← Eesti

2-21-125450/29

Obsah (15)§ 367§ 163§ 175§ 657§ 654§ 651§ 456§ 173§ 162§ 174§ 176§ 138§ 150§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-125450 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Pa

) 367 alusel ka viivist põhinõudelt alates

  1. novembrist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
  2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei suuda hageja nõuet maksta, kuna tal on makseraskused. Ta on nõus sõlmima maksegraafiku ja tasuma põhivõla. Kostja ei saanud
  3. a detsembris tehtud operatsiooni tõttu pikemat aega tööl käia. Kostja ei ole ka laenuks võetud raha kasutanud, sest ta on pettuse ohver. Raha ei ole politsei ega panga kaudu tagastatud. MAAKOHTU LAHEND
  4. Maakohus rahuldas hagi
  5. aprilli
  6. a otsusega osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 706 eurot 62 senti, intressi 82 eurot 85 senti, sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 87 eurot 86 senti ning viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  7. novembrist 2021 kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 28% ulatuses hageja kanda ja 72% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja 3

(10)menetluskulude katteks välja 316 eurot 80 senti koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Otsuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping (VÕS § 402 lg 1). Kostja väitel on ta pettuse ohver, kuid ta ei ole seda täpsemalt selgitanud ega tõendanud. See ka ei mõjuta praegusel juhul lepingu kehtivust. Poolte vahel puudub vaidlus nõuete suuruse osas. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõuete suuruse kohta. Kostja vastuväited piirdusid üksnes üldsõnalise lepingu kehtivuse küsimuse ja makseraskustega. Makseraskused ei vabasta kohustuste täitmisest. Seega vastutab kostja lepingust tulenevate täitmata jäänud kohustuste eest, s.o põhivõla ja intressi eest. Nimetatud nõuded on põhjendatud ja tõendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 706 eurot 62 senti ja intress 82 eurot 85 senti. Hageja nõuab kostjalt viivist intressimääraga võrdses määras 39,99% aastas ehk 0,109% päevas, s.o seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas määras. Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Seega ei tohi kokkulepitud määr tarbijast laenuvõtja puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Vastasel juhul ei täidaks viivis enam oma eesmärki. Viivis on minimaalne eeldatav kahju hüvitamise nõue, mida võib nõuda sõltumata tegelikust kahjust. Kui lubada nõuda viivist äärmiselt kõrgetes määrades, tähendab see, et hakatakse nõudma reaalseid kahjuhüvitise nõudeid viivise asemel. Kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületav lepinguline viivisemäär on seega tühine. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas ehk 0,022% päevas. Sama määr kehtib ka praegu. Kolmekordne viivisemäär oleks 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,109% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Järelikult tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 27. aprillist 2020 kuni 15. novembrini 2021 on 87 eurot 86 senti ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab alates 16. novembrist 2021

§ 367

järgi viivist põhivõla jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, st seadusjärgses määras. See hageja nõue tuleb rahuldada. Samuti tuleb rahuldada hageja sissenõudmiskulude (25 eurot) nõue VÕS § 1132 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. Kostja ei ole nõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Hagi rahuldatakse 72% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad

§ 163lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 72% kostja kanda.

Arvestades hageja esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust on hageja põhjendatud menetluskulu 440 eurot, sh riigilõiv 200 eurot ja esindajakulu 240 eurot (2 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks)). Kostjalt tuleb seega hageja menetluskulude katteks välja mõista 316 eurot 80 senti. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamiseks ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 4

(10)lepingus kokkulepitud intressimääras kokku 439 eurot 21 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt võib hageja nõuda viivist lepingus kokkulepitud intressimääras. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Arvesse tuleb võtta, et VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. Ka Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel on tal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega võib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäära, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu tuleb lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär 39,99% aastas. Vastupidise tõlgenduse korral on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Seejuures peab viivisel olema kompensatsiooniline ja sanktsiooniline eesmärk. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Kuna Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust ning selles asjas ei olnud pooled kokku leppinud intressi-, vaid üksnes viivisemääras, ei ole nimetatud asjas tehtud järeldustest võimalik käesolevas asjas lähtuda. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. Kostja ei ole praegusel juhul taotlenud viivise vähendamist. Maakohus on rikkunud

§ 175lg-t 1 ja § 436 lg-t 1, kui jättis menetluskulud 28% ulatuses hageja kanda.

Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole massnõudega hagi. Lisaks oli hageja sunnitud kostja tegevusetuse tõttu pöörduma kohtusse. Hageja on põhjendatult nõudnud kostjalt viivist. Maakohus ei ole ka arvesse võtnud ega hinnanud kõiki hageja poolt menetluses tehtud toiminguid.

