1 järgi üldmenetluses Süüdistatav Kaitsja H.A, isikukood: XXX; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: vene keel; haridus: kõrgharidus; töökoht: ei tööta, on töövõimetuspensionär; elukoht: xxx, ; kriminaalkaristused puuduvad. Tõkendit kohaldatud ei ole. Talvi Vaske RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada H.A
1 järgi ning karistada teda vangistusega 6 (kuus) kuud. Kohaldades
1 ja lg. 3 sätteid, määrata, et mõistetud vangistust (s.o 6 kuud) ei pöörata täielikult täitmisele, kui H.A ei pane 1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o. 10.10.2018.a. Menetluskulud: Välja mõista H.A-lt KrMS §-de 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; § 175 lg. 1 p. 9; § 179 lg. 1 p. 2; § 180 lg. 1, 3 alusel süüdimõistva kohtuots usega kaasnev sundraha summas 750 (seitsesada viiskümmend) eurot. Menetluskulu tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi KrMS § 180 lg. 3 alusel 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes igakuiselt vähemalt 62 (kuuskümmend kaks) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti. Menetluskulu tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas eraldi dokumendis (makseinfo lehel). KrMS § 180 lg. 3 alusel määratud k aitsjale makstud tasu summas 1704 (üks tuhat seitsesada neli) eurot ja 48 (nelikümmend kaheksa) eurosenti ning kohtupsühhiaatria ekspertiisikulud (ekspertiisiakt 13.12.2017.a nr 599) summas 510 (viissada kümme) eurot, s.o menetluskulud kokku summas 2214 (kaks tuhat kakssada neliteist) eurot ja 48 (nelikümmend kaheksa) eurosenti – jätta riigi kanda. Kohus selgitab, et kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 30.11.2018.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3 KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED H.A end kohtuliku uurimise käigus süüdi ei tunnistanud Kaitsja leidis, et H.A ei kahjustanud oma varalist seisundit tahtlikult, vaid oli selleks sunnitud, et ära elada. Kaitsja hinnangul saab H.A suhtes kohaldada, arvestades kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi,
sätteid ning minna karistusest alla alammäära Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde ning kohtulike vaidluste käigus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistust. Teo subjektiivne ja objektiivne külg on täidetud. Prokurör palus H.A süüdi tunnistada ning mõista talle
1 järgi karistuseks 6 kuud vangistust, mis jätta
Menetluskulude osas leidis prokurör, et osa neist võib jätta riigi kanda Kohtuliku uurimise käigus kuulati tunnistajatena üle A. N., S. V., L. M. ja L. S., kannatanute esindaja – pankrotihaldur O. E. ning süüdistatav H.A. Tunnistaja K. M. ütlusi anda ei soovinud. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud kohtuistungil ära süüdistatava H.A seisukoha, samuti prokuröri ja kaitsja seisukohad, kuulanud üle tunnistajad ning kannatanute esindaja – pankrotihalduri O. E., uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et H.A-le inkrimineeritud kuritegu on tõendamist leidnud, nimelt selles, et tema füüsilisest isikust võlgnikuna, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot, pani toime oma vara teadva raiskamise, põhjendamatu kohustuse võtmise ning välismaale paigutamise, millega põhjustas oma maksejõuetuse, s.t pani toime
1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Karistusseadustiku revisjon temale etteheidetava teo olemust ei muutnud ning H.A tegu vastab ka 01.01.2015.a muudetud koosseisu sõnastusele, kuivõrd füüsilisest isikust võlgnikuna, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot, pani ta toime enda varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise, põhjustades sellega enda kui võlgniku maksevõime olulise vähenemise ja maksejõuetuse. Puudub vaidlus selles, et Harju Maakohus mõistis 31.05.2011.a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-58233 H.A S. V. kasuks välja 95 867,47 eurot (tl 12-16). H.A esitas küll Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsuse peale apellatsioonikaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2012.a otsusega jäeti Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsus muutmata (tl 89-91). H.A esitas Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2012.a otsuse peale kassatsioonikaebuse, kuid Riigikohtu 17.09.2012.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 3-7-1-2-436 jäeti H.A kassatsioonikaebus menetlusse võtmata, seega Harju Maakohtu 31.05.2011.a kohtuotsus jõustus 17.09.2012.a (tl 92). 