← Eesti

3-19-1340/25

Obsah (7)§ 121§ 46§ 124§ 234§ 37§ 41§ 71

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-19-1340 11. ok

) § 46 lg-s 4 sätestatud 3-aastane kaebetähtaeg ja 10-aastane kaebetähtaeg) ennistamist mõjuval põhjusel, sest kaebaja ei saanud avalikke andmeid ja haldusorganeid usaldades kuidagi varem oletada, et ta ei ole veeala omanik. Kaebajale on kahju tekitatud mh veeala maakatastrisse kandmisega

  1. aprillil 1999, millest on möödunud üle 22 aasta. Kaebajale on kahju tekkinud alates kinnistu omandamisest
  2. a-l. Õigusvastaseks tuleb lugeda lisaks katastrisse kandmisele ka veeala maakatastris kestev 2

(8)3-19-1340 säilitamine. Ka 10-aastane kaebetähtaeg on põhimõtteliselt ennistatav. Kaebetähtaeg tuleb ennistada, sest kaebaja usaldas avalikke andmeid ning vastustaja oli kestvalt tegevusetu. 9. Maa-amet palus jätta kaebuse kahju hüvitamise nõudes

§ 121

lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata, jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ning lõpetada haldusasja menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu või kaebuse menetlemise korral jätta kaebuse täielikult rahuldamata. Kaebus on esitatud tähtaega ületades ja ennistamiseks ei ole alust. Kui kahju tekitanud sündmusest või haldusaktist on möödunud enam kui 10 aastat, ei saa hüvitamiskaebust enam esitada, sõltumata sellest, millal kaebaja väidetavast kahjust teada sai või pidi teada saama. Kinnistu esmaregistreerimise otsusest on möödunud 22 aastat. Seega ei ole kaebus tasutud müügihinna, riigilõivu ja notaritasu osas tähtaegne. Maamaksu osas on kaebetähtaeg igal juhul ületatud ajavahemiku 2004–2010 puhul sõltumata kahjust teadasaamisest. Kuna kaebaja sai maamaksu tasumise kohustusest ka veealuse maa eest teada esimest korda juba

  1. a-l ning kahju hüvitamise nõude korral hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas, on 10-aastane kaebetähtaeg möödas kogu maamaksu kahjunõude osas. Kaebaja ei ole esile toonud ühtki olulist ja kestvat takistust kaebeõiguse tähtaegseks kasutamiseks, mis õigustaks 10-aastase kaebetähtaja ennistamist.
  2. Tallinna Halduskohus luges
  3. juuli
  4. a määrusega kaebetähtaja ületatuks, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetas haldusasja menetluse ja jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtu põhjendused olid järgmised. 10.
  5. Nagu nähtub Riigikohtu otsusest asjas nr 3-18-687, ei võimaldanud VeeS v.r § 5 lg 2 arvata aadressil Kalaranna tn 1 paiknenud katastriüksuse koosseisu veeala (Läänemere osa). Riigikohus järeldas, et kinnistusraamatu esmakanne sisaldas ebaõigeid andmeid Maa-ameti tegevuse (katastriüksuse moodustamine avaliku veekogu osa hõlmavalt) tõttu. Nii RVastS § 17 lg 3 kui ka

§ 46

lg 4 sätestavad, et hüvitamiskaebuse võib esitada 3 aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast 10 aasta möödumist kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Haldusaktist eraldi ei saa käsitleda vastustaja tegevusetust, kes lähtus kehtivast haldusaktist (vt ka HMS § 60 lg 2) ega asunud omal algatusel haldusmenetlust uuendama, haldusakti kehtetuks tunnistama vms. Seega on kaebajale kahju tekitatud Maa-ameti

