Obsah (6)

§ 137§ 138§ 119§ 145§ 143§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 22.09.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-18474 Kohtuasi Y avaldus

) § 137 lg 1 kohased eeldused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ühise hooldusõiguse jätkamine lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ja sellega kaasnevate võimalike tulevikus tekkivate vaidluste olemasolu ei ole lapse huvides.

1. Kumbki vanem on teinud teisele etteheiteid lapse viibimiskoha õiguse kasutamise kohta vastuolus lapse huvidega. Mõlemad vanemad on seega viidanud vaidlusele ka viibimiskoha määramise küsimuses. Kohtu hinnangul nähtub vanemate seisukohtadest, et vaidlus ei piirdu ainult lapse elukohaga, vaid ka laiemalt lapse viibimiskohaga. Seetõttu on ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud ka viibimiskoha määramise osas.
2. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud jõuda järeldusele, et vanemate vahel on lahendamist vajav vaidlus lisaks lapse elukohale ka lapse hariduse (sh huvihariduse) üle. Kuigi ema on taotlenud ainuotsustusõiguse saamist lapse kooli valiku üle, on ema 07.02.2022 kirjas kinnitanud, et ta ei ole tahtnud lapse kooli vahetada. Ema sõnul väitis hoopis laps, et koolis kiusatakse teda. Samuti ei ole ema esitanud vastuväiteid lapse treeningute jätkamisele. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks hariduse osas ei anna alust ka see, kui üks vanem on seni tundnud vähe huvi lapse õppetegevuse vastu.
3. Lapse kasvatamiseks on oluliselt suuremat pühendumust üles näidanud isa, kellel on lapsega ka suurem hingeline seotus. Vaidlus puudub selles, et alates
4. aastast on last kasvatanud ja tema eest hoolitsenud isa. Ema on lapsega kohtunud aastas vaid mõned korrad. Ema selgituste kohaselt jäi laps isa kasvatada seetõttu, et vanemate kooselu ei olnud isa 5 2-21-18474 vägivaldse käitumise tõttu võimalik. Kohtu hinnangul vähendab ema väidete usaldusväärsust see, et ema pidas võimalikuks jätta laps elama koos isaga, kes oli ema väidete kohaselt vägivaldne. Ühestki tõendist ei nähtu, et isa oleks lapse suhtes olnud vägivaldne.
5. Ema on väga pika aja jooksul tundnud lapse vastu huvi minimaalselt, ei ole tema kasvatuses osalenud ega vabatahtlikult ülalpidamist andnud. Puuduliku huvi tõttu ei saa ka lapse lähedussuhet emaga hinnata samaväärseks lapse ja isa lähedussuhtega, mis on tulenevalt isa hoolitsusest tugev. Kui ema poolt hiljuti üles näidatud huvi on püsiv, siis on võimalik luua ema ja lapse vahel paremad suhted ning sellisel juhul saab suurendada suhtlust vanemate endi vahelisel kokkuleppel. Kohtu hinnangul puudub alus arvata, et isa takistab ema ja lapse omavahelist suhtlust.
6. Kui võrrelda vanemate majanduslikku suutlikkust, siis on need isal paremad. Mõlemad vanemad töötavad. Isa on seni last ülal pidanud, vähese emapoolse toega. Ema kinnitusel läheb suur osa tema sissetulekust võlgade katteks ning kätte saab ta 327 eurot kuus. See, kui laps asuks elama ema juurde, ei tähenda, et emal kaoks kohustus tasuda juba olemasolevat võlgnevust täitemenetluses – võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet. Seega oleks emal ka hooldusõiguse temale andmise korral ikka suured kohustused ja napp igakuine sissetulek. Isa täitemenetluses maksegraafikuga mittenõustumist ei saa pidada kiuslikuks käitumiseks, kuna lapsele ülalpidamise andmist ei saa lükata edasi aega, kui ema majanduslik suutlikkus paraneb. Laps vajab praegu toitu, rõivaid ja peavarju.
7. Hinnates lapse tulevasi elutingimusi kummagi vanema juures, leidis kohus, et isa kodus on juba praegu lapse huvidele vastav olukord, kuigi lapsel puudub oma tuba. Ema korteris on lapsel oma tuba, kuid see vajab sanitaarremonti ja sisustamist. Samuti ei saa olla kindel, et sisustus on üldse juba olemas või vajab see alles pikemas perspektiivis soetamist. Seetõttu ei saa kohus jõuda järeldusele, et ühe vanema juures oleks lapse elutingimused oluliselt paremad kui teise vanema juures.
8. Maakohus nõustus ema väitega, et laps on vanuses, kus ta vajab lähedasi suhteid emaga, kuid samal ajal ei saa leida, et suhted isaga on vähem tähtsad ning et laps peaks seetõttu elama ema juures. Ema ei ole inimeseks, kes suudaks tagada lapse elus stabiilsuse ja vajalikud arengutingimused. Ema käitumine ei ole seni olnud lapse huvidest lähtuv. Kuivõrd lapse elukoha määramise osas on antud hooldusõigus lapse isale, saab pidada kohtumääruse rikkumiseks ema poolt lapse pooleteise kuu vältel enda juures hoidmist – sisuliselt katset muuta lapse elukohta. Arvestades ema elukaaslase Q aktiivset sekkumist (lisaks lastekaitsetöötajaga korduvale ühenduse võtmisele on ta helistanud ka kohtusse, et väljendada oma negatiivset suhtumist isasse, samuti üritas ta pidevalt dikteerida, kuidas ja millest isa ja laps omavahel vestelda saavad) võib oletada, et emapoolne huvi ei ole tekkinud mitte ema enda initsiatiivil. Ema väited alkoholi sagedase kuritarvitamise kohta isa poolt ei ole leidnud kinnitust.
9. Puuduvad