4 Kohtus leidis tuvastamist, et 26.06.2012.a võõrandas H.A endale kuulunud kinnistu asukohaga M. N.. Eeltoodut kinnitab notariaalne kinnistu müügileping (tl 27-42), mille punktide 4.2.4 ning 4.3 kohaselt on H.A Danske Bank AS Eesti filiaali arvelduskontole nr XXX kantavateks summadeks olnud vastavalt 33 652 eurot ja 20 000 eurot. Tõendite uurimise käigus leidis tuvastamist ka süüdistusaktis märgitu, et kinnistu müügist kantud summat süüdistatav oma pangakontol (väljavõte tl 73-88) ei säilitanud, vaid 27.06.2012.a võttis sularahas kahel korral välja 1000 eurot ning ühel korral 16 000 eurot, 29.06.2012.a võttis välja 22 000 eurot ja 06.07.2012.a 11 000 eurot, s.o kokku 51 000 eurot. Väljavõetud sularahast kulutas H.A 18 000 eurot oma igapäevastele ostudele. 33 000 eurot kasutas H.A laenu väljastamiseks S. A. L.-le. Kohtus leidis tõendamist, et H.A, olles alates 17.09.2012.a Riigikohtu määrusest ja selle alusel Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsuse jõustumisest vältimatult teadlik, seega teadlik ka kohustusest tasuda S. V.le 95 867,47 eurot, suurendas oluliselt enda varaliste kohustuste mahtu, sõlmides 24.09.2012.a A. N. laenulepingu 72 000 euro laenamiseks (tl 17-18) tähtajaga 31.12.2016.a Nähtuvalt lepingust on laenulepingu sõlmimise ja laenu võtmise eesmärk olnud korteri ostmine, mitte aga S. V. ees olevate kohustuste täitmine. Vaid päev hiljem peale A. N. laenulepingu sõlmimist, s.o 25.09.2012.a on H.A paigutanud välismaale kokku 105 000 eurot, andes laenulepingu alusel A. N. saadud korteri ostmiseks mõeldud 72 000 eurot ning kinnistu müügist saadud ja pangaarvelt sularahas välja võetud 33 000 eurot laenuna Seišellidel registreeritud ettevõttele S. A. L. (ettevõtte esindaja M. V.). Seda kinnitab kohtuistungil tõendina uuritud laenuleping nr. 033/12 tähtajaga 31.12.2014.a koos garantiikirjaga, millest nähtub, et laen on üle antud sularahas (tl 19-22). 27.05.2013.a kuulutati maksejõuetuse tõttu välja H.A pankrot Antud kriminaalasjas lasub põhiline vaidluskese asjaolul, kas eelnimetatud tehingute ja lepingute sõlmimisel tegutses füüsilisest isikust võlgnik H.A teadvalt ehk kas ta teadvalt pani toime oma vara raiskamise, põhjendamatu kohustuse võtmise ja välismaale paigutamise ning kas ta seeläbi realiseeris
§-s 384 lg.-s 1 sätestatud koosseisu või mitte. Kohtu hinnangul süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid kogumis arvesse võttes tuleb jaatada vaadeldava kooseisu nii subjektiivsete kui objektiivsete tunnuste esinemist. Kohus märgib, et KrMS § 2 p. 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikateks muuhulgas Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel ning kohus tõdeb, et
Kindlustamaks karistusseadustiku efektiivne rakendumine, samuti et mõista karistusseadustiku eriosa süütekoosseisude sisu täpsemalt ning nende olulisi elemente, on koostatud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne (autorid Jaan Sootak, Priit Pikamäe, viimati ilmunud 2015.a). Eelviidatud väljaande eessõnas on märgitud, et karistusseadustiku kommentaarid puudutavad küll eriosa süüteokooseisude omavahelisi piiritlemisküsimusi, kuid esmalt peab selleks vastuse andma kohtupraktika. Autorid on möönnud, et kommenteeritud väljaandest ei ole võimalik leida vastuseid kõikidele praktikas üles kerkivatele küsimustele, kuid siiski vaatab kohus (lisaks seaduse tekstile) ka Karistusseadustiku kommenteeritud väljaannet (2015.a), mille kohaselt seisneb
1 objektiivne koosseis füüsilisest isikust võlgniku poolt varalise seisundi kohustustevastases kahjustamises, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus. Subjekt on seejuures füüsilisest isikust võlgnik, tema seaduslik esindaja, juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liige. 5 Seejuures võlasuhe, millest tulenevalt on isik võimalik võlgnikuks lugeda, peab olema tekkinud enne tegu, kuid sellest tulenev nõue võlgniku vastu ei pea olema muutunud teo ajaks sissenõutavaks (VÕS § 82). Samuti
S § 8 lg. 1 mõttes. Lõikes 2 sätestatud koosseisuväline karistatavuseeldus on täidetud ka siis, kui võlgniku pankrot on välja kuulutatud või pankrotimenetlus raugemisega lõpetatud alles pärast teo toimepanemist ja nagu kohus eelnevalt märkis, kuulutati H.A pankrot välja 27.05.2013.a, s.o peale süüdistuses märgitud tegu, mis tähendab, et H.A saab antud teo eest vastutusele võtta ning koosseisuväline karistatavuseeldus on igal juhul täidetud.
