← Eesti

3-20-1445/22

Obsah (7)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 110§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-20-1445 13. mai 2021 Kadri Palm X kaebus Ma

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-20-1445 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas
  2. mai
  3. a maksuotsusega nr 12.2-3/050481-10 X (kaebaja) tasuma maksusumma 16 560,81 eurot (dtl 52-56).
  4. Kaebaja esitas
  5. juunil maksuotsuse peale vaide, mille MTA jättis
  6. juuli
  7. a vaideotsusega nr 6-1/4648-2 rahuldamata (dtl 30-35, 61-66).
  8. Kaebaja esitas
  9. augustil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA
  10. mai
  11. a maksuotsuse nr 12.2-3/050481-10 tühistamiseks, v.a renditulude deklareerimise osas summas 1600 eurot (dtl 3-8).
  12. Tartu Halduskohus jättis
  13. augusti
  14. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 38-39).
  15. Kaebaja esitas
  16. augustil 2020 vastuse kohtumäärusele. Seejuures esitas kaebaja hiljem täiendatud menetlusabi taotluse riigilõivu osalisest tasumisest vabastamiseks.
  17. Tartu Halduskohus vabastas
  18. augusti
  19. a määrusega kaebaja osaliselt kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (dtl 113-115). Sama määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks MTA ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele.
  20. MTA vastas kaebusele
  21. septembril 2020 (dtl 117-122).
  22. Tartu Halduskohus otsustas
  23. detsembri
  24. a määrusega määrata asja läbivaatamisele kohtuistungil (dtl 300). Kohtuistung toimus
  25. märtsil 2021 (istungi protokoll dtl 357-364).
  26. Tartu Halduskohus kuulutas
  27. märtsi
  28. a määrusega menetluse kinniseks (dtl 375376). Sama määrusega andis kohus menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
  29. MTA esitas
  30. aprillil 2021 kohtule täiendava seisukoha (dtl 378-379). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  31. Kaebaja taotleb MTA
  32. mai
  33. a maksuotsuse nr 12.2-3/050481-10 osalist tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 11.
  34. MTA on maksuotsuse tegemisel kogunud tõendeid ühekülgselt ja erapoolikult, analüüsinud olemasolevaid tõendeid tendentslikult ning puudulikult, tõlgendanud faktilisi asjaolusid ebaõigesti ning kohaldanud vääralt nii menetlus- kui ka materiaalõigusnorme. MTA on jätnud kogumata asjas olulisi tõendeid ning eiranud kaebaja antud selgitusi ja ütlusi. 11.
  35. MTA on vaidlustatavat haldusakti andes rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-d 2 ning pole arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud kaebaja põhjendatud huve. Sellega on MTA märkimisväärselt rikkunud kaebaja õigusi ning asetanud ta õiguslikult 2 3-20-1445 väga keerulisse olukorda. MTA on kaebaja pannud vastutama kohustuste eest, mis on tegelikult teiste isikute kohustused. 11.
  36. Maksuotsuses ei ole käsitletud faktilisi asjaolusid, mis maksuhalduri arvates olid piisavaks aluseks, et lugeda kaebaja maksusumma eest vastutavaks. Seega on maksuotsus sisuliselt tõendamata. Kaebaja on seisukohal, et enamus maksuotsuses toodud alustest ei vasta tõele või on kallutatult esitletud kaebajat põhjendamatult koormaval viisil. MTA ei ole ei kontrollaktis ega ka maksuotsuses selgitanud ega põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud ühegi kaebaja väite ja selgitusega. MTA ei ole põhjendamatult arvesse võtnud kaebaja väiteid, mis puudutavad Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ja Vetevili MTÜ raamatupidamisdokumentide kadumist. 11.
  37. Kaebaja on täitnud tähtaegselt korralduse dokumentide esitamise ja selgituste andmise osas. Kaebaja on MTA-le selgitanud, miks ta ei saanud dokumentaalseid tõendeid esitada – raamatupidamisdokumendid on kadunud. Asjaolu, et MTA ei pidanud nimetatud fakti neile sobivaks, ei tähenda seda, et kaebaja ei ole esitanud dokumente, kuna ta ei soovi neid esitada. Kuna dokumendid on kadunud, siis kaebaja ei saanudki neid esitada. Seda on kaebaja MTA-le korduvalt öelnud ja selgitanud. Samuti on kaebaja teavitanud MTA-d olukorrast oma
  38. jaanuari
  39. a e-kirjas, kus ta on selgitanud, et ta ei ole enam Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ juhatuse liige.
  40. jaanuaril 2019 on Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ osanik lõpetanud kaebaja kui juhatuse liikme volitused ning valinud uue juhatuse liikme.
  41. juunil 2019 on kaebaja teavitanud MTA-d raamatupidamisdokumentide kadumisest. 11.
  42. Kuigi tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 tõlgendamine on olnud erinevate vaidluste allikaks, on kohtupraktika tulu mõiste kohta selgitanud, et mitte kõik füüsilise isiku sissetulekud ei pruugi olla tuluna käsitatavad. 11.