  1. aprilli 1999 otsusega. Koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. detsembri 2012 määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p 17). Seega ei hakanud iga kord maamaksu tasudes selle maamaksu summa osas jooksma uus kaebetähtaeg. Samuti ei hakka kaebetähtaeg igakordse õigusjärglase osas uuesti kulgema. 10-aastane kaebetähtaeg hakkas kulgema juba
  3. aprillil 1999 kaebaja õiguseellase osas, sõltumata sellest, et kahju ilmnes hiljem. Kaebuse esitamise ajaks oli kinnistu veeala maakatastrisse kandmise ajast arvestades 10-aastane kaebetähtaeg möödunud. Ka siis, kui lugeda kaebetähtaja alguseks kaebajale Maa-ameti eksimuse mõju avaldumine ehk kinnistu omandamine ja esimese maamaksuteate saamine, on 10-aastane kaebetähtaeg möödunud. Kui 10-aastane kaebetähtaeg on möödunud, ei hinda kohus eraldi kaebaja teadmisest sõltuva 3-aastase kaebetähtaja möödumist, mistõttu ei ole oluline kaebaja väidetav kahjust teadasaamine alles Maa-ameti
  4. jaanuari 2018 keelduvast otsusest. 10-aastane kaebetähtaeg on möödunud, olenemata kahju tekkimisest teadasaamise hetkest. 10.
  5. Riigikohtu halduskolleegium on pidanud võimalikuks RVastS-s ja

-s sätestatud 10-aastast täheaega ennistada (19. aprilli 2006 määrus asjas nr 3-3-1-26-06, p 12). Ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks selle ajavahemiku jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Praegune vaidlus on varasemast kohtupraktikast kahe olulise nüansi poolest erinev: 1) Riigikohus selgitas otsuses asjas nr 3-18-687, et seaduse järgi ei ole kaebaja kunagi olnud vaidlusaluse veeala omanik ega ole tal selle veeala suhtes kunagi ka muud subjektiivset õigust 3

(8)3-19-1340 tekkinud (p 21). Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. Isegi riik ei saa avalikku veekogu käsutada tsiviilõiguslike tahteavaldustega ega haldusaktidega, sõltumata nende avalduste või aktide kehtivusest (p 16); 2) kaebaja, tema tehingupartner, notar ja erinevad haldusorganid on lähtunud maakatastri andmetest, mis võis tekitada mh kaebajale illusiooni andmete õigsusest. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et kaebaja on oma veebilehe kohaselt Baltikumi üks vanimaid ning suurimaid kinnisvaraarendajaid, mis on asutatud
  1. a-l ja millel on 27 aastat kogemust. Kinnisvaraarendus oma olemuselt nõuab orienteerumist maakorraldusõiguses, ehitusõiguses, asjaõiguses, omandiõiguses jne ning kaebaja on kahtlemata nende valdkondade asjatundja. Seega oli kaebajal endale kuuluvate ja arendatavate kinnistute osas kõrgendatud hoolsuskohustus. Erinevalt kaebajast haldavad Maa-amet ning Maksu- ja Tolliamet kogu Eesti maa mõõtmist või maksustamist ning Tallinna linn omakorda kogu oma haldusterritooriumi. 10.
  2. Lisaks tuleb silmas pidada, et müügilepingu osas peaks kaebaja esmaseks õiguskaitsevahendiks olema hinna alandamise nõue (võlaõigusseaduse (VÕS) § 112). Selle nõude esitamise tähtaeg on VÕS § 118 lg-t 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 arvestades praeguseks ammu möödunud. Ka juhul, kui kaebaja sooviks tugineda eksimusele (TsÜS § 92), ei oleks sellest tulenevalt tehingu tühistamine ega tagasitäitmine enam võimalik (TsÜS § 99 lg 2). Aegumistähtajad möödusid nende õiguskaitsevahendite kasutamise osas hiljemalt
  3. a-l. Kui kaebajal on muutunud võimatuks tsiviilõiguslike nõuete esitamine lepingupartneri vastu, ei saa sama asjaoluga õigustada riigi vastu esitatava 10-aastase kaebetähtajaga nõude ennistamist rohkem kui 10 aasta võrra (algusega
  4. aprill 1999 ja lõpuga
  5. juuli 2019). Kaebajale müügilepinguga tekitatud kahju osas tuleb avaliku võimu vastutust pidada sekundaarseks. Arvestades ühelt poolt kaebaja väidetavat teadmatust ja usaldust haldusorganite vastu, tuleb arvestada kogumis ka seda, et kaebaja on oma valdkonna asjatundja, kes saanuks hoolikal toimimisel oma eksimust vältida, kuivõrd ka Riigikohus pidas AÕS § 133 ja VeeS v.r.§ 5 omandiõiguse ja tsiviilkäibe fundamentaalseteks normideks, ning kaebaja ei ole kunagi omanikuks saanud, vaid on olnud omandi suhtes eksimuses. Eksimust omanikuks olemises ei pea samaväärselt kaitsma kui tegeliku omandi võõrandamist. Olulise väärtusena tuleb arvestada ka õiguskindlust, mida tuleks kaebetähtaja ennistamisel riivata enam kui maksimaalse kaebetähtaja võrra ehk lubades kahju hüvitamise nõude menetlemist haldusakti osas, mis anti kaebuse esitamise seisuga rohkem kui 20 aastat tagasi. Kaebajale tekkinud õiguste riive ei kaalu üles õiguskindlust ning kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus lõpetab haldusasja menetluse

