Obsah (8)

§ 175§ 185§ 384§ 341§ 61§ 312§ 339§ 3051

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. september 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-21-7601 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Viira ja Partnerid Advokaadibüroo kasuks 194,20 eurot, sh käibemaks 32,40 eurot, vandeadvokaat Margus Viira poolt Kristjan Rothile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 1

§ 185lg 1 alusel jätta menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Kristjan Rothi süüdistatakse selles, et tema ajavahemikus

1. juuli 2021 kella 22.12-st kuni
2. juuli 2021 kella 04.09 Lääne-Virumaal Tapa linnas XXX korteris koos Sergei Jevdokimoviga peksis ühise alkoholi tarvitamise ajal tekkinud tüli käigus H.R. at käte ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse, tekitades talle peensoolekinnisti juure rebendi, roiete hulgimurru paremal, ninaluude kinnise murru ja alalõualuu kinnise murru vasakul, haava ülahuule limaskestal, verevalumi pea pehmetes kudedes, rohked marrastused ja verevalumid näol, peas ja alajäsemetel. Tekitatud vigastustest peensoolekinnisti rebend järgneva massiivse sisemise verejooksu arenemisega põhjustas H.R. a surma. Seega K. Roth tekitades teisele isikule tervisekahjustuse, millega põhjustati tema surm, pani toime KarS § 118 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samasisuline süüdistus esitati käesolevas kriminaalasjas ka S. Jevdokimovile. Maakohtu otsus
3. mai 2022 otsusega tunnistas Viru Maakohus K. Rothi süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja mõistis talle karistuseks 7 aastat vangistust. K. Rothi karistus kandmise aja alguseks luges maakohus
4. juuli 2021, mil K. Roth kahtlustatavana kinni peeti. Maakohtu otsusega mõisteti KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdi ka S. Jevdokimov ning teda karistati 6 aasta vangistusega. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid, leidis maakohus, et mõlemad süüdistatavad peksid kannatanut rusikate ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse ning see on täielikult tõendamist leidnud süüdistatavate endi ütlustega, samuti tunnistajate N.V. u, A.I. ja E.I. ütlustega. Algul peksis kannatanut vaid K. Roth, hiljem aga mõlemad vaheldumisi ning mitmes järgus. Kumma lööke oli rohkem või kumb peksis kõvemini, pole täpselt võimalik määrata. Kumbki on püüdnud oma osa pisendada ja teise oma suurendada, enamus korteris viibijatest olid ka alkoholijoobes, mis omakorda teeb nö pildi kokkupaneku neil raskeks. N.V. u jutt sellest, et Kristjan peksis rohkem ja kõvemini, ei pruugi tõele vastata, sest oli ju Sergei tema elukaaslane. Küll aga on märkimisväärne see N.V. u lause, et „seda peksmist oli hirmus pealt vaadata ja see, mis toimus, ei olnud normaalne. Peksmise kestis umbes 5 minutit ja sel ajal olid nad korteris neljakesi“. See jutt vastab I.de ütlustele, et nemad mingil ajal lahkusid ja ülejäänud seltskond jäi korterisse. Kindel on, et peksmise alustajaks oli K. Roth (E.I. kirjeldus ajast, mil S. Jevdokimiv ja N.V. d ei olnud veel korterisse jõudnud). Mis toimus täpsemalt peale seda, kui 2 I.d olid lahkunud, saame aimu süüdistavate endi ja N.V. u ütlustest – peksid nii S. Jevdokimov kui ka K. Roth. Millises meelestatuses oli K. Roth, saame väga hästi aimu E.I. poolt filmitud videolõigust, mis on küll lühike, kuid kinnitab I.de kirjeldust sellest, et H.R. oli rahumeelne, aga K. Roth väga agressiivne ning et H.R. kartis teda. Päev-paar hiljem rääkis K. Roth ise mitmetele (E.I. , Ü.V. ) värvikalt, et tappis inimese ära. Seda, kas ta sel rääkimise hetkel ka ise selles veendunud oli (et ta inimese just surnuks peksis), me ei tea, pigem jääb mulje, uhkustas liialdades, et võttis kannatult noa ja torkas ta sellega surnuks. Kohus sedastas, et senises kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimses surma põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoossesisule (KarS § 121) vastav tagajärg (3-1-1-46-15, 1-16-5213/61, 1-17-105) ning sellise tervisekahjustuse tekitamine peab olema tahtlik. Pekstes teist isikut rusikate ja jalgadega erinevatesse kehaosadesse, mh kõhtu ja pähe, hõlmas K. Rothi ja S. Jevdokimovi tahtlus mistahes tervisekahjustuse tekitamist, st nende senine elukogemus andis neile põhjuse arvata, et sellisel moel peksmine ei piirdu ainult valu tekitamisega ning tervisekahjustuse tekitamise osas on tegemist otsese tahtlusega – mõlemad teadsid või vähemalt möönsid, et peksmise tagajärg on tervisekahjustus. Mis puudutab surma põhjustamist, siis selle tagajärje suhtes on tegemist ettevaatamatusega – pole põhjust arvata, et kannatanu surma suhtes oleks süüdistatavatel esinenud mingiski vormis tahtlus. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemine sellistes situatsioonides ongi keeruline, kuid antud juhul tuleb asuda seisukohale, et tegemist on ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis – kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleksid K. Roth ja S. Jevdokimov pidanud H.R. a surma võimalikkust ette nägema, see oht pidi olema neile äratuntav, kuid nad lootsid kergemeelselt H.R. a surma saabumist vältida. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Rothi kaitsja M. Viira, kes palub Viru Maakohtu otsuse tühistada osaliselt, karistuse mõistmise osas ja teha uus otsus millega mõista süüdistatavale kergem karistus. Apellatsioonis leiab kaitsja, et tulenevalt tagajärjest on süüdistus KarS § 118 lg 1 p 7 järgi õigesti kvalifitseeritud, kuid mitte K. Rothi suhtes. K. Roth on küll tunnistanud H.R. a peksmist, kuid ei ole tunnistanud oma tegevusest tulenevalt H.R. a surma põhjustamist. Kohus ei selgitanud kohtulikul uurimisel välja, mis kuriteosündmuse käigus tegelikult toimus ning kelle tegevuse tagajärjel kannatanu surm saabus. Kohtuotsus tugineb ainuüksi faktile, et kannatanu peksjateks olid K. Roth ja S. Jevdokimov. Kaitsja leiab, et K. Roth ei põhjustanud oma käitumisega kannatanu surma, kuna tema lahkumisel eelnimetatud korterist oli kannatanu elus. Nimetatud asjaolule on kohus jätnud hinnangu andmata. Ka on jätnud kohus välja selgitamata, mis toimus sündmuskohal pärast K. Rothi lahkumist. Samas nähtub S. Jevdokimovi ütlustest, et viimane peksis kannatanut üksinda, nii K. Rothi kui N.V. u kohalolekuta. Peksis siis, kui K. Roth oli juba lahkunud ja seda eesmärgiga, et ka kannatanu lahkuks. Kas kannatanu ka peale täiendavat peksmist lahkus või oli üldse võimeline lahkuma, jäi kohtus välja selgitamata. Eeltoodud asjaolusid ei ole kohus oma otsuse motiveerivas osas üldse käsitlenud ja jätnud seega tõendid hindamata. 