← Eesti

2-19-11356/78

Obsah (8)§ 96§ 97§ 106§ 102§ 16§ 107§ 99§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. august 2022 Tsiviilasja number 2-1

) § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Pooled ei vaidle selle üle, et R.P. vajas hooldusteenust ja kostjad ei ole ka väitnud, et nad oleksid soovinud oma isa hooldust kuidagi teisiti korraldada.

  1. novembril 2018 on R.P. hagejale esitanud avalduse hooldusteenuse saamiseks (I kd, tl 4) ja
  2. novembril 2018 on sõlmitud hooldusteenuse osutamise leping (I kd, tl 5–6). Seega saab järeldada, et R.P. paigutamine Antsla Tervisekeskusesse oli põhjendatud ja ta vajas hooldusteenust. R.P. vajas ülalpidamist ega suutnud vaidlusalusel ajavahemikul ise ennast täies ulatuses üleval pidada. R.P. sissetulekutest ei piisanud kogu hooldusteenuse eest tasumiseks vaatamata sellele, et kostja I maksis kaasfinantseerijana hoolekandeasutusele iga kuu 100 eurot. 5% R.P. pensionist kulus R.P.l selleks, et katta inimväärseks eluks vajalikud hooldusteenuse välised kulud. Kostjad ei ole väitnud, et hooldusteenust oleks olnud võimalik saada odavamalt. Kostja II on väitnud, et ta ei ole isa hooldekodusse paigutamist heaks kiitnud, kuid ei ole selgitanud, kuidas oleks tulnud isa eest hoolitseda.

§ 96

järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjad on R.P. tütred (I kd, tl 15, 26 ja 27).

§ 97

p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama abivajav üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Seega oli kostjatel kohustus R.P.t ülal pidada. Maakohus ei nõustunud kostja II väitega, et R.P.t peavad ülal pidama üksnes isikud, kellega ta enne hoolekandeasutusse minekut koos elas. Selline käsitlus ei ole kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustusega. Kostja II on väitnud ka seda, et esmalt peaks R.P.t ülal pidama tema abikaasa L.P.. Maakohus nõustus hagejaga, et arvestades seda, et L.P. on vanaduspensionär ja asjas esitatud asjaolude järgi vajab ise hooldust, ei oleks ta tõenäoliselt suuteline R.P.le ülalpidamist andma. Kohalikul omavalitsusel oli vaidlusaluse õigussuhte tekkimise ajal (2018. a detsembrist kuni 2019. a septembrini) kehtinud sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 20 lg 1 järgi kohustus korraldada väljaspool inimese kodu osutatavat üldhooldusteenust. Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik ise nõuda ülalpidamiskohustuslaselt

§ 96ja § 97 p 3 alusel ülalpidamiskohustuse täitmist.

Kuid välistatud ei ole ka see, et ülalpidamiseks seaduse järgi kohustatud isiku eest täidab tema kohustuse kolmas isik. VÕS § 78 lg 1 esimese lause järgi võib kolmas isik täita võlgniku kohustuse, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult. Perekonnaseadusest ja ülalpidamiskohustuse olemusest ei tulene, et ülalpidamiskohustuslane peab täitma ülalpidamiskohustust isiklikult.

§ 106

lg 2 teise lause järgi läheb küll kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu, kuid