1 koosseisu osas tulebki esmalt peatuda võlgniku mõistel, mida heidetakse ette ka H.A-le. Varalise seisundi mõiste tuleneb Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 66, mille kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Tuginedes Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele (2015.a) märgib kohus, et varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust, seejuures näiteks müümine turuhinnast odavamalt või ebakindlale lepingupartnerile ilma müügihinna kohese tasumise kohustuseta ja piisavat tagatist saamata, vara raiskamine, aga ka varaliste kohustuste võtmine. Seejuures on võlgniku varalise seisundi kahjustamine karistatav üksnes juhul, kui toimepanija sellist käitumist saab pidada kohustustevastaseks ning tegu, millega võlgniku varalist seisundit kahjustati, peab olema vastuolus toimepanija õiguslike kohustustega. Füüsilisest isikust võlgniku poolt oma varalise seisundi kahjustamist saab pidada kohustustevastaseks tehingu või toimingu korral, kus on täidetud mõnele PankrS §-dest 110-114 tulenevale tagasivõitmise alusele vastavad eeldus ed ja lisaks PankrS § 109 lg-st 1 tulenev võlausaldajate huvide kahjustamise tingimus kui tagasivõitmise üldine eeldus. Ei ole oluline, kas võlgniku pankrotimenetluses tagasivõitmise võimalust kasutati või kas konkreetse tehingu või toimingu tagasivõitmise tähtaeg on kriminaalasja lahendamise ajaks möödunud. Prokurör on kohustustevastasust sisustanud TsÜS §-ga 138, mis sätestab hea usu põhimõtte ning mille lõike 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kohus leiab, et selliselt on prokurör asunud õigele juriidilisele seiskohale. Kohus märgib, et viidatud paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on küll märgitud, et füüsilisest isikust võlgniku poolt enda varalise seisundi halvendamise kohustustevastasust tuleb eitada majanduslikult ebamõistliku käitumise puhul, kui seda saab olmelistest, kõlbelistest vmt eesmärkidest lähtuvalt põhjendatuks pidada, kuid märgitu ei tähenda seda, nagu ei võiks füüsilisest isikust võlgniku poolt oma vara raiskamist käsitada varalise seisundi hea usu vastase kahjustamisena, kui see kahjustab ebamõistlikult võlausaldajate huve. Ka Riigikohus on leidnud, et maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei ole kooskõlas ühiskonna üldiste arusaamadega kõlblusest ja seega ka heade kommetega (vt RK 3-2-180-05 p. 23). Et avada täielikult H.A poolt toime pandud
1 koosseisu nii objektiivsete kui subjektiivsete tunnuste täitumist, peab kohus lisaks eelkäsitletud kirjalikele tõenditele, vajalikuks peatuda ka isikulistel tõendiallikatel. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle S. V. , kelle ütlused omavad tähtsust osas, mis puudutab kohtuvaidlust ning võlasuhte tekkimist tema ja H.A vahel. Nii selgitas S. V., et nende kooselu ajal kinkisid H.A vanemad talle maa. Veronika veenis teda, et ta hakkaks tema territooriumile maja ehitama. xxx kinnistu ehitustegevusega alustas ta 1989.a, kui nad lammutasid 6 maha sealse suvemaja ja 90.-ndate alguses hakkasid vundamenti ehitama, tunnistaja võttis tööle brigaadi, muretses ehitusmaterjali. Kui nad xxx korteri maha müüsid, läks H.A osa korterist (viiskümmend protsenti) ehitusele. Teised vahendid ehituseks tulid tema (tunnistaja) palga arvelt. Sisuliselt pidas ta Veronikat tollel ajal üleval, kuna ta vallandati lasteaiast. Maja sai katuse alla umbes 1992.a ja esimesel korrusel oli valmis köök ja tuba. Peale sissekolimist tema ja H.A suhted halvenesid, tunnistaja (S. V.) katkestas töölepingu ja tuli tagasi Tallinnasse. Ütluste põhiselt, sisenedes xxx majja, kutsuti kohale turvafirma ja kolm politseiautot ning ta lihtsalt toimetati majast välja. Tunnistaja asjad olid laos kilekottides, ruumid olid niisked ja kõik hallitas. Seejärel algas tsiviilprotsess seoses kulutustega, mida ta xxx kinnistuga seoses kandis. Protsessi