3 Eeluurimisel tuvastati S. Jevdokimovi parema käe sõrmedel marrastused. S. Jevdokimovi ütluste kohaselt tekkisid need kaklusest N.V. uga. Kas väide ka tegelikkusele vastab, jäi kindlaks tegemata, kuna nimetatud asjaolude kohta N.V. d ütlusi ei andnud. Arvestades S. Jevdokimovi poolt antud ütluseid, oleks kohus pidanud hinnangu andma ka asjaolule, millise sündmuse käigus S. Jevdokimov siiski kätt vigastas. Kohus ei ole nimetatud asjaolusid oma otsuse motiveerivas osas käsitlenud. Kohtuotsuse tegemisel on kohus toetunud muuhulgas tunnistajate A.I. ja E.I. ütlustele. Kaitsja leidis, et tunnistajate I.de ütlused ei ole usaldusväärsed ja nad on kantud vaenulikust meelestatusest K. Rothi suhtes. Nimetatud asjaolu kinnitab ka fakt, et nendel oli konflikt K. Rothiga, mille käigus nad peksid viimase läbi ja tekitasid talle kehavigastusi, mis vajasid kiirabi sekkumist. Kohus ei ole eeltoodule tähelepanu pööranud ja jätnud tõendid hindamata. Kaitsja leiab, et kuigi vaidlus peksmise toimumises kui sellises puudub, on kindlakstegemata ja vaieldav osaliste teopanus sündmuses. Kohtu poolt on jäänud kindlakstegemata ja hindamata kuriteo toimepanemise käik ning sellest tulenevalt ei ole võimalik õiglaselt hinnata ka isikute vastutuse määra. S. Jevdokimovi ütlused on oma sisus ja ajalises järjepidevuses vastuolulised. Esimesel ülekuulamisel väidab S. Jevdokimov, et peale temapoolset löömist kannatanu lahkus korterist. Peale seda kui mees lahkus, läksid nad N. ga tema poole ja heitsid magama. Samas väidab S. Jevdokimov, et tema arvates oli N. toas, tema lõi meest koridoris, kus uksed viivad tema ja N. korterisse. Lõi selle eesmärgiga, et mees ära läheks. Seega tunnistab S. Jevdokimov, et lõi kannatanut olukorras, kus sündmuskohal ei viibinud ei K. Roth ega N.V. d. Kui mitu korda ja kuhu S. Jevdokimov kannatanut tegelikult lõi ning mis oli selle vahetuks tagajärjeks on teadmata, kuid hommikuks oli kannatanu surnud. Kaitsja toob esile, et ka N.V. u ütlustes toimunu kohta esinevad vastuolud. Nimetatud asjaoludele on kohus jätnud kohtuotsuse motiveerivas osas hinnangu andmata ja seega ei ole kohus nendega otsuse tegemisel arvestanud. Kaitsja leiab, et lähtuvalt täideviijate teopanusest toimunud kuriteosündmusesse on võimalik hinnata, kas kaitsealuse tegevusest tulenevalt saabus tagajärjena kannatanu surm või on kaitsealuse tegevus kvalifitseeritav KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemisena. Kaitsja arvates on K. Rothi tegevuses leidnud tõendamist KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Nimetatust tulenevalt taotleb kaitsja K. Rothi osas süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja talle kergema karistuse mõistmist. S. Jevdokimov ja tema kaitsja ei ole maakohtu otsust apellatsioonikorras vaidlustanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab apellatsioonist väljuvalt, et Viru Maakohtu otsus S. Jevdokimovi ja K. Rothi süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