§-de 106 lg 1, 107 lg 3 ja 111 lg 6 kohaselt läheb nõue

§ 106

lg 2 järgi üle üksnes juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isiku asemel täidab ülalpidamiskohustuse asenduskohustusena järgmises järjekorras kohustatud isik. Seega ei saa kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandale isikule, kellel ei ole seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust, minna seaduse alusel üle ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue. Kolmas isik ei saa nõuda kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täites ülalpidamist saama õigustatud isiku asemel ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Kolmandal isikul võib aga tekkida VÕS § 78 lg 4 järgi mh käsundita asjaajamisest tulenev nõue. SHS § 5 lg 1 järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. Kohalik omavalitsus on siiski kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib seega olla 5 5 tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kui kohalik omavalitsus on rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 13). Asjaolu, et hageja on kohalik omavalitsus, kes täitis hooldusteenuse osutamise lepingu järgi tasumisele kuuluva ning R.P. pensionist ja kostja I panusest puudjääva summa tasumisel enda SHS-ist tulenevaid kohustusi, ei välista tema pidamist käsundita asjaajajaks VÕS § 1018 lg 1 p 3 mõttes. Seega on ekslik kostja II seisukoht, et hageja ei saa olla käsundita asjaajaja, kuna ta täitis R.P. hooldusteenuse eest tasudes omaenda seadusest tulenevat kohustust Hageja
  3. mai
  4. a korraldusest nr 2.3/393 (I kd, tl 9) nähtub, et hageja on
  5. aprillil 2019 otsustanud, et ei tasu R.P. hooldusteenuse puuduolevat osa ja sama korraldusega on otsustatud tasuda kõnealune osa siiski seni, kuni jõustub kohtuotsus käesolevas tsiviilasjas. Seega ei ole hageja praegu täitnud omaenda seadusest tulenevat kohustust, vaid ajutiselt kostjate kohustust ja seega saab lugeda tõendatuks ka selle, et hageja on soovinud kostjaid soodustada (täita nende eest nende kohustust). Kui hageja ei oleks puuduolevat summat tasunud, oleks kostjate kohustus R.P.t üleval pidada jäänud täitmata. Hoolekandeasutusel oleks sel juhul olnud alus R.P. ja tema vaheline leping erakorraliselt üles öelda. Kostja I on vaielnud vastu alates
  6. a aprillist kohaldatud hooldustasu suurusele. Hoolekandeasutus ei oleks tohtinud hooldusteenuse eest nõuda rohkem, kui lepingu sõlmimisel kokku lepitud 630 eurot, hoolekandeasutus on aga nõudnud aprillist kuni septembrini
  7. a iga kuu 680 eurot. Hooldusteenuse lepingu lisast (I kd, tl 100) nähtub, et
  8. märtsil 2019 on R.P. ja hooldekandeasutus allkirjastanud hooldusteenuse lepingu lisa, mille järgi on kohamaksumus alates
  9. aprillist 2019 680 eurot kuus. Kostja I ei ole põhistanud, et vaidlusalune lepingu lisa oleks võltsitud. Kuigi lepingul on kolm lepinguosalist ja lepingu p-i 5.2 kohaselt loetakse leping muudetuks, kui sellele kirjutavad alla kõik lepinguosalised, koosneb hooldusleping olemuslikult kahest osast. Esiteks on selle osaks R.P. ja hoolekandeasutuse vaheline kokkulepe, mis hõlmab R.P. ja hoolekandeasutuse vahelisi kokkuleppeid hooldusteenuse sisu ja maksumuse kohta. Teiseks on lepingu osaks kostja I ja ülejäänud lepingupoolte vaheline kokkulepe, millega kostja I võttis endale kohustuse tasuda hooldusteenuse osutajale iga kuu 100 eurot. Viimati nimetatud lepinguosa
  10. aprillil 2019 ei muudetud. Ülejäänud osa muutmiseks ei olnud kostja I nõusolekut vaja. Üldhooldusteenus on tasuline teenus ja selle hind kujuneb kulupõhiselt. Isegi kui R.P. ei oleks lepingu lisa allkirjastanud, nähtub hageja esitatud hoolduskulude arvestusest (I kd, tl 7), et 680 eurot olidki alates
  11. aprillist 2019 R.P. hooldamisega seotud tegelikud kulud. Kõnealused kulud on ka mõistlikud VÕS § 1023 lg 1 mõttes, need hõlmasid hooldusvahendite, ravimite, puhastusteenuse, toidu ja majapidamiskulusid ning mõistlikke personalikulusid. Praeguses vaidluses ei ole küsimus lepingulise kohustuse täitmises, vaid seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmises ja seega saab hageja nõue kostja I vastu olla välistatud vaid juhul, kui kostja I on ülalpidamiskohustusest

§ 102lg 1 järgi vabastatud.

Seega ei ole kostja I esitatud arvutused ülalpidamiskohustuse jagunemise kohta kostjate vahel asjakohased. Vaidlusaluse õigussuhte tekkimise ajal kehtinud

§ 102

lg 1 järgi vabanes isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ülalpidamiskohustusest vabanemist võimaldav olukord tuleb tuvastada eelkõige 6 6 selle aja seisuga, millal isikule hooldusteenust osutati (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 15). Praegusel juhul tuleb seega eelkõige hinnata, milline oli kostjate varaline olukord ajavahemikus
  3. a detsembrist kuni
  4. a septembrini. Kohtu arvates saab ja tuleb lisaks mõistlikult arvesse võtta siiski ka kostjate praegust varalist seisu. Maakohus leidis, et kostja I on andnud R.P.le ülalpidamist maksimaalses ulatuses, milleks ta on võimeline, arvestades

