← Eesti

1-17-6375/53

1-17-6375 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Osuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2019 Tallinn Kriminaalasja number 1-17-6375 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikme

§ 3001

lg 1 järgi esitatud süüdistusega toimingupiirangu rikkumises, märkis maakohus, et arutataval juhul on tuvastatud, et U. Koort tegeles Pärnu Linnavalitsuses ainuisikuliselt spordiküsimustega, sh muuhulgas valmistas ette erinevad sporditoetuste eelnõud jms. Samuti teostas ta ainuisikuliselt järelevalvet sporditoetuste kasutamise üle, kinnitades vastavad aruanded. Seega U. Koort kinnitas ka tenniseklubi poolt esitatud toetuste kasutamise aruanded. Linnavalitsuse ametnikuna oli ta ametiisik KarS § 288 ja korruptsioonivastase seaduse mõttes. Tulenevalt nii kuni

  1. a kehtinud KVS-st kui ka praegu kehtiva KVS-i sätetest oli U. Koortil keelatud teha otsust või toimingut, mis võib olla seotud tema enda või temaga seotud isikuga. U. Koort on seda keeldu rikkunud, valmistades aastatel 2009-2013 ette linnavalitsuse otsuseid MTÜ-le Pärnu Kalevi Tenniseklubi (mille juhatuse liige ta ise oli) sporditoetuste andmiseks ja kontrollides hiljem toetuste kasutamist. Seega osales ta iseenda juhatatud MTÜ -le toetuse andmise otsustamisel ja tegi järelevalvet sisuselt iseenda rahakasutuse üle. 3.2.
  2. Maakohtu hinnangul pani U. Koort toimingupiirangu rikkumise toime kavatsetult, sest tema eesmärk oli linnavalitsuse spordinõunikuna saada tenniseklubi jaoks soodsaid otsuseid. Seega oma tegevusega seadis ta eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ning teadis, et see saabub. Tema teo õigusvastasust ja või toimepanija süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.3.
  3. U.

§ 210

lg-te 1 ja 2 järgi karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü selles kuriteos on keskmise suurusega. Ehkki toetuse väljapetmine ja selle eesmärgipäratu kasutamine toimusid suures ulatuses, ei ületatud suure ulatuse alampiiri väga palju. Kuigi U. Koort on varem kriminaalkorras karistamata, ei saa teda toimepandu ulatust arvestades karistada rahalise karistusega. Karistus tuleb aga mõista sanktsiooni alumise kolmandiku piiresse jäävalt mh seetõttu, et Pärnu Linnavalitsuses oli aastaid teada see, et U. Koort on seotud ka Pärnu Kalevi Tenniseklubiga, kuid selles ei nähtud probleemi. U. Koorti karistust kergendavaid või seda raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Neil asjaoludel mõistis maakohus U.

§ 210lg –te 1 ja 2 järgi karistuseks ühe aasta ja kuus kuud vangistust. 3.3.2. Kar

S § 3001 lg 1 järgi pidas maakohus U. Koorti süüd samuti keskmiseks, sest ta rikkus toimingupiirangut suures ulatuses, ületades suure ulatuse alampiiri enam kui kahekordselt. See asjaolu välistab maakohtu arvates rahalise karistuse mõistmise võimaluse. Samuti arvestas maakohus seda, et linnavalitsusele oli aastaid teada U. Koorti seotus tenniseklubiga, kuid sellest ei tehtud probleemi. Neil asjaoludel karistas maakohus U. Koorti kuue kuu vangistusega. 1-17-6375 3.3.

  1. Liitkaristusena mõisteti U. Koortile üks aasta ja kuus kuud vangistust. Arvestades seda, et U. Koort on varem kriminaalkorras karistamata, samuti silmas pidades tema süü suurust ja teo tehiolusid, pidas maakohus võimalikuks jätta mõistetud karistuse KarS § 73 sätete alusel täitmisele pööramata. 3.3.
  2. MTÜ-le Pärnu Kalevi Tenniseklubi karistust mõistes märkis maakohus, et MTÜ on varem karistamata. Samuti tuleb ühingul linnavalitsusele tagasi maksta mitte-eesmärgipäraselt kasutatud toetus 48905.94 eurot ning tasutud riigilõiv 750 eurot. Seda arvestades ei ole tenniseklubi võimeline maakohtu arvates suurt rahalist karistust kandma ja karistus tuleb mõista miinimummäära lähedasena, s.o 5000 eurot. 3.
