← Eesti

1-17-5601/80

Obsah (4)§ 384§ 73§ 61§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2019.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-5601 (15730000024) Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Ee

§ 384lg 1 Apelleeritud kohtuotsus järgi Harju Maakohtu 10.

oktoobri 2018 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav M.D Abiprokurör Kaito Puusepp Süüdistatav M.D , ik: XXX; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht: XXX; elukoht: XXX; kriminaalkaristused puuduvad; tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Lausmaa (riigi õigusabi koras) RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 10. oktoobri 2018 otsus M.D süüdistuses

§ 384lg 1 järgi muutmata.

  1. Süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata.
  2. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks M.D-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot, s.h käibemaks 30 (kolmkümmend) eurot.
  3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks M.D-lt välja 180 eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  4. Õigusabi tasu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  5. Harju Maakohtu
  6. oktoobri 2018 otsusega üldmenetluses tunnistati M.D süüdi talle esitatud süüdistuses

§ 384

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud.

§ 73

lg-te 1 ja 3 järgi määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui M.D ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev 10.10.2018.a. Menetluskuludena mõisteti M.D-lt välja riigi tuludesse sundraha 750 eurot, mis tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi 12 kuu jooksul, igakuiselt vähemalt 62,50 eurot. Määratud kaitsjale makstud tasu 1704,48 eurot ja kohtupsühhiaatria ekspertiisikulud 510 eurot, s.o kokku summas 2214,48 eurot, jäeti KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. 2. M.D-le oli esitatud süüdistus, selles, et tema võõrandas 26.06.2012.a talle kuulunud kinnistu asukohaga XXX, kaks kuud peale Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2012.a otsust, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsus V. Mäotsalt 95867,47 euro väljamõistmine XX kasuks. Kinnistu võõrandamise järgselt kanti kinnistu ostja YY ja tehingut tõestanud notar KP poolt M.D Danske Bank AS Eesti filiaali arvelduskontole nr EE233300336210480003 kokku 53652 eurot. M.D pidi olema võimeline eeldama, et temalt XX kasuks 95867,47 euro väljamõistmine võib jääda jõusse ka kõrgeimas kohtuastmes. Sellekohast teadmist omades otsustas ta mitte ära oodata kohtu lõplikku seisukohta ning tagada kinnistu müügist saadud 53652 euro säilimist oma pangakontol, et selle arvel vähemalt osaliselt XX võimalikku tekkivat nõuet tema suhtes täita, vaid võttis 27.06.2012.a oma pangakontolt sularahas kahel korral välja 1000 eurot ning ühel korral 16000 eurot, 29.06.2012.a võttis välja 22000 eurot ja 06.07.2012.a võttis välja 11000 eurot, s.o kokku 51000 eurot. Väljavõetud sularahast raiskas M.D 18000 eurot oma igapäevaste ostude eest tasumiseks, reisil käimiseks ja poja AA autokooliõpingute eest tasumiseks. 18000 euro raiskamisega olukorras, kus tal oli alust eeldada, et teda võib tulevikus oodata kohustus tasuda XXle 95867,47 eurot, kahjustas ta teadvalt ja TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet kohustustevastaselt rikkuvalt oma varalist seisundit, põhjustades sellega oma maksevõime olulise vähenemise. Olles alates 17.09.2012.a vältimatult teadlik kohustus est tasuda XX -le 95867,47 eurot, suurendas M.D sellele järgnevalt oluliselt ja põhjendamatult enda varaliste kohustuste mahtu, sõlmides 24.09.2012.a NN-ga laenulepingu 72000 euro laenamiseks tähtajaga 31.12.2014.a. Laenulepingu sõlmise ja laenu võtmise eesmärk ei olnud M.D XX ees kohustuse täitmine, vaid laenuga saadud vahendite kasutamine endale korteri soetamiseks. Laenulepingut sõlmides kahjustas M.D teadlikult ja TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet eirates kohustustevastaselt oma varalist seisundit, kuna võttis endale laenulepingu sõlmimisega täiendava varalise kohustuse olukorras, kus tema ainsaks sissetulekuks oli töövõimetuspension. Täiendava varalise kohustuse 2