§ 137lg-s 2 sätestatud ühise hooldusõiguse lõpetamist välistavad asjaolud.

Laps on avaldanud soovi elada isa juures ning suhelda emaga vahetevahel. Kohtu hinnangul võimaldab lapse vanus (13 aastat) ja arengutase jõuda järeldusele, et lapse arvamus on kujunenud iseseisvalt. Laps on piisavalt sotsiaalselt küps selleks, et tema arvamusega arvestada. Kohtu hinnangul tuleb praeguses olukorras arvestada lapse arvamusega selliselt, et lugeda tema tahe ka tema huvidega kooskõlas olevaks. Kuna vanemate soov ja võime lapse kasvatamisse panustada ei ole võrdsed (isa poolt on need eeldused suuremal määral täidetud), tuleb seda enam arvestada lapse sooviga elada isa juures.

1. Ka suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb arvestada lapse sooviga. Laps on avaldanud soovi suhelda emaga siis, kui laps ise seda soovib, näiteks kord kolme kuu jooksul. Kohtu hinnangul ei ole isa taotletud suhtluskord, s.o igal teisel nädalavahetusel nelja tunni vältel lapse jaoks ülemäära koormav. Lapse seisukohast ei nähtu, et ta välistaks taolise suhtumise ja 6 2-21-18474 varasemalt (oma esindajaga vesteldes) on ta taolist suhtlust ka võimalikuks pidanud. Isa taotletud suhtluskord on minimaalselt vajalik ema ja lapse suhte hoidmiseks.
2. Ema taotletud suhtluskord ei oleks täidetav, kuna see koormaks last oluliselt suuremal määral. Arvestades lapse vanust (13 aastat), ei ole võimalik täita suhtluskorda, millega laps ise ei nõustu. Eeskätt saab suhtlus vanemaga suureneda selle läbi, et vanem annab omalt poolt parima, toetamaks lähedussuhte tekkimist. Kuna ema elukohas ei ole suhtlus ilma kõrvaliste isikute mõjuta tagatud, on kohane, kui kohtumised toimuvad esmalt avalikus kohas. Ema kodus võiksid kohtumised toimuda alles siis, kui usaldus on taastunud ning laps selleks ise eelnevalt nõusolekut avaldab.
3. Ema on leidnud, et suhtluskord, mille alusel saab ta suhelda lapsega vahetult vaid igal teisel nädalavahetusel, on vastuolus lapse huvidega. Ema on aga jätnud tähelepanuta, et selline suhtlus on oluliselt sagedam, kui paljude aastate vältel toimunud suhtlus. Esitatud tõenditest ei nähtu, et taolise puuduliku suhtluse oleks tinginud muu asjaolu peale ema vähese huvi. Loomulikult on tervitatav ema soov senist suhtlust suurendada, kuid see ei tohi toimuda vastu lapse tahtmist.
4. Ema on 08.03.2022 seisukohas avaldanud soovi, et kohus viivitamatult tagaks ema õiguse suhelda lapsega kõigil nädalavahetustel, soovitavalt reede õhtul kella kuuest kuni pühapäeva õhtul kella kuueni. Kohus, tõlgendades seda kui esialgse õiguskaitse taotlust, leidis, et taotlus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.
5. Menetluskulude jaotuse määramisel juhindus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-st 1, jättes lapse esindamise kulud Eesti Vabariigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus
6. Ema esitas Harju Maakohtu 13.03.2022 määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta isa taotlused rahuldamata ning rahuldada ema taotlused või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Määruskaebemenetluse kulud palub ema jätta isa kanda.
7. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on praeguses kohtuasjas
