1-22-5896 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-5896 (20730000268) Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend
) § 201 lg 2 p 4 tunnustel. Teokirjelduse kohaselt suri
- juulil 2017 X isa. Pärast isa surma soovis X pärandi inventuuri teha. Ta ei saanud seda teha, kuna majja, kus isa elas ja kus tema pärandvara asus, ei lubatud Xt. Lahkunu pangakontol oli 679,52 eurot ja temast jäi elukohta maha kallihinnalisi esemeid väärtuses 785 000 eurot. Y takistas X-l ja kohtutäituril pärandvaraga tutvuda. Y, Q ja C viisid need asjad ära ja peitsid. X-le anti asjad, millel polnud materiaalselt väärtust. Pangakontol oleva raha omandas Y.
- Põhja Ringkonnaprokuratuur alustas
- juulil 2020 kriminaalmenetlust nr 20730000268
§ 201tunnustel. 3. 28. juulil 2022 lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse kriminaalmenetluse seadustiku (Kr
MS) § 199 lg 1 p 1 alusel kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Määruse põhiseisukohad on järgmised. W seadusjärgsed pärijad olid tema surmahetkel X ja Y. Kui pärijaid on mitu, saab vara üle minna mitmele pärijale vaid ühiselt. Kuni
- septembrini 2017, kui X tegi ainuisikuliselt notarile avalduse pärandi vastuvõtmise kohta, oli X-l ja Y-l õiguslik staatus pärandvara suhtes ühesugune. Seisuga
- ja
- juuli 2017 oli Y oma surnud isa pangakontol oleva raha omaniku staatuses. Kontol olnud raha ei olnud talle võõras. See raha kuulus seadusjärgsetele pärijatele. See välistab omastamise kui ka arvutikelmuse koosseisu. Järgnevalt leidis prokuratuur, et majas olnud vallasasju oli W oma eluajal kinkinud Y-le, mistõttu nende puhul ei olnud tegu pärandvaraga. Lisaks tõi prokuratuur välja, et W-l esinesid märkimisväärsed võlad, mida kinnitas ka pärandvara inventuur, s.o võlad suurusjärgus ca 800 000 eurot. Seetõttu oli suure osa asju W maha müünud 1
(4)1-22-5896 nagu tuleneb Y ja Q ütlustest. Prokuratuur leidis, et kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole alust väita, et majja jäi alles asju, mis olnuksid Y-le ja teistele kuriteokaebuses nimetatud isikutele võõrad. Seetõttu omastamisest rääkida ei saa.
- X esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris
- augustil
- RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
- Riigiprokuratuur jättis
- septembri 2022 määrusega kannatanu esindaja kaebuse rahuldamata. Määruse põhiseisukohad on järgmised. Tallinna notari Triin Silla (Sild) pärimistunnistusest nähtub, et 15.07.2017 surnud W pärijaks on X. Teisi isikuid ei ole märgitud pärijaks. Samuti nähtub X 15.09.2020 ülekuulamise protokollist, et pärijateks peale isa (W) surma said X ja Y, kuid 14.09.2017 tegi X avalduse, et võtab pärandi vastu ja 18.10.2017 sai X-st ainupärija. Seega saab pärandavara omanikuks pidada X. On oluline määrata kindlaks, millised asjad kuulusid pärandajale W-le tema surma hetkel. Näiteks ei kuulu pärandvara hulka asjad, mida pärandaja oli oma elu jooksul nt müünud või kinkinud kolmandatele isikutele. Põhja Ringkonnaprokuratuur on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses käsitlenud, kellele võisid nimetatud asjad kuuluda ning kõrvutanud neid väiteid erinevate isikute ütlustega. Peale pärandaja surma on äärmiselt keeruline või peaaegu võimatu tuvastada, kas pärandaja oli teatud vallasasjade omanik või mitte, kuna pärandaja, kes omas kõige paremat pilti pärandvara hulka kuuluvatest asjadest, on surnud. Käesolevas asjas olevad materjalid ei anna tõsikindlat järeldust teha, et X oli kõikide vallasasjade omanikuks, mis oli loetletud kuriteokaebusele lisatud väidetava pärandvara loetelus. Y 10.03.2021 ülekuulamise protokollist nähtub, et viiulite kogu kinkis W Y-le. Lisaks nähtub nimetatud ülekuulamise protokollist, et juhul, kui majas oleks midagi väärtuslikku, siis see on ammu maha müüdud, sest aastast 2001 olid W-l rahalised raskused. Ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et W ei kinkinud oma vara kas oma tütrele Y või endisele abikaasale G-le. Sellest lähtuvalt ei ole võimalik ka tõsikindlalt järeldada, et kaebaja kirjeldatud vara kuulub pärandvara hulka. Seega on kriminaalmenetluses tõusetunud tõsiseltvõetavad kahtlused Y ja Q süüküsimuse suhtes, mida ei õnnestu menetlustoimingutega kõrvaldada, mistõttu on kohustuslik lähtuda in dubio pro reo-põhimõttest, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlust isiku süüdiolekus tõlgendada tema kasuks ka kohtueelse menetluse lõpuleviimisel (KrMS § 7 lg 3). Hinnata tuleb ka seda, kas kuritegu on aegunud.