  43. Kaebajal ei ole
  44. a tekkinud tulu 75 524 euro ulatuses, nagu MTA on maksuotsuses tuvastanud. Nimetatud tehingud on Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ja Vetevili MTÜ tehingud, mis ei ole käsitletavad kaebaja tehingutena. Kaebaja ei osalenud nendes tehingutes osapoolena, kes sai tulu. Kõik nimetatud tehingutest tekkivad tulud ja kulud puudutasid ainult Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ-d ning Vetevili MTÜ-d. Kaebaja esindas nimetatud tehingutes eelmärgitud juriidilisi isikuid, mitte ennast. Asjaolu, et kaebaja ei saanud MTA-le esitada dokumentaalseid tõendeid, mis puudutavad nimetatud tehinguid, ei tähenda seda, et automaatselt on tegemist kaebaja kui füüsilise isiku tehingutega ning käsitletavad tema tuluna. Kaebaja ei saanud kuidagi kasutada juriidilistele isikutele kuuluvaid rahalisi vahendeid enda rahana ning kõik tehingud, mis nimetatud rahaga tehti, puudutasid ainult eelmärgitud juriidiliste isikute õigusi ja kohustusi. MTA ei ole ei kontrollaktis ega ka maksuotsuses selgelt ja põhjendatult selgitanud, millistele õiguslikele ja sisulistele alustele tuginedes ta käsitleb eelmärgitud tehinguid kaebaja kui füüsilise isiku tehingutena. Kaebaja ei ole füüsilise isikuna osaline majandustegevuses, kaebaja on majandustegevuses osaline ainult eeltoodud juriidiliste isikute esindajana. Esindajana tehtud tehingutest tekivad õigused ja kohustused ainult esindatavale, s.o. juriidilistele isikutele. MTA ei ole ei kontrollaktis ega ka maksuotsuses tuvastanud ja tõendanud, et kaebaja oleks teinud tehinguid oma isiklikest majanduslikest huvidest lähtuvalt ning et ta oleks nendest tehingutest saanud otsest majanduslikku kasu. Tõendamist ei ole ka leidnud asjaolu, et kaebaja oleks kasutanud nimetatud rahalisi vahendeid enda kui füüsilise isiku huvides. 11.
  45. On ilmne, et kaebaja tegevust juriidiliste isikute esindamisel ei saa käsitleda tema majandus- või kutsetegevusena. Juhul kui seda ei saa käsitleda majandus- või kutsetegevusena, ei saa füüsiline isik saada ka sellest tulu TuMS § 12 lg 1 mõistes. Sellest tulenevalt on MTA käsitlus kaebaja staatusest ja õigustest/kohustustest antud tehingute valguses, väärad ja otsitud. 3 3-20-1445 11.
  46. Kaebaja on seisukohal, et õiguse analoogia alusel oleks MTA pidanud rakendama sama põhimõtet, mille kohaselt juhul, kui füüsiline isik ei ole ettevõtja, ei pea ta pidama tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust ning seetõttu ei saa tema tuludeks arvata ka kõiki rahalisi liikumisi, milles ta osaline on. Kaebaja kui füüsilise isiku tegevuse eesmärgiks ei olnud vaidlusalustest tehingutest tulu saamine. Tulu saamine oli tema poolt esindatud juriidiliste isikute eesmärgiks. MTA on käsitlenud kaebajat kui ettevõtjat, kes on teinud tehinguid oma majandustegevuse raames, mis aga ei ole õige ja põhjendatud. Kaebaja ei ole oma majandustegevuse käigus teinud mingeid tehinguid, mis oleksid aluseks tulumaksuga maksustamisel. Kaebaja ei ole
  47. a eest saanud rohkem tulu, kui palgatulu, mis on juba tuvastamist leidnud. 11.
  48. Käesoleval juhul ei ole kaebaja kui Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ning Vetevili MTÜ juhatuse liikme volitusi piiratud, seega oli tal õigus nimetatud juriidiliste isikute nimel tehingute tegemiseks. Juriidilised isikud ei ole kaebaja kui juhatuse liikme poolt sooritatud tehingutest taganenud ning on neid aktsepteerinud. Ka keegi kolmas isik ei ole nimetatud tehinguid vaidlustanud ega nende pinnal esitanud mingeid pretensioone ega nõudeid.
  49. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 12.
  50. Kontrolli käigus selgus, et kaebaja tegi
  51. a jooksul enda pangakontodele sularahasissemakseid summas 10 130 eurot. Lisaks kandis kaebaja, olles Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ ja Vetevili MTÜ (edaspidi nimetatud koos ka ühingud) juhatuse liige, raamatupidaja ja pangakontode kasutaja, ühingute pangakontodelt rahalisi vahendeid enda pangakontodele, selgitustega „kassasse“ või „laenu tagastus“, kokku vastavalt 49 394 eurot ja 16 000 eurot. Vastustaja leiab, et maksumenetluse käigus tuvastatut arvestades on maksuhaldur nimetatud summad igati õigustatult kaebaja maksustatavaks tuluks lugenud. Kaebaja pangakontolt on 68 420 eurot sularahas välja võetud, kuid väljavõetud summade kasutamine ühingute (majandus)tegevuse huvides (sh nende kulutuste kandmine) jäi menetluse käigus tõendamata. Samuti jäid menetluse käigus tõendamata kaebaja poolt enda pangakontole tehtud sularahasissemaksete allikad ja tema poolt ühingutele varasem laenude andmine. 12.
  52. Kaebaja ega ka ühingud ei esitanud omavaheliste tehingute ja laenude kohta ühtki dokumentaalset tõendit peale kaebaja pangakontode väljavõtete. Kaebaja selgitused raha ühingute huvides kasutamise ja ühingutele varem laenude andmise kohta olid ebaveenvad ja vastuolulised. Kaebaja n-ö ametlikke tulusid ja pangakonto väljavõttelt nähtuvaid kulusid hinnates on laenude andmine ka väga ebatõenäoline. Liikunud rahasummade suurust arvestades ei ole tehingute kohta dokumentide vormistamata jätmine tavapärane. Ühingute pangakontodelt kaebajale raha ülekandmisel, et see siis sealt sularahas välja võtta ja ühingute kassasse maksta, puudub igasugune mõistlik ja arvestatav põhjendus. Pangakonto väljavõtetest nähtub ka ühingutelt laekunud summade osaline kasutamine kaebaja isiklikes huvides, n-ö igapäevasteks kulutusteks. Sarnaselt on kaebaja kasutanud isiklikes huvides enda pangakontodele sularaha sissemaksetena (mis maksuhalduri hinnangul pärinesid ilmselt samuti ühingutest või kaebaja muudest, määratlemata tuluallikatest) jõudnud rahalisi vahendeid. 12.