  3. Maakohtu otsusega rahuldati Pärnu linna avalik-õiguslik nõue MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi vastu ja mõisteti klubilt linna kasuks välja 48 905,94 eurot sporditoetustena klubile eraldatud raha, mida kasutati mitte-eesmärgipäraselt. Selle summa ulatuses oleks Pärnu Linnavalitsusel olnud õigus nõuda mitte-eesmärgipäraselt kasutatud toetus haldusmenetluses tagasi ja seda alljärgnevatel põhjusel. 3.4.
  4. Kohus ei nõustunud kaitsja hinnanguga selles kohta, et Pärnu linnale ei ole saanud kahju tekkida, sest Pärnu linn on seadnud linnale kuuluvale maatükile hoonestusõiguse tenniseklubi kasuks ning pärast 36 aasta möödumist saab linn tagasi hoonestatud kinnistu. Kui ka hoone ehitamiseks võetud laenu tasumiseks ongi kulutatud linna eraldatud toetust, siis kahju puudub, sest linn saab hoone vastu. Linna ja tenniseklubi vahel sõlmitud hoonestusõiguse seadmine ning sporditoetuste eraldamine ja kasutamine on maakohtu hinnangul eraldiseisvad ja teineteisest sõltumatud õigussuhted. Kui nõustuda kaitsja käsitlusega, et eraldatud toetusi võis kasutada laenu tasumiseks, mille eest oligi püstitatud A. H. Tammsaare 18a, Pärnu hoone, siis oleks olukord, kus Pärnu linn oleks toetustega ise tasunud hoone püstitamise eest. Kuid hoonestusõiguse alusel oli hoone püstitamise õigus ja järelikult ka selle rajamise rahastamise kohustus tenniseklubil mitte linnal. Investeeringuteks või laenumakse tasumiseks ei olnud linnavalitsus klubile toetust eraldanud. Seega, kui hoonestaja otsustas kasutada õigust kinnistule hoone püstitada, siis pidi linn 36 aasta möödudes tagasi saama hoonestatud kinnistu ning hoone püstitamist pidi rahastama just hoonestaja ise mitte linn. 3.4.
  5. Nii Pärnu Linnavolikogu
  6. a kui ka
  7. a määrustega kinnitatud sporditegevuse toetamise korra sätestatud kohaselt on linnal õigus spordiklubiga sõlmitud lepingu tingimuste rikkumise korral leping lõpetada ja nõuda makstud toetus tagasi. Pärnu Linnavalitsuse ja MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi vahel 2009 kuni 2013 sõlmitud sporditegevuse toetuse lepingutes sätestati mh, milleks eraldatud toetust tuleb kasutada. Samuti sisaldus lepingutes punkt selle kohta, et toetuse andjal on õigus kontrollida toetussummade sihtotstarbelist kasutamist ja mitte eraldada või tagasi nõuda järgmise toetussumma osa kui toetuse saaja ei ole toetusi sihtotstarbeliselt kasutanud. 3.4.
  8. Maakohus jättis aga rahuldamata Pärnu linna avalik-õigusliku nõude U. Koorti vastu, sest kohus ei tuvastanud, et U. Koort oleks rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Samuti ei ole linnavalitsuse esindaja viidanud, millisel õiguslikul alusel on neil õigus esitada nõue lisaks 1-17-6375 tenniseklubile ka otse U. Koorti vastu ehk linnavalitsus ei ole märkinud, millist juhatuse liikme kohustust on U. Koort antud juhul rikkunud. Ka ei ole tuvastatud, et Pärnu Linnavalitsuse eraldatud toetuse mitte-eesmärgipärase kasutamise korral kehtis toetuse tagasinõudmisel sarnane solidaarvastutus nagu näiteks sätestab MKS § 41 lg 1 maksukuritegude puhul. 3.
  9. Maakohus mõistis MTÜ-lt Pärnu Kalevi Tenniseklubi Pärnu linna kasuks välja 750 eurot riigilõivu, mille linn tasus seoses avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamisega. Samuti mõistis maakohus süüdistatavatelt menetluskuludena välja sundraha. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  10. Pärnu Maakohtu otsuses peale esitasid ühise apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatavad U. Koort ja MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi ning nende kaitsja vandeadvokaat Heldur Otti, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, milles U. Koort mõisteti süüdi KarS § 201 lg-te 1 ja 2 ning § 3001 lg 1 järgi ning MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi KarS § 210 lg-te 1 ja 3 järgi, rahuldati Pärnu linna avalik-õiguslik nõue MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi vastu ja jäeti süüdistatavate valitud kaitsjale makstud tasud kokku 9000 eurot Eesti Vabariigilt välja mõistmata. Apellandid taotlevad uue kohtuotsusega U. Koorti ja MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi õigeks mõista ja jätta Pärnu linna avalik-õiguslik nõue MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi vastu täielikult rahuldamata. Alternatiivselt taotlevad nad rakendada nõudele aegumist ja jätta see nimetatud põhjusel rahuldamata. Apellandid taotlevad mõista U. Koortile ja MTÜ-le Pärnu Kalevi Tenniseklubi välja valitud kaitsjale makstud tasu. 4.