§ 124lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel.

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. septembri
  3. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Kohtu põhjendused olid järgmised. 11.
  4. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebajale on võimaliku kahju tekitanud Maa-amet
  5. aprillil 1999 Kalaranna tn 1 katastriüksuse registreerimisega maakatastris. Tegemist on kahju põhjustanud sündmusega RVastS § 17 lg 3 tähenduses, st nimetatud kuupäevast hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise 10-aastane tähtaeg. Seetõttu ei ole kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähendust asjaolul, et kaebaja omandas Kalaranna tn 1 kinnistu
  6. oktoobril
  7. Seisukohaga, et kahju tekitati temale Maa-ameti
  8. aprilli 1999 registrikandega, on määruskaebuses nõustunud ka kaebaja. Kuna 10-aastane kaebetähtaeg hakkas kulgema
  9. aprillil 1999, siis ei ole hüvitamiskaebus tähtaegne (RVastS § 17 lg 3 ja

§ 46lg 4). Kuna RVast

S § 17 lg 3 ja

§ 46

lg 4 seovad kaebuse esitamise 10-aastase tähtaja kahju põhjustanud tegevusega (sündmusega), mitte kahjust teadasaamisega, siis ei ole tähtsust, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Seetõttu on halduskohus õigesti leidnud, et puudub vajadus analüüsida eraldi kaebaja väidet, et ta ei teadnud veeala omandiga seotud võimalikust probleemist enne

  1. jaanuari 2018 kohtumist vastustaja esindajatega ning et 3-aastast kaebetähtaega tuleb lugeda alates Maa-ameti
  2. juuni 2018 keelduva otsuse kättesaamisest. 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil nõude esitamine on üldse lubatav (Riigikohtu
  3. juuni 2017 otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p 9). Võimaliku kahju kohta, mis seostub maamaksu tasumisega veeala osalt, on 4