§ 102

lg-s 1 sätestatud tingimusega, et ülalpidamise andmisel ei tohi ohtu sattuda tema enda ja tema teiste ülalpeetavate toimetulek. Seega on kostja I ülejäänud ulatuses R.P. ülalpidamise kohustusest vabastatud ja tema vastu esitatud ülalpidamiskulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Maksu- ja Tolliameti teatise (II kd, tl 15) kohaselt ei ole kostja I esitanud 2018.,

  1. ega
  2. a tuludeklaratsioone. Maksuja Tolliametile ajavahemiku
  3. jaanuarist 2018 kuni
  4. detsembrini 2020 kohta esitatud tuluja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonides ei kajastu andmeid kostjale I tehtud väljamaksete ega nendelt tasumisele kuuluvate maksude või maksete kohta. Kostja I SEB Pank AS-i kontoväljavõtte (I kd, tl 199– 212) kohaselt on kontole
  5. –
  6. a laekunud tema ema L.P.i pension, R.P. pension ja sotsiaaltoetused. Muid korrapäraseid laekumisi ei ole kontol näha. Kostja I Swedbank AS-i kontojääk on 0,12 eurot ja ajavahemikus
  7. detsembrist 2018 kuni
  8. novembrini 2021 ei ole kontol tehinguid tehtud (II kd, tl 17). Teistes pankades kostjal I kontot ei ole. Eesti väärtpaberite registri pidaja teatise kohaselt ei ole kostjal I väärtpaberikontosid (I kd, tl 195). Samuti ei nähtu, et kostjal I oleks olnud muid sissetulekuid. Kostja I on selgitanud, et ta on isa hoolduskulusid tasunud pere ühisest eelarvest. Maakohus leidis, et R.P. ülalpidamiskulude hüvitamise nõue kostja II vastu tuleb rahuldada osaliselt ja kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista 100 eurot x 10 kuud = 1000 eurot. Ülejäänud osas tuleb hageja nõue kostja II vastu jätta rahuldamata. Kostja II
  9. a tuluks oli palgatulu 5144 eurot 85 senti OÜ-st X (II kd, tl 3–6). Sellelt summalt on kinni peetud 112 euro 50 sendi suurune tulumaks. Seega oli kostja II ühe kuu netosissetulek (toetusi arvestamata)
  10. aastal (5144,85 – 112,5) / 12 = 419 eurot 36 senti.
  11. aasta tuludeklaratsiooni (II kd, tl 7–10) järgi oli kostja II palgatulu
  12. a 1841 eurot 97 senti, millelt on kinni peetud tulumaks 62 eurot 50 senti. Seega oli kostja II ühe kuu netosissetulek
  13. aastal (1841,97 – 62,5) / 12 = 148 eurot 29 senti. Kostja II
  14. a tuluks oli
  15. a tuludeklaratsiooni (II kd, tl 11–14) kohaselt palgatulu 6986 eurot 76 senti OÜ-st X. Sellelt summalt on kinni peetud 275 euro suurune tulumaks. Seega oli kostja II ühe kuu netosissetulek
  16. aastal (6986,76 – 275) / 12 = 559 eurot 31 senti. Kostjal II on kaks kontot Swedbank AS-is. Konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest (II kd, tl 18–62) nähtub, et kontole tehtud mitmeid sularaha makseid, kostja II on oma teiselt kontolt teinud ülekandeid,
  17. septembril 2019 on kontole laekunud 600 euro suurune tasu OÜ-st X. Konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest (II kd, tl 63–72) nähtub, et sellele kontole on iga kuu laekunud 520–558 euro suurune peretoetus ja alates juulist 2021 ka töötasu 650 eurot OÜ-st X. Eesti väärtpaberite registri pidaja teatise (I kd, tl 195) kohaselt ei ole kostjal II väärtpaberikontosid. Kostja II konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX sissetulekud ajavahemikus
  18. detsembrist 2018 kuni
  19. novembrini 2021 olid 27 057 eurot 70 senti ja väljaminekud 27 592 eurot 74 senti. Konto lõppsaldo seisuga
  20. november 2021 oli 879 eurot 53 senti. Kostja II arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX sissetulekud ajavahemikus
  21. detsembrist 2018 kuni
  22. novembrini 2021 olid 23 839 eurot 11 senti ja väljaminekud 20 794 eurot 60 senti. Konto lõppsaldo seisuga
  23. november 2021 oli 3715 eurot 22 senti. Seisuga