  11. Apellandid leiavad, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, samuti on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 4.
  12. KarS §-s 210 sisalduv soodustuskelmuse süüteokoosseis on kehtestatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni alusel, mille art 1 mõtte kohaselt mõistetakse kelmusena tahtlikku tegevust või tegevusetust, mis kahjustab finantseerija finantshuve. Seda süüteokoosseisu ei või süsteemselt ja teleoloogiliselt tõlgendada nii, et soodustust tuleb kasutada üksnes selle eraldamise aluseks oleval kitsal eesmärgil, sest niisugune tõlgendus oleks vastuolus konventsiooni eesmärgiga kaitsta avaliku raha kasutamist selle artiklis 1 sätestatud tingimustel. Apellantide hinnangul ei nähta Euroopa Liidu, Eesti Vabariigi ega Pärnu linna sporditegevuse toetuste andmist ja spordiklubide poolt nende kasutamist reguleerivates õigusaktides ette soodustuse saajale keeldu eriliigiliste sporditegevuse toetuste kasutamist soodustuse saaja hetkel kõige prioriteetsema sportliku tegevuse eesmärgi saavutamiseks, sest vastasel juhul ei saaks rääkida soodustuse efektiivsest kasutamisest, mis on spordi spondeerimise peamine eesmärk. Süüdistusega hõlmatud ajavahemikul Pärnu Linnavolikogu vastuvõetud asjakohased sporditegevuse toetamise kordades ei nähtud ette toetuste taotlemist, andmist ja kasutamist tehniliselt kitsastel eesmärkidel, vaid taotleja ja sporditegevuse toetuse andja täpsed õigused ja kohustused ning vastutus määrati nimetatud kordadest nähtuvalt kindlaks toetuse sihtotstarbelise kasutamise lepinguga. 1-17-6375 4.
  13. Arutatavas kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et Pärnu Kalevi Tenniseklubile oleks sporditegevuse toetusi antud vääratel alustel või et klubi oleks kasutanud saadud sporditegevuse toetusi Pärnu linna vastavates kordades sätestatud eesmärkidest erineval otstarbel või vastuolus Pärnu linnaga sporditegevuse toetamiseks sõlmitud lepingutega. Maakohtu otsuses puuduvad sellekohased põhjendused. Maakohus on jätnud kohtuotsuse tegemisel põhjendamatult arvesse võtmata kaitsja esitatud tõenditest nähtuvad asjaolud, mille kohaselt on Pärnu linna MTÜ-le Pärnu Kalevi Tenniseklubi antud sporditegevuse toetused ilmselt soodustanud selle klubi majandustegevust. 4.
  14. Apellandid osutavad veel sellele, et U. Koort ei ole kunagi teinud teistele isikutele kohustuslikke otsuseid ega toiminguid sporditegevuse toetuste andmise kohta ning ta ei ole osalenud ühegi sporditegevuse toetuse andmise otsustamises ega ole teinud toiminguid, mis võinuks mõjutada sporditoetuste andmist MTÜ-le Pärnu Kalevi Tenniseklubi. U. Koort töötas linnavalitsuses spordinõunikuna. Tema ametipädevuseks oli üksnes spordiala asjatundjana soovituste andmine, mis läbisid enne toetuse maksmise aluseks oleva linnavalituse otsuse tegemist mitmete ekspertide ja spetsialistide aruteluringid. U. Koorti sellises käitumises ei olnud midagi pettuslikku, sest linnavalitsusele ja linna spordiüldsusele oli toetuste kasutamise tegelik otstarve ja vajadus (klubi majandustegevuse kõigi kulude katmine) aastaid teada. 4.
  15. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud sedagi, kuidas on õiguslikult üldse mõeldav ühe toetuse saamine pettusega, ning samas selle toetuse kasutamine mitte-eesmärgipäraselt. 4.