§-de 338 p 3 ja § 339 lg 1 p 7 alusel tühistada. Ringkonnakohus saadab kriminaalasja

§ 341lg 2 alusel uue kohtuotsuse tegemiseks samale kohtukoosseisule.

4

§ 61

lg 1 p 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks loeb, peavad tulenevalt

§ 312p-dest 1 ja 2 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Samuti peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt jälgitav. Kohtuotsus peab vastama

§-s 312 sätestatud nõuetele, st peab sisaldama uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Selged ja arusaadavad peavad olema kohtu seisukohad ka materiaalõiguslikes küsimustes. Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise ning nende sisu kirjeldamisega, ei vasta

§ 312nõuetele.

Ringkonnakohus leiab, et käsitletavas kriminaalasjas kohtuotsuse koostamisel maakohus ülalnimetatud nõudeid järginud ei ole. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgnevat. Tutvunud kriminaalasja materjalide ja maakohtu otsusega ilmneb, et maakohus on kohtuotsuse põhiosana esitanud prokuröri kirjaliku süüdistuskõne sõna-sõnalise ümberkirjutuse (isegi kirjavead (vrdl tl 98,155) ning taolisest valikust tulenevalt puudub otsuse põhiosas maakohtu poolne iseseisev tõendite analüüs. Ka ei nähtu kohtuotsuse põhiosast, et kohus oleks pööranud mingitki tähelepanu kaitseargumentidele ning püüdnud neile vastata. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-8-13 leidnud, et olukorras, kus kohtu põhistused lahendi tegemisel langevad kokku ühe menetlusosalise põhjendustega, ei saa alati lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 1 p 7 mõttes, sest ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Ringkonnakohus leiab, et käesolevalt pole tegemist ülalkirjeldatud olukorraga. Eelkõige viitab sellele asjaolu, et kohtuistungil on kaitsjad esitanud olulisi vastuväiteid prokuratuuri seisukohtadele. Nii näiteks on K. Rothi kaitsja esitanud kaitseväite, et K. Roth ei saanud oma tegevusega põhjustada H.R. a surma, sest pärast tema lahkumist sündmuskohalt oli kannatanu veel elus. Samasisulise kaitseväite on esitanud ka S. Jevdokimovi kaitsja, leides, et tema kaitsealune ei saanud oma löökidega põhjustada H.R. a surma. Ka leiab kaitsja, et puuduvad piisavad tõendid väitmaks, et S. Jevdokimovi löögid oleksid olnud need, mis tekitasid kannatanule sellise tervisekahjustuse, mis viisid tema surmani. Kohtuotsuse põhiosast aga nähtub, et esitatud kaitseväiteid, mis puudutavad faktilisi asjaolusid ja teo koosseisupärasust, kohus otsust tehes arvesse ei võtnud. Kohtuotsuses puuduvad igasugused viited, et kaitsjad oleksid üldse mingeid kaitseväiteid esitanudki, rääkimata sellest, et maakohus oleks otsuses esitanud omapoolse analüüsi neile kaitseväidetele vastates. Ringkonnakohus leiab, et lahendamaks S. Jevdokimovi ja K. Rothi süüküsimust, on nimetatud kaitseväidete näol tegemist oluliste vastuväidetega esitatud süüdistusele ning ainuüksi neile 5 vastamata jätmine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 mõttes (vt n RKKKo otsused asjas 3-1-1-9-14, 3-1-1-14-14).

Ringkonnakohus leiab, et lisaks kohtuotsuse põhisosas kaitseväidete täielikule ignoreerimisele, puudub selles ka sisuline tõendite analüüs. Kohus, käsitledes süüdistatavatele etteheidetava teo objektiivset teokoosseisu, on otsuse põhiosas, järgides prokuröri süüdistuskõnes kajastatut, vaid üldsõnaliselt märkinud, et alguses peksis kannatanut vaid K. Roth, hiljem aga mõlemad vaheldumisi ning mitmes järgus. Kumma lööke oli rohkem või kumb peksis kõvemini, pole täpselt võimalik määrata. Nimetatut väites pole kohus, kuigi on põhiosa sissejuhatuses märkinud, et asjas kogutud tõenditest tulenevad andmed tuleb asetada omavahelisse konteksti, esile toonud ühtki tõendit millele kohtu ülalesitatud seisukoht põhineb, rääkimata nende tõendite omavahelisest kõrvutamisest ja seejärel konteksti asetamisest. Ringkonnakohtu arvates ei ole taolisest üldsõnalisest väitest võimalik välja lugeda isegi seda, millised süüdistatavate konkreetsed teod luges kohus tõendatuks. Otsuse põhiosas puudub igasugune kohtupoolne analüüs, mis võimaldaks rääkida süüdistatavate tegude individualiseerimisest või nende poolt toimepandud tegude seosest saabunud tagajärjega. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et S. Jevdokimovile ja K. Rothile süüks arvatud teo objektiivne teokoosseis ei näe ette kaastäideviimist, s.o tegemist ei ole grupis toimepandud kuriteoga. Seega tulnuks kohtul igal juhul tuvastada kummagi süüdistatava konkreetsed teod ja nende tegude põhjuslik seos saabunud tagajärjega. Mingit sellekohast analüüsi kohtuotsusest aga ei nähtu. Esitades kohtuotsuses prokuratuuri seisukohtadel põhineva süüdistatavate tegude subjektiivse koosseisu analüüsi, on maakohus leidnud, et pekstes kannatanud erinevatesse kehaosadesse, hõlmas S. Jevdokimovi ja K. Rothi tahtlus mistahes tervisekahjustuse tekitamist ning süüdistatavad põhjustasid kannatanule tervisekahjustuse otsese tahtlusega. Ka on kohus leidnud, et saabunud tagajärje suhtes on tegemist ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis. KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt peab aga tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses vastama täiendavatele tingimustele. Oluline on tuvastada, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. (RKKKo otsus asjas nr 1-17-5883). Ringkonnakohus leiab, arvestades eeltoodut, et maakohtu otsuses puudub igasugune sellekohane analüüs. Maakohus ei ole süüdistatavate tahtluse tuvastamisel nimetatud aspektile mingitki tähelepanu pööranud. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et käsitletavas kohtulahendis on maakohtu otsuses esinevad põhistusvead sedavõrd ulatuslikud (sisuliselt põhistus puudub), et neid tuleb vaadelda

