KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 26. august 2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-138

) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada X KPK-sse kuni kaheks kuuks. Esineb isiku põgenemise oht

§ 68

p-de 6 ja 9 järgi, sest X varasematest hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, ning isik on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni riigist. Pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse nr 3-20-1207 tegemist kaotas isik seadusliku aluse Eestis viibimiseks, kuid ta ei ole sellele vaatamata täitnud PPA 10.06.2020 otsusest nr 7001810243-3 tulenevat kohustust lahkuda Namiibiasse, vaid asus end varjama ning lahkus mh Lätti. Isiku asukoht oli PPA-le teadmata kuni 30.04.2022, mil isik peeti Tallinnas kinni kahtlustatuna karistusseadustiku (KarS) § 120 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises (isikut kahtlustatakse 30.04.2022 Tallinnas Kanuti aias teise isiku noaga ähvardamises). Isik kinnitas 01.05.2022 küsitlusel, et oli teadlik, et tal puudub seaduslik alus Schengeni alal viibida. X käitumist iseloomustab seegi, et tema suhtes alustati 02.07.2019 kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 1 alusel, kuna ta lõi Vao majutuskeskuses viibides WC koristamise käigus tekkinud tüli raames teist isikut pihustipudeliga pähe ning jalaga vastu vasakut põlve. Lisaks alustati X suhtes 30.05.2020 kriminaalmenetlust samuti KarS § 121 lg 1 alusel, kuna ta lõi Tallinnas Viru tänaval teist isikut mitu korda rusikate ja jalgadega nii pea kui jalgade piirkonda ning surus kannatanule põlvega kõhu ja kubeme piirkonda. Isiku senine käitumine näitab, et ta ei austa Eesti seadusi ning võib ka tulevikus asuda vältima lahkumiskohustuse täitmist ja lahkuda omavoliliselt mõnda teise Schengeni riiki. Isiku ütluste kohaselt on tal sõbrad Lätis. X põgenemise ohtu on möönnud ka Tallinna Halduskohus 02.05.2022 määruses nr 3-22-944. PPA tuvastas 18.05.2022 otsuses, et X ei ole esitanud ühtegi uut asjaolu ega tõendit enda tagakiusamise kohta Namiibias. Sellest saab järeldada, et isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes enda väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks. Isik ei ole pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse tegemist taotlenud endale reisidokumenti ega pöördunud kuhugi abi saamiseks reisidokumendi taotlemisel. Seega on isik teadlikult hoidnud endale reisidokumendi hankimisest, et takistada enda väljasaatmist. PPA asub ise taotlema isikule reisidokumenti, mis võtab kodakondsusjärgse riigi koostöövalmidusest sõltuvalt aega eelduslikult 3–4 kuud. Isiku põgenemise ohu tõttu ei ole

§-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt rakendada ja isiku KPK-s kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. 3. X palus 29.06.2022 seisukohas jätta PPA taotlus rahuldamata. Kuna isik on Tallinna Halduskohtu 02.05.2022 määruse nr 3-22-994 vaidlustanud, siis ei saa sellele põgenemisohu tuvastamisel tugineda. KPK-sse paigutamise aluseks ei saa olla ka asjaolu, et isik ei esitanud 2

§ 15

lg 2 p 1 ja § 23 lg 1 pde 2 ja 3 alusel PPA-le loa paigutada X KPK-sse kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 30.08.2022. PPA taotlus on põhjendatud, sest isiku puhul on tuvastatav

§ 68p-de 6 ja 9 kohane põgenemise oht.