  16. Apellantide arvates puudub alus Pärnu linna avalik-õigusliku nõude rahuldamiseks, sest avalik-õiguslikus nõudeavalduses ei ole põhjendatud, kas ja kuidas kahjustas MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubis väidetav mittesihtotstarbeline sporditoetuste kasutamine Pärnu tennisesporti ning seega ka Pärnu linna hüveolukorda. Avalik-õiguslikus nõudeavalduses ei ole esitatud nõude materiaalõiguslikku alust ning õiguslikku ja faktilist põhjendust vastavalt KrMS § 1542 p-s 4 sätestatule. Avalik-õiguslikus nõudeavalduses ei ole näidatud, millisel haldusõiguslikul õiguslikul alusel oleks Pärnu linn õigustatud omavalitsusena määrama nõudeavalduses esitatud nõude kindlaks süüdistava MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi vastu haldusmenetluses. Avalik-õiguslikust nõudeavaldusest ei nähtu, kas sellise avaldusega taotletakse Pärnu linna hüveolukorra taastamist või heastamist. Lisaks osutavad apellandid sellele, et esitatud avalik-õiguslik nõue on halduskohtumenetluslikult aegunud.
  17. Tallinna Ringkonnakohtu istungil
  18. detsembril 2018 jäid apellandid apellatsiooni juurde, paludes see rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. U. Koort väljendas kohtuistungil seisukohta, et soodustuskelmuse kuriteokoosseisu seisukohast on oluline hinnata avalikest vahenditest raha eraldamise üldist eesmärki ja raha tegeliku kasutamise vastavust sellele eesmärgile. Kui raha eraldati sporditegevuse toetamise eesmärgil, siis ei oma tähtsust, kas eraldised olid konkreetsemalt veel seotud mingite kitsamate kasutusvaldkondadega, vaid toetuse saanud spordiorganisatsioon on vastavalt vajadusele õigustatud kasutama seda raha ka muude spordiorganisatsiooni tegevuse jaoks vajalike valdkondade rahastamiseks. 1-17-6375 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  19. Kohtukolleegium, olles läbi vaadanud apellatsioonis esitatud seisukohad ja nende põhjendused, kuulanud
  20. detsembril 2018 toimunud avalikul kohtuistungil ära süüdistatavad, nende kaitsja ja prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Oma niisugust järeldust põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
  21. Apellandid on apellatsioonis avaldanud veendumust, et KarS §-s 210 sisalduv soodustuskelmuse süüteokoosseis on kehtestatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni (konventsioon) alusel, mille art 1 mõtte kohaselt mõistetakse kelmusena tahtlikku tegevust või tegevusetust, mis kahjustab finantseerija finantshuve. Seda süüteokoosseisu ei või süsteemselt ja teleoloogiliselt tõlgendada nii, et soodustust tuleb kasutada üksnes selle eraldamise aluseks oleval kitsal eesmärgil, sest niisugune tõlgendus oleks vastuolus konventsiooni eesmärgiga kaitsta avaliku raha kasutamist selle artiklis 1 sätestatud tingimustel. Kolleegium sellise arusaamaga ei nõustu. Esmalt tuleb os utada, et Euroopa ühenduste finantshuvide konventsioon kuulub rahvusvahelisse õigusse. Sellega ühinemisel võttis küll Eesti Vabariik endale teatud kohustusi, kuid konventsiooni tekst ei ole muutunud Eesti õiguskorras otsekohaldatavaks. Konventsiooni art 1 lg-s 2 sätestatust nähtuvalt on Eesti Vabariik võtnud endale eesmärgiks kriminaliseerida sama artikli lg-s 1 sätestatud käitumine. Konventsioonis ei sisaldu ühelegi liikmesriigile keeldu rakendada kriminaalõiguslikke meetmeid ulatuslikumalt kui art 1 lg-s 1 kokku lepitud. Vastupidi, konventsiooni art-s 9 sätestatakse otsesõnu, et miski konventsioonis sätestatust ei takista liikmesriike vastu võtmast siseriiklikke õigusnorme, mis on ulatuslikumad kui konventsioonist tulenevad kohustused. Arutatavas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et Eesti Vabariik on niisuguse (miinimum)kohustuse täitnud. Edasiselt ei saa aga nõustuda sellegagi, nagu ei võimaldaks konventsiooni art 1 tõlgendust, mille kohaselt soodustusena saadud avalikke vahendeid võiks kasutada üksnes vastavalt raha eraldamise eesmärgil. Selline mõttekäik on otseses vastuolus konventsiooni art 1 lg 1 p a) kolmanda alapunktiga, millest nähtuvalt on kelmusena käsitatav mh avalikust eelarvest pärinevate rahaliste vahendite väär kasutamine eesmärkidel, milleks need ei olnud algselt eraldatud.