(6)võtmisega vähendas M.D oluliselt enda maksevõimet ning võimalust täita enne laenu võtmist olemas olnud CC 95867,47 euro suurust nõuet. NN-ga laenulepingu sõlmimisele järgneval päeval, s.o 25.09.2012.a, paigutas M.D välismaale kokku 105000 eurot, andes laenulepingu alusel NN-lt saadud ja korteri ostmiseks mõeldud 72000 eurot ning kinnistu müügist saadud ja pangaarvelt sularahas välja võetud 33000 eurot laenuna Seišellidel registreeritud ettevõttele S Ltd, sõlmides laenulepingu tähtajaga 31.12.2014.a ettevõtte esindaja QQ-ga. Laenu välisriigis asuvale ettevõttele väljastas ta sularahas ja omapoolset lisatagatist taotlemata. Laenulepingus kokkulepitud tähtajaks S Ltd M.D-le laenu ei tagastanud. Olles laenu väljastamise ajal teadlik enda kohutusest XX ees, kahjustas ta teadvalt ja TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet eirates kohustustevastaselt enda varalist seisundit ja põhjustas laenu väljastamisega enda maksevõime olulise vähenemise ning võimetuse XX-le kohustus täita vähemalt ajal, mil laenusummat talle ei oldud tagastatud. 26.04.2013.a algatati M.D suhtes pankrotimenetlus. 27.05.2013.a kuulutati maksejõuetuse tõttu välja M.D pankrot. Seega pani M.D füüsilisest isikust võlgnikuna, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot, toime oma vara teadva raiskamise, põhjendamatu kohustuse võtmise ning välismaale paigutamise, millega põhjustas oma maksejõuetuse. 3. Maakohus asus otsuses seisukohale, et M.D tegu vastab ka 01.01.2015.a muudetud koosseisu sõnastusele, sest füüsilisest isikust võlgnikuna, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot, pani ta toime enda varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise, põhjustades sellega enda kui võlgniku maksevõime olulise vähenemise ja maksejõuetuse. Kohtu hinnangul pani M.D talle süüdistuse kohaselt etteheidetud tegevuse kuni maksejõuetuse põhjustamiseni toime otsese tahtlusega. Kohus tõdes, et maksejõuetuse põhjustamisel selle lõpptulemuse mõttes, tegutses M.D kaudse tahtlusega, kuna esimese sammu tegemisel, s.o oma vara raiskamisel ja seejärel laenulepingute sõlmimisel, ei pruukinud ta otseselt teada, et tekitab sellega lõplikult maksejõuetuse, kuid pidi seda võimalikuks pidama ja möönma. Kohtu hinnangul puudus alus kohaldada mõistetavat karistust

§ 61kohaselt alla seaduses sätestatud alammäära.

M.D töökoht puudub, ta on töövõimetuspensionär, kelle suhtes on pankrot välja kuulutatud. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes leidis kohus, et rahalise karistuse kohaldamine ning selle võimalik täitmine M.D suhtes on raskendatud, mistõttu tuleb kohaldada vabadusekaotuslikku karistust. Arvestades aga süüdistatava isikut, ei ole tema suhtes vajalik reaalselt vanglakaristust kohaldada. Mõistetav karistus jääb sanktsiooni keskmäärast küll allapoole, sisuliselt lähedale minimaalmäärale, kuid see on proportsionaalne toimepandud teoga ja Riigikohtu seisukohtadega.

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav M.D , vaidlustades kohtuotsuse tervikuna. Apellandi hinnangul toimus ebaõigsus tõendlikus osas ja seaduse kohaldamisel, kohus ei arvestanud kõiki asjaolusid ning on eksinud kohtuotsuse tegemisel. Tema ei ole kuriteos süüdi. Kokkuvõtvalt palub maakohtu otsus tühistada ja ennast õigeks mõista.
  2. Ringkonnakohtu istungil jäi M.D enda apellatsioonis esitatud taotluse juurde. Kaitsja toetas apellatsiooni. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  3. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja süüdistatava apellatsiooniga ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et esitatud apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Enda seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt. 3

(6)7. Riigikohus on otsuses nr 1-16-4665/224 leidnud, et

§ 384

koosseisupärane tegu seisneb võlgniku varalise seisundi kohustustevastases kahjustamises. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu ning varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37). Seega on võlgniku varalise seisundi kahjustamine karistusõiguslikult karistatav üksnes juhul, kui toimepanija sellist käitumist saab pidada kohustustevastaseks ehk selliseks, mis peab olema vastuolus toimepanija õiguslike kohustustega ja millega on koosseisulise tagajärjena põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus. Võlgniku süüditunnistamine

§ 384

järgi eeldab seega tema käitumises teokoosseisu objektiivse külje tuvastamist ehk seda, kas isik pani toime kohustusevastase teo, mis kahjustab tema varalist seisundit, mis omakorda põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse. Teisisõnu eeldab

§ 384

objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel.