  24. november 2021 oli kostjal II arvelduskontodel raha kokku seega 4594 eurot 75 senti. Kostja II on oma pere ühe kuu kulutusteks märkinud kulutused eluasemele 450 eurot, toidule 225 eurot, transpordile 200 eurot, sideteenustele 35 eurot, tervishoiule 125 eurot. Muude vältimatute püsikulutustena on kostja II märkinud lastele ostetud arvutid 1100 eurot, poja 7 7 koolilõpukulud 185 eurot, laste ekskursioonide ja laagrite kulud 525 eurot ning täpsustamata arstiabikulud 210 eurot (I kd, tl 148). Lisaks on kostja II märkinud, et osa kuludest kannab tema abikaasa. Maakohus leidis, et lastele ostetud arvutite kulud, samuti nende koolilõpu-, ekskursiooni- ja laagrikulud ei ole püsikulud, vaid ühekordsed kulutused. Kostja II ei ole selgitanud, kuidas või miks kulub tal arstiabile iga kuu 210 eurot. Seega on kostja II pere kulud umbes 1200 eurot (siia hulka on arvestatud ka ühekordsed kulud arvestatuna ümber ühe kuu kuluks). Kostja II on avaldanud, et pere kulude kandmisel osaleb ka tema abikaasa. Eeltoodud tõendite kohaselt ei ole kostja II R.P. ülalpidamise kohustusest täies ulatuses vabastatud, kuna tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades oli ta vaidlusalusel ajal võimeline andma R.P.le ülalpidamist. Kohtu arvates oleks ta suutnud tasuda 100 eurot kuus ja see ei oleks kahjustanud tema ega tema pere ülalpidamist. Samuti ei kahjustaks hagi osaline rahuldamine kostja II pere ülalpidamist praegu. Kostja II on saanud palka ja tema kontole on tehtud sularaha sissemakseid, seega ei ole õige tema väide, et tal ei olnudki mingit muud tulu kui lastetoetused. Isegi kui osa sularaha sissemaksetest on teiselt kontolt väljavõetud raha, ei ole see täies ulatuses nii. Kostja II on abielus ning tema ja abikaasa vara on kohtule esitatud vaidlustamata asjaolude kohaselt ühisvara. Kuigi kostjal II on alaealised lapsed, kellele ta peab samuti ülalpidamist andma, kannab kostja II sõnul pere ühiseid kulusid ka tema abikaasa. Kostja I ja hageja on viidanud sellele, et kostja II ning tema abikaasa omavad 100% osalust OÜ-s X ja kostja II ei ole seda ümber lükanud, vaid on leidnud, et eelviidatud äriühing on menetlusväline isik, kes ei puutu asjasse. Kuigi nimetatud äriühing on menetlusväline isik ja kuigi kohtule ei ole esitatud OÜ X majandusseisu kajastavaid andmeid, võib eeldada, et tegemist oli ja on tegutseva äriühinguga, kuna vastasel korral ei oleks äriühing maksnud kostjale II töötasu. Seega ei saa eeldada, et kostja II pere muutuks abivajajaks, kui kostja II peaks vaidlusaluse aja eest kandma isa 1000 euro suuruse hoolduskulu. Hageja nõuet tuvastada kostjate kohustuse tasuda hoolekandeasutusele R.P. hooldusteenuse eest iga kuu teenusesaaja arvest osa, mis ületab 95% R.P. pensionist, ei saa rahuldada. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi eesmärk on teha siduvalt kindlaks mingi õigussuhte olemasolu või puudumine. Õigussuhe peab seejuures olema konkreetne ja esitatud asjaoludest tulenev suhe isikute vahel, st see peab vastama poolte vahel tekkinud konkreetsele vaidlusele. Tuvastusnõude esemeks ei saa olla hüpoteetiline õigussuhe (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, § 368, kommentaar 3.1.2.2). Praegusel juhul ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada seepärast, et tegemist ei ole konkreetse õigussuhtega, vaid abstraktse õigusliku olukorra kirjeldusega. Niisugust õigussuhet ei ole võimalik tuvastada. Hageja õigussuhe kostjatega põhineb käsundita asjaajamisel ja nõude aluseks on VÕS § 1023 lg 1 koostoimes VÕS § 1018 lg-ga
  25. Need sätted ei anna hagejale õigust nõuda selle tuvastamist, et kostjad peavad oma isale tulevikus ülalpidamist andma. Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik ise nõuda ülalpidamiskohustuslaselt kohustuse täitmist. Seega võiks kostjate ülalpidamisvõimekuse tuvastamiseks olla tuvastushuvi R.P.l endal. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  26. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse kostjalt II 1000 euro väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rahuldanud hagi nõude osas, mida ei ole hagiavalduses esitatud. Maakohus rahuldas hageja nõude R.P. hoolduskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 1000 eurot. Hageja on hagis ja selle 8 8 täienduses esitanud nõude R.P. hooldekodukoha eest perioodil
  27. a detsembrist kuni
  28. a septembrini eest 1096 eurot 10 senti. Sellist nõuet, nagu maakohus on rahuldanud, hageja esitanud ei ole. Kostja II ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna L.P. on vanaduspensionär ja asjas esitatud asjaolude järgi vajab ise hooldust, ei oleks ta tõenäoliselt suuteline R.P.le ülalpidamist andma.

