1-18-5277 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 01.09.2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-18-5277 Kohtukoosseis Urmas Reinola,

§ 268lg 6 sätestatud õigusi.

Talle ei antud võimalust kohtuotsuse kuulutamisel muudetud süüdistuses ennast kaitsta ning ei antud aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Taotleja leidis, et kohus peab andma isikule võimaluse enda positsioone avaldada juhul, kui tulevad esile varem süüdistusaktis arutamata faktid. EIÕK artikkel 6 lõige 3 c kohaselt on isikul õigus õiglasele kohtumenetlusele. J.U vajas juriidilist abi kuna on juriidiliselt harimatu, invaliid, kannab karistust vanglas ja ei oma vara ega sissetulekut. Seoses tema õiguste ja põhivabaduste rikkumisega soovis kohtuotsuse tühistamist ja uut õiglast kohtumenetlust. 1 1-18-5277

1. 16.07.2021 taotlusele lisatud taotleja majandusliku seisundi teatisest nähtus , et J.U puudub vara. 01.07.2021 lisatud Tallinna Vangla K-Raha rahaliste vahendite aruandest nähtus, et 31.05.2021 seisuga oli J.U konto vaba jääk 12,35 eurot, vabanemisfondis 451,30 eurot ja rahalisi nõudeid 20 eurot. Maakohtu määrus
2. Harju Maakohtu 04.08.
3. a määrusega jäeti J.U taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Maakohus märkis, et RÕS § 37 lg 1 kohaselt Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele, võib riigi õigusabi seaduses ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtult, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. RÕS § 37 lg 3 sätestab, et maakohus keeldub RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav. Seega on maakohtul kohustus riigi õigusabi taotluse lahendamisel hinnata Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatava kaebuse perspektiivikust. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 35 on sätestatud kaebuse vastuvõetavuse kriteeriumid. Artikkel 35 lg 3 p a kohaselt tunnistab kohus vastuvõetamatuks artikli 34 alusel esitatud kaebuse, kui kaebus ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust. Kohus leidis, et esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata kuna kaebuse esitamine Euroopa Inimõiguste Kohtule oleks ilmselgelt põhjendamatu. J.U on samas kriminaalasjas taotlenud korduvalt riigi õigusabi, seejuures on Kohtute Infosüsteemi andmetel Harju Maakohus lahendanud kriminaalasjas 1-18-5277 J.U taotlused riigi õigusabi saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks 17.02.2020 ja 27.03.
4. Samuti on kohus lahendanud isiku taotluse riigi õigusabi saamiseks 11.03.
5. Käesoleva taotluse täienduses 16.07.2021 on J.U põhjendanud riigi õigusabi vajadust sellega, et kriminaalasjas rikuti menetluse käigus tema

§ 268lg 6 sätestatud õigusi.

Kohus pidas vajalikuks märkida, et Harju Maakohus on 11.03.2021 määruses juba selgitanud, et seadus võimaldab kohtul prokuröri poolt süüdistuses esitatud kvalifikatsiooni muuta ja tegemist ei ole ebaseadusliku tegevusega. Seda on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 08.04.2021 määruses ning Riigikohus 11.05.2021 määruses. Määrused on jõustunud. J.U taotluses ja selle täienduses ei ole toodud välja ühtegi uut asjaolu, mis annaks aluse uskuda, et tema kriminaalasja menetlemisel rikuti tema põhiõigusi ja vabadusi vastavalt konventsioonis või selle juurde kuuluvates lisaprotokollides sätestatule. J.U on viidanud erinevatele asjas tehtud määrustele, kuid taotluse sisu arvestades soovib ta vaidlustada Euroopa Inimõiguste Kohtus enda süüdmõistmist. Samasisulise taotluse on lahendanud Harju Maakohus 27.03.2020 leides, et J.U kaebus on perspektiivitu. Samuti on oluline märkida, et süüdimõistev kohtuotsus jõustus 18.12.2019 ehk rohkem kui 6 kuud tagasi. Seega ei vastaks kaebus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 35 tingimustele. Lisaks sellele juhtis kohus taotleja tähelepanu asjaolule, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei saa tühistada ega muuta siseriikliku kohtuotsust. Euroopa Inimõiguste Kohus vaatab läbi üksnes kaebusi, mis puudutavad Euroopa inimõiguste konventsiooniga tagatud õiguste rikkumisi. Ainuüksi süüdimõistva kohtuotsusega mittenõustumine ei anna isikule õigust Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks. J.U esitatud taotluses ja selle täienduses toodud asjaolusid hinnates oleks J.U kaebus perspektiivitu ja taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata. Määruskaebus 5. Kaebaja J.U leiab, et antud juhul on rikutud kohtuasjas 1-18-5277 õigust õiglasele kohtumenetlusele ja rikkumine on tuvastatav 19.06.2019. a istungiprotokolliga, kuivõrd kohus muutis 2 1-18-5277 kuriteokvalifikatsiooni.