§ 339lg 1 p-s 7 kajastatud rikkumistena.

6 Tulenevalt

§ 341

lg-st 2 tuleb maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks. Pidades silmas, et apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine puudutab üksnes maakohtu otsust, peab kriminaalkolleegium võimalikuks juhinduda

§ 341

lg-s 4 sätestatust ning saadab kriminaalasja maakohtu samale koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohus leiab, et S. Jevdokimovi ja K. Rothi suhtes valitud tõkendi kohaldamise alused ei ole käesolevaks hetkeks ära langenud ning seetõttu jätab ringkonnakohus süüdistatavate suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine – muutmata. Tulenevalt kriminaalasja saatmisest kriminaalmenetluse normide rikkumise tõttu maakohtu samale koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks, ei pea ringkonnakohus võimalikuks vastata kaitsja apellatsioonis toodud etteheidetele. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel järgmist. Kolleegium möönab, et käesolevas asjas võib tõusetuda küsimus, kas maakohtu otsuse põhistamisel esinevad vead on vaadeldavad

§ 339lg 1 p 7 või § 339 lg 2 rikkumistena.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas asunud seisukohale, et üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt otsus asjas nr 3-1-1-63-14). Käsitletavas asjas on võimalik väita, et maakohus on siiski esitanud, kuigi vaid prokuröri süüdistuskõnet ümber kirjutades, omapoolsed põhjendused, miks ta S. Jevdokimovi ja K. Rothi süüdi tunnistab. Seega oleksid maakohtu minetuste puhul kohtuotsuse põhistamisel tegemist justkui põhistuste ebapiisavusega ning taoline rikkumine oleks vaadeldav

§ 339lg 2 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt, juhul, kui ringkonnakohtul on võimalik esimese astme kohtuotsuse minetusi kõrvaldada, siis puudub ringkonnakohtul võimalus asja saatmiseks I astme kohtule uueks arutamiseks. Teisisõnu on kohtupraktika suunatud sellele, et ringkonnakohus ise kõrvaldaks maakohtu otsuses esinevad vead ja seda menetlusökonoomikast lähtudes ( vt RKKKo otsus asjas nr. 3-1-1-14-14 p 701, nr 1-20-3082 p 15). Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla taolise lähenemise asjakohasust, kuid leiab, et selline lähenemine ei saa viia olukorrani, kus maakohus sisuliselt loobub omapoolsete põhjenduste esitamisest kohtuotsuses, esitades taoliste põhjendustena vaid ühe menetlusosalise seisukohad ning jättes vastaspoole väited otsuses üldse kajastamata. Ringkonnakohtu arvates võib taolise olukorra heakskiit viia selleni, kus maakohus vabaneb üldse kohtuotsuse põhistamiskohustusest, sest põhjenduste puudumisel on asja saatmine maakohtule uueks arutamiseks välistatud ja mis halvimal juhul võib viia nimetatud praktika kuritarvitamisteni. 7 Nimelt taolise olukorraga on tegu ka käesoleval juhul. Kokkuvõtvalt tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Menetluskulu Kaitsja M. Viira esitas 4. juulil 2022 taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 194,40 euro suuruses summas, sh käibemaks 32,40 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu tervikotsusega tutvumisele, nõupidamisele kliendiga ja apellatsiooni koostamisele kokku 180 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 162 eurot, millele lisandub käibemaks 32,40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht põhjendatud. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 194,40 eurot milles sisaldub käibemaks 32,40 eurot. Tulenevalt

§ 185lg 1 tuleb menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm 8 9