  53. Vastustaja ei nõustu kaebusest nähtuva seisukohaga, nagu oleks kaebaja täitnud kaasaaitamiskohustust. Kaebaja on nii füüsilise isikuna kui ühingute juhatuse liikmena jätnud mitmed maksuhalduri korraldused täitmata, tõendid esitamata ja selgitused andmata või küsimustele vastamata. Seejuures on kaebaja põhjendused dokumentide mitteesitamise kohta vastustaja hinnangul ebaveenvad. Maksuhaldur analüüsis kontrollakti p-des 2 ja 3 4 3-20-1445 põhjalikult kaebaja kaasaaitamiskohustuse täitmist. Vastustaja arvates saab kontrolliaktist nähtuva põhjal üksnes nõustuda maksuhalduriga, et korralduste täitmisest kõrvalehoidmise põhjuseks oli see, et kaebajal puudusid tõendid enda väidete kinnituseks ning venitamistaktikaga üritas ta
  54. a tegelikku maksukohustust varjata. 12.
  55. Maksuhaldur nõudis juba Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ suhtes kontrolli alustamisel dokumente, kuid kontrollitav, kelle juhatuse liikmeks oli kaebaja, korraldust ei täitnud.
  56. jaanuari 2019 e-kirjas maksuhaldurile väitis kaebaja, et ta pole enam Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ juhatuse liige. Äriühingu uus omanik Martin Käosaar kinnitas seda
  57. märtsi 2019 e-kirjas, kuid märkis samas, et raamatupidamisdokumendid olid jätkuvalt kaebaja valduses. Seega leiab vastustaja erinevalt kaebajast, et maksuhalduri poolt oli täiesti põhjendatud pöörduda dokumentide saamiseks
  58. aprilli 2019 korraldusega kaebaja kui kolmanda isiku poole. Kaebaja ei täitnud ka seda korraldust. Pärast maksuotsuse väljastamist saatis kaebaja maksuhaldurile
  59. juunil 2019 e-kirja, milles väitis, et nii Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ kui ka Vetevili MTÜ dokumendid läksid päev varem, s.o
  60. juunil 2019, kaduma. Ilmselgelt pole tegemist usutava väitega, ega põhjenda ka dokumentide mitteesitamist äriühingu kontrolli käigus, s.o ca poole aasta jooksul. Eeltoodu põhjal leiab vastustaja, et kaebaja käitumine nii enda ja ka Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ maksumenetluses, viitab ühingute pangakontodelt rahaliste vahendite maksuvabalt väljaviimise ja maksukohustuse varjamise soovile. Kaudselt osundab sellele ka asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud enda
  61. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, kuigi juba ainuüksi Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ-lt rendimaksete saamise tõttu (mida kaebaja ei vaidlusta) tuli tal see esitada ja selles täiendavat tulu deklareerida. Kahtlusi süvendab tõik, et Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ maksumenetluse ajal taandus kaebaja ka äriühingu juhatuse liikme kohalt. Tähelepanuta ei saa siinkohal jätta ka kaebaja juhitud Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ tegevusalasid, milleks olid muu hulgas raamatupidamine ja maksualane nõustamine. Maksuhaldur on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et kontrollakti tegemise ajal oli kaebajal 36 kehtivat volitust esitamaks erinevate ettevõtete maksudeklaratsioone. Seda enam pidi kaebaja enda ja esindatavate ühingute vaheliste tehingute ja toimingute dokumenteerimise ja dokumentide säilitamise (või dokumentide kaotamisel nende taastamise) nõuetega väga hästi kursis olema. 12.
  62. Vastustaja hinnangul on alusetu kaebaja seisukoht, nagu oleks maksuhaldur lugenud ühingute tehingud kaebaja tehinguteks, mistõttu pole asjakohased ka tema viited äriseadustiku ja tarbijakaitseseaduse sätetele. Eriti arusaamatuks jääb vastav väide kaebaja pangakontole sularahas sissemakstud summade osas. Maksuhaldur ei ole kaebajat ettevõtjaks ega tema tulu ettevõtlustuluks lugenud, vaid on käsitlenud ühingute pangakontodelt kaebaja kontole kantud raha ja sularaha sissemakseid kaebaja kontole kaebaja tuluks, mis kuulub maksustamisele TuMS § 12 lg 1 alusel. 12.
  63. Maksuhaldur tugines kaebaja maksustamisel TuMS § 16 lg 1 (renditulu) ja § 12 lg 1 (muu tulu) kõrval põhjendatult ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lg-le 1, mille kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Aastatel 2012 kuni 2018 olid kaebaja n-ö ametlikud tulud kas väikesed või puudusid need sootuks. Samas olid ainuüksi
  64. a kulutused kaebaja pangakonto järgi kokku 90 274,61 eurot. Ühingute ülekannete ja sularahas sisse makstud summade arvelt on tasutud 5 3-20-1445 kulusid, mis ilmselgelt on isiklikku laadi (tasumine toidu- ja tööstuskaupade kauplustes, teenindus- ja toitlustusasutustes, apteegis, tanklates, spordi- ja kalastustarvete kauplustes, internetipoodides, tasud sideettevõtetele jne) 21 652,34 euro väärtuses. Ainuüksi see asjaolu seab kahtluse alla kaebaja väited, et raha kanti kaebaja kontole ühingute tarbeks. Kaebaja ei esitanud maksuhaldurile maksumenetluse käigus tõendeid varasemate säästude või maksustamisele mittekuuluvate tulude olemasolust. Tema kulusid arvestades pidid tal olema lisaks ametlikele ka varjatud tuluallikad. Seetõttu on põhjendatud vaideotsuses märgitud seisukoht, et enda kontrollitud ühingutest või mujalt saadud vahendite lugemine kaebaja varjatud tuluks on loogiline ja põhjendatud. 12.