§ 268

lg-st 6 lähtuvalt peab kohus võimaldama seisukohta väljendada, kui kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt isiku olukord muutub raskemaks. Kohus aga rikkus

§ 268

lg-s 6 sätestatud õigust, mis tõi kaasa kohtumenetluse rikkumise, mis on kohtunike õigusvastase tegevuse tulem. Istungiprotokollist nähtuvalt süüdistati teda teistsugustes kuriteokvalifikatsioonides ja protokollist nähtub sedagi, et kohtunik ei võimaldanud kasutada

§ 268sätestatud õigust ja kaitsta ennast muudetud kuriteokvalifikatsiooni vastu.

Seega on rikutud õiglast kohtupidamist. Kohtuasja läbivaatamisel toiminud rikkumisel on õigus nõuda rikkumiste kõrvaldamist, s.o menetluse taastamist. Teistmise aluseks on kohtuniku kuritegu kriminaalasja arutamise käigus. Seoses toimepandud rikkumistega palub J.U tühistada vaidlustatav maakohtu määrus ja rahuldada tema õigusabi taotlus, et esitada Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebus seoses õiglase kohtumenetluse õiguse rikkumise ja kaitseõiguse tagamata jätmisega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6.

§ 390

lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel

1. või
2. peatüki sätteid, arvestades
3. peatükis sätestatud erisusi.

§ 326lg 3 (11.

ptk) lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et see on ilmselt põhjendamatu. Tulenevalt

§ 390

lg-st 1 kehtib

§ 326

lg-s 3 ringkonnakohtule antud õigus ka määruskaebuse põhjendatuse üle otsustamisel.

1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja esitatud määruskaebusega, leiab üksmeelselt, et määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ja tuleb sellest lähtuvalt jätta läbi vaatamata. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon (ja määruskaebus), mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või kui selle argumendid sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.
2. Kohtukolleegium leiab, et esitatud määruskaebusel puudub edulootus, s.t tegu on perspektiivitu kaebusega, sest maakohtu määrus on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikas kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.
3. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et J.U-le riigi õigusabi andmata jätmine on põhjendatud RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel seetõttu, et taotleja võimalus oma õiguse kaitseks oleks ilmselt vähene. Maakohus on antud juhul esitanud ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ja ammendavad põhjendused selle kohta, miks puudub käesoleval juhul alus riigi õigusabi andmiseks. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses ei ole välja toodud mingeid selliseid asjaolusid, millest maakohus poleks teadlik olnud ja millega poleks lahendi tegemisel arvestatud. Seega puuduvad käesoleval juhul kaebuses sellised argumendid, mis annaks aluse maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks ja vaidlustatava määruse tühistamiseks ning tingiks J.U-le õigusabi määramise. Esiteks tuleb märkida, et on küll tõsi, et Harju Maakohus 19.06.
4. a kohtuistungil kohtuasjas nr 1-18-5277 mõistis kohus J.U talle algselt esitatud süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 5, 7, 9 ja KarS § 323 lg 1 järgi õigeks ning tunnistas isiku selle asemel süüdi hoopis KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8 ja KarS § 118 lg 1 järgi. Samas on kohtul

