KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.07.2022. a Tallinna kohtumaja Väärteoasja number 4-22-2286 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär

) 15 lg 1 p 2 sätestatud nõuet, pannes sellega toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi
2. juuni 2022 otsusega karistati I. N.it

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Menetlusaluse isiku kaebus

1. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas I. N. kaebuse kohtule. Kaebuse esitajale jääb eelkõige arusaamatuks, mis asjaolude tõttu on otsuse teinud politseiametnik leidnud, et kaebaja on pannud teo toime tahtlikult. Kaebaja selgitab, et
2. mai 2022 protokolli koostamisel selgitas kaebaja korduvalt politseiametnikele, et ta ei ületanud kiirust ja ametnikud ei ole esitanud ja tutvustanud kaebajale
3. juuni 2022 otsuses viidatud videosalvestust. Seega leiab kaebaja, et kuivõrd ainsaks väärteo toimepanemise tõendiks on väidetav videosalvestus, mida ei eksisteerinud ei protokolli koostamisel kui ka väärteoasja menetlemisel, siis puuduvad Politsei- ja Piirivalveametil tõendid kaebaja poolt väärteo toimepanemise kohta. 3.
4. Samuti ei nõustu kaebuse esitaja temale määratud karistusega, s.o juhtimisõiguse äravõtmisega. Tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, kes elavad koos kaebaja endise abikaasaga Narva linnas. Kuigi lapsed ei ela kaebuse esitajaga koos, on vaja tal siiski veeta aega koos lastega nii Narva linnas kui ka Tallinnas, et hoida oma lastega sidet. Seega arvestades, et kaebaja elab ja töötab Tallinnas, siis juhtimisõiguse äravõtmine takistab kaebajat viibida lastega koos ja minna lastele Narva järgi mis iganes ajal. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja mõista talle karistusena trahvi. Kaebaja siiralt kahetseb tekkinud olukorra pärast, aga leiab, et tema süü ei ole tõendatud. Ta ei ole kuritahtlik rikkuja ega sõidukijuht ega ka varasemad karistused, mis tema poolt täidetud, ei anna alust arvata, et kaebaja ei muuda oma käitumist liikluses ja põhikaristusena trahvi määramine teda ei mõjuta. Kõik eelnevat kokku võttes palub kaebaja tühistada
5. juuni 2022 Politsei- ja Piirivalveameti otsus väärteoasjas nr 2302,22,006277 ning teha uus otsus, mille kohaselt määrata põhikaristusena üksnes rahatrahv.
6. Kohtuistungil jäi I. N. kaebuse juurde, paludes karistuse kergendamist ja enda karistamist rahatrahviga. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 2
7. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. I. N.i teo kvalifitseerimine

§ 227lg 3 järgi 6. I. N.ile heidetakse ette mootorsõiduki juhtimist 14. mail 2022 kell 11.08 Tallinnas, Suur

Sõjamäe tn, s.o asulasisesel teel, kiirusega 94 km/h.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis.

§ 227

lg 3 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41-60 kilomeetrit tunnis.