§ 16

lg 3 kohaselt kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel

§ 16lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega.

§ 107

lg 1 sätestab, et abivajava isiku abikaasa annab ülalpidamist enne abivajava isiku sugulasi. Kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Maakohtu otsusest ei nähtu tõendeid, millest oleks saanud järeldada, et R.P. abikaasa L.P. ei ole suuteline ülalpidamist üldse andma. Maakohus on pidanud viidatud asjaolu tõenäoliseks, kuid jätnud viitamata seda tõenäosust kinnitavatele tõenditele. Selles osas on maakohtu otsus põhjendamata. Maakohus tegi hageja

  1. mai
  2. a korralduse nr 2-3/393 alusel ebaõige järelduse, et hageja on täitnud ajutiselt kostja II kohustust. Korraldusest nähtuvalt on hageja võtnud endale kohustuse maksta kuni kohtuotsuse jõustumiseni MTÜ Antsla Tervisekeskuse esitatava arve alusel alates
  3. detsembrist 2018 Antsla Vallavalitsuse eelarvest üldhooldusteenuse puudujääva osa. Korraldusest nähtub, et hageja ei ole veendunud kostja II kohustuses puudujäävat osa maksta ja on selle kohustuse võtnud enda kanda. Korralduses ei ole viidet, et üldhooldusteenuse puudujääva osa tasumisega täidetakse kostjal II lasuvat kohustust. Seega on hageja täitnud seaduse alusel haldusaktiga võetud kohustust ja ei ole esitanud arveid tasumiseks. Ebaõige on maakohtu otsus osas, milles on järeldatud, et kuna kostja I on täitnud oma lepingulise kohustuse tasuda 100 eurot kuus, on ta täitnud ühtlasi oma ülalpidamiskohustuse R.P. suhtes. Isegi kui eeldada, et kostja I hooldas R.P.t, viis tema poolt teostatud hooldamine selleni, et
  4. oktoobrist 2018 kuni
  5. oktoobrini 2018 oli R.P. jäetud hooletusse, talle kutsuti
  6. oktoobril 2018 kiirabi ja kiirabi tuvastas puusaluu murru ja verevalumid. Kirjeldatud vigastused tekkisid väidetavalt kostja I ja tema elukaaslase poolt R.P. peksmise tagajärjel. Seega ei ole tõendeid selle kohta, et kostja I oleks R.P.t hooldanud vajalikul määral. Kuna kostja I ametlikult ei tööta, on pigem ilmselge, et tema kontole laekuvaid R.P. pensionit ja sotsiaaltoetusi kasutas kostja I ka enda huvides ja täitis lepingulist kohustust (100 euro kuus) mitte enda rahast, vaid teiste isikute rahast. Maakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, milles on arvestatud kostjate majanduslikku seisu esitatud nõudest erinevatel perioodidel, sh aastatel 2020,
  7. Arvestada tuleb majanduslikku olukorda, mis oli kostjatel nõude esitamise perioodil, s.o ajavahemikus
  8. a detsembrist kuni
  9. a septembrini. Maakohtu viide seotusele OÜ-ga X ei ole asjakohane. Maakohus on
  10. novembri
  11. a määruses märkinud, et jätab rahuldamata hageja taotluse kohustada kostjat II esitama andmed OÜ X kasumi jaotamise kohta. Samas on maakohus otsuses viidanud OÜ-le X ja järeldanud, et kostja II on suuteline maksma oma isa 1000 euro suuruse hoolduskulu. Selles osas on maakohtu otsus põhjendamata. Kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, palub kostja II kohaldada TsMS §-i 445 ja määrata kindlaks otsuse täitmise kord selliselt, et kostja II on kohustatud täitma 1000 euro tasumise kohustuse 10 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest, 9 9 tasudes igas kuus 100 eurot. Kostjale II oleks majanduslikult väga koormav tasuda koheselt ühekordse maksena 1000 eurot, samuti paneks sellise summa kohene tasumine tema ja tema pere raskesse majanduslikku olukorda. Kostja II on palunud maakohtul arvestada viimasel ajal toimunud hinnatõusu igas valdkonnas, kuid maakohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Kuna L.P.i vastu ei ole nõuet esitatud, ta ei ole käesolevas tsiviilasjas menetlusosaliseks, ei saa tema õiguste ja kohustuste üle otsustada. Hageja poolt viidatud