(8)3-19-1340 halduskohus õigesti asunud seisukohale, et koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas (Riigikohtu
  1. juuni 2021 määrus asjas nr 3-20-1834, p 19). Kaebaja sai esimese maamaksuteate
  2. a-l. Seega iga kord uut maamaksu tasudes ei hakanud maamaksu summa osas kulgema uus kaebetähtaeg. 11.
  3. Kaebetähtaja ennistamise mõjuva põhjusena on kaebaja AÕS §-le 55 tuginedes toonud välja, et ta usaldas kinnistu omandamisel kinnistusraamatu kandeid, sh kinnistu pindala kohta. Kinnistusraamatu kandele tugines ka müügilepingu tõestanud notar; Tallinna linn ja Harju maavanem pidasid veeala tsiviilkäibes olekut võimalikuks; Tallinna linn ja Harju maavanem pidasid
  4. a-l võimalikuks moodustada veealast eraldi krunt; ning Tallinna linn kehtestas
  5. novembri 2015 otsusega DP. Kaebetähtaegade eesmärk on kaitsta õiguskindlust ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Seaduses ette nähtud tähtaja järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses ja määruskaebuses toonud esile põhjendusi ega asjaolusid, mille alusel saaks pidada võimalikuks, et kaebajal esinesid sellised olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks, mis õigustavad 10-aastase tähtaja ennistamist. Halduskohus on juhtinud mõjuvate põhjuste hindamisel õigesti tähelepanu asjaolule, et kaebaja on Baltikumi üks vanemaid ja suuremaid kinnisvaraarendajaid. Kinnisvaraarendusega tegelemine eeldab põhjalikke teadmisi maakorralduse, ehitusõiguse, asjaõiguse, omandiõiguse jms valdkondades. Seetõttu on põhjendatud seisukoht, et kaebajal oli temale kuuluvate ja arendatavate kinnistute osas kõrgendatud hoolsuskohustus. Võttes arvesse, et VeeS v.r § 5 ja AÕS § 133 on tsiviilkäibe ja omandiõiguse ulatust määravad fundamentaalsed normid, oleks kaebaja piisavalt hoolika toimimise korral saanud eksimust vältida. Ei vaielda selle üle, et notar ja erinevad haldusorganid on lähtunud maakatastri andmetest ja toiminud eksimuses. Samas ei saa kaebaja enda subjektiivsete õiguste kaitsel kaebetähtaja möödalaskmist õigustada notari, Tallinna linna ja Harju maavanema toimingutega. Sellise äriühingu, kellele pidi olema kättesaadav ka professionaalne õigusabi, ekslikku arusaama õigusest ei saa pidada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, võttes arvesse õiguskindluse põhimõtet, mille riive oleks kaebetähtaja ennistamisel väga ulatuslik. Seetõttu ei ole erandlik kaebetähtaja ennistamine põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Kaebaja palub määruskaebuses halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning Riigikohtul teha uus määrus, millega lugeda kaebus esitatuks RVastS § 17 lg-s 3 ja

§ 46lg-s 4 sätestatud 3- ja 10-aastast kaebetähtaega järgides.

Alternatiivselt, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebaja taotleb saata kaebus halduskohtule menetluse jätkamiseks. Kaebaja leiab, et ta ei omandanud üheskoos kinnistu ostutehinguga Kalaranna AS-lt kahju hüvitamise nõuet Eesti Vabariigi vastu, sest RVastS § 7 lg 1 ega ükski teine RVastS norm ei näe ette kahju hüvitamise nõude üleminekut õigusjärgluse korras. Kahju hüvitamise nõude kaebetähtaega ei ole võimalik lugeda alates

  1. aprillist
  2. Kuna nõutud kahju seisneb
  3. a-l ja sellele järgnenud ajavahemikul kaebaja tehtud kulutustes, on ilmselgelt ebaõige kohtute seisukoht, et kahju hüvitamise nõude kaebetähtaeg hakkas kulgema enne seda, kui kaebajale üldse kahju tekkis. Kaebaja nõustub kohtutega, et kahju tekkimise algpõhjus oli vastustaja
  4. aprilli 1999 otsus. Kuni
  5. juuni 2018 otsuseni, st kuni kinnistu pindala suuruse vähendamiseni veeala pindala võrra, ei olnud kaebajale kahju tekkinud. Enne seda ei olnud mingit põhjust pidada veeala eest makstud müügihinna osa, samuti veeala eest tasutud riigilõivu ja notaritasu ning maamaksu kaebaja kahjuks. Järelikult tuleb 10-aastast kaebetähtaega lugeda alates
  6. juuni 2018 otsusest ning
  7. juuli 2019 kaebus on tähtaegne, st esitatud nii 3-aastase kui ka 10-aastase kaebetähtaja jooksul. Kaebaja usaldas kinnistu omandamisel ja kinnistult maamaksu tasumisel kinnistusraamatu andmeid, notari selgitusi, vastustaja tegevust kinnistu katastriüksuse maakatastrisse kandmisel, Tallinna linna ja Harju maavanema tegevust kinnistu ostueesõigusega erastamisel ja DP kehtestamisel ning Maksu- ja Tolliameti 5