käigus sai ta teada, et H.A on müünud xxx oleva maja maha. Ütluste kohaselt H.A-ga kontakteerus ta läbi pankrotihalduri ning H.A ütles seejuures, et ei anna tunnistajale Pankrotimenetluses selgitati välja, et Veronika oli ära andnud väga suure summa Venemaa ühepäevafirmale ja see firma läks järgmisel päeval pankrotti. A. N.i ja süüdistatava H.A vahelise laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta kuulati A. N. kohtuistungil üle ka vahetult ning kelle ütluste kohaselt oli tal süüdistatavaga esimene kokkupuude jaanuaris 2012.a, seejärel septembris 2012.a, samuti 2013.a pankrotimenetluses. 2012.a pöördus H.A tema poole seoses sellega, et süüdistatav kaotas usalduse oma esindaja suhtes ning esimese astme kohus tegi tema kahjuks otsuse ning oli määratud ka juba eelistung Tallinna Ringkonnakohtus. Protsessi aga ei võidetud. Tunnistaja selgitas, et tal oli võlasuhe L. S., aastal 2007.a, kes pöördus tema poole, paludes laenu . Tol ajal eksisteeris firma nimega V., mis läks pankrotti ning kes tasus talle raha ja tema võttis selle sularahas välja. Kokku tuli temale kolm summat – 14. veebruar (kahel korral) ja 15. veebruar ning samal päeval võttis ta raha välja ja andis vastavalt võlakirjale laenu L. S., mille ta pidi tagastama 2012. veebruaris. Märtsis 2012.a aga L. S. ütles: sisuliselt tahtis ta rahasummadelt ise teenida. Tunnistaja selgituste kohaselt tuli välja, et ta andis laenu H.A-le . Seejärel otsustas tunnistaja (A. N.) hüpoteegiga tagatud võlakirja välja osta, sai võlakirja endale ja andis välja nõude loovutamise teatise. Poolteist kuud hiljem sai ta teada, et Veronika müüs maja, mis oli panga poolt hüpoteegiga tagatud, maha. Raha sai endale pank, seejärel tema ning keegi veel, osa sai ka Veronika ise. Nõue, mille ta S.ult üle ostis, sai rahuldatud H.A maja müügist saadud rahast. Seejärel 2012.a septembris pöördus H.A tema poole ja palus laenu. Alguses süüdistatav avaldas, et soovib osta korterit. Tunnistaja küsimusele, mis , vastas H.A, et V. ei nõua temalt midagi. Kuna tunnistajal (A. N.
ja
kohaselt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Kohus ei tuvastanud antud kriminaalasjas, et tunnistajad või kannatanute esindaja omaksid süüdistatava suhtes vihavaenu, mis oleks takistanud tõepäraste ja objektiivsete ütluste andmist. Tõsi, kuigi H.A oma ütlustes vaidlusaluste lepingute (26.06.2012.a, 24.09.2012.a, 25.09.2012.a) sõlmimise faktilisi asjaolusid ei eitanud, on jätkuvalt küsimus H.A tegevuse tahtluses ning asjaolus, kas eeltoodud lepingute sõlmimisega teo objektiivses mõttes, tegutses H.A vähemalt otsese tahtlusega teo subjektiivses mõttes, s.t kas ta kohustustevastaselt kahjustas ja rikkus oma varalist seisundit , põhjustades sellega oma maksevõime olulise vähenemise ning lõppkokkuvõttes maksevõimetuse ja kas seeläbi
1 sätestatud koosseis on täidetud, mida talle süüdistuse kohaselt ette heidetakse. Kohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt, kuid enne kohtu motiivide selgitamist selles osas, tuleb peatuda süüdistatava enda ütlustel. H.A andis kohtuistungil omapoolse versiooni toimunud sündmuste ahelast, selgitades, et septembris 2012.a ei olnud neil S. V.ga mingeid suhteid, ta oli täies veendumuses, et S. V.l hakkab häbi selle tõttu, et ta on võltspaberitega teda võitnud. 72 000 eurot laenas ta A. N. korteri ostuks. Ütluste kohaselt M. V.ga tutvus ta 2010 või 2011.a, kes käis tihti Tallinnas ja kellel oli abikaasaga oma firma, mis tegeles kinnisvara ehituse ja müügiga, aga ka eksklusiivkaatrite hooldamisega. Ettepaneku äriks tegi M. V.. Kuna ülekandega raha laenamise protsent oli väiksem, otsustas ta laenu anda sularahas 105 000 eurot. Firma nimi oli S. A. L. ja see tegutses Moskvas, Sankt-Peterburgis ja Seišellidel. Enne M.ga suhtlemist tal ärikogemust ei olnud. Sularaha oli peamiselt sajalistes, oli ka viiekümneseid ja viiesajalisi. Raha andis ta