1. Kohtu hinnangul on väärteoasjas kogutud tõendiga usaldusväärselt tõendatud, et I. N. juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit BMW 525i, registreerimismärgiga xxx, kiirusega 94 km/h +/-3 km/h.
2. Esmalt on heli- ja videosalvestusega (millega on asendatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll) tuvastatav, et halli värvi sõiduki BMW sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati
3. mail 2022 kell 11.08 politsei autos olevat statsionaarset mõõteseadet Stalker. Fakti, et kasutati just statsionaarset mõõteseadet Stalker 2SR, kinnitab samuti kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud politseiametnik A. P., kes selgitas lisaks, et patrullsõidukina kasutasid nad sõidukit Škoda Superb. Tunnistaja ütlusi kinnitab ka Põhja prefektuuri liiklusjärelevalve
4. mai 2022 kuupäeva kandev töökäsk, millest nähtub, et autopatrulli, mille koosseisu kuulusid K. J. ja kohtuistungil ütlusi andnud A. P., kasutuses oli tsiviilsõiduki värvides sõiduk Škoda Superb registreerimismärgiga xxx, kutsung numbriga
5. Väärteotoimikus olevast Liiklusjärelevalve talituse Liiklusteenistuse mõõtevahendite tabelist nähtub, et sõidukis Škoda Superb, registreerimismärgiga xxx, kasutatakse kiiruse mõõtmisel seadet Stalker
6. Liiklusjärelevalve talituse liiklusteenistuse mõõtevahendi Stalker 3 puhul on tegemist kiirusmõõturi seadmega Stalker, mille tüübiks on DSR 2X DB014342 (antennid KC161380 ja KR040014), näidik DI
8. Salvestusega on samuti tõendamist leidnud, et halli/hõbedast värvi sõiduk BMW, mis liikus
9. mail 2022 kell 11.08 Tallinnas, Suur-Sõjamäe tn Ääsi tn ja Suur-Sõjamäe tn x vahel, suunaga Suur-Sõjamäe tn 30 suunas, sõitis autokolonnist märgatavalt suurema kiirusega mööda. Kuna kõnealune sõiduk eristus teistest kiiruse poolest, siis selle kiirust ka kiirusmõõturiga Stalker mõõdeti ning see sõiduk kuulus I. N.ile. Kaebaja kinnitas kohtuistungil ise, et tegemist oli tema poolt juhitud sõidukiga BMW, registreerimisnumbriga XXX. Samuti selgitas politseiametnik A. P. kohtuistungil, et on kindel, et kiirust ületas nende poolt peatatud halli värvi sõiduk BMW, kuivõrd keegi teine kiirust selles kolonnis ei ületanud (hall sõiduk sõitis märgatavalt kiiremini, oli agressiivse sõidustiiliga ning sõidukil oli mittestandardne registreerimisnumber x või x).
10. Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et
11. mail 2022 mõõdeti just I. N.i poolt juhitud sõiduki BMW 525i, registreerimismärgiga XXX, sõidukiirust ning mõõtmiseks kasutati mõõteseadet Stalker DSR 2X (antennid KC161380 ja KR040014, taatlustunnistus TTRS-21/00087). Mootorsõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 94 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h (fikseeritud näit tuvastatav heli- ja videosalvestuselt). Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-3 km/h, mistõttu lõplikuks mõõtetulemuseks oli 91 km/h. Seega ületas kaebaja lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h.
12. Mõõtmise tehiolud mõõtmise hetkel olid head – nähtavus hea, oli päevane aeg. Mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit ja järgides seejuures mõõtemetoodikat, mida kinnitab mõõtevahendi taatlustunnistus. Taatlustunnistuse TTRS-21/00087 kohaselt oli kiirusmõõtur Stalker DSR 2X taadeldud 01.06.
13. Majandus- ja taristuministri
14. detsembri
15. a määruse nr 65 „Metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite kohustuslikud kasutusalad koos eranditega, 3 metroloogilise kontrolli alla kuuluvate mõõtevahendite nimistu, täpsusnõuded, taatluskehtivusajad ning metroloogilise kontrolli ja statistilise taatluse täpsustatud nõuded“ lisa p.7.2 kohaselt on liiklusjärelevalves kiirusmõõturite taatluskehtivusajaks 1 aasta. Seega väärteo toimepanemise ajal, s.o
16. mail 2022 oli kiirusmõõteseadmel kehtiv taatlustunnistus. Vaidlus puudub selles, et mõõtmist teostas patrullpolitseinik, kellel on pädevus mõõtmist teostada. Mõõtja (K. J.) poolt vastava koolituse läbimist kinnitav tõend on lisatud ka väärteotoimikusse. Ka ei tuvastanud kohus vastava mõõtemetoodika rikkumist – muuhulgas ei mõõdetud sõidukiirust tunnelis ega peeglilt nagu keelab Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ §
17. Sama määruse § 9 lg 2 p 3 sätestab, et radarkiirusmõõturi kasutamisel, kui Doppleri helisignaal on sisse lülitatud, ei tohi mõõtmisel tekkiv helisignaal olla katkendlik ega selle helikõrgus hüppeliselt muutuda. Helisalvestiselt on kuulda, et helisignaal kiiruse mõõtmisel oli ühtlane. Eeltoodu põhjal on kohtu hinnangul mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud.
18. Seoses I. N.i etteheitega, et peale tema kinnipidamist politseipatrulli poolt, ei tutvustatud talle tõendeid kiiruse ületamise kohta, märgib kohus järgmist. Riigikohus on asunud seisukohale, et kiirusenäidu näitamine juhile on vajalik võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta. Nimetatud õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud. Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu näitamata jätmine seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-29-05 p 6.1 ja 6.2). 12.1.. Käesolevalt on kohus eelnvalt tuvastanud, et
19. mail 2022 mõõdeti just kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiirust ning mõõtmiseks kasutati mõõteseadet Stalker DSR 2X (antennid KC161380 ja KR040014, taatlustunnistus TTRS-21/00087). Mootorsõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 94 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h (fikseeritud näit tuvastatav heli- ja videosalvestuselt). Samuti on tuvastatud, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav ning vastab mõõtmiseks seatud nõuetele. 12.2.. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et käesolevalt ei eitanud I. N. peale sõiduki peatamist, et ta kiirust ületas. Vastupidi tunnistas, et väike kiiruse ületamine oli. Seda kinnitas ka kohtuistungil ütlusi andnud A. P. – tema politseiametnikuna läks sõiduki juhi juurde peale kinnipidamist ning isik sai aru, et oli kiirust ületanud. Tõrge tekkis vaid keelebarjääri pärast, mistõttu suunduti politseijaoskonda, kus tutvustati isikule tema õiguseid vene keeles. Kohtu hinnangul vaatamata asjaolule, et I. N.ile sündmuskohal kiirusmõõturi näitu ei tutvustatud, on väärteoasja materjalide pinnalt kahtlusteta tuvastatav, et I. N. juhtis
20. mail 2022 kell 11.08 mootorsõidukit väärteoprotokollis nimetatud kohas kiirusega 94 km/h. Mõõdetud kiirus on tuvastatav heli- ja videosalvestuselt, millega asendati kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Kuigi kaebaja väitis, et ta ei ole väärteoasja materjalidega tutvunud, on siiski väärteoasja materjalide vahel tema allkirjaga kinnitus, et ta on
21. juunil 2022 väärteoasja materjalide koopiad ja CDplaadi kätte saanud. Kohtuistungil kinnitas I. N., et tegemist on tema allkirjaga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevalt on I. N.il olnud võimalik ennast väärteomenetluses kaitsta, tema kaitseõigust ei ole rikutud. Samuti on tema kaebust vaadatud läbi avalikul kohtuistungil, kus tal on olnud võimalik esitada kõik oma seisukohad ja vastuväited, ning kus mh uuritud kõiki väärteoasja materjale, sh vaadatud videosalvestust.
22. I. N. kinnitas kohtus, et teadis, et mõõdetaval teelõigul on piirkiiruseks 50 km/h. Samuti teadis, et ta ületab kiirust, arvates, et tema kiirus möödasõidul autokolonnist võis olla 70 km/h. Ta ei jälginud kiirust, vaid vaatas liiklejate voogu, mis alles oli hakanud valgusfoori juurest liikuma. Kohtu hinnangul on I. N. subjektiivsest küljest teo toime pannud vähemalt otsese tahtlusega (KarS 4 § 16 lg 3). Kaebaja teadis, et ületab kiirust. Videosalvestiselt nähtuvalt I. N. konkreetselt kiirendas, mistõttu kaebuse esitaja sõiduki kiiruse ja sõidukolonnis liikuvate teiste sõidukite kiiruste vahe oli selline, mis ei saanud jääda talle märkamatuks. Isik kohtus ka kinnitas, et möödus paremalt poolt teistest liiklejatest ning arvab, et oli väike kiiruse ületamine. Seega on ilmne, et I. N. ületas lubatud kiirust vähemalt otsese tahtlusega. Kohtu hinnangul puuduvad isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.
23. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et I. N. rikkus