§ 102

lg 1 ei ole asjakohane, sest sättes viidatud asjaolu saab tuvastada siis, kui isiku vastu on esitatud nõue või isik ise selle tuvastamist taotleb. Seega tuleks hagi jätta rahuldamata ka seetõttu, et nõuet ei ole esitatud

§ 107lg-s 1 sätestatud kohustatud isikute vastu.

  1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda. Vastuseks ringkonnakohtu nõudele esitada andmed ja tõendid L.P.i varalise seisundi kohta teatas hageja järgmist. L.P. ei ole võimeline andma R.P.le ülalpidamist ja seetõttu otsustas hageja L.P.ilt ülalpidamist mitte nõuda. L.P.i selgituste kohaselt on tema ja R.P. faktiline kooselu lõppenud mitukümmend aastat tagasi. Rahvastikuregistri andmed toetavad L.P.i ütlusi. L.P.i elukoht on alates
  2. aastast Antsla linn Tehnika tn 3–22 ja R.P. elukoht on alates
  3. aastast Antsla linn Kalda tn
  4. L.P. on vanaduspensionär, mai
  5. a seisuga on tema pension 556 eurot, lisandub sotsiaaltoetus 26 eurot, kokku 582 eurot. Sissetulek kulub kommunaalteenustele, elektrile, toidule ja ravimitele. Arvestades L.P.i vanust ja tervislikku seisundit, ei ole tal võimalik lisasissetulekuid teenida. L.P. on raske liikumispuudega ning vajab igapäevast hooldust ja kõrvalabi. Tervisliku seisundi tõttu on tema väljaminekud veelgi suurenenud, nt vajab ta transporti Tartusse arsti juures käimiseks. Kinnistusraamatu andmetel ei oma L.P. kinnisvara. L.P. ei ole võimeline andma R.P.le ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt II 1000 euro väljamõistmise osas ning hageja ja kostja II menetluskulude jaotuse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja hagi kostjalt II 1000 euro väljamõistmise osas rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2) ning menetluskulud maakohtus hageja kanda. Ringkonnakohus jätab menetluskulud apellatsiooniastmes hageja kanda.
  7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hagi kostja I vastu rahuldamata jätmise ja tuvastusnõude rahuldamata jätmise ning kostja II vastu esitatud nõude osalise rahuldamata jätmise osas. Maakohtu otsus on vaidlustamata osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Hageja on esitanud iseseisvad nõuded kostjate vastu, kostjad ei ole kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Seega ei saa kostja II vaidlustada maakohtu otsust kostja I vastu hagi rahuldamata jätmise osas. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited kostja I poolt R.P. hooletusse jätmise kohta.
  8. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsus on põhjendamata osas, milles maakohus leidis, et R.P. abikaasa L.P. ei ole võimeline täitma oma abikaasa ülalpidamiskohustust. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu ühtegi tõendit L.P.i majandusliku ega tervisliku seisundi kohta.