üle kotiga. Väidetavalt käis jaanuaris M. rahaga H.A juures, kuid teda ei olnud Eestis. Seejärel kirjutas, et saadab raha käskajalaga veebruaris, kuna ise ei saa tulla. H.A teab, et M. haigestus vähki ja käis Tiibetis end ravimas. Käesolevaks hetkeks ta mingit raha tagasi saanud ei ole. V eendumus, et ta saab oma raha tagasi, põhines H.A sõnul teadmisel, et M. oli väga edukas inimene, tal oli alati raha olemas. Süüdistatav kinnitas, et on võlgu võtnud ka L. S.ult, kuid täpseid summasid ta enam ei mäleta ja kuivõrd laenu tagastamisega tekkisid raskused, andis ta seetõttu oma maja tagatiseks. Tol ajal kui ta L. S.ult laenu võttis, oli tal töökoht lasteaias, alates 2008.a ta enam ei töötanud, talle anti puue, toetus oli umbes 250 eurot. Et klaarida võlgnevusi, müüs ta lõpuks maja maha. S. V. poolt esitatud hagi osas leidis H.A, et tegemist on nn „äri tegemisega“ ja „rahapesuga“, nähes tema näol rikast pruuti, otsustas S. V. ta lihtsalt paljaks teha. Vastates prokuröri küsimustele, möönis H.A , et peale vaidlusaluse kohtuotsuse jõustumist, oli tal tegelikult vahendeid, et kohtuotsust vabatahtlikult ja kasvõi osaliselt täita, kuid ta ei teinud seda seetõttu, et akumuleerida vahendeid ning maksta arved ära korraga. Ka selleks, et saada rohkem tulu. Ütluste kohaselt müüs ta xxx kinnistu ära 9 põhjusel, et ta ei jaksanud raha remonti investeerida, aga ka põhjusel, et seal majas suri ta poeg. Veel tõi süüdistatav müümise põhjustena välja asjaolud, et tema teine poeg astus 10. klassi x ja ta (H.A ) pidi võlgnevusi tagasi maksma. Süüdistatav selgitas kohtule, et maja müügist jäi talle millest osa võttis välja sularahas ning osa rahast kulus pojale juhilubade tegemiseks, enda ja poja tarbeks kulutas ära umbes 18 000 eurot. Ütluste kohaselt peale maja müümist elas ta aadressil xxx, kus elab ka praegusel hetkel. Üüri jagavad endise abikaasaga pooleks. Korteri aga otsustas osta seetõttu, et tal oli vajalik kuskil elada ning soovis isiklikku elamispinda endale ja oma pojale. Korteri ostuks sai ta sularaha A. N., lepingu alusel. Süüdistatav möönis, et võttis laenu summas 72 000 eurot, samal ajal kui tema pension oli umbes 300 €, kuid ta lootis laenu siiski tagastada ning tal olid suured lootused oma vanemate, aga ka poja peale, kes tollel ajal oli 15-aastane. Vastates prokuröri küsimustele lisas H.A, et oli S. V. kasuks välja mõistetud hagisumma osas veendunud, et S., teades, mis teel ta selle võitis, vajas ainult moraalset enesekehtestamist. Süüdistatav väidetavalt arvas, et S. V. ei tahagi temalt 95 867,47 eurot saada, samuti ei arvanud ta, et S. V. selline petlik ja silmakirjalik on. Seoses laenu andmisega S. A. L.-le selgitas H.A, et tal olid olemas kõik paberid ja dokumendid, mida M. ette valmistas, need olid viseeritud. Viis, kuidas nad elasid, ei tekitanud temas lepingu osas mingeid kahtlusi. Ettevõtte tausta ta ei uurinud. Põhjust, miks ta lepingule tagatist ei nõudnud, süüdistatav samuti selgitada ei osanud, lisades, et kui ta puhkusel viibis ja M. laenu tagastada soovis, oli see osaliselt, kuid mis summas, süüdistatav ei mäleta. Seega kokkuvõtvalt – H.A eitab toimepandud tegu.
S § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku varalist seisundit kahjustav tegu on maksejõuetuse põhjus, kui selle toime panemata jätmisel poleks võlgnik maksejõuetuks muutunud seejuures tuleb võlgniku maksevõime olulise vähenemisena käsitada sõltumata toimepanija teost faktiliselt maksejõuetuks muutunud või juba pankrotis oleva võlgniku vara vähenemist määral, mis mõjutab oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. Sellise tegevuse ahel eeldab subjektiivsest küljest tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Seejuures on võlgniku varalist seisundit kahjustava teo ja selle teo kohustustevastasuse eeldustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes nõutav vähemalt otsene tahtlus.