  65. Füüsilisel isikul on siiski vähemalt maksustamisel oluliste dokumentide säilitamise kohustus. TuMS § 36 lg-st 2 tulenevalt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on samuti kohustatud säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Kohustus laieneb kõikidele maksumaksjatele ja kõikidele tululiikidele, ehk see ei ole piiratud ainult ettevõtluse kulude ja tuludega. Maksuhaldur ei ole kaebajalt nõudnud tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust, vaid märkinud, et tal puuduvad tulude ja kulude kohta üldse igasugused dokumendid. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  66. Vaidlus on võrsunud MTA
  67. mai
  68. a otsusest, millega kaebaja
  69. a tulumaksukohustust suurendati 16 560,81 euro võrra. Kaebaja on seisukohal, et talle ei tekkinud
  70. a tulu 75 524 euro ulatuses, nagu MTA on maksuotsuses tuvastanud. Nimetatud tehingud on Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ning Vetevili MTÜ tehingud, mis ei ole käsitletavad kaebaja tehingutena. Kaebaja esindas nimetatud tehingutes eelmärgitud juriidilisi isikuid, mitte ennast. Kaebaja tuludeks ei saa arvata kõiki rahalisi liikumisi, milles ta osaline on. Kaebaja vaidlustas maksuotsuse täies ulatuses, v. a 1600 euro renditulude deklareerimise osas, millega kaebaja nõustub.
  71. Kohus leiab, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maksuhalduri põhjendused on esitatud nii maksuotsuses kui sellega lahutamatult seotud kontrolliaktis. Maksuotsus on piisavalt põhjendatud ja jälgitav ning kontrolliaktis kajastatud asjaolud ja neist tehtud järeldused kinnitavad maksustamise õigsust. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus nr 3-3-1-76-14, p 21;
  3. juuni
  4. a otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-16-579, p 16).
  7. MTA on kontrolli käigus kogutud tõenditele tuginedes seisukohal, et kaebaja, olles Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ja MTÜ Vetevili juhatuse liige ja raamatupidaja, korraldas firmade majandustegevust, mille tulemusena oli kaebajal võimalik kasutada seotud äriühingute poolt oma kontodele rahalisi vahendeid isiklike kulutuste katmiseks. Kuna kaebaja ei esitanud MTA-le dokumente, väites, et dokumendid on kadunud, Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ning Vetevili MTÜ ei täitnud maksuhalduri korraldusi, siis tugines MTA maksusumma määramisel kontrollaktis kajastatud asjaoludele ning kogutud tõenditele. 6 3-20-1445
  8. MTA on seisukohal, et kaebaja on saanud
  9. a deklareerimata tulu kokku 77 124 eurot. MTA seisukoht tugineb alljärgneval (dtl 53-54): - - Kaebaja ei ole esitanud
  10. a residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni (FIDEK). Kaebaja ei täitnud tähtaegselt korraldust dokumentide esitamise ja selgituste andmise osas. Kontrolli käigus ei esitanud kaebaja ühtegi dokumenti. Kaebaja on
  11. a saanud renditulu, mis on FIDEK-il deklareerimata. Pangakontodele tehtud sularaha sissemakse ja laekumised, mis on tõendamata järgmiste sissemaksetega: 1) Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ja Vetevili MTÜ laenu tagasimaksed; 2) Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ning Vetevili MTÜ poolt tehtud maksed „kassasse“; 3) kaebaja poolt pangakontole tehtud sularaha sissemaksed. Kaebaja, kui Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ juhatuse liige, ei täida MTA korraldust ega anna selgitusi ega esita dokumente. Kaebaja, kui Vetevili MTÜ juhatuse liige ei täida MTA korraldusi ega anna selgitusi ega esita dokumente.
  12. Kaebaja leiab, et enamus eeltoodud alustest ei vasta tõele või on kallutatult esitatud kaebajat põhjendamatult koormaval viisil. MTA ei ole kontrollaktis ega ka maksuotsuses selgitanud, miks ta ei ole arvestanud ühegi kaebaja väite ja selgitusega. MTA ei ole põhjendamatult arvesse võtnud kaebaja väiteid, mis puudutavad Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ning Vetevili MTÜ raamatupidamisdokumentide kadumist.
  13. Kohus ei nõustu kaebajaga. Tuvastatud asjaolud kogumis on piisavad järelduseks, et kontrollitud maksustamisperioodil on kaebaja saanud tulu, mille ta on jätnud deklareerimata ning tasumisele kuuluva tulumaksu tasumata. Kohus märgib, et kuigi ükski maksuhalduri tuvastatud asjaolu või järeldus eraldi võetuna ei ole maksude määramiseks piisav, on maksuhaldur hinnanud tõendeid kogumis ja teinud ka oma järeldused tõendite kogumi pinnalt. Seejuures tuleb arvestada, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise konspiratiivse iseloomu tõttu on maksuhalduril raske või isegi võimatu esitada otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta, seetõttu piisab maksu määramiseks mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav (Riigikohtu
  14. juuni
  15. a otsus nr 3-3-1-15-13, p 13). Kui maksuhaldur on maksuotsuses välja toonud põhjendatud kahtluse, läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele (MKS § 150). Seejuures, kui maks on määratud tõendite kogumile tuginedes, siis ei piisa selle ümberlükkamiseks iga üksiku asjaolu olulisuse kahtluse alla seadmisest, vaid maksukohustuslane peab esitama eluliselt usutava versiooni koos asjakohaste tõenditega, mis selgitaksid maksuhalduri välja toodud ebakõlasid ja muudaksid usutavaks tehingu toimumise. Kaebaja seda teinud ei ole.