  22. Apellantide hinnangul ei nähta Euroopa Liidu, Eesti Vabariigi ega Pärnu linna sporditegevuse toetuste andmist ja spordiklubide poolt nende kasutamist reguleerivates õigusaktides ette soodustuse saajale keeldu eriliigiliste sporditegevuse toetuste kasutamist soodustuse saaja hetkel kõige prioriteetsema sportliku tegevuse eesmärgi saavutamiseks, sest vastasel juhul ei saaks rääkida soodustuse efektiivsest kasutamisest, mis on spordi spondeerimise peamine eesmärk. Süüdistusega hõlmatud ajavahemikul Pärnu Linnavolikogu vastuvõetud asjakohased sporditegevuse toetamise kordades ei nähtud ette toetuste taotlemist, andmist ja kasutamist tehniliselt kitsastel eesmärkidel, vaid taotleja ja sporditegevuse toetuse andja täpsed õigused ja kohustused ning vastutus määrati nimetatud kordadest nähtuvalt kindlaks toetuse sihtotstarbelise kasutamise lepinguga. Ka see mõttekäik on ebaõige. 1-17-6375 8.
  23. Esmalt tuleb muidugi osutada, et apellant jääb ebamääraseks, milliseid Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusakte ta silmas peab, kuid on selge, et sedavõrd suurel üldistuse tasandil kahtlemata ei ole ei võimalik ega vajalik reguleerida munitsipaalsete sporditoetuste kasutamise tingimusi. Sporditegevuse toetamine ei ole Euroopa Liidu liikmesriikide üleselt harmoneeritud valdkond, nii et Euroopa Liidu siduvatest reeglitest ei ole spordile eraldatud toetuste konkreetsema eesmärgiseade puhul üldse põhjust rääkida. 8.
  24. Riiklikul tasandil reguleeritakse kohalikul tasandil spordi toetamist spordiseaduse §-s 3, mille p-des 2 ja 21 sätestatakse vastavalt, et vallal ja linnal on kohustus: kinnitada spordiorganisatsioonide valla- või linnaeelarvest toetamise tingimused, kord ja taotluste vormid ning vajaduse korral näha ette omaosaluse tingimused toetuse saamiseks; ning toetada eelarveliste vahendite olemasolu korral oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd. Seega on kehtestatud üldsõnaline volitusnorm, mille alusel võivad omavalitsused välja töötada sporditegevuse kohalikust eelarvest toetamiseks spetsiifilised tingimused ja korra. Seda on Pärnu linn ka teinud, kehtestades linnavolikogu
  25. detsembri
  26. a määrusega sporditegevuse toetamise korra (kehtis kuni
  27. juunini 2011); ning kehtestades linnavolikogu
  28. juuni
  29. a määrusega uue sporditegevuse toetamise korra (vt vastavalt tl-d 165-169 ja 170-174, kd I). Mõlema eelnimetatud dokumendi § 4 lg-s 3 sätestati samasisuliselt, et toetust antakse sihtotstarbeliselt. Mõlemas dokumendis sätestatakse erinevad sporditoetuste liigid ja vastavate toetuste kasutamise eesmärk (nt treenerite tasustamise toetus, spordiehitiste majandamistoetus, spordiürituste korraldustoetus). Mõlemast linnavolikogu kehtestatud korrast nähtub tervikuna üheselt, et toetusi võib kasutada üksnes sihtotstarbeliselt. Toetuse muul otstarbel kasutamine ja toetuse taotlemisel valeandmete esitamine on mh obligatoorsed alused spordiorganisatsioonile järgneval kahel aastal toetuse eraldamisest keeldumiseks (
  30. a korra § 19 ja
  31. a korra § 17). Kordades sisalduv on omakorda üle täpsustatud igal süüdistusega hõlmatud aastal Pärnu Linnavalitsuse ja MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi vahel sõlmitud sporditegevuse toetuse lepingutes. Nii nt sisaldub
  32. a lepingus p 3.2.1., mille kohaselt kohustub toetuse saaja kasutama saadud toetust sihtotstarbeliselt p-des 3.2.1.1.–3.2.1.
  33. toodud eesmärkidel. Lepingu p-s 4.
  34. on kokku lepitud aga mh toetuse andja õigus kontrollida toetussummade sihtotstarbelist kasutamist, mitte eraldada või tagasi nõuda järgmised toetussumma osad kui toetuse saaja ei ole seda nõuet täitnud (vt tl 31, kd 2). Täpselt samasisulised punktid sisalduvad ka 2010., 2011.,
  35. ja
  36. a lepingutes (vt tl-d 33-40, kd 2). Eelnevast nähtub ühemõtteliselt, et kuigi toetuse saaja kohustused määrati tõesti lõppastmes kindlaks halduslepinguga, oli nende kohustuste hulgas selgesõnaliselt välja toodud see, et iga konkreetset toetust võis kasutada üksnes kitsalt selle toetuse sihtotstarbel. Kui see tundus süüdistatavale ebamõistlik, siis olnuks tal võimalik nii linnavalitsuse ametnikuna kui ka tenniseklubi esindajana teha ettepanek fragmenteeritud toetuste süsteemi muutmiseks, mitte aga kehtivaid nõudeid oma suva kohaselt eirata.