§ 81
lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. Teise astme kuritegu
§ 4
lg 3 kohaselt on süütegu, mille eest on karistusseadustikus karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus. Omastamine (
§ 201) on teise astme kuritegu.
Kuriteo aegumine tähendab, et isegi juhul, kui selgub, et on toime pandud kuritegu, kuid kuritegu on aegunud, ei saa seda isikut süüdi mõista ega ka karistada. Praegusel juhul, kui leida, et esineb omastamine, siis väidetav omastamine on aegunud. Kuriteokaebuses on märgitud, et notariaalakti kohaselt oli W-l surma ajal pangakontodel rahalisi vahendeid summas 679,52 eurot. W pangakonto väljavõttest nähtub, et ülekanded sh ülekanne summas 388 eurot Yle on teostatud 17.07.2017.
§ 201
lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette vastutuse isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Võib järeldada, et Y-l oli W pangakontol olev vara usaldatud, mis alates 15.07.2017 kuulus pärandvara hulka ning seetõttu oli tema jaoks võõras (lõplikku seisukohta siinkohal võtmata). Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest menetlustoiminguid, mis aegumise katkestaks (
§ 81lg 5 p1 jj).
Lisaks tuleb siinjuures märkida, et väidetavad teod (nt pärandvara hulka kuuluvate asjade müük, äraviimine pärija jaoks tundmatusse kohta), milles heidetakse ette omastamist, toimusid samuti aastal 2017. Isegi juhul, kui omastamine toimus, siis nimetatud tegu on tõenäoliselt aegunud. Riigiprokuratuuri hinnangul ei esine perspektiivseid menetlustoiminguid, millega saaks asjas tuvastatud kahtlusi piisava tõenäosusega kõrvaldada. Abiprokuröri hinnangul ei anna majas 2
(4)1-22-5896 olevate esemete asukoha tuvastamine sisuliselt midagi juurde. Isegi kui tuvastada, et teatud esemed ei asu XXX aadressil, ei saa sellest järeldada, et need esemed kuuluksid pärandvara hulka. Samuti ei anna tõendamisasjaolude tuvastamisele kaasa kaebuses nimetatud tunnistajate ülekuulamine. Tunnistajad saavad anda selgitusi teatud esemete müügiga seotud asjaolude kohta, eelkõige, kes müüs, millal ja mida, mis tingimustel jms. Hüpoteetiliselt saaksid W autojuhid tõendada, et teatud esemed on soetatud Q poolt, kuid see ei aitaks tuvastada, millised võlasuhted (kinkelepingud, laenulepingud jms) eksisteerisid W, tema tütre ja eksabikaasa vahel. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
- Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X lepinguline esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kes taotleb määruse tühistamist ja ringkonnakohtu poolt Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust jätkama. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. Uurimisasutus ei ole teinud kõiki vajalikke toiminguid. Kahtlusi tekitab, miks ei lastud majja pärandvara inventuuri teostamiseks X ega kohtutäiturit. Aegumise osas selgitab kaebaja, et X sai ainupärijaks
- oktoobril
- Sel juhul täitub 5 aastat
- oktoobril
- Seega on prokuratuuri viide aegumisele etteruttavalt öeldud. Järgnevalt ei nõustu kaebaja prokuratuuri hinnanguga tõenditele ja leiab, et prokuratuur tugines liialt Q ja Y ütlustele. Uurimisasutus pidanuks põhjalikumalt uurima, kas esemed eksisteerivad ja kuuluvad pärandvara hulka. Kaebaja kordab oma varasemat taotlust erinevate isikute ülekuulamiseks. Erinevad isikud oskavad öelda, mis esemeid võis majas olla ja mis tehinguid nad on millalgi teinud. Selle kohta, et Q ja Y-le oleks kinkimise teel läinud üle esemeid ei saa kaebaja hinnangul samuti teha tõsikindlat järeldust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohtunik jätab kaebuse rahuldamata.