§ 107

lg 1 kohaselt annab abivajava isiku abikaasa ülalpidamist enne abivajava isiku sugulasi. Kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline 10 10 andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Seega olukorras, kus abivajaval isikul on abikaasa, tuleb abivajava isiku laste vastu nõude esitamiseks tuvastada, kas abivajava isiku abikaasa saab olla vabastatud oma ülalpidamiskohustusest. TsMS § 652 lg 5 sätestab, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Kuivõrd apellatsioonkaebuses leidis kostja II muuhulgas, et maakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, millega maakohus leidis, et L.P. ei ole võimeline täitma ülalpidamiskohustust ning ringkonnakohus nõustus selle väitega, kohustas ringkonnakohus hagejat esitama tõendid L.P.i majandusliku seisundi kohta. Ringkonnakohus saab ise maakohtupoolse kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumise kõrvaldada. Ringkonnakohtule esitatud tõendite alusel nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et L.P. ei ole võimeline R.P.le ülalpidamist andma kahjustamata enda tavalist ülalpidamist ning seetõttu on ta R.P. ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastatud (

§ 107lg 1).

L.P. on vanaduspensionär, tema pension oli perioodil september 2019 – mai 2022 455 eurot kuni 570 eurot, millest arvestatakse maha tulumaks. Lisaks saab L.P. puudega vanaduspensioniealise inimese toetust 26 eurot 85 senti. Tal on määratud liikumispuue tähtajaga

  1. märts
  2. Kinnisvara L.P. ei oma. Arvestades L.P.i vanust (sünd.
  3. aastal) ning puuet on usutav hageja väide, et tal on lisasissetulekute teenimine piiratud ning kogu tema sissetulek kulub tema enda vajaduste rahuldamiseks.
  4. Maakohus tuvastas õigesti ning ringkonnakohtus puudub vaidlus selle üle, et R.P. on hooldusvajadusega isik, kostja II on R.P. alaneja sugulane ja R.P. ei suuda end ise ülal pidada. Maakohus leidis õigesti, et kostjal II on

§ 96ja § 97 p 3 järgi kohustus pidada R.P. ülal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (Ts

MS § 654 lg 6). Ebaselge on kostja II väide, et maakohus on lahendanud nõuet, mida hageja ei ole esitanud. Hageja nõudis hoolekandeasutusele R.P.le osutatud teenuse eest tasutud kulude hüvitamist ning tähtsust ei oma, kas nõude kohta kasutatakse mõistet hoolduskulude hüvitamine, tasu hooldekodukoha eest, sotsiaalteenuse kulu või midagi muud. Kuna R.P. ei saanud iseseisvalt oma senises elukohas enam elada ja vajas hooldusteenust, on hooldusteenuse eest nõutav summa ülalpidamiseks vajalik kulu (

§ 99lg 1).

  1. Ekslik on kostja II apellatsioonkaebuse väide, et hageja täitis enda kohustuse ning seda asjaolu ei muuda ka hageja
  2. mai
  3. a korraldus nr 2-3/
  4. Sotsiaalhoolekande ülesanneteks on isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine, neid ülesandeid täites tuleb aga arvestada, et eelkõige isik ise vastutab enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi andmise kohustus tekib siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Kuigi PS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, tuleb riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas arvestada PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Kohalik omavalitsus on kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda ise teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul 11 11 omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajaja ülalpidamiskohustuslase vastu (Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 13). Kui kohalik omavalitsus on rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada

§-s 102 sätestatut (Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-13, p 10;
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 14). Hageja
  5. mai
  6. a korraldusest nr 2-3/393 tuleneb, et hageja täidab kostjate kohustust ajutiselt.
  7. R.P. viibib hoolekandeasutuses ning tema igakuine sissetulek ei kata tema kohatasu. Hageja kui kohalik omavalitsus on SHS alusel rahastanud R.P.le hoolekandeteenuse osutamist. Hagejal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel (Riigikohtu
  8. juuni
  9. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6715 p.-i 14). Hagejal on nõue R.P. hoolekandeteenuse tasu hüvitamiseks kostjate vastu siis, kui kostjad on kohustatud R.P.t ülal pidama. Vaidlust ei ole, et kostjal II kui alanejal sugulasel on oma isa ülalpidamiskohustus,

§-s 103 sätestatud eelduseid käesolevas asjas ei esine. Kostja II hinnangul on maakohus ekslikult kostja II majanduslikku seisundit hinnates võtnud arvesse ka nõude esitamisest hilisemaid perioode. Samuti leiab kostja II, et tema majanduslik olukord ei võimalda tal nõuet rahuldada ilma, et tema enda toimetulek oleks ohustatud.