3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul kogu H.A-le süüdistuse kohaselt etteheidetud tegevus on toimunud seda kuni maksejõuetuse põhjustamiseni. Kohtupraktikas on seejuures märgitud, et otsese tahtluse määratlus defineerib otsese tahtluse intellektuaalse elemendi kaudu. Intellektuaalset elementi tähistab keelend . Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema teo eesmärk. Tahtluse voluntatiivne element – sõnad , on otsese tahtluse puhul definitoorset tähendust omavad. Voluntatiivse elemendi aspektist võib isik otsese tahtluse puhul oma teo tagajärgi soovida, kuid ka nendesse ükskõikselt suhtuda, nende saabumisega leppides. Seega on otsene tahtlus määratletud isiku kindla ja vääramatu teadmise kaudu. Eeltoodud subjektiivse külje lahtimõtestamise temaatika järgselt toob kohus veelkord välja, et Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-58233 mõisteti H.A-lt S. V. kasuks välja 95 867,47 eurot, mis jõustus Riigikohtu 17.09.2012.a määrusega. 26.06.2012.a aga võõrandas H.A endale kuulunud kinnistu asukohaga xxx, mis leidis sisuliselt aset mõne kuu möödudes peale Tallinna Ringkonnakohtu otsust, millega jäeti Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsus muutmata. Kinnistu võõrandamisel kanti H.A Danske Bank AS Eesti filiaali arvelduskontole nr XXX kokku 53 652 eurot. 10 Siinkohal algab kohtu hinnangul esimene samm maksejõuetuse põhjustamise suunal. H.A, arvestades Tallinna Ringkonnakohtu otsust, pidi olema võimeline eeldama ja möönma, et 31.05.2011.a Harju Maakohtu otsus S. V. kasuks temalt 95 867,47 euro väljamõistmise osas võib jääda jõusse ka Riigikohtus, kuid vaatamata sellele, otsustas ta mitte tagada 53 652 euro säilimist oma pangakontol, vaid võttis sellelt välja sularahas kokku 51 000 eurot, millest 18 000 eurot raiskas oma igapäevastele ostudele Sellest osa jättis ta laenu väljastamiseks S. A. L.-le. Kohtu hinnangul on süüdistuses asutud õigele juriidilisele seisukohale, et 18 000 euro raiskamisega olukorras, kus H.A oli alust eeldada, et teda võib tulevikus oodata kohustus tasuda S. V.le 95 867,47 eurot, kahjustas ta teadvalt, s.o subjektiivses mõttes otsese tahtlusega TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet (mida kohus eelnevalt kohtuotsuses tsiteeris) oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel, kus tuleb toimida heas usus ning mitte seadusevastasel viisil. Selliselt rikkus ta kohustustevastaselt oma varalist seisundit, põhjustades sellega oma maksevõime olulise vähenemise. Veelgi enam, vähendas H.A järgmise sammuna oluliselt oma maksevõimet lisakohustuse võtmisega, suurendades põhjendamatult enda varaliste kohustuste mahtu, sõlmides 24.09.2012.a A. N. laenulepingu 72 000 euro laenamiseks, tähtajaga 31.12.2016.a, kusjuures laenulepingu sõlmise ja laenu võtmise eesmärk ei olnud S. V. ees kohustuse täitmine, vaid laenuga saadud vahendite kasutamine endale korteri soetamiseks. Sellele vaatamata, olles jätkuvalt teadlik kohustusest 95 867,47 euro ulatuses, kahjustas taaskord TSÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet, eirates kohustustevastaselt oma varalist seisundit, võttes endale laenulepingu sõlmimisega täiendava varalise kohustuse olukorras, kus tema sissetulekuks oli vaid töövõimetuspension. Sellise käitumisega vähendas ta oluliselt enda maksevõimet S. V. ees. Kolmanda sammuna sõlmis H.A vaid päev hiljem, s.o 25.09.2012.a, laenulepingu, paigutades välismaale kokku 105 000 eurot, andes laenulepingu alusel A. N. saadud ja korteri ostmiseks mõeldud 72 000 eurot ning kinnistu müügist saadud ja pangaarvelt sularahas välja võetud 33 000 eurot laenuna Seišellidel registreeritud ettevõttele S. A. L.. H.A väljastas laenu sularahas, lisatagatist taotlemata. Ka siinkohal oli H.A teadlik enda kohustusest S. V. ees, kuid siiski ja jälle kahjustas teadvalt TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet, põhjustades laenu väljastamisega enda maksevõime olulise vähenemise ning võimetuse S. V. ees. Nagu kohtus tuvastamist leidis, siis laenulepingus kokkulepitud tähtajaks S . A. L. H.A-le laenu ei tagastanud, 26.04.2013.a algatati süüdistatava suhtes pankrotimenetlus ning 27.05.2013.a kuulutati maksejõuetuse tõttu välja H.A pankrot. Kohus on jõudnud kogutud tõendusteabe uurimisel veendumusele, et H.A teadis, et sellised teod kahjustavad tema kui võlgniku varalist seisundit ja ta ka tahtis seda. Samuti ta teadis ja vähemalt möönis, et tema sellelaadseid tegusid on võimalik hinnata õiguslikult kohustustevastastena. Siinkohal kohus tõdeb, et maksejõuetuse põhjustamisel selle lõpptulemuse mõttes, tegutses H.A kaudse tahtlusega, kuna esimese sammu tegemisel, s.o oma vara raiskamisel ja seejärel laenulepingute sõlmimisel, ei pruukinud ta otseselt teada, et tekitab