  37. Alusetu ja vastuolus maakohtu otsusest nähtuvaga on ka see, nagu ei oleks tõendeid selle kohta, et MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi esitas toetusi taotledes valeandmeid ning kasutas saadud toetusi sätestatud eesmärkidest erineval otstarbel. Vastupidi, selle kohta on arutatavas kriminaalasjas kogutud hulganisti tõendeid. Maakohus on selliseid tõendeid vahetult uurinud ja rajanud enda põhjendused selle kohta, miks tuleb U. Koort ja MTÜ Pärnu Kalevi 1-17-6375 Tenniseklubi neile esitatud süüdistustes süüdi tunnistada, just neile tõenditele. Maakohtu vastav analüüs iga süüdistusest hõlmatud aasta kohta (ühes viidetega konkreetsetele tõenditele), sisaldub vaidlustatud kohtuotsuse lk-del 36-
  38. See analüüs on ammendav ning kolleegium ei pea vajalikuks sellele omalt poolt midagi lisada. Pelgalt asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu kohtu järeldustega, ei ole käsitletav puudusena kohtu põhjendustes ega selle järelduse tühistamise alusena. Paraku arutataval juhul on aga kaitsja just nimelt üksnes väljendanud rahulolematust maakohtu seisukohaga, kuid vaidlustanud seda üldsõnaliselt, näitamata ära, mis siis ikkagi on valesti või puudu maakohtu põhjendustes selle kohta, et toetuste taotlemisel esitati valeandmeid ning saadud toetusi kasutati ebasihtotstarbekohaselt. See, et toetused on tervikuna vaadates soodustanud klubi majandustegevust, on esitatud süüdistuse kontekstis irrelevantne. Sporditoetusi taotleti ja need anti konkreetsetel eesmärkidel ja üksnes neil eesmärkidel tohtis toetusi kasutada. Süüdistatavad on seda nõuet eiranud.
  39. Apellantide arvates on arusaamatu juba see, et süüdistuses on U. Koortile ja MTÜ-le Pärnu Kalevi Tenniseklubi ette heidetud ühelt poolt toetuse saamist pettusega, aga teisalt selle sama toetuse ebasihtotstarbekohast kasutamist. Kolleegium siin siiski vastuolu ei näe. Süüdistuses on detailselt avatud see, milleks toetusi taotleti ja milleks neid tegelikult kasutati. On ära näidatud see, et raha tegelik kasutamine ei vastanud taotlustes märgitule. Seejuures on eraldi välja toodud, kas juba mingi toetussumma taotlemisel peeti silmas seda, et taotletavat raha ei kavatseta taotletud konkreetseks otstarbeks kasutada (vt tl-d 58-74, kd 4). Seega on süüdistuse põhjal arusaadav, millises osas on toetusi välja petetud ja millises osas on saadud toetusi lihtsalt eesmärgipäratult kasutatud.
  40. Seoses suures ulatuses toimingupiirangu rikkumise süüdistuses osutatakse apellatsioonis sellele, et U. Koort ei ole kunagi teinud teistele isikutele kohustuslikke otsuseid ega toiminguid sporditegevuse toetuste andmise kohta ning ta ei ole osalenud ühegi sporditegevuse toetuse andmise otsustamises ega ole teinud toiminguid, mis võinuks mõjutada sporditoetuste andmist MTÜ-le Pärnu Kalevi Tenniseklubi. See väide on U.

§ 3001järgi esitatud süüdistuse kontekstis ebaõige.

Nimelt on U. Koort Pärnu linna spordinõunikuna ja seega ainsa ametnikuna, kes Pärnu spordielu küsimustega linnavalitsuses tegeles, olnud isik, kes valmistas ette sporditoetuste eelnõud (sh MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi jaoks). Toetusraha eraldamise korralduste eelnõusid ette valmistades tegi ta toiminguid, mille tulemusel otsustati temaga seotud mittetulundusühingule toetuse andmine, rikkudes sellega korruptsioonivastase seaduse nõudeid (nii kuni

  1. a kehtinud seaduse kui alates 1.04.2013 jõustunud seaduse). Veelgi enam, U. Koorti ametijuhendi p 3.17 kohaselt (tl 163, kd 1) oli tema ülesanne teha ettepanekuid eelarve eelnõu koostamise osas ja jälgida kinnitatud eelarve täpset täitmist. Seega U. Koort ka kontrollis spordiklubide (sh MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi) esitatud sporditoetuste kasutamise aruandeid. Ta jättis sporditegevuse toetuse kasutamise aruandeid kontrollides tahtlikult tähelepanuta, et MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi toetuse aruandes kajastatud kulud ei vasta eraldatud toetustele (vt tl-d 61-63, 90-92, 105-107,148-150 ja 180-181, kd 2) ja luges toetuse aruande sobivaks, mistõttu ei järgnenud MTÜ-le Pärnu Kalevi Tenniseklubile lepingu tingimuse rikkumise tõttu sporditegevuse toetamise korras ettenähtud sanktsioone. U. Koort sai seejuures suurepäraselt aru, et tema tegevus ei ole seaduslik, sest kontrolliks esitatud aruanded koostas ta küll ise, kuid 1-17-6375 lasi neile tenniseklubi nimel alla kirjutada teistel isikutel, et varjata asjaolu, et ta sisuliselt kontrollib iseenda majandustegevust.