Isiku hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Sama on kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus 28.06.2022 määruses nr 3-22-994, tuues välja, et PPA on isiku rahvusvahelise kaitse taotluse kolmandat korda tagasi lükanud. Pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse tegemist oli puudutatud isikul kohustus täita lahkumisettekirjutus, kuid ta asus ennast selle asemel PPA eest varjama, sh ei teatanud oma uuest elukohast. Kuigi isikul puudus kehtiv reisidokument, lahkus ta omaalgatuslikult Lätti sõbra juurde elama. Seega võib järeldada, et isik toimis teadlikult selleks, et takistada enda väljasaatmist ja jääda Schengeni alale. Isiku põgenemise ohu hindamisel tuleb arvestada mh seda, et isik ei ole näidanud ennast seaduskuulekana, st tema suhtes on kolmel korral alustatud kriminaalmenetlust. Kuigi nendes ei ole jõutud süüdimõistva kohtuotsuseni, näitab menetluste alustamise fakt iseenesest, et isikul esineb probleeme seaduskuulekusega. Puudub alus arvata, et kriminaalmenetlused oleksid algatatud täiesti alusetult ja isikult Eestis elamise võimaluse äravõtmise eesmärgiga. Olukorras, kus isiku suhtes on algatatud mitmeid süüteomenetlusi, on suurem tõenäosus, et ta ei pruugi olla väljasaatmismenetluse tarvis PPA-le kättesaadav, seda eriti olukorras, kus talle rahvusvahelise kaitse andmisest on juba korduvalt keeldutud. Vaidlust ei ole ka selles, et isikul puudub kehtiv reisidokument, mille hankimisega PPA hetkel tegeleb ja mille saamine Namiibiast võtab aega mitu kuud. Seega esineb alus isiku kinnipidamiseks ka

§ 23lg 1 p 3 alusel.

Samuti ei ole isik pärast Riigikohtu 21.09.2021 määrust endale ise reisidokumenti taotlenud ega selle saamiseks abi palunud ning tema jutt teadmatusest reisidokumendi hankimise kohta on ebausutav, kuna varjupaigataotleja tunnistuse saamiseks suhtles isik pikema aja jooksul korduvalt Eesti ametivõimudega. Seega ei ole isik teadlikult ja tahtlikult täitnud kaasaaitamiskohustust reisidokumendi saamiseks ja väga suure tõenäosusega ei tee seda ka tulevikus, mistõttu esineb

§ 23lg 1 p-s 2 sätestatud alus isiku kinnipidamiseks.

Isiku suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks tema suhtes usaldust, kuid isiku põgenemisohu tõttu PPA-l sellist usaldust ei ole. Isiku väited põgenemisohu puudumisest ja tema lubadus alluda elektroonilisele järelevalvele on paljasõnalised. Samuti ei ole isiku kinnipidamine ebaproportsionaalne ning tema väljasaatmine ei ole perspektiivitu. 3

§ 68

p 6 alusel põgenemisohu tuvastamiseks, sest isik ei ole soovimatust väljendanud viisil, mis annaks aluse eeldada tema põgenemise ohtu. Igasugune väidetav põgenemisoht ei tingi automaatselt vältimatut vajadust isiku kinnipidamiseks (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 33-1-24-17, p 13). Isiku ühekordne sõit Lätti sõbra juurde ei anna veel alust väita, et ta sooviks ennast teistes riikides PPA eest varjata. Puuduvad ka muud tõendid, mis annaksid alust karta isiku põgenemist teistesse Schengeni riikidesse. Halduskohus leidis ebaõigesti, et isik sai pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse tegemist aru, et tal puudub seaduslik viibimisalus ja tal on kohustus Eestist lahkuda. Lahkumisettekirjutuse tegemisele eelnenud 01.05.2022 küsitlusel ei osalenud tõlk ning puudub kindlus, et isik sai lahkumisettekirjutuse sisust ja sellega seonduvast korrektselt ja piisaval määral aru. Ainuüksi süüteomenetluste algatamise fakti pinnalt ei saa teha järeldust, et isikul on probleeme seaduskuuleka käitumisega. Süüteomenetluste raames võib selguda, ei isik ei ole temale ette heidetud tegude toimepanemises süüdi. Halduskohus on omistanud süüteomenetlustele ülemäära suure kaalu. Põhjendamatu on ka halduskohtu hinnang, et alustatud süüteomenetluste tõttu hakkab isik ennast väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Namiibia reisidokumenti ei taotlenud isik seetõttu, et ta ei teadnud kus ja kuidas seda väljaspool Namiibiat teha. Isiku pöördumisest PPA poole isikutunnistuse saamiseks ei saa järeldada tema teadmist Namiibia reisidokumendi taotlemise võimaluste kohta. Halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimatust ega sisuliselt analüüsinud kinnipidamise proportsionaalsust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga.
2. Tallinna Ringkonnakohus andis 06.06.2022 määrusega nr 3-22-994 X-le riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5), esitamaks määruskaebus haldusasjas nr 3-22-
3. Ringkonnakohus selgitas määruse p-s 7, et riigi õigusabi hõlmab RÕS § 17 lg-st 1 tulenevalt isiku esindamist mh võimalikes järgnevates KPK-s kinnipidamist puudutavates menetlustes. Järelikult laieneb menetlusabi ka praegusele haldusasjale ning riigi õigusabi osutav advokaat esitaski 25.07.2022 ringkonnakohtule sisulise määruskaebuse. Kuna määruskaebuse esitajat juba esindab riigi õigusabi korras määratud advokaat ning X 18.07.2022 taotlusest ei nähtu etteheiteid senise esindaja osutatavale õigusteenusele (st tegemist ei ole taotlusega riigi õigusabi osutaja vahetamiseks), siis tuleb riigi õigusabi taotlus jätta läbi vaatamata. 4