8. aasta kohtulahendi (s.o 30.01.2015 määruse) tegemise aluseks olnud asjaolud oluliselt muutunud. Sellisteks uuteks asjaoludeks on lapse 14.10.2021 põgenemine isa juurest ema juurde ja ema pühendunud tegevus hädas lapse huvide eest seismisel, lapse isa tegevus emaga suhtlemise takistamisel, lapse eraldi toa võimalus ema juures ja lapse muutunud vanus. Samuti toob ema uute asjaoludena esile, et 11.03.2022 või 12.03.2022 põgenes laps jälle isa juurest ja leiti järgmisel päeval sõbranna juurest. Lapse sõnul oli isa taas joonud ja laps ei tahtnud enam isa juures viibida. 17.03.2022 viidi laps Lasnamäe LOV-i lastekaitse spetsialisti AB juurde, kes soovis last küsitleda ja kus laps rääkis kõik lõpuks puhtsüdamlikult ja ausalt hinge pealt ära. Muu hulgas rääkis laps, et isa käskis tal kohtule valetada, et koduaresti tõttu läksid tema hinded veelgi halvemaks, et isa ei lubanud tal emaga suhelda, et joomise pärast jäi isa töötuks juba alates jaanuarist ja et juba 01.12.2021 pärast lapse enda juurde tagasi toomist vahetas isa lapse telefoninumbri ära, blokeerides ühtlasi ema numbri. Ema sai lapsele 27.03.2022 helistades lapsega rääkida ja laps kinnitas, et tahab elada ema juures.
9. Määruskaebuses esitas ema ka taotluse tõendite kogumiseks, paludes Lasnamäe LOV-ilt välja nõuda lapse 17.03.2022 selgitus ja kuulata laps uuesti ära, sest laps on nüüd valmis ausalt rääkima nii varasema kohta kui ka seoses eelpool käsitletud uute asjaoludega.
10. Maakohtu määrus on vastuolus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-159-15 p-s 30 toodud põhimõttega, et lapse parimates huvides on reeglina vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu lõppemist. Kohus on 7 2-21-18474 kaalukate põhjenduste ja tegeliku vajaduseta laiendanud isa ainuotsustusõigust lapse hariduse ja viibimiskoha osas. Ainuotsustusõiguse andmine on äärmuslik vahend, mille puhul jääb laps ühe vanema meelevalda ja sellisel juhul peaks kohus põhjalikult olukorda selgitama ja kaaluma lapse elukoha muutmise vajadust, mida kohus teinud ei ole. Samuti leiab ema, et juhul kui kohus jätab vanema ilma otsustusõigusest (antud juhul valdavas osas), peaks kohus vähemalt määrama suhtluskorra, mis võimaldaks vanemal ka lahuselu korral hooldusõigust teostada, kuid kohus on määranud suhtluskorra selliselt, et see ei võimalda hooldusõiguse teostamist vanema poolt ja võõrandab lapse vanemast.
11. Alternatiivse taotluse (s.o taotlus ühise hooldusõiguse taastamiseks) osas märkis ema, et kui kohus oleks taastanud vanemate ühise hooldusõiguse, oleks see sundinud lapse isa emaga arvestama ja võimaldama emal osaleda lapse eest hoolitsemisel, kuid isa vaidles sellele vastu. Maakohus laiendas sisuliselt isa ainuotsustusõigust, välistades põhjuseta ema hoolitsuse oma lapse suhtes. Ema hinnagul pidanuks kohus lapse huvisid arvestades määrama elukohavaliku ainuotsustusõiguse lapse emale, et laps saaks elada ema juures. Maakohtu 22.04.2022 määrus
12. 22.04.2022 määrusega rahuldas maakohus lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja 21.02.2022, 13.03.2022 ja 18.04.2022 taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määras riigieelarve vahenditest esindajale tasuna riigi õigusabi eest 1434,60 eurot (sh käibemaks). Tasu hõlmab lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja 18.04.2022 taotluse kohaselt ka tasu, mis seondub lapse osalemisega määruskaebemenetluses. Menetluse edasine käik ja menetlusosaliste seisukohad
