TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-20-1592 Otsuse kuupäev 27. august 2021 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Xu kaebus Tartu Ülikooli õppekorraldusega seond

) § 1 kohaselt sätestab käesolev seadus Tartu Ülikooli õigusliku seisundi, eesmärgi ja autonoomia piirid ning juhtimise, rahastamise ja tegevuse alused.

§ 11

kohaselt käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 2

lg-te 1 ja 2 kohaselt on Eesti Vabariigi rahvusülikooli puhul tegemist avalik-õigusliku juriidilise isikuga, kes tegutseb käesoleva seaduse, kõrgharidusseaduse, oma põhikirja ja muude õigusaktide alusel.

1. Tartu Ülikooli senati 26.04.
2. a määrusega nr 5 vastu võetud õppekorralduseeskirja p 1 kohaselt on eeskiri ülikooli tasemeõpet reguleeriv põhidokument, mille järgi korraldatakse õppetööd. Eeskirja järgimine on kohustuslik kõigile ülikooli liikmetele. Käesoleva vaidluse kontekstis kohtu arusaamisel seega, kaebajast üliõpilase ja õppejõu kõrval menetluses osalenud dotsentidele (sh õppeprodekaani ülesannetes), professoritele ja vaidlustuskomisjoni liikmetele.
3. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
4. Haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan (HMS § 63 lg 2 p 3). Kaebaja arvates puudus vastustajal pädevus vaidlustatud otsuse (tl 5-7) andmiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Vaidlustatud otsuse kohaselt tegi õppeprodekaan 30.06.
5. a otsust (tl 12) andes menetlusvea, kui jättis õppejõu ära kuulamata (tl 5). Ka õppejõud on vaidlustuses apelleerinud akadeemilise vabaduse rikkumise kõrval ära kuulamata jätmisele (tl 9 p).
6. Haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1).
7. Õppekorralduseeskirja p 207 kohaselt, õppekorraldusega seonduva otsuse, sh VÕTA otsuse vaidlustamiseks (v.a lõpueksami või lõputöö kaitsmisel saadud hinde või õppetasu otsuse vaidlustamiseks) pöördub üliõpilane otsuse tegija poole ja vaidlustab otsuse suuliselt või kirjalikult kolme tööpäeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates. Otsuse tegija teeb otsuse vaidlustuserahuldamise või rahuldamata jätmise kohta üliõpilasele teatavaks kolme tööpäeva jooksul vaidlustamisteate saamisest. Juhul kui otsuse tegija otsust ei muuda, võib üliõpilane esitada õppeprodekaanile kirjaliku apellatsiooni kolme tööpäeva jooksul otsuse muutmata jätmisest teatamisest arvates. Õppeprodekaan võib apellatsiooni läbivaatamiseks moodustada komisjoni. Õppeprodekaan teeb oma põhjendatud otsuse apellatsiooni rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta üliõpilasele teatavaks 14 päeva jooksul apellatsiooni esitamisest arvates. Õppekorralduseeskirja p 208 teeb erandi juhuks kui tegemist on õppeprodekaani või õppeprorektori otsusega ja sätestab, et Kui punktis 207 nimetatud otsuse tegijaks on õppeprodekaan või õppeprorektor, pöördub üliõpilane vastavalt õppeprodekaani või õppeprorektori poole ja vaidlustab otsuse kirjalikult seitsme päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates. Õppeprodekaan või õppeprorektor võib apellatsiooni läbivaatamiseks moodustada komisjoni. Õppeprodekaan või õppeprorektor teeb oma põhjendatud otsuse 5 apellatsiooni rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta üliõpilasele teatavaks 14 päeva jooksul apellatsiooni esitamisest arvates. Käesoleval juhul ei ole tegemist õppekorralduseeskirja p-s 208 nimetatud isikute poolt tehtud otsusega, kuid ka ÕKE p-st 208 tuleneb ÕKE p-ga 207 samane põhimõte. Kohus on seetõttu seisukohal, et asjas kogutud tõendite kohaselt ei järginud vastustaja kaebaja apellatsiooni menetlemisel ja apellatsiooni üle otsustamisel (tl 13-16, tl 12, 17) õppekorralduseeskirja p 207, millega rikuti õppejõu teaduse õpetamise vabadust (akadeemilist vabadust), millest tulenes ka alus vaidlustatud otsuse (tl 4-7) andmiseks ja õppejõu vaidlustuse sisuliseks läbivaatamiseks (

§ 2lg-d 1 ja 2, Tartu Ülikooli senati 26.04.2013.

a määrusega nr 5 vastu võetud õppekorralduseeskirja p 1 ja p 207).