§ 15

redaktsioonile, mis kehtis kuni 17.06.2022, ei ole see toonud kaasa PPA 28.06.2022 taotluse ebaõiget lahendamist ja ei tingi seega halduskohtu määruse tühistamist. Enne 18.06.2022 kehtinud

§ 15

lg 2 p-des 1–3 sätestatud välismaalase kinnipidamise alused ei erine sisuliselt alates 18.06.2022 kehtiva

§ 23lg 1 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alustest.

Kuivõrd halduskohus on määrust (p 7) osaliselt põhjendanud ka viidetega kehtivatele sätetele (

§ 23

lg 1 p-d 2 ja 3), siis on ilmne, et tegemist on üksnes formaalset laadi eksimusega. Küll aga tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta, asendades viited varasematele

§ 15

lg 2 p-dele 1–3 viidetega kehtivatele

§ 23lg 1 p-dele 1–3.

10.

§ 23

lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3).

§ 23

lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. 11.

§ 23

lg 1 p 1 kohaldamise aluseks olevat põgenemisohtu on määruskaebuse esitaja puhul seostatud

§ 68

p-des 6 ja 9 märgitud asjaoludega (s.o isiku hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, ning isik on varasemalt loata lahkunud teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist). Isiku põgenemise ohtu ei saa siiski järeldada pelgalt mõne

§-s 68 sätestatud asjaolu esinemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata, arvestades kogumis kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et X-ga seotud asjaolud kogumis kinnitavad, et tema puhul esineb reaalne põgenemisoht. Sama on järeldatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2022 määruses nr 3-22-994 (p-d 9–10).

1. X soovimatusele täita PPA 10.06.2020 otsusest nr 7001810243-3 tulenevat lahkumisettekirjutust ja pöörduda tagasi päritoluriiki, viitab asjaolu, et määruskaebuse esitaja asus pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse nr 3-20-1207 tegemist, mille tagajärjel lõppes tema rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja sellest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks, ennast PPA eest varjama. PPA 28.06.2022 taotluse kohaselt oli X asukoht PPA-le teadmata
2. a sügisest kuni 30.04.2022, mil isik peeti kriminaalmenetluse raames Tallinnas kinni. Isikut käidi tema poolt PPA-le antud aadressidelt otsimas, kuid ta ei elanud nendel aadressidel. Schengeni alalt lahkumise kohustuse täitmisest hoidumisele ja enda väljasaatmise takistamisele viitab seegi, et isik elas enda kinnitusel
3. a oktoobri lõpust kuni
4. a veebruari lõpuni sõbra juures Lätis. Olukorras, kus X esitas koheselt pärast enda kinnipidamist korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ilmselt eesmärgiga takistada enda väljasaatmist, ei saa usutavaks pidada, et isik ei mõistnud, et tal tuli pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse tegemist Schengeni alalt lahkuda (mh esindas isikut haldusasjas nr 3-20-1207 advokaat, kes pidi olema kaebajale seda selgitanud). Oluline pole seegi, et isik väidetavalt kardab Namiibiasse tagasi pöörduda, sest haldusasjas nr 3-20-1207 tuvastati, et tal puudub alus saada rahvusvahelist kaitset, ning