lõplikult maksejõuetuse, kuid pidi seda võimalikuks pidama ja möönma. H.A on küll eitanud subjektiivses mõttes oma tegusid, sidudes need nn vajadusega akumuleerida kulusid ja teenida tulu, kuid kohtule ei ole sellised väited veenvad. Kohtule ei ole usutav, et süüdistatav võttis S. V. hagi tema vastu Veelgi enam, nagu väitis süüdistatav, et arvas, et S. V. ei tahagi temalt midagi. Kohus seevastu leiab, et iga keskmine ja tavapärase mõtteviisiga inimene ei saa tsiviilkohtu protsessist sellist käitumismalli hagejalt eeldada ega ka mitte loota. Tegemist on siiski kohtuinstantsiga, kus isiku enda subjektiivne siseveendumus sellisest mõtteviisist ei kummuta tegelikke võlasuhte asjaolusid ja kohustust väljamõistetud võlanõue ka tasuda, 11 kaasaarvatult järgides hea usu põhimõtet TsÜS § 138 järgi. Selliste lepingute sõlmimine, mis kohtus tuvastamist leidis (lepingud A. N., S. A. L.-
1 järgi on õigesti kvalifitseeritud, H.A on süüvõimeline ning kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Ühtlasi on täidetud eelnimetatud paragrahvi lõikes 2 sätestatud objektiivne koosseisuväline karistatavuseeldus, mis nõuab, et kohus oleks võlgniku suhtes teinud pankrotimääruse pankroti väljakuulutamise kohta – Seega on H.A-le ette heidetud tegu
1 järgi täielikult tõendamist leidnud. KARISTUS Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse süüdistatava isikut, tema süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on sedastanud, et karistamise alus sisaldub
§-s 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü s uurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks (RK 3-1-1-99-06). Kohus märgib, et tulenevalt KrMS § 14 on kohtumenetlus võistlev ning mille kohaselt täidavad süüdistus – ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on seejuures erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Samuti ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RK 3-1-1-91-07 p. 6.6.).
1 mõtte kohaselt on karistamise aluseks ja põhiliseks kriteeriumiks isiku süü. Sama lõike teisest lausest aga selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, arvestama ka süüdlase isikut. Antud seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-40-04. Karistuse liigi valiku osas märgib kohus, et tulenevalt
lg.-st 2 võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.
1 ettenähtud sanktsioonina on seadusandja määratlenud rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt RK 3-1-1-77-11, p 11; RK 3-1-1-58-13 p. 7). Isiku süü suurusele hinnangut andes ja arvestades H.A käitumist (mida kohus otsuses 13 analüüsis), nõustub kohus prokuröriga, et süüd ei saa suureks pidada. Isik põhjustas oma tegevusega küll maksejõuetuse, kuid kahjustas ka enda varalist olukorda.
1 p. 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud on loetletud
§-is 58. Antud kriminaalasjas vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav kohtuistungil eitas kuriteo toimepanemist, seetõttu ka
1 p. 3 kohast kahetsust ei avaldanud. Kaitsja küll palus kohtul kohaldada
, s.o karistuse kohaldamist alla alammäära, kuid kohtu hinnangul selleks alused puuduvad. Kaitsja tugines selles osas ambulatoorsele kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisiaktile nr 599, kuid millest nähtub, et H.A on küll psühhiaatrilisi terviseprobleeme, kuid ta ei põe vaimuhaigust ega nõdrameelsust. Aktiga tuvastati, et isik on täielikult süüdiv. Seega kohus ei näe alust
Antud juhul on H.A toime pannud teise astme kuriteo, mille eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus. Kohtule teadaolevalt H.A-ltöökoht puudub, ta on töövõimetuspensionär, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot. Eeltoodut arvesse võttes on kohtule üheselt selge, et rahalise karistuse kohaldamine ning selle võimalik täitmine on süüdistatava suhtes raskendatud. Seega tuleb kõne alla karistusena vangistuse kohaldamine. Arvestades aga H.A isikut, ei ole tema suhtes vajalik kohaldada reaalselt vanglakaristust. Küll aga tuleb arvestada asjaoluga, et karistusõiguslik hinnang peab olema sanktsiooni minimaalmäära lähedasest karistusest mõnevõrra rangem, täitmaks karistuse üld – ja eripreventiivseid eesmärke. Karistuse kohaldamise üldiseid eesmärke arvestades ning ühiskonna õiglustunde tagamiseks peab H.A-le mõistetav karistus ning teole antav hinnang mõjutama teda edaspidiselt õiguskuulekalt käituma ning panema ümber hindama oma senise mõtlemise. Riik peab andma selge signaali sellele, et ka pankroti – ja täitemenetlusalaste süütegude toimepanemisel, olenemata nende küllaltki harvadest juhtudest, ei saa olla tegemist leebelt karistatavate õigusrikkumistega, kuivõrd silmas tuleb pidada ka nende kaitstavat õigushüve, s.o eeldatava pankrotivara võimalikku vähendamist võlausaldajate kahjuks. Kohus asub seisukohale, et H.A-le tuleb karistuseks mõista