  16. Kaebaja on seisukohal, et
  17. a ei tekkinud tal tulu 75 524 euro ulatuses, nagu MTA on maksuotsuses tuvastanud. Kaebaja selgitab, et nimetatud tehingud on Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ja Vetevili MTÜ tehingud, mis ei ole käsitletavad kaebaja tehingutena. Kaebaja ei osalenud nendes tehingutes osapoolena, kes sai tulu. Kaebaja ei saanud kuidagi kasutada juriidilistele isikutele kuuluvaid rahalisi vahendeid enda rahana ning kõik tehingud, mis nimetatud rahaga tehti, puudutasid ainult eelmärgitud juriidiliste isikute õigusi ja kohustusi. Käesoleval juhul ei ole kaebaja kui Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ning Vetevili MTÜ juhatuse liikme volitusi piiratud, seega oli tal täieõiguslik õigus nimetatud juriidiliste isikute nimel tehingute tegemiseks. Juriidilised isikud ei ole kaebaja kui juhatuse liikme poolt sooritatud tehingutest taganenud ning on neid aktsepteerinud. Ka keegi kolmas isik ei ole nimetatud tehinguid vaidlustanud ega nende pinnal esitanud mingeid pretensioone ega nõudeid. 7 3-20-1445
  18. Asja materjalidest nähtub, et Swedbank AS-i pangakonto nr xxx ja SEB AS-i pangakonto nr xxx alusel olid kaebaja sissetulekud
  19. a kokku 90 254,17 eurot, mis koosnesid mh järgmistest sissemaksetest: 37 394 eurot Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ maksed selgitusega „kassasse“; 12 000 eurot Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ laenutagastused; 13 200 eurot Vetevili MTÜ laenutagastused; 2 800 eurot Vetevili MTÜ maksed selgitusega „kassasse“; 4 800 eurot Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ töötasu; 1 600 eurot Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ rent; 10 130 eurot sularaha sissemaksed (dtl 213-231). Maksuhaldur on pangakontosid analüüsides tuvastanud, et
  20. aastal on kaebaja 68 420 eurot sularahas välja võtnud ning 21 652,34 euro ulatuses on kaebaja oma pangakontodelt tasunud AS-ide Elisa ja Telia arveid; teinud kaardimakseid, ülekandeid eraisikutele; tagastanud kiirlaene, järelmakse; tasunud täiteasjade eest ja 202,27 euro ulatuses maksnud pangateenuste eest. Kokku on kaebaja maksustamisperioodi kulutused 90 274,61 eurot.
  21. Kohus selgitab, et täiendava tulumaksukohustuse määramiseks ei pea maksuhaldur tõsikindlalt tuvastama, millistest tuluallikatest väidetavalt deklareerimata jäetud tulu pärineb (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
  22. märtsi
  23. a otsus asjas nr 3-14-275, p 12). Maksustamisel on oluline tuvastada tulu saamise fakt, mitte tulu päritolu (Tallinna Ringkonnakohtu
  24. jaanuari
  25. a otsus asjas nr 3-07-407, p 10). TuMS § 12 lg 1 järgi maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. TuMS § 12 lg-s 1 on toodud mitteammendav näitlik loetelu tulumaksuga maksustatavatest tuludest, ent tulumaksuseadus ei sisalda tulu mõiste definitsiooni (vt Riigikohtu
  26. novembri
  27. a otsus asjas nr 3-16-336, p 14). Seega tuleb sätet mõista nii, et üldjuhul maksustatakse kõik isiku saadud tulud tulumaksuga, v.a juhul, kui on tõendatud, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes, sh juhul, kui tulumaksuvabastus on TuMS-s selgelt sätestatud. Seejuures ei ole isikul keelatud võtta enda pangakontolt sularaha välja, seda sinna panna või sularahas arveldada, sh igapäevaste tehingute tegemiseks. Samas tuleb arvestada sellega, et kui arvelduskontodelt nähtub sinna sularaha panemine summades, mis võib viidata täiendava tulu saamisele, peab maksukohustuslane arvestama sellega, et tal võib hiljem olla vajalik maksuhaldurile tõendada, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes.
  28. Kaebaja leiab, et õiguse analoogia alusel oleks MTA pidanud rakendama sama põhimõtet, mille kohaselt juhul, kui füüsiline isik ei ole ettevõtja, ei pea ta pidama tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust ning seetõttu ei saa tema tuludeks arvata ka kõike rahalisi liikumisi, milles ta osaline on. Kohus ei nõustu kaebajaga. Olukorras, kus maksuhaldur on enda põhjendatud kahtlust veenvalt tõendanud, tuleb makskohustuslasel maksuhalduri kahtluste ümberlükkamiseks esitada tõendid selle kohta, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes (vt MKS § 150 ja TuMS § 36 lg 2). Sellise kohustuse panemist füüsilisele isikule ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Seejuures ei ole füüsilisel isikul küll kohustust korraldada tulude ja kulude arvestust sellisel tasemel nõutava hoolsusega, nagu on see ette nähtud juriidilistele isikutele (vt ka MKS § 57), ent see ei vabasta täielikult füüsilist isikut kohustusest esitada dokumentaalseid tõendeid enda tulude kohta olukorras, kus see viitab võimalikele täiendavatele tuluallikatele. Kui maksukohustuslasel ei õnnestu maksuhalduri kahtlusi kõrvaldada, esineb TuMS § 12 lg-t 1 arvesse võttes pigem eeldus, et tegemist on tulumaksuga maksustatava tuluga. Seejuures ei kohaldu maksumenetluses samasugune tõendamisstandard nagu kriminaalmenetluses ning ka iga maksumenetluses kogutud tõend eraldiseisvalt ei pruugi maksuhalduri kahtlust tõsikindlalt kinnitada. Seetõttu tuleb maksumenetluses anda hinnang tõendite kogumile ning selle pinnalt tehtud järelduste elulisele usutavusele. 8 3-20-1445
  29. Kaebaja pangakontodelt nähtub, et Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ arvelt on kantud kaebaja pangakontodele summa 12 000 eurot ja Vetevili MTÜ arvelt 13 200 eurot selgitusega „laenutagastus“, kuid kannete aluseks olevaid dokumente ei ole kaebaja esitanud. Kohus selgitab, et kaebajal ei olnud keelatud laenulepingu ning erinevate kokkulepete sõlmimine ka suuliselt, ent maksukohustuslane peab arvestama sellega, et pannes enda arvelduskontole pikema aja jooksul suuremaid summasid, tekitab see põhjendatud kahtluse tulumaksuga maksustatava tulu saamises ning sellise kahtluse ümberlükkamiseks tuleb maksukohustuslasel hoolitseda tehingute kohta piisavate tõendite olemasolu eest. Suuliste kokkulepete korral on laenu andmise fakti tõendamine oluliselt keerulisem. Laenude andmisel võttis kaebaja riski, et kuna tal puuduvad regulaarsed sissetulekud ja pole vormistatud laenulepinguid, siis laenu andmise fakti ei õnnestu kaebajal hiljem tõendada. Praegusel juhul see nii ongi.