§ 15

lg 1 p 2 sätestatud nõuet ja pani sellega toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Karistus 15.

§ 227

lg 3 näeb võimalike põhikaristustena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Karistuse määramise alus on KarS § 56 kohaselt isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 16. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et kaebajal on üks kehtiv karistus liiklusalase rikkumise eest. Seejuures omab tähtsust, et tegemist on täpselt samalaadse rikkumisega ning isikut on karistatud

§ 227lg 3 järgi, karistuseks määratud rahatrahv.

Samuti omab tähtsust, et kaks samaliigilist tegu on toime pandud vähem kui ühe aasta jooksul – mitme liiklusalase rikkumise toimepanemine selle aja jooksul viitab hooletule suhtumisele liiklusnõuetesse. Kohtu hinnangul tuleb arvestada asjaoluga, et varasema

§ 227

lg 3 rikkumise eest on isikule juba määratud karistuseks rahatrahv, kuid see ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, vaid ta jätkab rikkumiste toimepanemist ja seda tahtlikult. Seega leiab kohus, et isikut ei saa karistada rahatrahviga, vaid soostub kohtuvälise menetlejaga ja asub seisukohale, et karistusliigina on põhjendatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et kui isiku käitumisele ei ole senised karistused mõju avaldanud, on normi rikkumisele vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-6-17, p 14). Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna.

1. Kohus ei näe aluseid karistuse kergendamiseks. Kohtuvälise menetleja otsusega sanktsiooni alammäära lähedases määras mõistetud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks peab kohus arvestades isiku süü suurust, karistuse kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumise tõttu ning kaebuse esitatud asjaolusid arvesse võttes proportsionaalseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.
2. Menetlusalusele isikule mõistetud karistuse põhjendatust kaaludes lähtub kohus järgnevast. Süü suurust hinnates võtab kohus arvesse sõidukiiruse ületamise ulatust, s.o 41 km/h.

§ 227

lg 3 näeb ette karistuse lubatud kiiruse ületamise eest 41-60 km/h, mistõttu seda vahemikku arvestades on isiku süü keskmisest väiksem. Samuti arvestab kohus seda, et tegu pandi toime asulasisesel teel, päevasel ajal, kui sõiduteel liikusid ka teised sõidukid, mida on võimalik näha ka videosalvestiselt. Liikudes kiirusel 94 km/h ei ole juht võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse ees peatuma ega ka takistusest ohutult ümber põikama. Kuigi kaebuses on märgitud, et kaebaja siiralt kahetseb tekkinud olukorda, siis kuna ta kohtus kinnitas, et kaebus on juristi kirjutatud ning et ta selle sisu teab umbes ning kohtuistungil ei ole ta mingilgi moel kahetsust avaldanud, siis kohus seab kahetsuse siiruse kahtluse alla, kuna kaebaja ei ole isegi teadlik kaebuse sisust. Kokkuvõttes on kaebaja süü kohtu hinnangul keskmine ning kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud karistus I. N.ile on antud juhul igati põhjendatud. 5

1. Lisaks peab kohus vajalikuks siinkohal juhtida kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et perekonnaliikmete transportimine või töökohustuste täitmine ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 481 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. On mõistetav, et juhtimisõiguse puudumine tekitab ebamugavust, kuid see ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta seab ohtu oma senise elukorralduse. Juhtimisõiguse saanud ja varem liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kuigi I. N.i jaoks tekitab mõningaid ebamugavusi juhtimisõiguse puudumine, ei mõjuta kohtu hinnangul rahatrahvi mõistmine isikut viisil, mis paneks teda hoiduma edaspidi rikkumiste toimepanemisest.
2. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on proportsionaalne süü suurusega ja põhjendatud nii üld- kui eripreventiivsete eesmärkidega. Kohus ei pea vajalikuks kohtuvälise menetleja otsust muuta. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.
3. Liiklusseaduse § 127 alusel on I. N. kohustatud 5 tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Transpordiametile. Aulike Salo kohtunik 6