  2. Kolleegium ei nõustu apellantide kriitikaga avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta. Nimelt on apellatsioonis leitud, et nõudeavaldusest ei selgu, milles seisnes Pärnu linna kahju, mis on nõudeavalduse materiaalõiguslik alus, millisel alusel oleks Pärnu linn õigustatud omavalitsusena määrama nõudeavalduses esitatud nõude kindlaks süüdistava MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi vastu haldusmenetluses ning kas linn taotleb tekitatud kahju hüvitamist või linna hüveolukorra taastamist. Samuti leiavad apellandid, et nõue on aegunud. Seoses apellantide eelnimetatud väidetega osutab kolleegium Pärnu linna avalik-õigusliku nõudeavaldusele ja sellele täiendusele, millega kõrvaldati avalduses sisaldunud puudused. 12.
  3. Puuduste kõrvaldamise dokumendis on Pärnu linn põhjalikult selgitanud nõude materiaalõiguslikku alust, viidates spordiseaduse § 3 p-dele 2 ja 21 , mis annavad kohalikule omavalitsusele volitusnormi rahastada spordiorganisatsioone, samuti KOKS § 22 lg 1 p-le 5, mille kohaselt kuulub valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine volikogu ainupädevusse. Pärnu Linnavolikogu on kinnitanud sporditegevuse toetamise korrad Pärnu Linnavolikogu 21.12.2006 määrusega nr 53 „Sporditegevuse toetamise kord“ (kehtis 01.01.2007-30.06.2011) ja 16.06.2011 määrusega nr 15 „Sporditegevuse toetamise kord“ (kehtis 01.07.2011-29.05.2016). Viidatud määrustega kehtestas volikogu Pärnu linna eelarvest spordiklubidele ja spordikoolidele sporditegevuse korraldamiseks toetuse taotlemise, taotluste läbivaatamise, toetuse andmise ja toetuse kasutamise üle järelevalve teostamise korra. Volikogu määrused nägid ette, et toetuse taotlemiseks pidi taotleja esitama linnavalitsusele taotluse, toetuse eraldamise otsustas linnavalitsus korraldusega ning toetuse saajaga sõlmiti leping toetuse sihtotstarbelise kasutamise kohta. Nende määruste alusel eraldas linnavalitsus aastatel 2009-2013 MTÜ -le Pärnu Kalevi Tenniseklubi linna eelarvest sporditegevuse toetust. Spordiklubidele toetust eraldades täitis Pärnu linn avaliku halduse ülesannet. Linnavalitsuse korraldustes oli määratud eraldatud toetuse summad koos sihtotstarbega. Toetuse kasutamise kohta sõlmis linnavalitsus vastavalt sporditegevuse toetamise korrale MTÜ-ga Pärnu Kalevi Tenniseklubi sporditegevus e toetuse lepingud. Sporditegevuse toetuse lepingud on käsitatavad halduslepingutena haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses. 12.