  30. Kaebaja ei esitanud maksumenetluse käigus tõendeid varasemate säästude kohta, kuigi väitis maksuhaldurile neid olevat. MTA-le teadaolevalt olid kaebaja säästud
  31. a ja
  32. a minimaalsed, 2014-
  33. a puudusid täielikult, mis ei ole piisavad igakuisteks vajadusteks. Seetõttu oli kaebajal pidevalt vajadus saada raha juurde oma toimetulekuks, arvete tasumiseks, kaardimakseteks, sularaha väljavõtmiseks, hobiga tegelemiseks, täiteasjade maksmiseks, järelmaksude, kiirlaenude tuttavatelt saadud laenude maksmiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et ei ole usutav, et isik võtab tuttavatelt laenu selleks, et poes käia, ravimeid osta, arveid maksta, hobiga tegeleda, samas tal on äriühingud, kellele on väidetavalt andnud laenusid, mida ta ei suuda tõendada. Isikul on küll õigus teha ebaratsionaalseid otsuseid, kuid sellisel juhul peavad nad teatud olukordades arvestama oluliselt suurema tõendamiskoormusega.
  34. Kokkuvõttes nõustub kohus maksuhalduri järeldusega, et olles
  35. a Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ja Vetevili MTÜ juhatuse liige ja raamatupidaja, korraldas kaebaja nimetatud äriühingute majandustegevust nii, et kaebajal oli võimalik seotud äriühingute kaudu oma kontodele kanda rahalisi vahendeid selgitusega „laenutagastused“ isiklike kulutuste katmiseks. Kuna kaebaja laenutehingute kohta dokumente ei esitanud ning kaebaja seletused olid paljasõnalised, on õige vastustaja järeldus, et Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ja Vetevili OÜ poolt tehtud laenutagastused kaebaja pangakontodele on kaebaja 2018 a varjatud tulu.
  36. Ühingute pangakontodelt kaebajale raha ülekandmisel, et see siis sealt sularahas välja võtta ja ühingute kassasse maksta, puudub igasugune mõistlik ja arvestatav põhjendus. Pangakontode väljavõtetest nähtub ka ühingutelt laekunud summade osaline kasutamine kaebaja isiklikes huvides, n-ö igapäevasteks kulutusteks. Sarnaselt on kaebaja kasutanud isiklikes huvides enda pangakontodele sularaha sissemaksetena (mis maksuhalduri hinnangul pärinesid ilmselt samuti ühingutest või kaebaja muudest, määratlemata tuluallikatest) jõudnud rahalisi vahendeid.
  37. Samuti nähtub kaebaja pangakontodelt, et Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ arvelt on kantud kaebaja pangakontodele summa 37 394 eurot ja Vetevili OÜ arvelt 2 800 eurot selgitusega „kassasse“, mis on põhiliselt sularahas välja võetud või on kasutatud pangateenuste maksmiseks, laenude maksmiseks kui ka kaardimakseteks.
  38. Maksuhaldur on maksumenetluses soovinud täpsustada asjaolusid, mida tähendab Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ ja Vetevili MTÜ poolt tehtud ülekanded „kassasse“, millele kaebaja vastas, et on nende äriühingute arveid sularahas tasunud. Oma ütluse kinnitamiseks kaebaja dokumente ei esitanud, kuna dokumendid on kadunud. MTA on seetõttu seisukohal, et kaebaja väited Vetevili MTÜ ja Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ poolt 9 3-20-1445 saadud rahaliste vahendite kohta olid paljasõnalised, mitteusaldusväärsed, sest kaebaja väiteid ei olnud võimalik kontrollida. Kohus nõustub vastustajaga.
  39. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on
  40. juunil 2019 esitanud MTA-le järgmise selgituse: „Teatan, et eile (24.06.2019) läksid unustamise tõttu (kott jäi paaditreilerile ja tõenäoliselt kukkus sõidu ajal maha) kaduma koos laptopi ja mälupulgaga ka ning osade muude dokumentidega ka Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ dokumendid, perioodist 2016 kuni siiani. Politseisse teatanud ei ole, kuna tegemist ei olnud vargusega.“ (dtl 191). Istungil täpsustas kaebaja kohtu küsimuse peale, et mapi vahel olid ka Vetevili MTÜ dokumendid, „Nende kohta ma ei kirjutanud, kuna see on selline asi, millest nagunii midagi ei olene, see tühi, lihtsalt seisev n-ö juriidiline keha. Ma ei pidanud seda märkimisväärseks“ (dtl 359). Kaebaja ei ole oma väidete kinnituseks tõendeid esitanud. Isegi, kui kaebaja väide dokumentide kadumise kohta on tõene, ei takistanud dokumentide puudumine selgitada maksumenetluses olulisi asjaolusid.
  41. Istungil selgitas kaebaja, et ta ei püüdnudki dokumente taastada. Ta leidis, et „See on imelik nõue, ma ei kujuta ette, kuidas sularaha tehingute põhjal seda teha saaks.“ (dtl 359). Kohtu hinnangul ei saa tähelepanuta jätta kaebaja juhitud Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ tegevusalasid, milleks oli muu hulgas raamatupidamine ja maksualane nõustamine. Seega pidi kaebaja enda ja esindatavate ühingute vaheliste tehingute ja toimingute dokumenteerimise ja dokumentide säilitamise (või dokumentide kaotamisel nende taastamise) nõuetega väga hästi kursis olema.
  42. Tartu Halduskohus andis kohtuistungil kaebajale ka täiendava võimaluse tõendada, et tervislik seisund ei võimaldanud kaebajal enda kohustusi täita. Kaebaja esitas
  43. märtsil 2021 perearst Berta Toikka väljastatud tõendi kaebaja tervisliku seisundi ja haigestumiste kohta (dtl 372-373). Kohus nõustub vastustajaga, et esitatud tõend ei toeta kaebaja väidet, et ta ei saanud tervisliku seisundi tõttu esitada maksuhaldurile tõendeid ega anda teavet. Tervislik seisund ei takistanud kaebajal korralduste täitmist ning seda nii äriühingu suhtes läbi viidud kontrollis kui ka tema enda kontrollimisel. Perearsti tõendist nähtuvalt oli kaebaja haiglaravil 17.