1. Tõendikogumi kohaselt ei ole kaebaja õppetulemust õppejõu juures vaidlustanud, nagu õppekorralduseeskirja p 207 seda nõuab. Õppekorralduseeskiri on kehtiv haldusakt (HMS § 51 lg 2). HMS § 60 lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sh akti andjale. Õppekorralduseeskirja p 207 järgi tuleb õppetulemus vaidlustada õppejõu juures kolme päeva jooksul pärast tulemusest teada saamist. Õppekorralduseeskirja p 207 järgi võib prodekaanile apellatsiooni esitada alles siis, kui õppejõud ei ole oma otsust muutnud.
2. Kaebaja apellatsiooni puhul ei ole seda alluvuse regulatsiooni järgitud. Kohus tugineb järgmistele tõenditele. Kaebaja on 15.06.
3. a saatnud e-kirja riigiõiguse õppejõule ning palunud ligipääsu ja tagasisidet oma eksamitööle. Võib eeldada, et tagasisidet ei küsita enne, kui eksamitulemus on teada. Võttes aluseks kaebaja 28.10.
4. a kaebuse täpsustuse (tl 58-59), ei ole kaebaja oma eksamitulemust õppejõu juures kohtu arusaamisel vaidlustanud. Eksamitulemuse õppejõu juures vaidlustamist ei tõenda ka kaebaja poolt kohtule esitatud e-kirjad
5. juunist kuni
6. augustini
7. a (tl 60-65). Kaebaja esitas kaebuse sotsiaalteaduste prodekaanile 17.06.
8. a (vt tl 13, 29.06.
9. a komisjoni otsus). Paratamatult tõusetub siit küsimus, kas õppeprodekaanil oli funktsionaalne pädevus asjas otsus teha. Õppekorralduseeskirja p 207 järgi ei olnud õppeprodekaanil kohustust (pädevust/ alust) vaidlustust menetleda, vaid see kohustus oli õppejõul. Erialakirjanduses väljendatud seisukoha kohaselt (vt nt Halduskorraldusõiguse põhistruktuurid. – H. Maurer. Haldusõigus: üldosa. Juura, 2004, lk 352) ei kannata ametiasutuse pädevus selle all, kui teatud küsimus lahendatakse mitte ametiasutuse siseselt määratud spetsialisti A vaid tema kollegi B poolt. Erandi loob funktsionaalne pädevus: ta justkui sekkub ametiasutuse enesekorraldusõiguse valdkonda ning näeb ette, et teatud haldusalaste küsimustega peab tegelema kindel organi ülesannete täitja, näiteks ametiasutuse juhataja isiklikult. Näiteks politseiõiguses võib teatud politseilisi sekkumisi põhiõigustesse määrata vaid politseiosakonna juhataja.
10. Kohtupraktikas on sedastatud, et sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel ei too kaasa haldusakti tühisust. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Volituseta haldusorgani nimel haldusakti andmine on kvalifitseeritud menetlusveana, mille esinemisel tuleb HMS § 58 alusel hinnata, kas vastav rikkumine mõjutas asja otsustamist (RKHKm 3-17-725, p 20). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei olnud Tartu Ülikool õppeprodekaani isikus funktsionaalselt pädev asja lahendama tulenevalt ülikooli erinevast siseregulatsioonist. Vastupidise seisukoha välistab ka ÕKE p 208, mis järgib sama õppejõu akadeemilise vabaduse põhimõtet. Vastav võimalus tuleneb ka HMS § 73 lg-st 2, mis lubab vaide lahendamise panna haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorganile. 6
11. Kaebaja apellatsiooni läbivaatamiseks moodustas 30.06.
12. a otsuse kohaselt vaidlustuskomisjoni teadus-arendusprodekaan õppeprodekaani ülesannetes, kes sama otsuse kohaselt rahuldas ka kaebaja apellatsiooni. Vaidlustatud otsuses on peetud eelnimetatud otsuse kehtetuks tunnistamist tingivaks määravaks menetlusveaks õppejõu ära kuulamata jätmist (tl 5), leides samas, et korduseksami võimalus tuleb anda ka kaebajale (tl 5p). Halduskohus on veendunud, et käesoleval juhul mõjutas vastustaja menetlusviga pigem asja otsustamist erinevalt Riigikohtu menetluses olnud kaasusest kohtuasjas nr 3-17-725, sest vastustaja on asjaolude selgumisel vaidlustatud otsuse andnud kaebaja kahjuks järgides sellega sisuliselt õppekorralduseeskirja p
13. Vaidlustatud otsus oli oma sisult vastupidine teadusarendusprodekaani õppeprodekaani ülesannetes, sotsiaalteaduste valdkonna dekanaadi dotsendi poolt kaebaja kasuks tehtud otsusele. Kohtupraktikas on selgitanud, et haldusakti tühisuse eelduseks on, et haldusaktis esinevad puudused oleksid ilmselged. Kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele seni, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (RKHKo 3-3-1-35-13, p 12, ja RKHKo 3-3-1-21-03, p 13).
14. Kohus on seisukohal, et vastustaja toimetatud haldusmenetluses on õppekorralduseeskirja p 207 on sarnase toimega norm kohustusliku kohtueelse menetluse halduskohtus ettenägevale normile (HKMS) § 47 lg-d 1 ja 2), mille eesmärgiks on tasakaalustada üliõpilase õigust hariduse omandamisele ja õppejõu akadeemilist vabadust, sätestades vaidluste tekkimisel eksamitulemuse üle vaidluse lahendamiseks ülikooli õiguslikku seisundit ja autonoomiat (