1 järgi 6 – kuuline vangistus, mis jääb sanktsiooni keskmäärast küll allapoole, sisuliselt lähedale minimaalmäärale, kuid kohtu hinnangul on see proportsionaalne toimepandud teoga, samuti Riigikohtus väljendatud seisukohtadega. Kohus arvestab siinkohal ka isiku süü suuruse ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega. Kohus leiab, et 6kuuline vangistus täidab sellekohase teo eest täielikult karistuse eesmärgid. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla tema tingimuslik karistusest vabastamine. Tuleb silmas pidada, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK 3-1-1-99-06). Riigikohus on ka sedastanud, et karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-40-04). Kohus märgib, et
sätete kohaldamisega allutatakse isik käitumiskontrollile koos
1 toodud kontrollnõuetega. Kohus loodab, et H.A on tema poolt toimepandud teo õigusvastasusest käesolevaks hetkeks siiski aru saanud, seega ei ole ta isikuks, kes ilmtingimata vajaks kriminaalhooldusametniku järelevalvet ning kontrolli. Kohus leiab, et karistuse eesmärke saab saavutada
Katseaja pikkuseks ei pea kohtu hinnangul olema
3 kohaselt maksimaalne, vaid võib olla minimaalne tähtaeg, kuid siiski tuleb arvestada Riigikohtus väljendatud seisukohaga, mille pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt RK 3-1-1-99-06; 3-1-1-59-07). Kohus asub seisukohale, et katseaja pikkuseks on põhjendatud määrata 1 aasta, seda alates kohtuotsuse kuulutamisest. 14
H.A näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Kohus leiab, et H.A suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, jättes temale mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata,
MS § 175 lg. 1 p. 3, 4, 9 kohaselt on määratud kaitsjale makstud tasud, ekspertiisi tegemisega seotud kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha käsitletavad menetluskuludena. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks määratud kaitsjale makstud tasud kokku summas 1704,48 eurot, kohtupsühhiaatria ekspertiisikulud (ekspertiisiakt 13.12.2017.a nr 599) summas 510 eurot ning sundraha summas 750 eurot. Kohus märgib, et KrMS § 179 lg. 1 p. 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha (2018.a) II astme kuriteo korral 1,5 kuupalga alammäära, milleks on 750 eurot. KrMS § 180 lg. 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg. 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on märkinud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (RK 3-11-39-13; RK 3-1-1-99-11). Võttes arvesse antud kriminaalasja tehiolusid, samuti kaitsja Talvi Vaske poolt tagatud kaitset, õigusnõustamise mahtu ja ulatust, leiab kohus, et esitatud taotlused kaitsjakulude hüvitamiseks on põhjendatud ja esitatud mõistlikus suuruses. Kohus on seisukohal, et taotlustes esitatud õigusabikulu summade suurused seonduvad põhjendatud kaitsetoimingutega. Sundraha osas osundab kohus Riigikohtus väljendatud seisukohale, mille põhjal kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu, mille eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut kannab oma olemuselt seega mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (RK 3-1-1-63-05). Seadusandja on määranud, et reeglina hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaated. Seejuures isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekut ja varalist seisundit tervikuna (RK 3-1-1-105-12). Kohtu hinnangul tuleb H.A-lt sundraha seadusele tuginedes välja mõista, kuivõrd antud kulu on tekkinud tema õigusvastase käitumise tulemusena. Samuti ei ole Riigikohtu praktika kohaselt ega ka seadusest tulenevalt võimalik jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Küll aga arvestab kohus asjaoluga, et H.A näol on tegemist töövõimetuspensionäriga, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot, seega peab kohus põhjendatuks kohaldada KrMS § 180 lg. 3 sätteid ning määrata menetluskulud hüvitamisele 12 kuu jooksul. Menetluskulude igakuise makse kogusummaks kujuneb seega 62,50 eurot, mis ei ole ülemäära koormav ega ebamõistlikult suur. Kohus peab vajalikuks veelkord märkida, et H.A on ise oma kuritegeliku käitumisega antud menetluskulu põhjustanud ja seetõttu on kohustatud ka selle hüvitama. majanduslikku olukorda arvesse võttes jätab kohus KrMS § 180 lg. 3 alusel määratud kaitsjale makstud tasud kogusummas 1704,48 eurot ning kohtupsühhiaatria ekspertiisikulud summas 510 eurot, s.o menetluskulud kokku summas 2214,48 eurot riigi kanda. H.A 15 Kohus juhindub KrMS §-dest 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; 175 lg. 1 p. 3, 4, 9; 179 lg. 1 p. 2; 180 lg. 1, 3; 311; 312; 313. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/ 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.