(8)3-19-1340 väljastatud maamaksuteateid. Puudub igasugune õiguslik ja moraalne alus väitmaks, et kaebaja pidi erinevalt avaliku halduse kandjatest olema teadlik, et kinnistu pindala oli veeala puudutavas osas vale. Kaebajalt ei saanud mõistlikult nõuda, sh professionaalse õigusabi kasutamisel, teadlikkust kinnistu pindala andmete ebaõigsusest. Olukorras, kus kaebaja oli kinnistusraamatu andmete kohaselt kogu kinnistu omanik alates
  1. oktoobrist 2003 kuni
  2. märtsini 2018 ning kõik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused käsitasid kaebajat omanikuna, puudus kaebajal vajadus kahelda kinnistusraamatu andmete ebaõigsuses ning kasutada õiguskaitsevahendeid. Ebamõistlik oleks eeldada, et kaebaja pidanuks alustama talle endale kahjulikku õigusvaidlust (nõudma näiteks vastustaja
  3. aprilli 1999 otsuse tühistamist). Kuna esinesid väga olulised ja kestvad takistused kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks 10 aasta jooksul alates
  4. aprilli 1999 otsuse tegemisest, tuleks RVastS § 17 lg-s 3 ja

§ 46

lg-s 4 sätestatud 10-aastane kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Täiendavates seisukohtades kaebaja täpsustab, et tal oli veeala omand inimõiguste konventsiooni esimese lisaprotokolli artikli 1 mõttes, mis tugineb Eesti Vabariigi 15 aastat kestnud tunnustusel. Kaebajal on õigus nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas ta oli veeala omanik või mitte. Kahju hüvitamise kaebuse esitamise kaebetähtaja kulgema hakkamine alates vastustaja

  1. aprilli
  2. a otsusest (või ka
  3. a müüilepingu sõlmimisest) tähendaks, et avaliku võimu kandjad tegelikult ei vastutagi nende tekitatud kahju eest. Kuna vastustaja parandas oma vea rohkem kui 10 aastat pärast ebaõige otsuse tegemist, on kahju hüvitamise kaebuse esitamise 10-aastane tähtaeg möödunud ning kahju hüvitamise nõude esitamine ei ole enam võimalik.
  4. Vastustaja palub jätta määruskaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole kunagi olnud avaliku veekogu omanik, mistõttu ei saanud vastustaja otsus jätta veeala katastriüksusena registreerimata riivata kaebaja omandiõigust. Kaebetähtaega vastustaja tegevuse peale tuleb lugema hakata
  5. aprillist
  6. Tegemist on väidetavalt kahju põhjustanud sündmusega RVastS § 17 lg 3 tähenduses, st sellest kuupäevast hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise 10-aastane tähtaeg. See tähtaeg on igal juhul möödunud. Sõltumata sellest, kas vastustaja
  7. a tehtud toiming avaldas kaebajale mõju alates aastast 1999 või 2003, on kaebaja jätnud RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud primaarsed õiguskaitsevahendid kasutamata ja esitanud kaebuse ka RVastS § 17 lg-s 3 ja

§ 46lg-s 4 sätestatud 10-aastast hüvitamisnõude esitamise tähtaega rikkudes.