  4. Ebaselgus puudub ka selles, kas Pärnu linnavalitsus on avalik-õigusliku nõudeavaldusega soovinud kahju hüvitamist või endise olukorra taastamist. Nõudeavalduses (tl 61, kd 1), aga samuti nõudeavalduses puuduste kõrvaldamise dokumendis (tl 87, kd 1) on märgitud, et Pärnu linn taotleb 48 905,94 euro suuruse tekitatud kahju hüvitamist, mis on hinnatav heastamisena KrMS § 381 lg 1 p 1 tähenduses. Seega on linnavalitsus selgesõnaliselt väljendanud, et soovib kahju hüvitamist. See, et linnavalitsus on kahju kandnud, on ilmne hoolimata asjaolust, et eraldatud sporditoetused toetasid MTÜ Pärnu Kalevi Tenniseklubi põhitegevust ja edendasid seega kohalikku spordielu. Kahju seisnes selles, et Pärnu linnas kehtinud sporditegevuse toetamise reeglite kohaselt olid avalike vahendite arvelt ette nähtud toetused konkreetseteks tegevusteks (nt treenerite tasustamiseks, tegevustoetuseks, ürituste korraldamiseks), mitte aga spordiorganisatsioonile oma suva järgi kasutamiseks. Seega oli 1-17-6375 linnavalitsuse õigus otsustada, milleks ja millises summas raha eraldada. Raha, mida sihtotstarbeliselt ei kasutatud oli linnavalitsusel nii sporditegevuse toetamise kordade kui ka halduslepingute alusel õigus tagasi nõuda. Seega raha, mille osas esitati selle kasutamise kohta valeandmeid juba taotlemisel, samuti ebasihtotstarbeliselt kulutatud vahendid on linna eelarvest kulunud õigustamatult ja see on hinnatav kahjuna, mille hüvitamist on alust p-s 12.
  5. märgitud alustel nõuda. 12.
  6. Kolleegiumi hinnangul on alusetu ka apellandi seisukoht, nagu ei oleks Pärnu linn käsitatav KrMS § 38 lg 2 teises lauses nimetatud subjektina. Kolleegium leiab, et tulenevalt halduslepingust, samuti nähtuvalt linnavalitsuse kehtestatud sporditegevuse toetamise kordadest on Pärnu linn õigustatud nõudma tagasi toetussummasid, mida ei ole sihtotstarbeliselt kasutatud või enamgi veel, mille taotlemisel on esitatud valeandmeid toetuse kasutamise eesmärkide kohta. Selleks oleks linnavalitsusel õigus vajadusel esitada toetuse saaja vastu kaebus halduskohtusse HKMS
  7. ptk sätete alusel. KrMS § 381 eelnõu juurde esitatud seletuskirja kohaselt on avalik-õigusliku nõudeavalduse kriminaalasjaga koos menetlemise eesmärk eeskätt menetlusökonoomiline. Seletuskirjas märgitakse veel ka järgmist: „Avalikõigusliku nõudeavalduse näol on tegemist instituudiga, mida seni Eesti õiguses ei ole olnud, kuid oma olemuselt on see kõige sarnasem HKMS-i
  8. peatükis reguleeritud kaebusega eraisiku vastu. Sellest tulenevalt on kõige sobivam kohaldada avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisel just seda regulatsiooni. HKMS-i 26 peatükk kohaldub avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlusreeglitele kohtus selles osas, mis KrMS-is on reguleerimata, seega ei piira avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamist HKMS §-s 260 toodud nõude avaldamise aluseid, vaid avalik-õiguslikku nõudeavaldust saab esitada avaliku võimu kandja KrMS § 381 lg-s 2 sätestatud juhtudel“ (vt seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses, juurde, lk
  9. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3fdc8de9-e0bc-4c52-87ac-b823f8369cfe). Kuigi linnavalitsusel ei ole võimalust vahetult ise teha siduvat ettekirjutust valeandmete alusel taotletud või ebasihtotstarbeliselt kasutatud sporditoetuse tagasimaksmiseks, on vaieldamatult tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ja menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt on põhjendatud, et ka selline nõue lahendataks kriminaalmenetluse raames, mitte ei eraldataks seda eraldi arutamiseks paralleelsesse halduskohtumenetlusse. 12.
  10. Viimaks ei saa nõustuda ka apellantide seisukohaga, nagu oleks avalik-õiguslik nõudeavaldus aegunud. Selline väide apellatsioonis on paljasõnaline, sest apellandid ei selgita sõnagagi, millisel alusel nad nõude aegunuks lugemist taotlevad. Niisugustel asjaoludel ei ole ringkonnakohtul võimalik seda väidet sisuliselt hinnata. Samuti ei ole võimalik täielikult põhistamata väitele sisulisi vastuargumente esitada avalik-õigusliku nõude esitajal. Ka ringkonnakohtu istungil, kui kohus küsis kaitsjalt nõude aegumise aluste kohta, ei andnud kaitsja selle kohta mingit arusaadavat vastust, märkides vaid, et „halduskohtupraktikas on väga selgelt välja kujunenud, et kui sa tuled mingisuguse hüvitise nõudega, siis sa pead kohtule ära näitama, miks ta ei ole aegunud“ (vt ringkonnakohtu istungi protokolli lk 6). 1-17-6375
  11. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium apellatsiooni rahuldamata ja Pärnu Maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata. RESOLUTSIOON Asendada Tallinna Ringkonnakohtu
  12. jaanuari
  13. a otsuse resolutsioonis sõna oktoobri sõnaga septembri.

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.