- Nähtuvalt vaidlustatud määruses esitatud tunnistajate ülekuulamise protokollidest, on menetleja teinud kriminaalmenetluse käigus piisavaid pingutusi selleks, et selgitada kuriteokaebuses kirjeldatud ja kaebaja nägemuses W pärandvara hulka kuulunud esemete saatust. Nii tuvastas menetleja, et W-l esinesid märkimisväärsed võlad, samuti, et ta oli elu jooksul kinkinud arvestatava osa varast Y-le. Seetõttu pidas menetleja usutavaks Q ja Y kaitseversiooni, mille kohaselt oli W suure osa kuriteokaebuses nimetatud esemeid aja jooksul võlgade katteks maha müünud või ära kinkinud. Tagantjärgi erinevate vallasasjade puhul nende ühest omandiõiguse tuvastamist ei pidanud prokuratuur kriminaalmenetluses realistlikuks. Kaebuses ringkonnakohtule on korratud isikute nimekirja, keda tuleks kaebaja hinnangul kriminaalmenetluses tunnistajatena asjade asukoha ja nendega tehtud võimalike tehingute osas üle kuulata. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et tõenäosus, et kõnealustelt isikutelt saadav teave võiks anda ühest ja edasiviivat teavet vallasasjade omandiõiguse kohta, on äärmiselt väike. Nii või teisiti, eelnev ei oma asjas määravat tähtsust. Tänaseks on selge, et kriminaalmenetluse jätkamine ei ole mitte üksnes uurimistoimingute läbiviimise tõttu perspektiivitu, vaid tegelikkuses puudub tänaseks karistusseadustiku tähenduses ka kuritegu, mida uurida.
§ 81
lg 1 kohaselt aegub teise astme kuritegu, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud 5 aastat. Kuriteokaebuse kohaselt suri W
- juulil 2017 ja sellele järgnevalt soovis X pärandvarale W elukohas inventuuri teha, kuid seda ei võimaldatud tal teha. Seejuures, ülekanded W pangakontolt tehti juulis
- Kaebuses ringkonnakohtule esitatud väide, et aegumist tuleb arvestada alates
- oktoobrist 2017, kui X-st sai ainupärija, ei ole aegumistähtaja arvestamisel asjassepuutuv.
§ 81lg 1 kohaselt tuleb arvestada aegumist alates kuriteo lõpuleviimisest.
Omastamine on viidud lõpule võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega. Arvestades tuvastatud asjaolusid, soovis X juba koheselt pärast W surma 2017 suvel teha pärandvara inventuuri, kuid Q, Y jt takistasid seda ning väidetavalt viisid ja peitsid sel 3
(4)1-22-5896 ajaperioodil need esemed ära. Seega pidi kaebaja enda püstitatud asjaolude, hüpoteesi pinnalt võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramine toimuma samuti 2017 suvel. See aga tähendab, et uuritavad kuriteod on aegunud. Isegi, kui tugineda kaebuses püstitatud ekslikule tõlgendusele aegumistähtaja arvestamisest ehk aegumine saabub
- oktoobril 2022, siis näitab seegi, et kriminaalmenetluse jätkamine on perspektiivitu, kuivõrd jõustunud kohtuotsuseni selle ajaga ei ole võimalik jõuda. Seega jääb kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri määrus muutmata.
- Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri
- septembri 2022 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)