13. Isa leiab, et maakohtu maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja vastab lapse huvidele, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.
14. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul on maakohtu määrus kooskõlas lapse huvidega ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
15. Lasnamäe LOV ei toeta ema määruskaebust ning leiab, et vaja on erakorraliselt piirata ema suhtlusõigust lapsega selliselt, et see toimuks sidevahendite teel ja kontrollitud keskkonnas, mida reguleerib isa. Pärast maakohtu määruse tegemist toimus Lasnamäe LOV-is lastekaitse spetsialisti kokkusaamine ema ja lapsega, sest ema väitel soovis laps elada temaga. Laps kirjutas avalduse, et soovib elada ema juures ja ei taha isaga suhelda. Vestluse ajal oli laps nähtavalt närviline ja kippus nutma. Laps oli olnud ema juures ja ema poolt tugevasti mõjutatud. Ema karjus kokkusaamisel ja käitus ebaadekvaatselt ning tahtis last ära viia. Samuti lükkas ja tõukas ema last korduvalt. Kuna laps ei soovinud seejärel isa juurde minna, suunas Lasnamäe LOV lapse Tallinna Lilleküla turvakodusse, kus laps oli 17.03–31.03.
16. Seejärel nõustus laps isa juurde tagasi minema ega soovi nüüd emaga suhelda. 29.03.2022 viis politsei ema Tallinna Lastekodu Ema ja Lapse Turvakodusse. Ema pöördus ise politsei poole abipalvega, sest ei julgenud koju minna. Elukaaslane oli emaga riielnud. Samuti oli olnud kuri elukaaslase ema. Ema oli turvakodus ühe öö ning oli rahutu ja murelik. 5.04.2022 andis isa Lasnamäe LOV-ile teada, et ema sõnul loobub ta lapsest, kui isa loobub elatise nõudest.
17. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8 2-21-18474
18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Määruskaebus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata.
19. Ema on vaidlustanud maakohtu määruse resolutsiooni küll täies ulatuses, kuid määruskaebuse põhjendavas osas ei ole ema esitanud vastuväiteid sellele, et maakohus jättis rahuldamata ema avalduse koolivaliku suhtes ainuotsustusõiguse saamiseks. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus kaebuse väiteid lapse õppetegevuse vastu huvi tundmise ega lapse õppeedukuse kohta. (I)
20. Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel rahuldamata ema taotluse tõendite kogumiseks. TsMS § 238 lg 1 p 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud (TsMS § 238 lg 1 p 2).
21. Määruskaebuses on ema taotlenud Lasnamäe LOV-i sotsiaalhoolekande osakonnas 17.03.2022 lapse antud selgituse väljanõudmist ja lapse uut ärakuulamist kohtu poolt. Ringkonnakohus leiab, et asjad on esitatud piisavalt tõendeid, millele tuginedes saab kohus kujundada seisukoha, kas maakohtu määruses vanemate hooldusõiguse ja määratud suhtluskorra kohta tehtud otsustused on põhjendatud (TsMS § 238 lg 1 p 2). Lapse 17.03.2022 Lasnamäe LOV-i sotsiaalhoolekande osakonnas antud selgitus, milles laps avaldab, et soovib elada emaga, on kajastatud ka Lasnamäe LOV-i 07.04.2022 menetlusdokumendis, ja kohus saab sellele anda hinnangu. (II)
22. Ringkonnakohus annab esmalt hinnangu maakohtu määrusele osas, millega maakohus rahuldas lapse isa avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise küsimuses ja jättis rahuldamata ema avalduse lapse elukoha määramise osas ainuhooldusõiguse saamiseks ning alternatiivselt ühise hooldusõiguse taastamiseks. 47.