  1. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.
  2. Tartu Maakohtu
  3. mai
  4. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-5645 kuulutati välja kostja pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Küllike Mitt (pankrotihaldur). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses kui 439 eurot 21 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas ulatuses rahuldada. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaksmääratud poolte 5

(10)menetluskulude jaotust ja menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

  1. Ringkonnakohus märgib, et Tartu Maakohtu
  2. mai
  3. a määrusega on välja kuulutatud kostja pankrot. Kuna käesolev menetlus algas ning maakohus tegi asjas lahendi enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, lahendab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse sisuliselt (pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2). Ringkonnakohus on
  4. juunil 2022 pankrotihaldurit käesolevast menetlusest teavitanud ning võimaldanud tal esitada apellatsioonkaebuse kohta seisukohti. Pankrotihaldur seisukohti ei esitanud.
  5. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud. Ringkonnakohus märib, et kui kohtuotsus vaidlustatakse muus osas kui menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, ei jõustu kohtuotsus

§ 456

lg 4 kolmanda lause järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

  1. Ringkonnakohtus nõustub maakohtu käsitlusega, et lepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 7.1; dtl 48), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.
  2. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette 6

(10)nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär 39,99% aastas (dtl 41). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 39,99% aastas. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud lepingud oleksid VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra
  1. mail 2018, mis oli panga teate järgi 19,97% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 49% (dtl 41) ei ületa viidatud keskmisi kulukuse määrasid enam kui kolm korda.
  2. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise hagis taotletud ulatuses. Hageja nõuab kostjalt lepingu alusel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi
  3. aprillil 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 706 eurolt 62 sendilt viivist intressimääraga võrdses määras, s.o 39,99% aastas. Viivis tasumata põhivõla 706 euro 62 sendi tasumisega viivitamise eest alates
  4. aprillist 2020 kuni hagi esitamiseni (
  5. november 2021) on 439 eurot 21 senti (viivisekalkulaator kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses taotlenud viivise vähendmist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi.
  6. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osas, milles kohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses kui 439 eurot 21 senti. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata hageja muudele eelkäsitlemata hagi rahuldamist puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.
  7. Maakohus jättis menetluskulud

§ 163lg-st 1 lähtudes 72% ulatuses kostja kanda ja 28% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, 7

(10)rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

15. Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (

§ 174lg 1).

15.

  1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud menetluskulu maakohtu menetluses 440 eurot (sh riigilõiv 200 eurot ja esindajakulu 240 eurot (sh käibemaks)) on põhjendatud. Ringkonnakohus, arvestades hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotlust (dtl 147), mõistab kaebust selliselt, et hageja kõnealuseid maakohtu järeldusi ei vaidlusta. Ringkonnakohus märgib, et ekslik on hageja apellatsioonkaebuse põhjendustes esitatud seisukoht, nagu poleks maakohus võtnud arvesse kõiki hageja poolt menetluses tehtud toiminguid või et hageja esindaja põhjendatud ajakulu oli nelja tunni ulatuses. Hageja on menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud maakohtu menetluses esindajakulu kahe tunni ulatuses (dtl-d 62). Maakohus on seejuures leidnud, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud menetluskulud (sh esindajakulude osas) on täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Järelikult on maakohus pidanud vajalikuks ja põhjendatuks kõiki menetluskulude nimekirjas kajastatud esindaja toiminguid. 15.
  2. Hageja esindaja esitas
  3. augustil 2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid apellatsioonimenetluses 790 eurot (dtl-d 176–177). Menetluskulud koosnevad riigilõivust 190 eurot ja lepingulise esindaja kulust 600 eurot (käibemaksuta). Hageja esindaja on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot ning teinud järgmised toimingud: tutvunud kohtuotsusega (1 tund), koostanud apellatsioonkaebuse (3 tundi) ning tutvunud
  4. juuni
  5. a määrusega, esitanud kohtule täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja (kokku 1 tund). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning et ta on käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud osaliselt (

§ 175lg 1).

Hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot

§ 175lg 1 tähenduses on mõistlik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul aga ei vasta esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg (5 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahule. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu ühe tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu otsusega tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit. Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale 8

(10)õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub hageja nimel sama äriühingu (Julianus Inkasso OÜ) töötajate vahendusel mitmes teistes tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-124431, nr 2-21-112579, nr 221-109720, nr 2-21-119488 ja nr 2-21-126648) esitatud apellatsioonkaebustega. Hageja
  1. augusti
  2. a menetlusdokumendi koostamisele võis esindajal mõistlikult kuluda 15 minutit. Hageja on selles välja toonud apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja ning ülejäänud osas sisuliselt korranud apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti. Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot (1 tund × 120 eurot). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu kokku 190 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et on tasunud sellest 50 eurot menetluskuludelt. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks põhivõlalt väljamõistmata viivise 351 euro 35 sendi osas, ei olnud hagejal vajalik tasuda eraldi riigilõivu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel. Seega on tasutud riigilõivust vajalik menetluskulu (kohtukulu) (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2) 140 eurot.

Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise avalduse alusel (

§ 150lg-d 1 ja 4).

15.

  1. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, määrab ringkonnakohus kindlaks hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulud 440 eurot (sh riigilõiv 200 eurot ja esindajakulu 240 eurot) ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 260 eurot (sh riigilõiv 140 eurot ja esindajakulu 120 eurot), s.o kokku 700 eurot. Nagu eespool välja toodud, on maakohtu
  2. mai
  3. a määrusega välja kuulutatud kostja pankrot, seega on kostja pankrot välja kuulutatud apellatsioonimenetluse kestel. Pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks. PankrS § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud alustel. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus enne apellatsioonkaebuse sisulist lahendamist ja hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult (kostjalt) välja mõista (vt ka Riigikohtu
  4. jaanuari 2014.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14). Menetluskulude kindlaksmääramiseks näeb tsiviilkohtumenetluse seadustik ette erireeglid, kuid kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. Seega saab hageja menetluskulude nõude kostja vastu esitada võlausaldajana pankrotiseaduses sätestatud korras. 15.
  5. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Viivist ei arvestata kostja pankrotimenetluse kestel (PankrS § 35 lg 1 p 6). 9

(10)15.5. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.