  1. Võlgniku varalise seisundi teadev kohustustevastane kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). Seega tuleb kohtul isiku maksejõuetuse põhjustamises süüdi tunnistamisel hinnata, kas etteheidetavad kohustustevastased teod vähendasid võlgniku vara väärtust ning kas isiku kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel esineb põhjuslik seos.
  2. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuvastas maakohus kohtuistungil hinnatud tõenditega kogumis õigesti, et M.D käitumises on leidnud tuvastamist

§ 384

süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ja seda nii tegude toimepanemise ajal kehtinud

§ 384

lg 1 süüteokoosseisu kui ka alates 1.01.2015 kehtiva süüteokoosseisu kirjelduse osas. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et M.D oli tulenevalt Harju Maakohtu 31.05.2011 otsusest kohustus tasuda XX -le 95 867,47 eurot ja vaatamata sellele, et kinnistu XXX võõrandamise hetkel 26.06.2012 ei olnud Harju Maakohtu 31.05.2011 otsus veel jõustunud (jõustus Riigikohtu 17.09.2012 määrusega tsiviilasjas nr 3-7-1-2-436), võõrandas ta kinnistu kaks kuud peale Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2012 otsust, millega kohus jättis muutmata Harju Maakohtu 31.05.2011 otsuse, 53 652 euro eest YY-le. Kuigi kinnistu võõrandamisest saadud rahalistest vahenditest tekkis tal vähemalt osaliselt võimalus XX võimalikku tekkivat nõuet tema suhtes täita, M.D seda võimalust ei kasutanud, vaid võttis enda pangaarvele kinnistu müügist laekunud rahast ajavahemikul 27.06.2012 - 06.07.2012 sularahas välja kokku 51 000 eurot, millest 18 000 eurot kasutas ära oma igapäevaste ostude eest tasumiseks, reisil käimiseks ja poja autokooliõpingute eest tasumiseks. Vaidlus puudub ka selles, et olles alates 17.09.2012 teadlik Riigikohtu määruse alusel Harju Maakohtu 31.05.2011 otsuse jõustumisest ja sellest tulenevalt enda kohustusest tasuda XX-le 95 867,47 eurot, sõlmis 24.09.2012 NN-ga laenulepingu 72 000 euro laenamiseks tähtajaga 31.12.2016, millega suurendas oluliselt ja põhjendamatult enda varaliste kohustuste mahtu, sest laenulepingu kohaselt ei olnud laenu võtmise eesmärgiks mitte rahalise kohustuse täitmine XX ees, vaid laenu kasutamine endale korteri soetamiseks. Samuti on leidnud tuvastamist, et juba NN-ga laenulepingu sõlmimisele järgneval päeval, 25.09.2012, sõlmis M.D laenulepingu Seišellidel registreeritud ettevõttega S Ltd, andes NNlt laenulepingu alusel saadud 72 000 eurot ning kinnistu müügist saadud ja pangaarvelt välja võetud 33 000 eurot sularahas laenuna S Ltd-le, omapoolset lisatagatist taotlemata. Laenulepingus kokkulepitud tähtajaks 31.12.2014 S Ltd M.D-le laenu ei tagastanud. 10. TSÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtte kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ja õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Maakohtu tõdemus, 4

(6)mille kohaselt tegutses M.D füüsilisest isikust võlgnikuna talle süüdistuses etteheidetavate kinnistu võõrandamisel ja laenulepingute sõlmimisel hea usu põhimõtet rikkuvalt ja teadvalt enda varalist seisundit kohustustevastaselt kahjustades, õige. Võlasuhe, millest alates on isikut võimalik võlgnikuks lugeda, peab olema VÕS §-st 82 tulenevalt tekkinud enne tegu. M.D , kelle ainukeseks sissetulekuks oli töövõimetuspension ja kelle võlasuhe tekkis tulenevalt Harju Maakohtu 31.05.2011 otsusest kohustusega tasuda XX-le 95 867,47 eurot, jättes kinnistu võõrandamisest saadud rahast kasvõi osaliselt täitmata enda rahalised kohutused XX ees ja sõlmides samal ajal ennast koormavad laenulepingud, kahjustas teadvalt ja TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet eirates kohustustevastaselt enda varalist seisundit, põhjustades laenu väljastamisega enda maksevõime olulise vähenemise ning võimetuse täita XX-le kohustus ajal, mil kinnistu võõrandamisest saadud rahalised vahendid laekusid tema pangarvele ja S Ltd ei olnud laenusummat M.D-le veel tagastanud. 11.