  44. oktoobrini 2018 ja 13.-
  45. augustini 2019 ning pärast viimast haiglaravi haiguslehel kuni
  46. septembrini
  47. Mõlemal juhul kestis taastumine mõned kuud, mille vältel kaebaja liikumine oli piiratud (kasutas liikumisel abivahendit). Kontroll Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ suhtes algas jaanuaris 2019, seega ajal, mil kaebaja taastumine pärast
  48. a oktoobris haiglas viibimist oli lõppjärgus. Nii kaebaja kui ka M. Käosaare väidetest nähtuvalt pidid äriühingu dokumendid olema kaebaja käes, kuid kaebaja neid maksuhaldurile ei esitanud. Kaebaja enda suhtes läbi viidud kontrolli käigus tuli kaebaja
  49. novembril 2019 maksuhaldurile seletust andma, seega ei takistanud tervislik seisund korralduse täitmist. Sellele vaatamata kaebaja hilisemaid korraldusi enam ei täitnud, kuigi oli võimeline vähemalt kirjalikult vastama. Viimast asjaolu kinnitab kaebaja ise
  50. detsembri
  51. a e-kirjas, märkides, et maksuhaldur võib saata küsimused kirja teel. Kaebaja
  52. novembri ja
  53. detsembri
  54. a vastustest nähtub selgelt, et ta mitte ei saanud anda teavet tervise tõttu, vaid et ta ei soovinudki maksuhaldurile teavet anda.
  55. Pangakontode analüüsimisel selgus, et kaebaja poolt on tehtud sularaha sissemaksed summas 10 130 eurot, mis on omakorda kasutatud põhiliselt eraisikutele, firmadele laenude tagasi maksmiseks, kuid ka kaardimakseteks ja arvete tasumiseks. Kaebaja ei esitanud ühtegi selgitust ega dokumenti, mis oleks tõendanud, et kaebajal olid sissemaksete tegemiseks vajalikud rahalised vahendid, mille arvelt maksis kaebaja arveid, tagastas laenusid. Usutav on maksuhalduri seisukoht, et kaebajal oli Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ juhatuse 10 3-20-1445 liikmena ja raamatupidajana võimalus nimetatud äriühingu pangaarvelt väljavõetud sularaha kasutada isiklikuks otstarbeks, sh tehes sissemakseid oma isiklikele pangakontodele. Maksumenetluse nr 12.2-3/046573 raames selgus, et Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ-le kuuluva pangakaardi kasutajaks oli kaebaja.
  56. Kaebaja pole selgitanud, millised on need olulised tõendid, mille maksuhaldur on jätnud asjas kogumata. Seetõttu on paljasõnaline kaebaja väide tõendite kogumata jätmise kohta. MKS § 82 sätestab, et maksuhaldur lähtub maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Kohus on seisukohal, et kogutud tõendid olid maksuotsuse tegemiseks piisavad ning kinnitavad maksuotsuse õiguspärasust. See, et maksuhaldur ei jõudnud maksumenetluses kaebaja jaoks sobiva tulemuseni, ei tähenda, et maksuhaldur oleks pidanud koguma täiendavaid tõendeid. Kohus märgib täiendavalt, et maksuhalduri uurimiskohustus ei ole absoluutne ning kooskõlas MKS § 10 lg-ga 3 ja §-ga 56 ei ole maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase eest tõendeid koguma ja asjaolusid välja selgitama, eriti olukorras, kus asjaolud ja tõendid on teada üksnes maksukohustuslasele endale.
  57. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole esitanud
  58. a residendist füüsilise isiku
  59. a tuludeklaratsiooni, mille esitamise tähtaeg oli
  60. aprill
  61. Kontrollakti kohaselt on kaebaja
  62. veebruaril 2019 küll avanud e-maksuametis
  63. a FIDEK-i andmete vaatamiseks, kuid ei ole seda kinnitanud (dtl 16-17). Füüsilised isikud on kohustatud oma tulu deklareerima igal kalendriaastal ning esitatav tuludeklaratsioon peab kajastama õigeid andmeid. Maksustava tulu deklareerimata jätmine saab üldjuhul olla üksnes tahtlik tegu. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja jättis tulu deklareerimata hooletusest. Juba ainuüksi Abi Kinnisvara ja Raamatupidamise OÜ-lt rendimaksete saamise tõttu (mida kaebaja ei vaidlusta) tuli tal see esitada ja selles täiendavat tulu deklareerida. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on siiski
  64. a residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitanud.
  65. Maksuaudiitor on
  66. jaanuaril 2019 kaebajale kui Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ juhatuse liikmele meelde tuletanud, et ta ei ole vastanud korraldusele dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks (dtl 9). Kaebaja on
  67. jaanuaril 2019 vastanud, et ta on haige ja töövõimetu ning et tervisliku seisundi tõttu on tema tööleping lõpetatud, samuti ei ole ta enam Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ juhatuse liige (dtl 9). Kaebaja sõnutsi läksid Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ dokumendid kaduma
  68. juunil 2019 (dtl 10). Seega umbes pool aastat hiljem, kui maksuhaldur Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ dokumentidega tutvumist nõudis. Kuigi Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ osanike koosoleku
  69. veebruari
  70. a protokollist nähtub, et kaebaja kutsuti osanike koosoleku otsuse alusel tagasi alates
  71. jaanuarist 2019 (dtl 11), olid Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ raamatupidamisdokumendid kaebaja valduses veel
  72. juunil
  73. Selle ajavahemiku jooksul paluti kaebajal Abi Kinnisvara ja Raamatupidamine OÜ raamatupidamisdokumendid ja teave majandustehingute kohta maksuhaldurile esitada, kuid kaebaja seda ei teinud (dtl 12-14).
  74. Maksuhaldur tugines kaebaja maksustamisel TuMS § 16 lg 1 (renditulu) ja § 12 lg 1 (muu tulu) kõrval põhjendatult ka MKS § 94 lg-le 1, mille kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui 11 3-20-1445 füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel.