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole enda muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega vabaneb ülalpidamiseks kohustatud isik oma kohustusest, kui ülalpidamiskohustuse täitmine seaks ohtu tema enda toimetuleku. Maakohus leidis õigesti, et kostjate vabanemiseks ülalpidamiskohustusest tuleb hinnata nende võimekust ülalpidamist anda vaidlusalusel perioodil, kuid maakohus tugines vastuolus eeltooduga ka kostjate hilisemale majanduslikule seisundile. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu põhjendused kostja II majandusliku olukorra ning tema võimekuse isa ülal pidada kohta ebapiisavad ning vastuolulised. Hagimenetlus on võistlev menetlus ning hagejal tuli seega tõendada, et kostjal II on oma isa ülalpidamiskohustus ning et ta on võimeline kohustust täitma. Kostja II pidi omalt poolt tõendama, et ta ei ole majanduslikult võimeline oma isa ülal pidama, kahjustama enese tavalist ülalpidamist. Kuigi maakohus jättis taotluse andmete kogumiseks OÜ X kasumi jaotamise kohta rahuldamata, ei ole tsiviilasjas esitatud muid tõendeid, mis võimaldaks hageja nõuet kostja II vastu rahuldada. Maakohus on otsuse p-des 50–52 kirjeldanud kostja II varalist seisu, kuid maakohtu otsuse p-s 55 toodud järeldused kostja II majandusliku võimekuse kohta ei ole ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas p-des 50–52 esitatud andmetega. Asja materjalide hulgas on ka kostja II konto väljavõtted vaidlusaluse perioodi kohta. Vaidlust ei ole, et kostja II ülalpidamisel oli vaidlusalusel perioodil (ja on ka praegu) kolm alaealist last (I kd, tl 90–92).

§ 98

lg 1 sätestab, et kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele. Seega tuli eelkõige hinnata, kas kostja II majanduslik seis 12 12 võimaldab tal oma isa ülalpidamiskohustust täita pärast enese ja oma kolme alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmist. Hageja nõudis hooldekodu tasu hüvitamist perioodi detsember 2018 – september 2019 eest. Kogutud tõendistest tulenevalt oli kostja II keskmine neto töötasu

  1. aastal 419 eurot 36 senti ning
  2. aastal 148 eurot 29 senti. Ringkonnakohus märgib, et vaidlusalusest perioodist
  3. aastale, kui kostjal II oli mõnevõrra suurem sissetulek, langeb vaid üks kuu ning ülejäänud perioodil oli kostja II sissetulek vaid umbes 150 euro kuus. Kostjale II laekusid küll lastetoetused, kuid neid ei saa kostja II sissetulekuna arvesse võtta, kuivõrd lastetoetuste eesmärk on katta osaliselt laste vajadustega seotud kulud (PHS § 15). Ringkonnakohus ei võta arvesse kostja II sissetulekuid aastatel 2020–
  4. Seega maakohtu seisukoht, et kostja II oleks suutnud tasuda vaidlusalusel perioodil 100 eurot kuus ja see ei oleks kahjustanud tema ega tema pere ülalpidamist, ei tugine asjas kogutud tõenditele. Ringkonnakohus jätab hagi kostja II vastu täies ulatuses rahuldamata. Maakohus leidis otsuse p-s 55, et kostja II on abielus ning tema ja abikaasa vara on kohtule esitatud vaidlustamata asjaolude kohaselt ühisvara. Kuigi kostjal II on alaealised lapsed, kellele ta peab samuti ülalpidamist andma, kannab kostja II sõnul pere ühiseid kulusid ka tema abikaasa. Vastavad maakohtu järeldused ei tugine asjas esitatud tõenditele. Ainuüksi kostja II kinnitus, et perekonna ülalpidamisel osaleb ka tema abikaasa, ei anna alust hageja nõude rahuldamiseks. Maakohtus ei olnud vaidluse all, kuivõrd suures ulatuses osaleb kostja II abikaasa ühise pere kulude katmisel või mis on kostja II abikaasa sissetuleku suurus. See ei oma ka tähtsust, kuivõrd vaidluse all on kostja II võimekus oma isa ülal pidada kahjustamata enese ja oma alaealiste laste ülalpidamist.
  5. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi kostja II suhtes rahuldamise osas, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust maakohtu menetluses (TsMS § 173 lg 3). Ringkonnakohus jätab kostja II menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1). Kostjal II ei olnud menetluskulusid maakohtu menetluses (II kd, tl 116). Kostja II menetluskuludeks ringkonnakohtus on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 245 eurot, mis tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 13 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.