§-d 1 ja 2) arvestava vaidluste lahendamise korra. Kohus ei pea elukogemuse pinnalt võimalikuks tolereerida olukorda, mis võimaldab eksami miinimumtasemest madalamal tasemel sooritanud üliõpilasel õppejõu juures eksamitulemust vaidlustamata pöörduda järgmise vaidemenetluse instantsi poole, kuna taolist õigust üliõpilase akadeemiline vabadus üliõpilasele ei anna. Õppejõu vaidlustuse esitamise õigus tulenes kohtu arusaamisel käesoleval juhul

§ 11

kohasest Tartu Ülikooli seadusest tuleneva volitusnormi alusel (

§ 23

lõike 4) kehtestatud õppekorralduseeskirja punktist 207 ja seega erisusest võrreldes haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusmenetlusega, milles vaidemenetlus ei ole vaide esitamise õigust vaidemenetluse esemeks oleva otsustuse teinud ametiisikul.

§ 11

kohane haldusmenetluse erisus analoogsetes vaidlustes välistab kohtu arusaamisel võimaluse käsitada õppejõudu ametiisikuna HMS § 8 lg-te 1 ja 2 mõttes. Vaidlustatud otsus ei ole eelpool käsitletud asjaoludel tühine ega riku kaebaja õigusi.

1. Kaebaja 28.07.
2. a menetlusdokumendis toodud asjaolud ei anna samuti alust kaebuse rahuldamiseks. Kohus on seisukohal, et pärast vaidlustatud otsuse andmist toimunud faktilised asjaolud ei saa olla aluseks vaidlustatud haldusakti tühisusele ega tühistamisele. Seda eriti tõendatu valguses, kus otsuse kohaselt on varasema otsuse kehtetuks tunnistamise määravaks menetlusveaks olnud õppejõu ära kuulamata jätmine (tl 5). Otsuses rõhutati samuti, et korduseksami võimalus tuleb anda ka kaebajale (tl 5p). Seega on õppejõu ja vastustaja tegevus otsusega kooskõlas erinevalt kaebaja vastupidisest arvamusest. Menetlusdokumendi kohaselt saab järeldada, et kaebaja oli teadlik ka sellest, et ta pidi eksamitulemuse vaidlustama esmalt õppejõu juures. 7
3. Vaidlustatud otsuse kohaselt (tl 5) toimusid
4. aasta kevadsemestri eksamid ülikoolis COVID-19 haiguse levikust tulenevatest eriolukorra mõjudest õppetöö korraldusele (ÕKE p 2435) ja üliõpilasel oli võimalik muudetud juhenditest tulenevalt eksamiks valmistuda. Nii nagu COVID-19 levik on mõjutanud kogu ühiskonda, on see kohtu hinnangul kahetsusväärselt andnud määrava põhjuse ka käesoleva vaidluse tekkimisele poolte vahel.
5. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus vaidlustaud otsuse tühisuse tuvastamise ja tühistamiskaebuse rahuldamata.
6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
7. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärkidega, kuna otsus sisaldab eriliiki isikuandmeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 art 9 lg 1 tähenduses. (allkirjastatud digitaalselt) 8