§ 137

lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisel ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 48. Harju Maakohtu 30.01.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-58048 lõpetati osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja ainuhooldusõigus lapse elukoha määramiseks anti isale.

§ 138

lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutnud, või ühise hooldusõiguse taastamist. Osundatud sättele ja muutnud asjaoludele tuginedes on ema leidnud, et esinevad alused lapse elukoha määramise osas ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks või alternatiivselt ühise hooldusõiguse taastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus lapse viibimiskoha osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja isale ainuhooldusõiguse määramise kohta 9 2-21-18474 otsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire. Ema määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks.

1. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et tsiviilasjas nr 2-14-58048 Harju Maakohtu 30.01.2015 määruse tegemise aluseks olnud asjaolud on sedavõrd muutunud, et põhjendatud oleks lapse elukoha määramise osas ainuhooldusõiguse emale üleandmine või vanemate ühise hooldusõiguse taastamine. Asjaolu, et laps läks ise 14.10.2021 ema töö juurde Pelgulinna Selverisse ja nõustus seejärel ema nõudmisel minema 14.10.2021 ema juurde koju, kus laps elas poolteist kuud, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu diskretsiooniotsuse muutmiseks. Samuti ei anna selleks alust lapse Lasnamäe LOV-i sotsiaalhoolekande osakonnas 17.03.2022 avaldatu, et ta soovib elada emaga ja väidetavalt samasisulise soovi avaldamine emaga 27.03.2022 peetud telefonivestluses. Lasnamäe LOV on toonud esile, et laps on kergelt mõjutatav (Lasnamäe LOV-i 07.04.2022 menetlusdokument viimane lõik).
2. Maakohus on asjas esitatud ja kogutud tõenditele tuginedes õigesti teinud vanemate hooldusõiguse lõpetamise osas lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades põhjendatult lapse arvamust, kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisel, samuti lapse tulevasi elutingimusi. Maakohtu menetluses on laps korduvalt, nii 27.01.2022 ärakuulamisel, 10.12.2021 kodukülastusel kui ka 10.12.2021 kohtumisel riigi õigusabi korras määratud esindajaga, avaldanud soovi elada koos isaga. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et maakohtu menetluses oleks laps ütluste andmisel olnud kallutatud. Pigem on kohtul alust kahelda lapse hiljem (s.o 17.03.2022) Lasnamäe LOV-i sotsiaalhoolekande osakonnas ja väidetavalt emaga 27.03.2022 peetud telefonivestluses avaldatud emaga elamise soovi iseseisvas kujunemises. Lasnamäe LOV on 07.04.2022 menetlusdokumendis juhtinud tähelepanu sellele, et 17.03.2022 vestlusel oli näha, et laps on tugevasti mõjutatud ema poolt ja räägib seda, mida tal kästakse rääkida. Asjaolu, et laps ei ole maakohtu menetluses avaldatuga võrreldes muutnud isaga elamise soovi osas meelt, kinnitab ka isa 11.05.2022 menetlusdokumendis avaldatu, et laps ei soovi emaga koos elada ja keeldus 08.05.2022 kohtumisel emaga kaasa minemast. Seega ei saa nõustuda määruskaebuse väitega, et laps soovib elada koos emaga.