§ 268

lg-st 6 lähtuvalt õigus muuta kuriteo kvalifikatsiooni ja seega ei saa selline käitumine kohtule olla etteheidetav ja aluseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumisele. Lisaks tuleb märkida, et sõltumata sellest, kas J.U oli konkreetselt 19.06.

1. a kohtuistungil võimalik end süüdistusaktis käsitlemata kvalifikatsioonide vastu kaitsta, oli tal selline võimalus varem, s.o 3 1-18-5277 kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Seega sõltumata sellest, et kohus pidas vajalikuks kuriteo kvalifikatsioone muuta, oli isikul temale konkreetselt etteheidetavate kuritegude osas võimalus esitada seisukohti ja ennast kaitsta. Nimelt, kohtute infosüsteemist nähtuvalt 16.05.2019.a kohtuistungil, kus viibis ka J.U koos kaitsjaga, avaldas kaitsja kohtuistungil seisukohta KarS § 118 ja KarS § 199 kvalifikatsioonide osas. Seega ei ole tõene J.U väide selle kohta nagu oleks süüdistusaktis käsitlemata kuriteo kvalifikatsioonid tulnud temale 19.06.
2. a kohtuistungil üllatusena ja ta poleks saanud nende osas seisukohta esitada ja vajalikul määral kaitseõigust teostada. Sellele viitab iseenesest ka asjaolu, et sõltumata süüküsimuse vaidlustamisest, ei pidanud ringkonnakohus 11.09.
3. a vajalikuks maakohtu otsust muuta ja samuti ei tuvastanud Riigikohus mingit materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalmenetlusnormide olulist rikkumist, kuivõrd ei võtnud 18.12.
4. a kaitsja kaebust menetlusse. Isiku süüküsimus on seega lahendatud ja jõustunud, kuid taotluse sisust nähtuvalt soovib isik tegelikult saavutada just süüküsimuse ülevaatamist, mis ei saa aga olla Euroopa Inimõiguste Kohtus menetletavaks küsimuseks.
5. Teiseks tuleb märkida, et J.U on korduvalt sama kohtumenetluse järgselt väidetavate kohtumenetluses toimunud rikkumistega seoses taotlenud riigi õigusabi määramist Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebuse esitamiseks. Samasisuliste taotluste väidetega seoses tegi maakohus lahendid juba 27.03.
6. a ja 11.03.
7. a, jättes J.U taotlused rahuldamata ja õigusabi andmata. Kusjuures identsed J.U poolt välja toodud asjaolud on kajastamist leidnud konkreetselt just 11.03.
8. a maakohtu määruses, mille peale esitatud kaebuse lahendas ringkonnakohus 08.04.
9. a, jättes maakohtu määruse muutmata ja Riigikohus 11.05.
10. a, mil jäeti andmata riigi õigusabi ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks, sest ringkonnakohtu määruse vaidlustamine oleks edutu. Seega on samasisuline küsimus juba lahenduse leidnud ja selline seisukoht, et puudub alus J.U-le õigusabi määramiseks, jõustunud, kuid sellele vaatamata esitas J.U taaskord samadel asjaoludel taotluse õigusabi saamiseks.
11. Kolmandaks tuleb märkida sedagi, et maakohus viitas vaidlustatavas määruses põhjendatult ka sellele, et käesolevaks ajaks on möödunud tähtaeg kaebuse esitamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtule (kohtuotsuse jõustumisest 6 kuud).
12. Maakohus on seega põhjendatult jätnud J.U taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
13. Arvestades eeltoodut ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada määruskaebemenetlust ja lähtuvalt

§ 326

lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. 4