejal õigus nõuda parkimislepingu rikkumisel leppetrahvi, olles täitnud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse. Kostja on oma seisukohas väitnud, et kui ta oleks teadnud leppetrahvi olemasolust, oleks ta selle kohe tasunud. Samas ei ole ta seda 09.03.2022 järgnevalt ja enne kohtumenetluse algatamist teinud. Ka ei ole ta muul viisil tõendanud, et ta ei teadnud leppetrahvist. Seega leiab kohus, et kostja väide leppetrahvist mitteteadmisest ei ole veenev. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et hageja sissenõudmiskulude nõue summas 10 eurot on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulud 15. TsMS § 162 lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud antud menetlused järgmisi menetluskulusid: hageja on tasunud 02.03.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 65 eurot ja 06.04.2022 hagiavalduse esitamisel täiendavat riigilõivu 35 eurot. Kokku on seega hageja tasunud riigilõivu 100 eurot. Samuti on hagejal tekkinud õigusabikulud summas 200 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus on 80 eurot/h, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et esindaja õigusabi tunnitasu suurus on mõistlik. Õigusabikulud 2,5 tunni ulatuses on tekkinud seoses maksekäsu kiirmenetluse õigusabiga, hagiavalduse koostamise ja hageja seisukoha koostamisega kostja seisukohtadele vastamiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu, õigusabikulud ja TsMS § 4842 alusel 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Kohus nõustub hageja õigusabikulude suurusega, kuna leiab, et õigusabikulud on esitatud mõistlikus suuruses. Hageja on märkinud menetluskulud koos käibemaksuga, samas ei ole hageja esitanud kinnitust selle kohta, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). TsMS § 174 lõike 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus kontrollis Maksu- ja Tolliameti käibemaksukohustuslaste registrist hageja andmeid ning selgitas välja, et tegu on käibemaksukohustuslasega. Niisiis mõistab kohus menetluskulud välja käibemaksuta. TsMS § 177 lõikest 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Reena Undrest kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.