Vastustaja nõustub täielikult halduskohtu seisukohaga, et 10-aastase tähtaja möödumisel kahju tekitanud haldusaktist või toimingust ei hinda kohus eraldi kaebaja teadmisest sõltuva 3-aastase tähtaja möödumist ja 10-aastane tähtaeg möödub sõltumata kahju tekkimisest teadasaamise hetkest. Seega ei ole kaebaja nõue tasutud müügihinna, riigilõivu ja notaritasu hüvitamist puudutavas osas tähtaegne. Kaebaja ei ole vaidlustanud mitte ühtegi maamaksuteadet ega maatüki maksustamishinna määramisega seotud toiminguid. Kaebajal ei olnud takistusi õiguskaitsevahendite kasutamiseks alates kinnistu omandamisest. Kaebaja ei ole asjakohaselt põhistanud ka kaebetähtaja ennistamist tingivaid asjaolusid. Kaebetähtaja ennistamise alused puuduvad. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kolleegium nõustub kohtutega, et 10-aastast kaebetähtaega on ületatud, kuid leiab, et esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada ja nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (

§ 234, § 230 lg 1 ja lg 5 p 3).

Asi tuleb saata menetluse jätkamiseks halduskohtule. Oma seisukohta selgitab kolleegium järgmiselt. 15. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist (

§ 37lg 2 p 4). Kahju seisneb kaebuse kohaselt Kalaranna 1 kinnistu veeala eest alusetult tasutud müügihinnas, veeala osale vastavas notaritasus, 6

(8)3-19-1340 tehingu riigilõivus ning aastatel 2004-2018 veealalt tasutud maamaksus. Kaebuse alusest nähtuvalt olevat kahju tekitatud sellega, et vastustaja kandis
  1. a otsusega Kalaranna tn 1 kinnistu maakatastrisse ka avaliku veekogu osas ning ei parandanud kannet kuni
  2. juunini
  3. Kolleegium mõistab kaebust selliselt, et ebaõige kanne tekitas kaebajale suuremad tehingukulud, sh kõrgema ostuhinna. Ebaõigete andmete registris hoidmine kui jätkuv toiming põhjustas kaebuse kohaselt lisaks maamaksu tasumise maa osas, milles kaebajal tegelikkuses omandit ei tekkinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-18-687/61, p 21). Hüvitamisnõude alusega on kaebaja määranud kindlaks kaebuse eseme (

§ 41lg 1) ehk kohtuliku arutamise piirid. 16. RVast

S § 17 lg 1 esimese lause ja lg 3 kohaselt tuleb kaebus kohtule esitada 3 aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Samamoodi on kaebetähtaeg sätestatud

§ 46lg-s 4.

  1. Kaebaja sai kahju tekkimisest teada vastustaja
  2. juuni 2018 otsusest, millega vähendati maakatastris kajastatavat kinnistu pindala veeala pindala võrra. Seda arvestades oleks
  3. juulil 2019 esitatud hüvitamiskaebus RVastS § 17 lg 3 kohaselt tähtaegne, st esitatud 3-aastase kaebetähtaja jooksul. RVastS § 17 lg-t 3 arvestades ei ole kahjust teada saamine aga oluline, kui möödunud on 10 aastat kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja on kaebuse alusena nimetanud, et kahju (kõrgem ostuhind, notaritasu, riigilõiv) tekitati
  4. a, kui kinnistu kanti maakatastrisse muu hulgas avaliku veekogu osas. Seega oli
  5. aprillil 1999 katastriüksuse moodustamine koos veealaga kaebuses näidatud kahju tekitanud haldusaktiks (vt halduskolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsus asjas nr 3-18-687/61, p 14), millest hakkas kulgema 10-aastane maksimaalne hüvitamiskaebuse esitamise aeg. Arvestades, et kaebus esitati
  8. juulil 2019, oli möödunud 10-aastane tähtaeg ehk maksimaalne ajavahemik, mil nõude esitamine on üldse lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. juuni 2017 otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p 9).
  10. Alusetult maakatastris ebaõige kande parandamata jätmise kui jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  11. juuni
  12. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11). Kaebuse kohaselt sai kaebaja ka maamaksu tasumisega seotud kahjust teada vastustaja
  13. juuni
  14. a otsusest, sest tegutses seni usus, et maksude tasumisega täidab ta riigi nõutud maksukohustust. Ka sellel alusel esitatud kahjunõue on esitatud 3-aastase kaebetähtaja jooksul, kuid enne
  15. juulit 2009 tasutud maamaksu osas 10-aastast maksimaalset tähtaega ületades (esimese maamaksuteate sai kaebaja
  16. a).
  17. Kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel (

§ 71lg 1).

Ka kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 10-aastane tähtaeg on põhimõtteliselt ennistatav (vt Riigikohtu

  1. aprilli 2006 määrus asjas nr 3-3-1-26-06, p 12;
  2. juuni 2005 määrus asjas nr 3-3-1-25-05, p 10). Kaebaja leiab, et kaebetähtaja ennistamiseks annab alust asjaolu, et ta usaldas kinnistu omandamisel ja kinnistult maamaksu tasumisel kinnistusraamatu andmeid, notari selgitusi, vastustaja tegevust kinnistu katastriüksuse maakatastrisse kandmisel, Tallinna linna ja Harju maavanema tegevust kinnistu ostueesõigusega erastamisel ja DP kehtestamisel ning Maksu- ja Tolliameti väljastatud maamaksuteateid. Kaebaja rõhutab, et olukorras, kus ta oli kinnistusraamatu andmete kohaselt kogu kinnistu omanik alates
  3. oktoobrist 2003 kuni
  4. märtsini 2018 ning kõik asjast puudutatud riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused käsitasid kaebajat omanikuna, ei olnud tal vaja kahelda kinnistusraamatu andmete ebaõigsuses ning kasutada õiguskaitsevahendeid. 7

(8)3-19-1340
  1. Praegune kohtuasi on oma asjaoludelt erandlik. Kinnistusraamatu ja maakatastri andmed, millest lähtuvalt notar Kalaranna 1 kinnistu ostu-müügitehingu kinnitas, aastatel 2004-2018 väljastatud maamaksu teated ja muud avalik-õiguslikud menetlused, milles loeti kaebaja ekslikult ka veeala omanikuks, ei võimaldanud kaebajal aru saada enesele kahju tekkimisest. Avaliku võimu asutused ei kõrvaldanud viga pika aja jooksul (ebaõigetest andmetest lähtuti 15 aastat; kinnistu koos veealaga registreerimisest koguni 19 aastat (1999-2018)), mis võis kaebaja usaldust kehtiva olukorra suhtes süvendada. Pooli, kes samamoodi ekslikest registrikannetest lähtusid, oli suhteliselt palju (kinnistu müüja, notar, maakatastri ja kinnistusraamatu andmed, Maksu- ja Tolliamet, maavanem, Tallinna linn). Olukorda arvestades leiab kolleegium, et kaebajale kõrgema hoolsuskohustuse panemine võrreldes avaliku võimu asutustega ei ole põhjendatud. Professionaalse kinnisvaraarendaja kohustusi ei saa siinkohal pidada suuremaks. Õiguste kaitse (põhiseaduse § 14) ja hea halduse põhimõtetele tuginedes on riigiorganitel kohustus tagada asjaajamise ja registriandmete õigsus. Kaebaja suhtes oleks ebaõige jätta kaebetähtaeg ennistamata, arvestades, et kahjunõue puudutab just nende samade avaliku võimu kandjate tegevust (tegevusetust), kes ise samamoodi ekslikest registrikannetest lähtusid.
  2. Kuna kolleegium saadab asja menetluse jätkamiseks halduskohtule, jagatakse menetluskulud asja uuel lahendamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.