3. Kuigi lapse parimates huvides on reeglina vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu lõppemist, ei tähenda see, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine on igal juhul lapse parimates huvides. Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise üle võivad viidata siiski sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus (RKTKo) nr 3-2-1-45-11, p 20). Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus (RKTKm) nr 2-21-233, p 14). Praegusel juhul on vanemate vahel ületamatud erimeelsused lapse elukoha ning laiemalt ka lapse viibimiskoha küsimuses ja vanemate suhted on konfliktsed. Seetõttu ei suuda vanemad last puudutavaid otsuseid teha koos ja rahumeelselt. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ühise hooldusõiguse jätkamine lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ning sellega kaasneda võivad vaidlused ei ole lapse huvides.
4. Seda, et maakohus ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud, kinnitavad ka Lasnamäe LOV-i 07.04.2022 menetlusdokumendis esile toodud uued asjaolud – lapse sattumine Tallinna Lilleküla turvakodusse ja ema sattumine Tallinna Lastekodu Ema ja Lapse Turvakodusse ning nendeni viinud sündmused. Ema mõjutas last talle sobival viisil (lapse veenmine, et laps elaks ema juures ja loobuks suhtlemisest isaga), mis ei ole lapse huvides. Ema on oma käitumisega 10 2-21-18474 väljendanud, et ei suuda tagada lapsele turvalist ja stabiilset elukeskkonda. Ema kartis ka ise minna koju oma elukaaslase juurde ja palus abi politseilt, kes viis ema Tallinna Lastekodu Ema ja Lapse Turvakodusse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et ema ei ole vaimselt piisavalt stabiilne inimene, et last toetada (lapse mõjutamine elukoha valikul enda huvidest lähtuvalt, lapse tõukamine ja lükkamine).
5. Ringkonnakohus ei piira täiendavalt ema ja lapse suhtlemist sidevahendite teel. Maakohtu määruse resolutsiooni p-i 5 kohaselt võib ema lapsega suhelda telefoni teel juhul, kui laps seda ise vajalikuks ja võimalikuks peab. Laps on 13-aastane ja võib vajada emaga suhtlemist ilma, et isa last kontrolliks. Last häiris varem väga see, kui ema ja tema elukaaslane Q takistasid (kontrollisid) lapse suhtlust isaga sidevahendite teel. Ringkonnakohus arvestab siinjuures ka sellega, et vanemate vahelised suhted on keerulised. Välistatud peab olema see, et laps ei saa emaga vabalt suhelda, kui tal on see soov.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et ema väited, et isa tarvitab sagedasti alkoholi, ei ole leidnud kinnitust.
7. Ema on soovinud määruskaebuses vaidlustada ka maakohtu 01.02.2022 määrusega esialgse õiguskaitse korras lapse hariduse osas isale ainuotsustusõiguse andmise. Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebuse sellele väitele, et maakohtu 01.02.2022 määrust, millega kohus andis esialgse õiguskaitse korras kohtuvaidluse ajaks isale ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse osas, saanuks ema vaidlustada ainult sellele määrusele määruskaebuse esitamisega. Seda ei ole ema teinud, mille tõttu jõustus maakohtu 01.02.2022 määrus edasi kaebamata 19.02.
8. Praeguse määruskaebemenetluse raames ei ole emal võimalik vaidlustada maakohtu jõustunud määruses esialgse õiguskaitse korras tehtud otsustusi. Arvestades, et 13.03.2022 määruses ei ole maakohus pidanud lapse hariduse osas ühise hooldusõiguse lõpetamist põhjendatuks ning ema ei ole ka taotlenud selles küsimuses teistsuguse otsustuse tegemist, ei ole kaebuse väited lapse hariduse osas ainuotsustusõiguse isale andmisest ka määruskaebuse lahendamisel asjassepuutuvad.
9. Vanemale otsustusõiguse andmist (

§ 119

) ei saa samastada vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmisega (

§ 137). Need on alternatiivsed nõuded.

Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk on üldjuhul aga ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13 ja 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Siinsel juhul on isa taotlenud lapse viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja endale selles osas ainuhooldusõiguse määramist, ja maakohus on selle taotluse vaidlustatud määruses ka rahuldanud. Seega on asjakohatud määruskaebuse viited isale lapse viibimiskoha osas ainuotsustusõiguse andmisest. (III)

1. Järgnevalt hindab ringkonnakohus suhtlemiskorda puudutavaid määruskaebuse väiteid.
2. Määruskaebuse kohaselt peaks kohus määrama suhtlemiskorra, mis võimaldaks vanemal ka lahuselu korral hooldusõigust teostada. Maakohus määras aga ema hinnangul sellise suhtlemiskorra, mis ei võimalda emalt tegelikult hooldusõigust teostada ja võõrandab lapse emast. Ringkonnakohus märgib, et ema on ekslikult seostanud vanema ja lapse vahel määratava suhtluskorra vanemate hooldusõiguse ulatuse ja kuuluvusega. Vanema ja lapse suhtluskorra 11 2-21-18474 kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et lahus elavad ühise hooldusõigusega vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju

§ 145lg 1 järgi otsustama ühiselt.

See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. Suhtluskorra kindlaksmääramine hooldusõiguse kuuluvust ei mõjuta (vt ka RKTKm nr 2-17-3347, p-d 16 ja 17). Seega ei takista maakohtu määratud suhtlemiskord ema hooldusõigust neis küsimustes, mille osas vanematel on lapse suhtes endiselt ühine hooldusõigus. Nõustuda ei saa määruskaebuse etteheitega, justkui oleks maakohus määrusega välistanud ema hooldusõiguse lapse suhtes. 59. Lapsel on

§ 143

lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine, kui üks vanem ei ela lapsega koos. Vanemate lahuselu korral peavad vanemad

§ 143

lg 21 järgi leppima kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning kui nad seda ei suuda, määrab vanemate vaidluse korral kohus lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korra. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus

§ 123

lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama seejuures ka nii vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt RKTKm nr 3-2-1-83-11, p 21). Lastekaitseseaduse § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest.

1. Eelneva kohaselt tuleb kohtul vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel teha kaalutlusotsus. Seejuures tuleb kohtul arvestada lapse ja mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis mõjutavad suhtluskorra määramise eesmärke. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on eksinud asjaolude kaalumisel, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
2. Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses seda teinud ning maakohtule ei saa ette heita diskretsioonipiiride ületamist.
3. Erinevalt määruskaebuses osundatust puudub praegusel juhul ka alus väita, et lapse soov emaga suhtlemise osas, millega kohus suhtlemiskorra määramisel arvestas, ei ühtiks lapse huvidega. Ka laps ei ole menetluses avaldanud soovi kohtuda emaga sagedamini kui maakohtu määratud suhtluskord ette näeb. Määratud suhtluskord, mis näeb varasemaga võrreldes ette suhtluse oluliselt suuremas ulatuses, tagab ringkonnakohtu hinnangul ema ja lapse isiklike suhete säilimise ja parandamise. Arvestades, et ema on seni kohtunud lapsega vaid mõned korrad aastas, ei ole põhjendatud kaebuse väide, et määratud suhtluskord võõrandab lapse emast. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 lapse ja ema suhtlemiskorra määramise osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
4. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu määruse muutmata. (IV)
5. TsMS § 386 lg 4 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise 12 2-21-18474 abinõudega seotud küsimused. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti.
6. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määrust ja tühistab maakohtu 01.02.2022 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse, millega anti isale ainuotsustusõigus (

§ 137lg 1 tähenduses) lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse osas.

Tulenevalt maakohtu lõpplahendi sisust, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik lõpplahendi täitmiseks. (V)

1. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Ema, isa ja Lasnamäe LOV kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad Eest Vabariigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendas Harju Maakohus 22.04.2022 määrusega.
2. Ema 31.03.2022 taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
3. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu 13