§ 384lg-s 1 sätestatud teo ajal ei pea olema võlgnik (ja tavaliselt ei olegi) pankrotivõlgnik Pankr

S § 8 lg 1 mõttes. Maksejõuetuse põhjustamine saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui võlgnik ei ole sellise teo toimepanemise ajal veel maksejõuetu. Kohtuistungi protokollis kajastatud M.D ütlustest nähtuvalt olid tal peale kohtuotsuse jõustumist kohtuotsuse vabatahtlikuks täitmiseks XX huvides rahalised vahendid osaliselt olemas ehk ta ei olnud varalisest seisundist tulenevalt ennast koormavate laenulepingute sõlmimise ajal veel maksejõuetu ja võimeline seega vähemalt osalisest täitma enda rahalist kohustust XX ees. Kasutades kinnistu müügist saadud raha aga enda, mitte XX huvides (kd I, tl 100-112), kahjustas süüdistatav sellega kohustustevastaselt enda varalist seisundit ja muutis võimatuks täita enda varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. M.D pankrotimenetlus algatati CC 12.11.2012 avalduse alusel 26.04.2013 ja M.D pankrot kuulutati maksujõuetuse tõttu välja 27.05.2013, s.o peale talle süüdistuses märgitud tegevust. Apellandi seisukoht selles, et tema ei ole talle etteheidetavaid tegusid toime pannud, ei tulene seega asjas kindlaks tehtud faktilistest asjaoludest. Kohtuistungil üle kuulatud pankrotihaldur OO ütlustest nähtuvalt on M.D poolt vahetult enne pankrotimenetluse alustamist välismaisele offshore piirkonda kuuluvale ettevõttele ilma tagatiseta väga suure summa raha andmine hinnatav tahtliku tegevusena enda maksevõime vähendamiseks.

§ 384

lg-s 2 sätestatud koosseisuväline karistatavuseeldus, mille kohaselt

§ 384

lõikes 1 sätestatud teo eest karistatakse üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu, on täidetud ka siis, kui võlgniku pankrot on välja kuulutatud või pankrotimenetlus raugemisega lõpetatud alles pärast teo toimepanemist. M.D pankroti väljakuulutamisega on karistatavuseeldus täidetud ja M.D õigesti

§ 384lg 1 järgi süüdi tunnistatud.

12. Maakohus hindas ka M.D tegevuse subjektiivset külge ja leidis kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et süüdistatavale etteheidetav tegevus on kuni maksejõuetuse põhjustamiseni toime pandud otsese tahtlusega ning esineb põhjuslik seos kohustusevastaste tegude ja sellega enda maksevõime olulise vähenemise ja sellega maksejõuetuse tekkimise vahel. Kuigi süüdistatav ennast süüdistuses

§ 384

lg 1 järgi süüdi ei tunnistanud, ei olnud laenulepingud NN-ga ja S Ltd-ga sõlmitud eesmärgipäraselt, mistõttu vaadeldavad tahtliku tegevusena enda maksevõime oluliseks vähendamiseks. Maakohus on andnud M.D tegevusele õige juriidilise hinnangu ja seda põhjendanud. Arvestades maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ning kohtukolleegiumi eelöeldud seisukohti, puudub alus maakohtu järelduste ümberhindamiseks. 5

(6)Põhjendatud on ka konkreetset karistusmäära ning karistusmäära valikul on maakohus arvestanud ka süüdistava isikuga. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei jää tõendite hindamisel kõrvaldamata kahtlusi, milliseid KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 13. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses menetluskulu. Harju Maakohtu 9.04.2019 määrusega määrati M.D-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi. Süüdistatava kaitsja N. Lausmaa esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstava tasu kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga, summas 180 eurot. Kohtukolleegium rahuldab KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määrab kaitsjale välja maksta apellatsioonimenetluses määratud kaitse teostamise eest kokku 180 eurot, s.h käibemaks 30 eurot. Kohtukolleegium peab riigi õigusabi osutamisel apellatsioonimenetluses tehtud kulutuste eest kaitsja taotletava tasu suurust mõistlikuks ja põhjendatuks.

§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav M.D . Et kohtukolleegium jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 14. Lähtudes ülaltoodust leiab kohtukolleegium, et vaidlustatud otsus kriminaalasjas nr 1-17-5601 on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium otsuse M.D süüdistuses

§ 384lg 1 järgi muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.