§ 68p 6 alusel põgenemisohu hindamisel ei oma sisulist tähtsust põhjus, miks isik ei soovi 5

§ 68

p-s 9 toodud asjaolu, sest puuduvad andmed, et isik oleks loata lahkunud

§ 10

lg 2 p 1 alusel määratud elukohast või teisest Schengeni liikmesriigist (Eestist lahkumisele ei ole

§ 68

p 9 kohaldatav – nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2021 määrus nr 3-20-2250, p 12; 18.12.2020 määrus nr 3-202250, p 11), on PPA ja halduskohtu järeldus määruskaebuse esitaja põgenemise ohu esinemisest lõpptulemusena siiski õige (st seda kinnitavad piisavalt muud isiku suhtes tuvastatud asjaolud). Põgenemisohu tuvastamist puudutavas osas tuleb siiski halduskohtu määruse põhjendusi muuta vastavalt ringkonnakohtu põhjendustele. 13. PPA ja halduskohus on kinnipidamise alustena tuginenud ka

§ 23

lg 1 p-dele 2 ja 3.

§ 23

lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab mh seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Seetõttu peaks

§ 23

lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (

§ 264

lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peaks olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2021 määrus nr 3-21-352, p 15; 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9). Vaidlust ei ole selles, et X-l puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja ta ei ole ise astunud mingeid samme selleks, et endale reisidokument saada. PPA ei ole siiski selgitanud, milles seisneb X kaasaaitamiskohustuse rikkumine endale reisidokumentide muretsemisel. Sellist järeldust ei saa teha pelgalt sellest, et isik ei ole endale ise dokumente hankinud. PPA ei ole väitnud, et isik oleks esitanud valeandmeid või keeldunud muude toimingute tegemisest, mis on dokumentide saamiseks vajalikud. Samuti ei ole PPA toonud välja ühtegi muud kohustust (andmete, tõendite ja selgituste esitamine), mida X oleks praeguses menetluses rikkunud. Väljasaatmise korraldamisele kaasaaitamise kohustuse rikkumiseks ei saa pidada seda, et isik ei esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses uusi asjaolusid või tõendeid. Eeltoodust tulenevalt ei saanud X kinnipidamise aluseks olla

§ 23

lg 1 p-d 2 ja 3 ning ringkonnakohus muudab ka selles osas halduskohtu määruse põhjendusi. 14. Kuigi ringkonnakohus leidis, et X kinnipidamine oli lubatav üksnes

§ 23

lg 1 p-s 1 märgitud alusel, ei mõjuta see isiku KPK-sse paigutamise õiguspärasust, sest selleks ei pea esinema kõiki

§ 23lg-s 1 märgitud aluseid, vaid piisab juba neist ühe esinemisest.

Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise või turvalisuse kaalutlused). Isiku kinnipidamist kuni kaheks kuuks ei saa pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt.

§ 10

lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamata jätmise tõttu saaks määruskaebuse esitaja KPK-s kinnipidamine olla ebaproportsionaalne eelkõige siis, kui tema suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tagaks tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Seega ei piisa üksnes sellest, et leebemate abinõude kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid need peaksid kinnipidamisega samavõrra tõhusalt aitama saavutada meetmete kohaldamise eesmärki (st tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks).

§ 10

lg-s 2 toodud abinõude kohaldamine eeldab, et PPA-l ei ole mõistlikku põhjust arvata, et järelevalvemeetmed ei oleks isiku põgenemise ohu vältimiseks piisavad. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et X senine käitumine ei ärata piisavat usaldust, et määruskaebuse esitaja lubadustele vaatamata reegleid ka tegelikult järgiks ning ei asuks ennast varjama ega lahkuks loata Eestist.

§ 106