  75. Kaebaja
  76. kuni
  77. a n-ö ametlikud tulud olid kas väikesed (
  78. a 3480 eurot,
  79. a 610 eurot,
  80. a 7588,13 eurot) või puudusid need sootuks (2014 kuni 2017). Samas olid ainuüksi
  81. a kulutused kaebaja pangakonto järgi kokku 90 274,61 eurot, kusjuures ühingute ülekannete ja sularahas sisse makstud summade arvelt on tasutud elamis- jmt kulusid (tasumine toidu- ja tööstuskaupade kauplustes, teenindus- ja toitlustusasutustes, apteegis, tanklates, spordi- ja kalastustarvete kauplustes, internetipoodides, tasud sideettevõtetele jne) 21 652,34 euro väärtuses. Kaebaja ei esitanud maksuhaldurile maksumenetluse käigus ega kohtule kohtumenetluse käigus tõendeid elamisest varasemate säästude või maksustamisele mittekuuluvate tulude arvelt. Arvestades kaebaja elamis- jm kulusid, pidid kaebajal olema lisaks ametlikele ka varjatud tuluallikad. Enda kontrollitud ühingutest või mujalt saadud vahendite lugemine vaide kaebaja varjatud tuluks on seetõttu loogiline ja põhjendatud.
  82. Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse MTA
  83. mai
  84. a maksuotsuse nr 12.2-3/050481-10 osaliseks tühistamiseks. Kokkuvõttes nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei ole maksu- ega ka kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et maksusumma on
  85. mai
  86. a maksuotsusega määratud kaebajale ekslikult. Riigikohus on juba
  87. juunil
  88. a tehtud lahendis asjas nr 3-3-1-34-07 märkinud, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Seega, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust kaebaja poolt esitatud andmete õigsuses ning maksuhalduril oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane ise tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Selliseid tõendeid ega põhjendusi kaebaja esitanud ei ole. Nii maksu- kui ka kohtumenetluse käigus on arvestatud kõiki asjas tähendust omavaid faktilisi asjaolusid ning tõendeid ei ole valesti hinnatud. 39.

§ 108lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus vabastas kaebaja

§ 110

lg 1 p 1 alusel 472,22 euro suuruse riigilõivu osa tasumisest kaebuse esitamisel (dtl 113-115). Kaebaja tasus riigilõivu vaid osaliselt, s.o 15 euro ulatuses (dtl 36).

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Riigilõiv, mille kaebaja osaliselt tasus, jääb kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

  1. Kaebaja esitas
  2. märtsil 2021 kohtule taotluse haldusasjas nr 3-20-1445 lisatõendite esitamiseks (dtl 307). Koos taotlusega esitas kaebaja järgmised dokumendid: - Kaebaja poolt
  3. detsembril 2018 MTA-le saadetud e-kiri (dtl 308). Kaebaja poolt
  4. novembril 2019 MTA-le saadetud e-kiri (dtl 309). Kaebaja poolt
  5. jaanuaril 2020 edastatud e-kiri (dtl 310). Kaebaja poolt
  6. veebruaril 2020 edastatud e-kiri (dtl 311-312). Kaebaja poolt
  7. aprillil 2020 edastatud e-kiri (dtl 313). Tallinna Ringkonnakohtu
  8. aprilli
  9. a otsus asjas nr 3-17-1602 (dtl 314-322).
  10. oktoobri
  11. a e-kiri kaebajale kui tsiviilkostjale (dtl 323). Kaebaja
  12. septembri
  13. a määruskaebus Tartu Maakohtule (dtl 324-325). Tartu Maakohtu
  14. veebruari
  15. a määrus kriminaalasjas nr 1-19-2279 (dtl 326-335). 12 3-20-1445 Kohus tagastab järgmised asjassepuutumatud või kohtumenetluses juba varem esitatud dokumendid: - - Kaebaja poolt
  16. novembril 2019 MTA-le saadetud e-kiri (dtl 309), toimikus olemas (dtl 202). Kaebaja poolt
  17. veebruaril 2020 edastatud e-kiri (dtl 311-312), toimikus olemas (dtl 130-131). Kaebaja poolt
  18. jaanuaril 2020 edastatud e-kiri (dtl 310), ei puuduta käesolevat vaidlust. Tallinna Ringkonnakohtu
  19. aprilli
  20. a otsus asjas nr 3-17-1602 (dtl 314-322). Kaebaja väidab, et selle otsuse alusel oleks pidanud parandatama kaebaja töötasu puudutavad maksudeklaratsioonid, vähendades ettevõtte sotsiaalmaksukohustust, aga see ei huvitanud maksuametnikke vähimalgi määral. Kohtu hinnangul ei puutu see kohtuotsus praegusesse kohtuasja. Haldusasjas nr 3-17-1602 tühistas ringkonnakohus Eesti Töötukassa
  21. a otsused ning kohustas Eesti Töötukassat kaebaja
  22. mai
  23. a töövõime hindamise taotlust uuesti läbi vaatama.
  24. oktoobri
  25. a e-kiri kaebajale kui tsiviilkostjale (dtl 323). Kaebaja
  26. septembri
  27. a määruskaebus Tartu Maakohtule (dtl 324-325). Tartu Maakohtu
  28. veebruari
  29. a määrus kriminaalasjas nr 1-19-2279 (dtl 326-335). Kaebaja selgitas viimase kolme dokumendiga seoses, et need dokumendid näitavad tema kaasamist tsiviilkostjana oktoobris
  30. See 2,5 aastat kestnud protsess röövis kogu kaebaja aja ja tekitas tervisele pöördumatut kahju. Istungil täpsustas kaebaja, et see materjal on taustaks, kuidas riigiametnikud kodanikku suhtuvad, et suhtlusprobleemid ei olnud tekitatud kaebaja poolt. Kaebaja määruskaebus maakohtule tõendab seda, et kui inimene satub masinavärgi pihtide vahele, siis ei ole tal aega millegi muuga tegeleda, kui ainult ühe probleemi lahendamisega. Kohtu hinnangul ei ole need tõendid käesoleva asja lahendamiseks olulised.
  31. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi ja pangakontode numbrid asendada tähemärkidega (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.